No ühesõnaga...kõik sai alguse sellest kui Exmasteril ja Sixmannil tuli idee minema tõmmata. Austraaliasse. No kuhu siis veel. Seal lubatakse ju ilusaid poisse, head ilma, loodust ja pappi. No ei hakka sellele kõigele kätt ette panema. Tööd on ka siin vähem kui teha tahaks, seega kaotada pole ju midagi. Tuld! Piletid bronnitud, mõni rubla raha krvale pandud ja räme lahkumispidu peetud.
Esimest korda tundub, et asi on perses ALLES Tlna lennujaamas. Easyjeti lennukil otsustab paak kinni külmuda ja kütust mootorisse mitte lasta. Ahso, ei no selge. Lend jääb ära. Või no mis ta ära jääb, lükatakse kõigest järgmisele päevale. Meie suurepärane lend pidi kõva paugu ja paraadiga toimuma 24.veeb...aga no kuna teatud põhjustel härra president ei saanud meid saatma tulla (pidi mingeid matse hoopis vastu võtma), siis selgelt see takistus. Pandi ilusti Ülemiste hotelli magama ja anti süüa kah. Nagu sellest ilgelt tolku oleks? London-Perth lend läks ju ka 24.veeb. Aga ega masterid pilli põõsasse ei küta. Tuleb minna kindlustusse lamenti lööma (see käib nii, et taod jalaga vastu maad ja ütled LAMENT) ja uued piletid bookida. Kindlustuse tädi lubab kõik kinni plekkida kui me vaid uued piletid teeme ja kui me vaid siit Eestist minema tõmbaks. Piletid saime kallimalt kui varem, aga mis teha. Staaridel ju pappi on. No tähendab, plaan on minna Aussi staariks!
Tarc pani masterid ilusti lennukile (no siis on pandud kah) ja minek. Kõigest paarkend tundi lendu ja piina, aga kohal. Punase vaibaga küll vastu ei võetud, aga anname andeks, kell oli ju ka 5:20 hommikul kõigest. Selle eest oli bussijuht eri kuradi kino vend. Kilid oskavad ka nalja teha, mhm.
Vastu võtab masterid 30 kraadi leitsakut ja Gerti. Meie suur juht ja õpetaja. Ausalt! No ei kujuta pilti kuda temata hakkama saaks. Paari päevaga tehtud tel number, pangakonto, tfn number jne jne. Masterid on nagu kaks tölli tal sabas.
Muidugi üks asi on imelik. Et kuidas võetakse staare nii vastu, et neile kohe tööd ei pakuta? Viinamarjad tahtvat korjamist 3 nädalaga ja see periood olevat juba läbi. Ei taipa. Mis teha, tuleb minna parematele jahimaadele. Aga see on juba tulevane peatükk.
Rannas on korra käidud. Isegi rante ei saanud, sest no kohalike nõudel sai 30se kreemiga sisse möksitud ja tolku maala plääzipäevast. Või nohh... Perverdi ikka nägime ju ära (vaata fb pilte) ja ujuda saime kah. Ja no Sixmaster sai oma mullid vees tehtud. Teine suur juht ja õpetaja on meil siin Marianne. Võttis oma pereisalt auto käest ja vedas mastereid mööda linna. Meeldiv! Toidukohtade vallas on juht ja õpetaja Kaja eriti pikk poeg Siim oma veeel pikema sõbraga. Sushit sõi punt Eesti jorsse (masterid oma juhtidega) pargis kus oli toimunud roim. Noh ega iga päev laiba kõrval lõunastada ei saa. Exmaster räägib et kuulge, ega sin see ala niisama piiratud pole ja mente terve persetäis poleks ja maskidega mehed põõsas. Ma räägin teile, et siin on maha löödud mõni. Teised irnuvad ja tõmbavad, et ära enam peale võta ja mis maskides mehi sa nääd, et päris kange kraami peal oled ve? A kui Sixmann läheb võmmilt küsima, et nu mida siin ka toimuma siis ja öeldakse, et kuritegu on toime pandud. Siis jutt muutub. A plaan oli küll minna ninapidi juurde, et kulge ma unustasin oma koti siia põõsasse. Õlled olid sees. Mis nuga? See nuga minu käes?? Ei sellega ma sõin just, aga palun andke mu õlled tagasi, peaks seal laiba külje all olema.
Aitab kah! Hoidke seiklustel silma peal ja kätt pulsil:P

Ma saan aru, et kõiki kindlasti huvitab minu puhkuse käik. No eks ma katsun kursis hoida...nohh, nii palju kui võimeline olen. On puhkuse esimene päev ja kell on pool kolm öösel ja siit see kõik algab. Muuseas käiku on läinud ka aktsioon "leidkem tyhikargajale mees"...palju edu algatajatele! Ma olen selle sees olnud ja võin öelda, et ei saa kerge olema. Klassikaline küsimus on, et no mis sa siis puhkuse ajal teed? (Täna oli päike pool päeva, 7km jooksu ja pidu. Ja nii hakkabki olema.) No dsiiisas kraist, puhkan nohhh... ja teen trenni eksju. Hoidkem siis kätt pulsil.

Seniilsus. Hakkan asju unustama. Asju, mida tahan poole maailmaga jagada, aga olen mälukaardile liiga tihti tühjendusi tegema hakanud. Olulised failid diliitinud. No asju, mida võib näha ainult ööklubides. Ja ainult ööklubide kolmnurga märgiga naiste ruumides. Oli see siis kui Kristiga viimati Maasikas lammutamasime elu eest. Noh istusime nurgas ja vahtisime hämmeldudes möödatuigerdujaid.

Ikka juhtub see, et kui suukaudu midagi mittetahket sisse manustad, siis mingi kell (suhteliselt varsti) see väljuda soovib. Teist kaudu. See pole enam ammu saladus, et kõige suuremaid läbusid ja tülisid ja pisaraid ja asju näeb ainult ööklubide naiste restroomides.

Külastab siis Kristi seal puudriruumis ühte boxi ja jään mina huuleläikega mökerdama. Astuvad sisse kaks esmapilgul mitte eriti sügavas joobes neiut. Pannakse üks neist seinaäärde seisma ja teine teda fotokaga sihtima. Jah, just nii need peldikuseina-tapeedimustriga-ratepildid sünnivadki. Tütarlaps sätib käed puusa ja manab häbeliku naeratuse näole. Minul muidugi juba natuke suurem naeratus ja veel suurem muie näos kinni. Astuvad sisse veel kaks esmapilgul juba üle keskmise joobes tibi. Jutt käib loomulikult meestest. Noh, et kuidas üks tüüp teda ikka vahib ja kuidas temal ikka siiber sellest on jne. Ja kuidas mehi ikka nii jalaga segada on. No see selleks. Üks prouadest sokutab oma siidriklaasi kraanikausi äärele ja külasatab ka ühte boxi. Teine lärmab kõva häälega talle järgi, noh...et ikka kuulda oleks läbi boxi ukse. Mulle siis ütleb, et kuulge, ärge mu sõbranna jooki ära jooge onju. Mul on juba väääga naljakas. Luban, et ma jah ei joo tema sõbranna siidrit ära. Peamiselt selle pärast, et ma ei joogi siidrit. Lakin oma huuli edasi ja üritan mitte hambaid ära määrida, sest selle irvega pole võimalik hambaid peidus hoida. Üritab proua siis ka järgmist boxiust avada, aga talle jäävad silma fotosessioonil olevad tütarlapsed. Astub modelli juurde ja nõuab: "Kuule, tohib ma annan sulle nõu natuke?" Jube emalik lähenemine. No selline, et kle tütar, mul on kogemusi, usalda mind. Modell on hämmingus. Proua ei lase ennast segada, võtab modelli kleidi vööst kinni ja tõmbab selle lahti. Ütleb: "Pane nüüd üks käsi siia sisse ja tõsta üles!" Tütarlaps on juba oimetuks jahmunud, aga aegamööda täidab käsku. Paneb käe dekolteesse. "Nii, ja nüüd pane teine käsi siia sisse ja tõsta üles". Samal ajal astub Kristi oma boxist välja suuurte silmadega ja suhteliselt paanikas. Seda nägu oleks pidanud jäädvustama kuidagi. Miljoni dollari pilk. Tormab minu juurde, et kle mis toimub? Mina ei suuda enam olla ja irnun juba lohutamatult. Tõmban Kristi ruumist välja ja räägin asja visuaalse poole ka ära. Tema nimelt oma boxist kuulis ainult, et pane oma käsi nüüd siia alla ja tõsta üles...??! Ja esimene pilt boxist väljudes on, et ühel tibil käsi oma dekoltees ja teine pusserdab tema rindade all mingi katkitõmmatud paelaga....

Jah, ma tean, et ma oleks pidanud ennast taltsutama ja etenduse lõpuni vaatama. Aga noh vahet pole, selliseid etteasteid võib igal nädalalõpul igaüks ise esiritta vaatama minna.

Nõuanne

Väike nõuanne minusugustele. Kui sa lähed näiteks bodypump trenni üle väga mitme kuu. Ja kui sa siis järgmised paar päeva valutad oma lihaseid nii nagu sa pole oma lihaseid kunagi valutanud. Kui sa siis ei saa kõndida, kui sa siis ei saa trepist alla, kui sa siis ei saa istuda ja eriti kui sul on ekstra valulik külastada vee cee märgiga tuba. Siis mine poodi ja osta suur arbuus ja söö see korraga ära!

Parimad

Tavaliselt tahan ma viriseda ja õiendada ja kritiseerida. Või asjadest aru saada. Aga nüüd juhtub imelugu. Ma tahan kiita ja rahul olla. Lihtsalt on vaja öelda kui maailma kõige paremad asjapulgad mind ümbritsevad. Näiteks on mul maailma parimad naabrid, kes tõid mulle just värskelt küpsetatud leiba ja vahvleid. Tnx Raul. Siis on mul nüüd veel parim hambaarst, kes teatas mulle täna, et mul ei ole selles hambas auku, kus ma arvasin, et on. On hoopis tarkusehambas ja see tuleb niikuinii välja tõmmata. Ja siis tegi ta mu suu hambakivist puhtaks. Seda ei viitsi ükski teine arst ette võtta. Tnx Eva-Liisa. Juba mitu aastat on mul parim juuksur. Ta ei lõika kunagi palju kui ma ei taha palju lõigata ja ta värvib nii nagu tegelikult pole võimalik värvida. Sest mina tahan nii ja nii peab saama. Tnx Katrin. Mul on parimad kolleegid. Nende pärast ei taha ma kunagi töölt koju tulla. Ma lihtsalt pean veel letis töllerdama peale trenne ja jutustama ja kõkutama. Tnx kogu Fittesti tiim. Mul on parimad endised klassiõed. Nad viitsivad mõnikord pundi kokku ajada ja lammutama kukkuda. Tnx Kristi, Krissu, Merle (ma jätan näo meelde ja sa maksad, et sind seekord polnud) ja Margit (sama jutt). Parim väljamaa-sõber. Kes ikka hüppab msn-i uudistega Austraaliast, noh et kuidas seal kõik niiii lahe on. Tnx Enn. Mul on maailma kõige kõige parem vanaema. Ta suudab mu totaalselt punnis kõhule veel toitu peale pressida (parim omlett, parimad pannkoogid, praekartulid, leib, klimbisupp, ühepajatoit, tikrikompott, kaneelisaiad jne) ja ta suudab kõigi vastu koguaeg niiiii hea olla! Tnx vanaema. Mul on parimad joodik-semud. Nad ei jäta vahele ühtegi pidu kui minul on tahtmine pidu panna. Nad ei jäta vahele ühtegi välitrenni kui minul on tahtmine rattaga 70km sõitma minna. Tnx Coiz ja Leps. Mul on parim sõbranna. Ta kuulab öösel kell 4 mind ära kui vaja peaks olema. Ta lihtsalt saab minust aru. Tnx Merka. Suhteliselt normaalne õde on mul kah. Laenab mulle piduriideid (peamiselt laenab minult neid) kui vaja ja täidab käsku, mõnikord. Tnx Punnpaabu. Mul on parimad võõrustajad. Kes teevad just minule mõeldud kartulisalatit ja kutsuvad alati veini jooma ja liha sööma kui grill soojaks on aetud. Tnx Riks ja Katre. Mul on parimad kliendid. Nad siiralt naudivad trenni ja tänavad mind vilega ja suure aplausiga peale tundi. Tnx kõik Fittesti klubiliikmed, eriti Greete, Kaia, Heili, Maarja, Jaanika, Anu, Kairi (koos Sannuga) ... . Ka parimad meigi-kliendid. Nad on alati rahul ja tulevad tagasi. Tnx Triinu, kes sa mind soovitad. Ja mul on veel igasuguseid maailma parimaid asjapulkaid! Huhhh, ma ei tea mis hellushetk see nüüd oli!

Plaan oli järgmine. Minna Kaisa soolaleiva peole ja võtta paar kerget napsi ja koju magama. Noh, et homme jõuda ilusti meiki tegema (jah, halturts) ja siis emmega vanaema juurde maale. Plaan on hetkel nihkes nii palju ainult, et paarist napsist sai vein, shampa, rumm ja mingid asjad veel ja ööklubi ja nüüd on kell pool kuus. Järgmine plaan on olla kangelane ja minna vana plaani kohaselt edasi. No näiss, päev on ju alles poisike! Ja miks krt ma ei või oma maja ees halada oma elu üle kell viis hommikul? Miks on vaja sellel kõigi lemmiktädil esimesel korrusel nina aknast välja pista ja näidata, et tema ka ei maga kui mina ei maga. Mingu ma arutagu teemasid kuskil mujal. Tähendab, esiteks on need elulised küsimused ja teiseks, igasugused üle 50-aastased võiks hommikul magada. Ja üldsegi kui ma kell 11 jalgu alla ei saa, siis on terve maailm selles süüdi...mis teil viga on??

Bestikad

Mulle hullult meeldib üks reklaam, mis justkui näitab ideaalseid sõprussuhteid. Või noh tundub, et tegu on parimate sõbrannadega. Hüppab üks tsikk uksest sisse ja kukub sõimama: "Mul on tunni aja pärast kohting ja sa vaata seda toppi, mille sa mulle disanisid. See on välja veninud ja luitunud!" Vidin näpib toppi ja vahib virila näoga teisele otsa. Disainer hakkab siis olukorda päästma. Et no proovigu sõbranje ikka seda vahendit ja värki. Ma kohe nagu ei saagi aru, et kas antud vahend annab värvi tagasi ja tõmbab väljavenimise kokku vms? No vahet pole. Aga fuuria saab hoogu juurde ja teeb näo, et disainitibi on ikka kõiges süüdi ja selle asemel, et uut toppi osta võtab teise samasuguse kaasa ja nõuab ka pesuvahendit endale! Kas siis sellised sõbrad ongi, et üks disainib sita topi ja teine peseb valede vahenditega ja sõimab esimest tropiks ja suheterikkujaks?

Kell viis hommikul selliste teemade lahkamiseks pole selgelt õige aeg. Head ööd mudilased!

2 blondi

Nuumasime Merkaga endid täna sigadeks ja shoppasime vaeseks. See selleks. Kott täis juuksekasvu soodustavaid imeampulle ja vitamiine ning hädavajalikke sada paari sexikat pesu (sest noh mõlemal ju eraelu lausa lämmatab hinge) astume poest välja ja shokk. Autot pole. Koht, kuhu auto parkisin, on tühi. Tegu ei ole suure parklaga, vaid sõidutee äärega, kus on 10 parkimiskohta. Ja no autot pole! Okey, tuleb võmmid kutsuda. Hakkan juba numbrit valima. Vaatan veel ringi, et pole ju parkimiskeelu märke, et võmmid ise ei saanud mu autot minema vedada. Tähistatud parkimiskohad olemas ja pole tegu ka eraparklaga vms. Silmanurgast näen, et ühe auto tuuleklaasi all on mingi silt. Äkki tõesti tasuline parkimisala ja selle 15 minutiga suudeti mu auto minema vedada?? Lähen siis kaema, et mis lipikuga tegu on. Noh ei olegi vaja teada saada, sest minu auto seisab selle auto ees! Kuda kurat me mõlemad niiiii veendunud olime, et mu auto just SELLE koha peal seisma pidi??? No jaanitulele lisas õli vist see, et ei saanud enne autot kohe lukku. Vat mõne poe juures mõned kohad kohe ongi sellised kus mu autole signa peale ei lähe. Kohe pilt selge, et nii, et keegi passis, et ma ei saanud autot kinni (ja äkki ei saanudki siis) ja oli kohe platsis ja nüüd on mu nunnu Läti poole teel. Õnneks oli see vale vastus. Aga ega blondid hetked sellega läbi ei saa. Istun rooli ja hakkan siis välja nikerdama nunnut kahe auto vahelt ja otseloomulikult panen suuna asemel kojamehed tööle! Sest no kui ma tahan paremale pöörata, siis miks ma peakski vasaku käega suunakangi näppima?? Loogiline, et parema käe juures on ju parema suunatule kang kah. Jah, just nagu eilane! No Merka blond hetk oli see, et restos arvet makstes teeb tema avalduse, et kuna meil mõlemal on 500sed, siis tema praegu maksab arve ja siis pärast annab raha mulle!

Tehtud! Jah, minu elu esimene "sport massidele" üritus on läbitud. 10km jooksumaratoni (no arumaisaa miks see just maratoniks on ristitud?) ühtse loomakarjana tuhande hullunuga on läbitud. Üllatavalt meeldiv. Elus olen. Üllatavalt elus. Järelikult ei pingutanud veri-ninast-välja-ja-pilt-taskusse pingutusega. Seega jäi midagi veel kõvasti üle. Ületasin oma illusioone pea 10 minutiga. Vat mis tähendab massidega koos hullumine. Arvestades oma jooksmise vihkamise astet ja selle tegevuse normaalse läbiviimise suutmatust, siis eesmärk oli lihtsalt ellu jääda. Järgmine eesmärk oli veri ninast välja pingutada ja ajaliselt tunni ajaga hakkama saada. Sain hakkama 53 minutiga. I did it! Polnud üldse piinlik, et 10- aastased poisid mööda tõmbasid nagu si...vast kassist ja viimasel 500-l meetril pässid aastast 1940 kergel sammul pmst minu ette astusid. Järgmine aasta ma neile ehitan, raisk!

Sealt edasi siis tööle veel kahte trenni läbi viima. Ja täna olen juba kell 8 maast (voodist) lahti. Kust saab Eesti naine oma energia? Laima sefiiridest!

Kurjategija

Mulle meeldib mu korter. Mulle meeldib mu maja. Mulle meeldib, et mu korter asub just maja selles küljes kus ta asub. Hommikul vara päike pähe ei paista, küll aga hakkab paistma lõunast. Mis mul sellest hommikupäikesest kasu olekski kui ma poole lõunani magan. Täna aga on selline ilm, et enamus ajast lõõmab päike, aga käivad korralikud vihmahood. Ühesõnaga meeldiv on võtta kohvitass, lohistada kott-tool rõduuksele, varbad rõdule lükata ja peesitada. Lugeda, kirjutada. Olla. Jah, vaba päev. Ise ka ei usu. No loomulikult ma jookseks või pedaaliks ratast või harjutaks kepingut või teeks mida iganes ilmakohast. Aga homme on ju katsumus. Ellujäämiskursus. Jah, maraton. 10km valu ja piina. Miks? Ei tea. On vaja teha asju, mis ei meeldi, aga asju, mis peavad hakkama meeldima. Tegelikult mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Vaid sellest, et kuidas mulle mu maja ja korter ja asjadmeeldivad, aga mitte kõik selle juurde kuuluv ei meeldi. Jah, see parkimiskeelumärk seal maja ees ei meeldi. Varem ei kottinud vabsee. Sest noh vaatamata märgile kõik majaelanikud seal ikka pargivad. Aga vat nüüd on ahvid platsis. Rahateenimisvõimalus. Käisin mina siis ükspäev kahe trenni vahel kodus söömas ja jätsin auto maja ette. Sest noh ega keset päeva ongi ju jube liiklus meie maja ees ja garaazi nikerdada mulle ka jubedalt meeldib mitu korda päeva jooksul. NOT. Ühesõnaga kui uuesti autosse istusin, siis esiklaasikl ilutses roosa-kollane lipik. No selge. Viskan kõrvalistmele ja kiirustan tööle. Sõidu ajal veel üritan leida trahvikviitungilt summat. Et mitu miljonid see surmapatt mulle nüüd maksma läheb. Ei leia numbrit. Ja selgub, et ei olegi trahv. Udupeene nimega lipik on hoopiski. Teade väärteomenetluse alustamise kohta. WTF? Ühesõnaga kutse Tartu Linnavalitsuse poolt Linnakantselei menetlusteenistusse. Neljapäeval kell 14. Põlema ei taha ennast panna keegi koos selle lipikuga? Mina tahaks.

Lähen siis ontlikult kohale ja kahetsen kõiki surmapatte ja annan põhjaliku seletuse. Loomulikult esitan ka küsimuse, et miks see märk sinna üldse pandud on? Tütarlaps ei oska vastata (ei peagi oskama), aga annab mulle ilusti kontaktid kuhu selle küsimusega pöörduda. Näitab mulle siis arvutist ilusaid minu autost tehtud pilte kuriteopaigal. Vaatab ise ka ja jääb mõttesse ja tunnistab, et tõepoolest pole arusaadav miks see märk seal on. No tänava kõige laiem koht jne jne. Vahime tõtt ja nuputame siis trahvisummaks 300 eeku. Jah, märk ju on ja väärtegu ju on ja karistama ju peab. Võin ka kohtusse kaevata. Lähme sõpradena laiali. Ei, mis. Enne tuleb mõned ankeedid täita ja õigusi ja kohustusi lugeda ja ports allkirju anda. No nagu päris pätt kohe. Jap, nüüdsest siis ametlikult kriminaal.

Helistan siis onule Linnavalitsusse selle märgi asjus. Selgelt pole ma esimene helistaja antud küsimusega ja kindlasti mitte ka viimane. Onu seletab, et vaadake, et tegu on ohtliku alaga, et seal on kurv ja nähtavus pole hea kui maja ette pargitud on jne. Ammm kus see kurv on? A no ju onu teab. Meil maja ees jah kiirtee suisa ja kohe kurvi peal täitsa kohe. Noh selgub, et asi siiski lasteaia laste emmedes ja issides. Nemad ei pääse hommikul ja õhtul kiirelt meie maja ees liiklema, et kõrvalmajja lapsi ära visata ja õhtul peale korjata. No olgu. Seletan onule ka oma teist muret, et ma ei saa kõrvalmaja aia pärast ohutult oma garaazist välja sõita. Kui ei taha ette sõita mõnele emmele või issile, siis pean aialippide vahelt jupp aega piiluma, et ega mõni ruttav emme-issi mulle otsa sõitmas pole. Ja kui olen veendunud, et pole, siis pean tegema kiire manöövri, et eluga pääseda. Siiani on joppand. Nimelt, et kui juba piisavalt palju aia tagant välja olen sõitnud, et näha kas keegi tuleb, siis olen juba ette sõitnud. Onu ei saa olukorrast päris hästi aru, aga ütleb, et seda peab vaatama tulema. Ja minu ettepanek peegel paigaldada sinna nurgale teda ei rahulda. Kogemus näitavat, et peeglid ei tööta. No selge. Ja siis muuseas küsib, et aga kuidas teile see talvine lahendus meeldis, et tänav oli ühesuunaline. Leiame sõpruse ja oleme ühte meelt, et see olekski hea lahend sellele tänavale. Mitte mingid krdi parkimmiskeelud ja peeglid. Kokkuvõttes on süüdi arendaja, kes pressis maja liiga kitsasse kohta. Ja mina siis nüüd maksku onju. (Tr)ahvipoisid aga teevad oma tööd küll korralikult, pole viimastel päevadel maja ees sõiduteel ühtegi parkijat näinud enam. Küll aga on kõnnitee ja trepiesine kinni pargitud. Lahendus missugune. Minu ettepanek on nüüd kõigi suuremate majade ette parkimiskeeld teha, et elanikud saaks oma autod eramajate aedade taha parkida!

Tänan tähelepanu eest!

Preili Pätt (lihtsalt pätt)

Mida ma siis nüüd uskuma pean?

Mul on jällegi tekkinud küsimusi. Hästi lihtsad ja ehk lapsikud. Aga keegi võiks neile siiski vastata. Mina ei ürita midagi tõestada, vaid lihtsatest asjadest aru saada. Nimelt loen ma aegajalt ühe oma tuttava blogi, kus käib arutelu teemal, et kas me kõik pärineme ahvidest või siiski Aadamast ja Eevast. Tähendab, enam arutelu ei toimu, sest kommentaarid on keelatud. Aga minul, rumalal, on ju siiski küsimusi. Alustame siis algusest (piiblit ma lugenud pole, küll aga tatina piiblilugusid vms). Ühesõnaga on olemas Jumal eksju. Noh keegi ei tea milline ta on ja kust tema alguse sai, aga see pole ka oluline. Nimetagem teda siis Loojaks. Loojal hakkas üksi igav ja tüüp hakkas maailma ehitama. Möllas 6 päeva. Selle ajaga sai valmis maad ja mered ja vaalad ja molluskid ja tuvid ja rotid ja konnad ja lõpuks ka inimese. Ta tegi selle inimese oma näo järgi? Ah vahet pole. Inimesel oli kohe olemas õigete nõgususte ja kumerustega lülisammas ja ta käis kahel jalal ja oskas kohe rääkida. Vahet pole mis keeles. Aga kõikidel loomadel olid paarilised, kellega paljuneda, siis oli inimesele ka seda vaja. Kuti küljeluust (vms) meisterdati naine. Nõksa lühem ja suuremate tissidega. Hakkasid nemad siis paljunema. Sündis 2 poega. Oli vist nii? A vahepeal löödi nad paradiisiaiast välja ühe krdi ussi pärast. Esimene küsimus on mul nüüd see, et kuidas see paljunemine edasi toimus? Kes kellega lapsi sai? Ja mis värvi need lapsed olid? Mustad, kollased, valged? Aga ma saan aru, et sugulased siis omavahel sigisid. Olgu, terve maa sai inimeste ja loomadega kaetud. Aga kuivõrd kõik need omavahel suguluses olevad tegelased ei olnud normaalsed ja pöörasid ära, siis tuli neid korrale kutsuda. Ehk ära uputada. Sest eks see ole ju normaalne, et sa 6 päeva rabeled ja siis kustutad ja lammutad kõik ära.

Siit tulevad minu järgmised küsimused. Noh, asjad siiski on ebaselged minu jaoks. Valiti välja järgmine kutt, nimega Noa. Tüüp hakkas laeva ehitama. No jumal teab kaua ta seda ehitas, aga laev sai suur. Kohe nii suur, et KÕIKIDEST maailma loomaliikidest mahtus paarike sinna ära. Astusid siis liblikad ja hobused ilusti kõrvuti sinna laeva. Või pidi neid sinna ajama? Noa käis siis terve maailma läbi, et igast liigist ühte paari saada? Noh ühesõnaga mahtusid need loomad sinna laeva ja kuti perekond samuti. Hakkas sadama. Meeletult ladistas. 40 päeva, kui ma ei eksi. Kõik uppusid ära. Loomad ja linnud ja inimesed jne. A kalad vist ei uppunud, aga sellepärast neid praegu nii palju ongi. Noh kükitasid siis need loomad ja Noa pere seal laevas. Toitu pidi neil ka päris korralikult olema. Noh, et lõvi sai vabalt kitse kõrval vedeleda ilma teda kinni pistmata. Ja Noa pidi päris spets zooloog olema. Noh, et kes mida sööb jne. Kandis siis terved päevad loomadele kraami ette, et liigid ikka säiliksid. Ühel päeval, siis viskas tuvi välja laevast, et näha, kas saab see ka surma (ja tuvid oleks välja surnud) või tuleb tagasi. Tuli tagasi. Tõi tükikese rohelistki kaasa. Jumal teab kust ta selle sai. Aga noh ju siis pidi uputus läbi olema. Jäi siis Noa laev Ararati mäele kinni. Imelik, et mõne kõrgema mäe külge kinni ei jäänud. Või siis oli nii, et aind Ararat oli vee alt natuke väljas, aga muu maa ikka vee all? Või ei jäänud ükski kõrgem mägi (mis oli juba vee alt välja kuivanud) talle teele ette? No igatahes kuivas kõik see vesi ära lõpuks. Kaua sellega läks huvitav muidu? Ja loomad ja linnnud jooksid kõik mäest alla ja mööda maad laiali. Või tähendab, Noa vast paigutas loomad ära kuidagi. No viis kängurud üle mere Austraaliasse ja karud Siberisse jne. Igale maale ühe paari igast liigist. Ei teagi mille järgi ta otsustas, et just see kliima sellele loomale sobib? Noh ja siis hakkas operatsioon paljunemine. Jubeda mühinaga hakkasid loomad sigima. Õnneks jõudsid nad kiiremini sigida kui üksteist ära süüa. Kull ootas ilusti hiirepojad ära enne kui hiirepapa kinni pistis. Ja nii nad siis paljunesid ja mööda maad laiali jooksid. Noa tuli ka laevast välja, kõik kohad olid laipu täis. Uppunud loomad ja inimesed. Kohutav. Pidi kiirelt tegutsema, et inimesed päris välja ei sureks. Ja nüüd mul jälle küsimus, et kas siis Noa pere paljunes omavahel, et inimkond saaks jätkuda? Ja kuidas nad need eri rassid veel välja nikerdasid? Või oli kutt ise valge ja naine must ja poeg tuli kili? No kuidagi igatahes see asi töötama pidi.

No ja hiljem siis sündis Jeesus ja inimesed tapsid ta ära. Mis sellel Loojal viga on? Loob ja siis hävitab ja teeb poja ja laseb ära tappa jne. Hitleri muidu lõi ka Jumal ve? Ja Vaido kah?

Selle jutu eest ma vist taevasse ei pääse on ju? Aga need on lihtsalt küsimused, mis minu, poolemeelse, peas tekkinud on. Ja äkki oskab keegi mulle asju ära seletada?

pühad, kus lind ka ei lenda (aind tuvid, lollakad)

Klassika. Olen juba paar kuud oodanud ühte täiesti vaba päeva. Et vahtida terve päev telekat ja magada ja mitte midagi teha! Käes. Isegi kaks. Selgelt tõused sel päeval kell 10 ja kell 11 hakkad kõigile msnis vinguma, et igav on. Jah, peast käib läbi ka mõte trenni minna, aga jumal paraku klubi on kinni. No selge, sporti teha ei saa, siis tuleb piiramatult süüa. Käed jalad igavusest värisemas sõidad poodi, shoppad kokku paari soti eest stuffi ja kukud küpsisetorti tegema. Süda paha sellest kondenspiimast, kohupiimast, shokolaadikreemist, küpsistest ja maasikatest, kahetsed seda kõike ja hakkat uue trennikava jaoks muusikat otsima. Jah, mina olengi normaale..NOT! Kristi ütles ka eile, et mul (meil) on iga päev 1. aprill. Meid ei usu enam mitte keegi. Noh mis normaalsusesse puutub eksole.

Aga vähemalt eile olid kõik meie lollused õigustatud. 7:30 trenni alustasin jutuga, et käisin koolitusel ja tagasi hakkavad tulema teooriad mille järgi trennis juua ei tohi ja peale trenni süüa ka mitte. Süvavenitustundi õhtul alustasin Combatiga ja ehmatasin algajad shokki. Ristol võtsime keset teist tundi elektri ära. Esimest tundi pidi ta aga ilma sadula ja lenksuta rattaga alustama. Enne teist tundi võtsime tema spinni nimekirjast kõik nimed maha (noh moepärast 3 jätsime). Heikki suutsin korraks endast välja viia jutuga, et jõusaalis lõhkus üks tüüp just 2 masinat totaalselt ära.

Kas täna muidu pidu on kuskil? Mai suuuuda enam niisama istuda. Jah, ma pean elu otsima endale!

geniaalne seriaal

Huvitav, kas meil päriselt ka mõni Kättemaksukontori taoline asutus olemas on? Kui ei, siis ma oleks nõus asutama. Kes kampa lööb? Uurimine, nuhkimine, googeldamine on ju minu alad onju. Mehed on ju sead ja naised vajavad ju abi eksole! Teeme ära...

Ülikõva video ja lugu!!!! Olen totaalses lummuses.

http://www.youtube.com/watch?v=LmImGFtDKJA

Lembitu Kuuse klassikat "No kuidas saab prantslane nii kukkuda??? Aga kukkus näed!" , "No selle kohta saab ainult öelda, et laastu tuli ja vormileib ei kesta kaua!", "Nüüd on lumesadu tihedaks läinud, lumeräitsakad on nagu kanada dollarid, siukesed latakad tulevad alla!"

Aga üldiselt saame jälle mõnusalt lutti. Mõni mees suutis meeste teatesõidus 2min maha jääda liidrist. Mis muud kui suusk sitt. Määrdemehed kukkusid jooma. Aind, et seekord olid määrdeta suusad.

Vaata, õige sõbrapäev on ikka see kui teed 5h trenne, sest nohh muud elu sul ju pole. Ärkad kell 8, et kella 11st 2 asendustrenni järjest teha. Tuled koju, et potitäis tatraputru valmis keeta ja selle kõik ära süüa ja jooksed kohe oma 3 trenni tagasi. Jõuad koju kell 21 ja passid telekat, sest vaata, elu sul ju pole! Head seda krdi töö- ja üksiolemispäeva mulle! Ei, kogu maailm pole selles süüdi, et mul nii asjad on nagu nad on. Ma lihtsalt olengi kloun, kes päevad läbi teisi lõbustab ja ootab, et lõbuländ ka ükskord minu majja jõuab.

Hakkab pihta!

Mõned ööd võiks olemata olla. No näiteks sellised, kus sa poole kahe paiku peavaluga ärkad. Avastad, et normaalsed valuvaigistid on ära söödud ja oled sunnitud lahustuvat tabletti sisse jooma. Öäkk. Kui sa siis seal voodiäärel istud ja mahlaga lahjendatud abimeest sisse vägistad, avastad, et unega on tänaseks ööks korras. Pole. Võtad ühe oma nn öökapiraamatu ja hakkad ootama. Päris mitu peatükki hiljem proovid. Jah, jääd magama küll. Aga mis magamine see on? Mis sul muud ikka näha on kui tööd. Jõusaal. Kolleegid ja kliendid. Katkised riidekapid ja jalgadesse takerduvad toolijalad. Üritad elueest pesema minna, aga kõigepealt hoiab sind kinni rekkajuhist klassiõde, mille üle sul loomulikult hea meel on. Aga siis hakkad taustal kuulma Heikki häält. Aru ei saa millest räägib. Nagu loeks teksti maha jubeda kiirusega. Tekst muutub ühtlaseks pobinaks. Äkrad. Kuuled seda häält edasi. Keha väriseb. Ei mis, vappub. Või on see voodi, mis liigub? Hääl kaob, aga kuuled seljataga krõbinat. Teisel padjal. Üritad meeleheitlikult pead pöörata ja liigutad. Oled sada prosa kindel, et teisel padjal on hiir. Tahad rapsida, et elukat minema peletada. Eii saaaaa. Silmad lahti, aga keha ei allu. Ja vat siis sa ärkad tegelikult. Täpselt samas asendis silmad lahti. Üleni higine. Küsimus. Kas sa julged või tahad liigutada ja pead pöörata? Vat vabatahtlikult nigu mitte. Mõtled minuti. Sõimad ennast lollustes ja hakkad uuesti proovima. Ei, sellest ei tule midagi, et uuesti magusasse unne vajuda. Tuli põlema ja raamat ette. Mõned peatükid hiljem uus katse. Õnnestub. Und enam ei mäleta, aga ärkad suhteliselt sama stsenaariumi järgi, mingi teise hääle peale. Vat siis võtad asja juba külma närviga. Pohhui. Jääd uuesti magama. Ärkad kella peale ja tahad kogu maailma persse saata!

4.veeb. ja juba olen läbi kukkunud. Kommid, kringlid, shokolaadid, coca. Teeb siis nii, et proovime alates 6.veeb. uuesti. Ikaldus.

Täna toimus siis viimane võtukas Coizi ja Lepsiga. Nimelt mul on plaan. Suurejooneline. Terve veebruari kuu ei joo tilkagi alkoholi (no klaas punast veini on äärmiselt väike tilk), ei söö ühtegi mäki einet, loobun shokolaadist, popkornist ja sefiiridest ning krõpsudest. Selle nädalaga hävitasin maailmast ära päris suure hulga krõpse, burgereid, komme ja alkot. Et need mind hiljem segama ei jääks. No selles suhtes, et kui ma juba 2.veebruaril kirjutan, et ikaldus, siis pole midagi parata, olen lihtsalt nõrk. Allaandja. Näis mis saab. Aga keegi ei saa öelda, et ma pole proovinud!

Ja mis ma siis täna öösel unes nägin. Täditütar (see, keda ma kunagi ühegi kutiga koos pole näinud) teeb kahele kutile strippi. Esmaklassiline liikumine ja metsikult ilus pesu. Vaatan asja läbi akna pealt (hmm, ise olen teises toas?). Äkki aga on ta jäänud üksi tuppa ja viskab voodile pikali. Mööda voodit vudib ringi hiir. Suht napilt ei maandu nägu ees hiirele peale. Nähes röövlooma linade vahel hakkab tsikk täiest kõrist kiljuma. Vaene hiir ei oska paanikahoos muud teha kui tema poole jooksma hakata. Kõik see toimub vanaema juures. Ei oska öelda miks, aga teen ka häälepaelad lahti ja möirgan täiest kõrist. Jooksen toast välja trepile. Ja mis ma näen?! Tädi itsitab ja loobib hiiri mööda õue laiali. Tema ees maas on karbitäis närilisi. Ta ei saa hästi pihta, et miks neid nunnusid karta. Paanika. Silmanurgast näen, et täditütar on ka rahunenud ja silitab sabapidi näpuvahel kõlkuvat hiirt. Korraks suudan isegi mõelda, et nojah need pole ju need suured rõvedad rotid, aga ikkaaagiiiiii mismõttes nagu??! Karjun edasi...
Teises unes kaklen. Sõna otseses mõttes. Ei mäleta kõiki vastaseid, aga pole ka oluline, sest võidan neid kõiki. Ei suuda ära imestada, et mismõttes nagu. Ma pole ju poksimisega tegelenud, aga ilma ühegi sinikata minu kehal langeb vastaseid nigu loogu. Sätin oma punaseid käesidemeid. Lahti tulevad raisad koguaeg. Käes finaal. Ja vastaseks Rix. Kohati tundub, et keegi teine, aga vahet pole. Käte löögid lõuga, jalalöögid põlvedesse ja selga. Punktid tulevad. Paus. Vaatan seisu. Ei saa aru, kas mul on 15 ja tal 19 või vastupidi. Aga tean, et 20 peab täis saama ja võit kodus. Madin läheb edasi ja selgub, et temal on 19. Pfff...rebin mööda ja võidan!

Leidsin ühe äärmiselt hea pinget maandava blogi. Ma luban, et teen sellest kunagi kuuldemängu. Tuled õhtul koju, oled kurgumulguni väsinud ja tüdinud ja närrrvis. Paned kuuldemängu peale, võtad klaasikese veini kõrvale ja uni tuleb.

http://www.vaidoneigaus.blogspot.com/ ja palun vabandust kui see teie jaoks juba vana uudis on, aga mina olen alles avastamas seda maailma.

Alles me siin Merkaga arutasime, et mida poolemeelsem sa oled, seda kõvemaks staariks saada võid Eesti tähtedemaastikul. Mina pole kas veel täislaks ullike või puudub ambitsioon. Kas me sellist Eestit tahtsime?

Minuga on midagi lahti. Pean ära tegema asjad, mida kõik teised teinud on. Esiteks see Mihkel Raua raamat ja nüüd siis Avatar. Jahhh, käisin vaatamas. Sest no pidi minema millegipärast. Kõik on ju käinud ja näinud ja kõigile on niiiii hullult meeldinud. Tegelikult on nii, et kui kõik teevad ja kiidavad, siis ei saa see midagi head olla. Ja eks suhteliselt suur hirm oli ka seekord sees, et no ei saa olla jalustrabavalt muljetavaldav kui KÕIGILE meeldib. Pihtas põhjas. Ajaraisk. Jah, jäin isegi korraks magama kinos. Vaevalt, et kõik käivad kinos vaatamas imetabast filmi ja 3D graafika koostööd. Keda see tehniline pool peale mind ja mõnda veel huvitab? Või paljud lähevad vaatama filmi, mis on läbi aegade suurima eelarvega tehtud? Keda see huvitab? Inimene kiidab filmi siis kiidab sisu. Või vähemalt siiani olin nii arvanud. Jah, graafikud käivad efektide pärast kah. No mis ma oskan öelda. Oli jah efekte, aga millises tänapäeva filmis seda pole? Sisu polnud. Oli film-multikas. Ja olgem ausad "Kosmilist kossumatsi" vaatan ma ülihea meelega. Noh multikas-film. Aga Avatar oma siniste Shrekide ja sõdalastega jättis täiesti külmaks. Mis seal siis oli? Wonderland/Neverlandis kohtuvad Sinine-Fiona ja jalutust printsist digimoondunud Sinine -Shrek (3D). Möllavad mööda Neverlandi ringi, lendavad ja ratsutavad Dinosaur Story tegelaste seljas ja õpivad Winnetou keelt ning kohalikke tavasid. Kui digimoondunud prints on nn valmis, siis puhkeb sõda. Nagu ikka. Taevast lendavad kohale Airwolfid pahalastest sõjarditega ja hakkavad Wonderlandi maatasa pommitama. Plahvatused, kuulid, tulekahjud. Hävitavad siniste sookollide püha puu ja mõrvavad pealiku. Nüüd on kohalikud eriti pissed ja tuleb sütitav kõne Siniselt-Shrekilt. Kogutakse kokku kõik Maleva klannid nii Saaremaalt kui Karupersest ja appi tuleb ka Alien-Lady (Sigourney Weaver) ning kiire ja vihane Vini pruut Letty. Nemad saavad lõpus surma. Ka kõik pahalased saavad surma. Ja jalutu prints muutub elu lõpuni Siniseks-Shrekiks. Ja nad elavad Sinise-Fionaga siiani kui vahepeal ära surnud pole.

Ma vaatan thrillereid, multikaid, õudukaid, indiaanifilme, sõjafilme ja komöödiaid ning draamasid. Aga kõik see ühes potis koos ei ole söödav supp.

Ja tahtsin bussijuhtidest ka rääkida. Ma tahan rääkida asjadest mis mind närvi ajavad. Nagu te kõik teate. Nimelt linnaliinibussijuhtidest. Ma ütlen, et pole kaugel see päev kui mats ära tuleb. Suurem või väiksem plekimõlkimine. Ma krt ALATIII vaatan peast väljaulatuvate punnsilmadega peatuses seisva bussi suunatuld enne kui mööduda julgen. Et kas hakkab väljuma või saan ohutult mööduda. Juba kauugeeeelt vaatan, et kas vilgub või ei. No ei vilgu. Ju kohe ei välju. Aga niipea kui oled möödumist alustanud, vat just siis see raibe sulle ette/sisse keerab. Eiii, ta ei pane suunda enne sisse kui liikuma on hakanud. No milleks onju?! Loogiline, et enne sooritad manöövri ja siis muuseas näitad, et sul on see kang ka olemas, mida näppides läheb suunatuli sisse. Isssand maivõi. Oleks see siis harukordne nähtus. Ma ei teagi mitu plekimõlkimist ma olen suutnud ära hoida oma parema jala ülikiire võimega pidurit tallata. Alles see siin oli üleeile kui bussile lähenesin ja hinge kinni hoides suunatuld jälgisin. Ei miskit. Vastu tuli ka rohkem kui üks auto. Ja vat just siis kui hakkad oma auto esiotsaga bussi tagaotsa kohale jõudma, siis ta litsub 200ga gaasi ja keerab sulle ette, nagu see oleks tema elu eesmärk ja ainus lõbu siin ilmas. Sa tallad kahe jalaga pidurit, et mitte vastutulevale sisse keerata ja mitte bussilt matsu saada. Vat kui siis bussijuht näeb, et sa oled roolis higiseks võimlend ennast, et autot pidama saada enne matsu, vat siis leiab ta, et on paras aeg suund sisse lükata. Ja vat nüüd soovitan ma linnal teedehoolduseks pappi võtta bussijuhtide palgast. Ime ka, et tänavate olukord on nagu ta on. Sitt ühesõnaga. Kui ma oma naelrehvid paar korda päevas blokki pean tõmbama, siis ei saagi teed piltsiledaks jääda. Ma foobiliselt kardan juba bussidest möödumist. Bussistmöödumisfoobia!

Musta pori näkku

Sain just Raua kurikuulsa romaani läbi. No piinlik oli juba, et olen ainus endast lugupidav eestlane, kes seda lugenud pole. Mis ma oskan öelda. Ma ei ütle, et see oli aja raiskamine. Aga ei üllatanud mind selles romaanis küll ükski fraas. Siiski olen nii mõnegi fakti võrra rikkam nüüd, mis puudutab selle aja, kui mina sipukates olin, muusikamaailma. Aga see, et muusikud ja kultuuriinimesed üldse lakuvad nagu loomad, no see on asi mis ei üllata. Seda enam, et tunnen ja tean ise päris mitmeid tegelinskeid, kes ise samasugust elu elavad. Nimelt tööle jõudmiseks on neil tarvis vähemalt pudelit kangemat õlut, et elule ärgata ja üleni pohmakatevärinas ennast rahateenimisele vedada. Mu enda isagi on pea terve elu olnud nii tugev padujoodik, et isegi tööl ei käinud mitmeid aastaid. Nüüd on tänu jumalale mõistus kodus.
Raua romaanis väljatoodud tugevate kultuuritegelaste ja kõigile tuntud staaride enda lapsed on nii mõnedki samas seisus nagu staarid tol ajal. Või isegi hullemas. See, et Raud ühel hetkel suutis teha otsuse, et aitab meelemürkidest, on äärmiselt kiiduväärt. Küll tuli selleks enne kooma ukselävele astuda. Mu enda isagi on arstid korduvalt maoloputuse ja süstide teel surmasuust elule tagasi toonud, aga otsus loobuda tuli ikka mitmekümneid aastaid hiljem.
Mis teeb selle raamatu eriliseks? Paljastused tolleaja staaride elust? Või roppused? Või miks seda raamatut kiidetakse ja ostetakse? Ma ei saagi tegelt aru. Staaride elu oli selline nagu kindlasti paljud meist niigi teavad. Või äkki iva ongi selles, et paljude jaoks oli see ikka ülemõistuse elu? Ontlikemale tegelastele. Või lihtsalt julgus välja tuua asju, mida staarid nostalgiliselt vaid valitud seltskonnas meenutavad? Nomaitea. Või siis tõesti see ropendav kirjaviis? No suguleundeid erinevate nimedega oskame me kõik kutsuda ja kui vaja sidesõnadena kasutada. Aga selgelt müüb ikka teiste elu, alkohoolsed-koomalaksud, seks ja roppused. Miks siis mitte seda ära kasutada! Iga kaubahalli ees viinaraha kerjav ja tõelist elu näinud päss lihtsalt ei oska oma elulugu nii kirja panna. Kui oskaks, siis oleks analoogseid joomahullu päevaraamatuid poeletid täis ja Raua oma ei tahaks enam keegi osta. Andkem au neile, kes oskavad. See ongi oskus elus läbi lüüa!

No tähendab, et...Ühesõnaga. Head uut ja vana onju! Kell on 3 läbi hommikul ja ma olen kodus tagasi ja õgin ema tehtud rosoljet. Mida muud sa uusaastaööl ikka teed? Merka reetis mind onju ja Triin reetis ja pidin Lepsi juures täis joodetud Coiziga kahekesi peole minema. Kuivõrd ei tahtnud 2 reedet tagasi juhtunud koomalaksu (suht konkreetselt ja totaalselt) korrata, siis piirdusin seekord ühe pudeli shampaga (või natuke rohkem) ja olin suht kaine, st olen. Või noh SEDA piiri pole ületanud. No igatahes sellises seisus, et tundub, et kõik peale sinu on maani lakku täis ja trügivad ja elavad seljas ja muusika on saast jne jne. Nii, salat sai otsa.

Coiz naist ei leindnud klubist. Oleks leidnud küll, sest materjali oli, aga pealehakkamist polnud. Oli aind kõva hääl ja tugev tuul. See selleks. Mehi polnud jälle ühtegi normaalselt. Nii me siis ära tulime tühjade pihkudega. Ja Triin, sellest mai oleks niikuinii kirjutanud, millest sai tahtnud, et ma kirjutaksin:D

Tegelikult on päris hästi, et elan. Ilutulestikku vahtides (mida te kõik teate, et ma väldin ja mõttetuks raha taevasse laskmiseks pean) oleks napilt ühe raketi vähemalt kuklasse ka saanud. Aga päästis kiire tegutsemine ja auto taha varjumine. Suht nagu 4 luurekaaslast hüppasime Lepsi auto taha kui naabrimehe ilutulestiku purk esimese pauguga pikali läks ja kogu kupatus meie suunas tuld andma hakkas. Te nüüd kujutate ette jah, mina oma tikk-kontsadel ja shampapokaal näpus sööstan auto suunas ja hüppan poolkäpuli varjendisse. Kata veel karjub Lepsi peale, et ära näpista niiii kõvasti. Noh mees hoolib naisest ja karjub vastu, et pikali nüüd, kohe pikali!!

Hästi on ka see, et kõik sõbrad tuttavad on aru saanud, et mulle on mõttetu helistada ja sõnumineerida selliste sündmuste puhul nagu uue aasta saabumine jne. Raha raiskamine! Ei ole telefon umbes silmakirjalikest sõnumitest (mis lähevad automaatselt üks sõnum kõigile). Või on siin masu käsi mängus?

Nüüd ma olen neljale inimesele lubanud hommikul nendega Mäkki minna. Aga arvatavasti kõik eri ajal seda teha tahavad. Hmmm, 4 mäkktsikkenit friikate ja koolaga? Pole paha!

Ja aina paremaks läheb. Coizi horoskoobi järgi on armuelu sellel aastal päris eduline. Nimelt 27 . jaanuari paiku peaks naabrimees tulema auto asju klaarima ja siis ma lõpuks saan... Aga jumal paraku ei näe tähed rohkem aasta jooksul meest ette. Ja just sai taksos paika pandud see, et ma olen liiga normaalne ja selliseid pidavat ikka enamus mehi kartma. Võta nüüd näpust ja kõrvust. Hakkan sellest aastast ebanormaalseks. Pean ju ka mina midagi lubama (5kg maha võtta ei taha ja joomist ka päris maha jätta ei kavatse). Seega lubadus ebanormaalseks hakata! Küsimata jäi, et mis tähed raha kohta ütlevad mulle. A mis seal peale ikaldust ikka tulla saab? Jaanus ütle nüüd veelkord, et ära ädalda koguaeg!

Tulgu mis tuleb, ega ta tulemata ei jää...

Lugesin just paari tunniga läbi raamatu - Milana "Eesti modelli päevik". Paari tunniga, sest kirjutis on sorav ja lihtne. Elamus? Polegi. Ostsin selle oma jõuluvanalt saadud Apollo kinkekaartide eest, sest lootsin saada intriige, põnevust, glamuuri, midagi õõvastavat ehk. Noh emotsioone. Ei saanud. Enda elust kirjutavad raamatud paljud onju. Aga loetavad on ikka kirju eluga tegelaste üllitised. Ma ei ütle, et selle modelli elu pole kirju olnud, kohe kindlasti on. Aga ehk jäi see kõik minu jaoks liiga korralikuks. Selline suhteliselt viperusteta kulgev targa noore inimese elu. Minu elus on olnud asju, millest kirjutades peaksin ehk oma nime varjama. Siiski ei ole elanud just meeletult pöörast elu ja ei leia (mitte veel), et minu elulugu pakuks huvi. Noh nii palju huvi, et osta raamatut ja kulutada paar tundi oma elust selle lugemisele. Sellest raamatust ei leidnud ma aga midagi, mille tõttu oma nime varjata või tegelaste nimesid muuta. Ei ole seksi USA välisministriga, ega nurgatagust narko tõmbamist. Isegi mitte kooma joomist. Ei midagi häbenemisväärset. No vähemalt minu jaoks. Ma ei pea seda paari tundi mahavisatud ajaks oma elust, mida ma kunagi tagasi ei saa. Sest ega ma midagi targemat niikuinii teinud poleks. Aga no tõepoolest, varsti pole meie riigis enam inimest, kes pole enda elust raamatut üllitanud (noh peale minu ja Oja Petsi). Mul lihtsalt pole nii palju raha, et seda väljastada ja ma pole ka nii palju staar, et keegi mind kirjastamiseks piisavalt sponsoreerida tahaks.
Vaatan edasi oma Home and Awayd ja pusin trennimiksi kokku. Põnevus.

Kuulasin STAR FMi hommikul TV6-st. Noh maruvara hommikul näeb sealt pilti kuidas Pille, Allan ja Peeter mölisevad. Ja maruvara olen üleval, sest trenn on kell 7:30. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Vaid sellest, et sain Oja Petsilt idee. Nimelt, tõsilugu on see, et Eestis pole enam palju inimesi, kes pole välja andnud mõnda albumit, singlit või raamatut. Oja Pets pole veel andnud, aga lubas kirjutada raamatu "Kuidas oma eluga perse käia" ja siis teine osa "Kuidas oma eluga perse käia, kapitaalselt". Väga hea idee. Muidu tuleb raamatuid, õpetusega kuidas olla õnnelik ja kuidas saavutada edu, nigu luumurde pärast esimest lund. Siit siis minu idee, kah raamat välja anda. Ma olen ka suhteliselt hea ekspert allakäigu alal. Õpetussõnad "Kuidas alla käia". Peatükkide kaupa teemad: kuidas olla vaene ja rikastumiseks mitte midagi ette võtta, kuidas kõik vastassugupoole esindajad eemale peletada, kuidas alustada parmu elu, kuidas perset laiaks istuda, jne jne. Oo seda menu, mis antud raamatut ees ootaks. Kes ei tahaks oma hea elu pealt maha saada? Ütleme nii, et hakkan juba kotte pakkima, et müügiga teenitud papi eest Miamisse lennata ja Palm Beachile villa osta. Sest no kõik, kes midagi vähegi välja on andnud, on sirgjooneliselt staariseisuse kiirteele astunud. Uhhh, mul juba hakkas kiire - interviuud ja fotosessioonid ja telesaated juba ootavad mind. Raamatud hakkn homme kirjutama. Järg tuleb juba jaanuaris "Kuidas allakäiguteelt mitte kõrvale astuda".

Krt, rsk, pts....AUSALT! Ma ei tea kust alustada. Raiiissskk. Ühesõnaga kui on jõulud ja kõik niigi lolliks peast läinud ja väljas liikuda on mõttetu, siis on ka kodus olemine sitem kui muidu. Väljas on külm ja siis köetakse ja siis on õhk niiiii kuiv, et ööd jäävad juba sellepärast magamata, et nina ja kurk kuivavad kokku ja kukuvad küljest ära. Aga see kõik on köömes. Kuivõrd kõik juba nii imeline on, siis on loogiline, et su auto aku ütleb üles. Sul on trennini 30min aega ja sa ei saa autot käima...Siis sa ootad väljas selle kuradi värdja poolpakasega, et sulle järgi tullakse ja selle ajaga suudab naabrimees oma kuradi mega jeebiga su auto esiotsalt värvi maha sõita. Ja seda kõike soojustatud garaazis, mille uks JÄLLE ei tööta. Seda lisaks sellele lõbule, et garaaziuks on kuus kaks korda katki ja sa oma autot sealt kätte ei saa (suht pohhui ju, et käima ei lähe) ja sa maksad iga kuu garaazi hooldustasusid ja oled tänulik, et soojustatud ju ikkagist. Vahet, et ole, et seal on miinuskraadid ja nii mõnigi teine mees oma autot käima ei saa. Käima lähevad aind kolakad jeebid, millega saab kõigist kökatsitest üle sõita. Ja eriti rõõmsaks teeb sind see, et sulle pole ikka veel palka üle kantud ja kirss tordil on, et eelmisest kuust 2 näd olid kodus haige siruli ja palka niikuinii sittagi ei saa. Lõbu lisab päeva ka see, et autokindlustus (noh selle auto, mis ei sõida enne kui oled tonna aku peale pannud) ootab maksmist ja muud arved ja laenud ja maksud ja asjad. Ja tööle sa ei saa taksoga minna, sest sul on arvel 26,90 eeku ja rahakotis 28 eeku. Heaks teeb veel asja see, et oled kuu kaine olnud tänu sitale tervisele ja ka jõulupeol lampi kakkuda ei saa ennast, sest järgmisel hommikul asendad trenni. Ei, kõik on hästi, sest olen ju elus. Aga MIS elu see on.??!Paluks püssi!!!

No ühesõnaga. Ei, kahe sõnaga. Kas ma tõesti suudangi kirjutada ainult siis kui olen klubist tulnud ja ootan kainenemist??? No selles suhtes, et kell on 4 hommikul ja...noh kõik juba teavad, et mis "ja"...
Vat kui seda trenni kell 12 ees ei oleks (J.Liiv)
Mis must saab nii? Olen haige, siis olen peaaegu terve, siis teen trenni, siis joon - see on kogu mu elu. Millal tuleb see, et õuu jeeee ma olen häppiiii?? See, kui ma irnun pisarsilmi tööl Heikkiga kildu vistaes, see pole veel õnn, see on puhas lõbu. Või see, kui ma kaifin igat sekundit oma trennides, ka see pole õnn, see on boonus. Kas ma pean enne saama 50 ja võtma 25- aastase ilusa mehe ja lapsendama 2 last, et öelda, et vat nii, nüüd ma olen rahul? Ju vist... Mis ma öelda tahtsin üldse? Pekki, magama minek (silmad kinni hammaste pesemine peaks nats nagu midagi tähendama).

Krt, haige olemine ei ole ikka midagi mulle. Lääbakil jalad laiali diivanil vedeleda ja olla olekus, kus isegi silmade pilgutamine on ebameeldiv...sitt. Miks kõik arvavad, et noh saadki rahus raamatuid lugeda ja puhata?? Ma ei loe ei raamatuid, ei tee uusi trennikavasid, ei õpi uusi kavu pähe ja ei arenda ka mingeid äriplaane.Saage aru, kui ma olen haige, siis ma seda ka olen. Ma ei jää mitte kunagi moepärast koju, et nüüd võiks natuke haiglane olla ja trennid asendusse anda. Kui ma kodus suren, siis ma EI taha suhelda. Ausalt! Ma tahangiii omaette olla. Msn-is suhtlen ka max 3 inimesega. Ma ei taha mõelda asjadele, mida tegema hakkan või pean hakkama siis kui terveks saan. Las ma enne saan terveks! Ma pole mitu aastat haigusega koju siruli jäänud - no las ma nüüd siis ühe korra olla. Mul ei ole seagrippi! Mul ei ole kopsupõletikku. Mul oli külmetus ja nüüd on räme köha ja lihtsalt sitt olla...pliiiiiis ärge spekuleerige ja pookige mulle rasedusi, grippe,ülekoormusi ja muid kunagi avastatud haigusi ja seisundeid külge. Ju mul on vaja puhata! Ja teeme nii, et kui ma hullupööra tahan suhelda, siis ma suhtlen ise exole. Merka, Erik, Coiz võivad ise msn-i hüpata ja küsida kuidas läheb. Nemad teavad olukorda. Aga üldiselt ma ei viiiitsiiiii enam üle rääkida kuda mul on, mis kell ma terveks saan, kas ma saan terveks, millal tööle lähen, kas ma elan veel jne jne...Mai ole voodihaige enam ja võin väljas liikuda, terveks saan esmaspäeval kell 13:00, tööle lähen järgmine nädal, ma elan veel.
Ja perearsti suhtumise ja teenuste üle mina küll inguda ei saa. Noh, nagu enamus seda hirrrmsasti teha tahavad ja teevad. Kutsuti kohale imikute päeval, et ikka üle vaadata mind, saadeti kohe kopuspilte tegema ja vereanalüüsi. Vastused sain 15minutiga. Töö kiire ja korralik. Sööge normaalselt ja tehke trenni ja arsti polegi vaja ja jauramist ja sitahädaldamist ka kõvasti vähem.

Oot, ja mismõttes maci suur eine on sama suur kui keskmine, aga maksab rohkem??? Hea, et klaasigi kaasa saab. Suur võiks ikka suur olla siis juu. Ümisen kergelt galuboi vagoni ja ujun selle saatel voodisse...

Nuvatt siis. Triin ja Andres astusid just uksest välja. Kell on 5 hommikul. Noh, et minna selle mitteabielus ja üksiku suhteliselt ilusa taksojuhiga koju. Noh sellega, kes meid just Maci viis ja mintsa tõi.Tal oli tööpäev veel lõpetamata ja seega tema ei saanud minu juurde veini tarbima tulla. Me olime täiesti normaalsed kliendid. Tema on jätkuvalt meie sõber. Aga nii mõnigi pole enam meie sõber. No nii ei saa rallit sõita. Kui sa lepid kokku, et lämme kõik Triinu poole, aga siis korjad pundi kokku ja paned suvalisele poole ajama, siis nii see ralli ei käi.
Ma poleks uskunud, et räppida on nii lihtne. Anname suvel albumi välja. Tänase õhtuga tuli vähemalt 3 lugu. Triin ulgus, mina lohutasin, siis me räppisime ja tegime üksteisele selgeks, et inimesed ei peagi meile meeldima. Eriti Triinu naabrid.
Natuke kurb on nüüd see, et pean kell 9 ärkama. Aga natuke naljakas on see, et kuidas ma siis kindlasti veel ebakainena tantsutrenni lähen ja tuhat lubatud asja ära teen ja korda ajan. Õudsalt naljakas kohe!
Kõik sarved ja kuulid ..... õujee...

Kell saab kohe pool kaks öösel. Ja millega mina tegelen? Lugesin just üle tunni oma vanu postitusi. Selgelt olen hakanud igavamat eu elama kui varem. Või ma lihtsalt ei viitsi enam? Kui enam käed jalad ja muud asjad rakkus tööd ei raba ja suure osa päevast niisama diivani sisse auku istun. Et siis kaob viitsimine ka kirjutada? Tundub nii. A noh ainest on ka kõvasti vähem. Klubituure kordades vähendanud ja pole enam ka vajadust vinguda iga asja üle. Imestan ise ka praegu oma viimase lause üle, ärge segage! Ju siis vanatüdruku elu sobib mulle päris hästi. Kassi ma siiski ei võta ja veinist ning ilusatest poistest loobuda ei kavatse...Aga midagi ärevat ja meeldivat võiks nüüd küll tulla mu ellu üle pika aja. Lähen odavmüügist otsima.

alexei (coiz) ütleb:
Tunne naist tema alkoholivaliku järgi

Viin - viina valivad naised, kes on tahtejõulised, otsustavad ja konkreetsed, nad eelistavad kõiges selgust: öeldud – tehtud. Selle joogi armastajatel on reeglina hea tervis, tugevad närvid ja suurepärane isu – hea viina juurde kuulub ka rikkalik suupiste. Praktiliselt purju ei jää, salasoove ei varja, õhtusöök lõpeb tavaliselt paljutähendusliku fraasiga: «Noh mees, kas läheme?»

eku ütleb:
noh detailideni õigus ju

Pühade vahe, kas mu viimane postitus oli tõesti sünnipäeval? Et nagu sajandeid tagasi?! Nojah. Ega mul nüüd ka suurt midagi öelda ei ole. Kui, et ärge jätke võtmeid koju. Maksate Lukueksperdile viis sotti, et koju saada. Ma oleks selle eest 6 mojitot rohkem saanud...No ja siis oleks muidugi segi peaga lukumehe ära sebinud ja tasuta tuppa saanud, aga pean kõrgemaid vägesid tänama, et nii ei läinud (5 koksi mind veel lollusi tegema ei pane). Läheb ikka liitreid selleks, et netist googlit otsima hakkaksin ja eriti kiiresti ei leia. Noh põhiliselt googlit selleks otsima, et sealt youtube edasi otsida. On ette tulnud...
Ega ma muud ei tahtnudki öelda, et kui ei taha naabrimehe diivanil magada, siis ei maksa võtmeid koju jätta. A kui tahad, siis võib jätta küll.

Trenn parandas tuju! Ja kuidas veel!! Tänan kõiki kinkide ja üllatuste eest. Aga jooma hakkasin ikkagi:P No palun vabandust.

No selles suhtes, et...käes on see äärmiselt mitteoodatud päev. Mind ei lohuta see "ära põe, oled oma vanuse kohta täitsa pandava väljanägemisega". Vaieldav muidugi, aga las jääb.

Ema kinkis eile mulle suure lillevaasi. Savist. Kui mulle üldse lilled meeldivad, siis just suuremat sorti. Aga võite kolm korda arvata, kas ma lõhkusin selle kohe ära? No autos läks ümber ja korras. Vaas oli pooleldi sefiire täis (mõni ikka teab millest ma toitun:P). Lömastatud. Vat ja see kõik lisaks mu niigi süvenevale tujutusele ja sitale olemisele. Lambikas muide.

Vaasi liimisin küll kokku, aga kui tänane trenn ka tuju ei paranda, siis nahhui... hakkan jooma, ausalt!

Tyhikargaja kodujuustusalat

Omg! Kokkmaster olen. Võta 250g karp kodujuustu (võib olla see hapukurgiga - no minul on), 2 tomatit, pool suurt kurki, pool karpi füüsaleid, 3 keedetud muna, kolmandik lillkapsapead, 3 keedetud porgandit. Lõigu tükkideks ja sega kokku. Kõrvale joo lahjendatud sidrunimahla. Ulme, ma tegin süüa. Kes mulle medali kingib?

No siin ma nüüd siis olen. Lõpetasime just kabanossid Statika ees äärekivil istudes Triinuga. Keset ööd. Promille ei oska peast mõõta, aga üle ühe. Klubis ei olnud peaaegu mitte ühtegi ilusat meest. Halb. Mis meist saab nii? Lakkekrantsid! Kes mu auto Coizi juurest ära toob??

Ma just praegu avastasin, et mu sünnipäevani on vähem kui kuu jäänud. Nimelt 21 päeva. Ja noh sünnipäev on ju tore päev. Ongi! Aga AINULT lapsena. Alates 20-ndast eluaastast on sünnipäev asi, mida ei tohiks tähistada. Sealt edasi jääb inimene vanaks. Jaa jaaa, inimene on nii vana kui vanana ta ennast tunneb ja blaa blaa. No vaatame ikka tõele näkku onju, ma saan 28!!! Ja ma ei taha rääkida sellest, et laupäeval oli klassi kokkutulek ja selgus, et ainult mina ja Krissu oleme päris vallalised ja lastetud. Kolme ringiga maas. Paljudel juba 1-3 last pluss abielud või peigmehed ja kihlused ja asjad. Kas ma olen tõesti liiiiiga valiv? Või mis mul häda on? Samas! Ma still ei näe ennast pereemana. Ja ma ei saa öelda, et ma antud staatusega rahul pole. Täitsa olen ju. Ole värd normaalsete keskel, aga ole sellega rahul. Pohh see vanadus. Vein läheb ka ajaga paremaks.

Lokkidest läbi balleti McDonaldsini

No vot siis. Eilne päev pidi olema täpselt nii tühi, et jõuaksin oma hallid juuksejuured üle värvitud ja terveks hooajaks uued trennikavad tehtud. Nii kõrgelennulised plaanid. Mõeldud mõeldud. Sest järgmine lüke oli küsimus Merkale, et kle kas meie finantsolukord elaks ühe kohvi üle? No ikka, sest kui on miinus kontol, siis olgu see juba korralik. Kui juba siis juba. Selgelt näha, et on tulemas meeletuste päev. Kindel on see, et kui Merkaga kohvikust austame, siis seal me ei lõpeta. Minu meeletused algasid sellega, et juuksuritooli istudes ütlesin, et teadsamiss, täna teeme peale värvimise mulle päevasoengu kah. Olgu ära öeldud, et Katrin on harjunud sellega, et tulen tooli ja lasen pikad juuksed maha lõigata või lasen tuka ette monteerida või siniblondid juuksed süsimustaks värvida või mida iganes veel, aga sõna päevasoeng kuulis küll esimest korda minu suust. Pigem oleks oodanud, et teeme need süsimustad nüüd siniblondiks jälle ja mind suht vähe huvitab kuidas. Katrinikene on muide selleks päevaks suht valmis. No ühesõnaga sain endale udupeened tangilokid ja uue shampooni ning juuksemaski. Need lokid on tänaseni peas ja pole olnud asja minu peas, millega ma rohkem rahul oleks. Kordaläinud meeletus igatahes.

Raudpoldist kindlam oli ka see, et kohvikus tuleb cappucino kõrvale ka söödav kraam. Järgmine meeletus oli tavapärase pasta asemel salat võtta. No ei tea, kas need meie ülevoolavad lisakilod on meie ajule ka kohale jõudnud või mis, aga tervislikuma valiku me igatahes tegime. Etteruttavalt võin öelda ja lohutada, et päev pole lõppenud ja päris kindlasti asi nii tervislikuks ja saledat joont hoidvaks ei jää.

Kui juba miinus siis laskem edasi. Suund raamatupoodi Maiki värskelt ilmunud kokaraamatu ostungile ja sealt naistepesu maailma. Jumal paraku, et viimane mu nõrk koht on (jah, mulle kui mehelikule mehele) ja et juba mõnda aega üks ultrailus megasex komplekt silma jäänud on. Ostetud! Sest mina pole süüdi, et see mulle selga valatud oli.

Pole mõtet põnevil olla, et kas järgmine meeletus on kojusõit ja trennikavadega tegelemine? Loomulikult mitte. Kõjusõit küll, aga selleks, et tikk-kontsad madala papu vastu vahetada ja balletigalale minna. Poest läbi, et üritusele juua kaasa osta. Hmmm...Jäime endisele klassivennale vahele täpselt saiakeste letis. Ei teagi kas ta ostis juttu, et teeme turu-uuringut saiakeste hindade kohta, aga igatahes on tema sportlane ja jäi samas letis vahele. Ühed neegrid kõik. Ole sportlane, treener või direktor, aga oma isude ohver oled ikkagi. Ostukorvi sisu: 3 Kinderi maiust, saiakesed, Mentosed, 2 pudelit vett ja 2 pudelit veini. Selgelt saiakesed Merka jagu ja veinid minu. See pole meeletuste osa, vaid argipäev.

Nüüd siis Vanemuise balletigala. No ütleme nii, et ma pole balletitundides kunagi käinud ja tegelikult ei tea sellest suurt midagi, AGA no kui pannakse ühele lavale Vanemuise baleriinid ja Moskvast tulnud priimabaleriin ning Rootsi ja USA tantsijad, siis nohhhh. Ühesõnaga ei pea ekspert olema, et näha mis tase on Tartus. Ja nüüd on siis selge, et Vanemuise ja Estonia tantsijate tasemevahe on sama hjuudz kui saamade sümfooniaorkestrite vahe. Ja miks ma räägin Tartust? Kõik solistid on sisse ostetud kilid või venelased. Ei ole rassist. Aga me isegi ei saa öelda, et Tartus on kehvemad tantsijad, sest nad polegi Tartlased. Estonia solistide pealt võib näha, et eestlased tantsivad vägagi hästi. No see selleks. Kes olen mina, et tantsijaid kritiseerida. Üritus ise suurepärane.

Aga päev pole veel läbi ja nii kultuurselt see ka läbi ei saa. Meeldivad 3h varvaskingi vaadates õõnestavad magu. Äärepealt oleks juhtunud midagi tõeliselt meeletut ja me oleksime mäci minemata jätnud. Õnneks olen ma informeeritud ja Merka ettekääne, et tal pole sularaha, ei lähe enam arvesse. Nüüdsest saab ka mäcis kaardiga maksta. Ei midagi meeletut. Ja ei ole vaja silmi pööritada, et treenerid ja kokaraamatute autorid sellist saasta söövad. Sai ju räägitud, et oma isude ohvrid oleme kõik. Ja isegi Maik kiitis oma mäci eine heaks.

Üks meeletus enne päeva lõppu siiski veel tuli. Nimelt, ma ei korkinudki oma veinipudeleid lahti koju jõudes. Paneme nüüd oma lahtivajunud suukesed ilusti kinni tagasi ja alustame uut meeletusterohket argipäeva eksole!

Teate, single olemise juures on kohe mitu plussi. Üks ja kõige suurem on see, et kõvasti rohkem asju on tehtud ja jõudlus kordades suurem. No näiteks on hetkel laupäeva hommik, ma olen ärganud, dushi all käinud, lilled on kastetud (jah need 2 tükki), kuiv pesu on kokku lapatud ja kapis, kohvi on valmis...kell on 9:41. Ühegi peika juurest ju nii vara hommikul üles ei saaks. Nojah, otseloomulikult on asjas süüdi ka see, et eile pidustuste ja joogivaba olin. Ühesõnaga tuleb püsida single ja kaine. Kuigi just eile mulle öeldi, et kle su blogis pole ammu sissekannet, et võta uus mees või midagi ja kirjuta siis sellest. Haa haaa

rannaklatš

Käisime eile Merka ja Marjega rannas. Ma tean, et mehed kommenteerivad rannas igat tibi ja mittetibi, igat ilusat ja koledat, paksu ja saledat. Eesmärk selgeks teha, et milline on naine, kelle nad võtaks. Noh, et kes neist on kõige roogitavam räim. Las ma nüüd avaldan saladuse. Ka naised tõmbavad kõik mehed pilkude ja sõnadega läbi. Noh kui naisi on pundis rohkem kui üks. Üle vaadatakse IGA rannapiirkonda astuv meessugutunnustega isend. Eriti ei jää märkamata võrguplatsil liigutavad isiksused. Ja no selgelt on asi minus, et mitte üks neist heas mõttes silma ei jää. Mul on selgelt liiga tugevad võrdlusmaterjalid. Enamus seal rannas siis on kas liiga ebasportlikud, suitsetavad, vanad, alaealised (jah, alla 18 on alaealine ja ma ei taha vangi minna...vahet pole, et Merkal on raha koos, et mind välja osta...ta on selle nimel kõvasti säästnud) või rullnokad. Ja need, kellele isegi pilk heas mõttes pidama jääb, on koos naistega. Ei, see mõte, et raudselt õega ja õe sõbrannaga, ei toida enam. Pehmelt öeldes on meestel võimalus rannast midagi head leida kordades suurem kui naistel. Ma ei räägi siin Miami rannast muidugi.

Seega, mina annan jummala vabalt meestele andeks need kommentaarid, mis iga tsiki pihta visatakse. Sest no kas ma ise jätan nende pihta viskamata? Jah kutid, teadke, et ka teid jälgitakse ja ka teie olete jututeemaks;)

Pühapäeva hommik kell 9. Jah, mai maga, ma vaatan multikaid. Eksole onju. Walter Disney sünni eest tänan ma jumalat sama palju kui Diana Kralli loomise eest (no Merka on ka äge). Ma pole just maailma kõige lapsesõbralikum tegelane. See tähendab, et ideaalne emamaterjal just mitte. Aga mulle kohutavalt meeldib multikaid ja lastefilme vaadata!!! Peale magusa saab mind ideaalselt ka multadega ära osta. Kui nüüd veel pannkooke oleks...

Ja palun vabandust! Shoppasin ikka midagi asjalikku kah täna. Leidsin lõpuks Diana Kralli selle albumi siit kah, mis Miamis ostsin, aga ära kinkisin. Ütleme nii, et Diana, vein ja jäätis on kokku loodud! Koristatud elamine kah. Pagana päike võiks veel uttu tõmmata, et saaks lõhnaküünaldele tule otsa panna.

Tahaks rõhutada, et need neli miilinkid pole mulle siiani trenni jõudnud. Hõiskasin enne õhtat. Asjaosalised, palun siiski ennast kokku võtta eksole...

Kõiki kindlasti huvitab minu, kui meeletu staari, elu ja tegevused. Või no kui ei huvita, siis siin lehel te ka ei surfaks. A no ma võin rääkida küll. Eile näiteks oli selline päev, mis mulle totaalselt rahuldust pakub. Peaaegu! Sain magada nii kaua kuni luugid ise lahti tulid. Noh, et ei pea lahti kangutama. Peale hommikusööki ja seebikaid läksin ühte pulmameiki tegema. Peale seda kohe fotoshootile. Päris talutav on juba paar tundi modelliks olla. Üldiselt on nii, et mina ja kaamera läbi ei saa ja tapatalgud tulevad sel hetkel kui keegi pildistada üritab. Peale seda aga tuli elu üks jubedamaid trenne, sest vahetult enne seda suudeti ahvi osavusega mu tuju 100lt nulli tõmmata. Kes on proovinud teiste meelt lahutada olekus kus ise tahaks ulguda ja karjuda? Näitlejad ei lähe arvesse. Aga noh, treeneri töö ei erine näitleja omast muu poolest kui, et vormis peab ka olema kõigele muule lisaks. Päev lõppes rämeräige peavaluga. Mis me sellest järeldame? Et kui minusuguste päev ka meeletult rahuldavalt algab, siis imetabaselt lõppeb see ikka peaga vastu seina tagudes. Kas ma olen hüsteerik või sitahäda? Selgelt mõlemat. Aga ka selliseid on tarvis, et lillelapsed saaksid öelda: "võta elu nii nagu ta on!" Noh need, kes hõbelusikad suus ja bmw-d garaazis sündinud on.

Tänane päev on sulaselgelt mõistlikum. Oleme Merkaga taaskord Kaubamaja läbi kamminud. Selgeks saanud, et ka Terranovast on kallis asju osta. Aga Dedis pastat ja pannkooke ja asju iga päev süüa on selgelt normaalne. Sest noh, mis me muud oleme kui sündinud gurmaanid. Sestap ka toidupoe tühjaks shoppasime ja kumbki omas kodus hetkel veini larbime, süüa juurde tassime köögist teleka ette ja täis kõhule kraami peale topime. Jumal karistaks meid kui me ka sellest mõnust loobuksime!!!

Minu elu ajaloos nüüd vist esimene kord kus ärkan meigiga. Teksad on diivani ees maas, maika keset põrandat. Mahl on hea, aga püsti ja istuv asend pole hea. Oli seda nüüd siis jälle vaja?!
Aga õnneks ma mäletan, et homme on mul 4 sõpra trennis kohal nigu miilinkid!

Kell on 5 hommikul ja ma põhimõtteliselt ootan! Ootan, et ma naaaaatukenegi kainemaks saaks. Ma ei julge nii magama minna, sest ma ei julge nii hommikul ärgata. Plaan oli Coiziga väike snaps võtta, aga läks käest ära ja jõudsin just ööklubist. Neid lauseid olen kirjutanud 5min, sest ei tule välja ästi. Mööööda läheb. Kõik vilistab. Miks?? Kes meigi maha võtab? Halb. Päris selline seis võis olla ehk 3 a tagasi või midagi nii...Ei maksa loota, et ma normaalne oleks või midagi, mitte niipea...

Ikka on nii. Teed hommikul silmad lahti, vaatad aknast välja. Helesinine taevas. Pilvitu. Ideaalne. Selge, tuleb rannapäev! Jood kohvi ära, klikkad Postimehe kinni, vaatad aknast välja. Pilved. Vabandust! Vihmapilved! Ma ütlen, et asi ON minus...

aaa ja sa andke mulle andeks mu suuvärki hetkel. See on periood..küll läheb üle ja saan ropendamiseta hakkama.

Masu ja täpe

Ei no hakkab pihta raisk. No see on selge ja loogiline, et mees jätab su maha majanduslikult kõige raskemal hetkel. Ka see on normaalne, et televisioon ei jaksa normaalseid filme sisse osta enam. Vahi seda vana kräppi. Aga kas minu elu on vaja raskemaks teha sellega, et odavamate veinipudelite korgid on ka kümme korda raskemini pealt tõmmatavad?? Veinipudeli avamisele kulutasin kõva 10 minti, MINA! See ei kõlba küll enam kuhugi, et halvema alkoholiga pean leppima hakkama. Tule taevas appi!
Ja niipea kui single bellsi laulma hakkad, on kohe mingid tondid platsis..keda sa elus näinud pole, aga nemad leiavad, et on su südamesõbrad. Ühiseks jooneks nende gentlemanide juures on noorte iluste üksikute tibide kollektsioneerimine. Jumal paraku, et ma oma poolmeheajuga kõike pakutut vastu ei võta. Hähhh, süüdistage veel mind hooramises onju.
Ei maksa mind nüüd päris poolemeelseks ka pidada. Ma olen lihtsalt sitaks valiv...

...ja nüüd mõttetera meestele

Kui naine viriseb liiga palju, siis on naisel midagi viga:D

Aga tegelt, seda lehte siin loevad mõned mehed kah...jaa ma tean. Mehed, kui te tunnete, et teie kohustuste hulk hakkab üle pea kasvama, siis rääkige sellest naisega. Kui naine viriseb, et shampoon on otsas ja tampoone oleks ka vaja, siis te kas annate abikäe ja ostate vajalikud asjad koos piimaga õhtul poest VÕI räägite naisele, et see kohustus nüüd küll teile kuuluma ei peaks. Kui teate, et naisel selleks raha pole, siis kas annate selle talle või käsete tööle minna. Aga ärge korjake enda peale asju, mida te tegelikult ei taha. Kui te asjadest koheselt ei räägi, siis naine jääbki virisema ja kellel seda jama vaja on? Lahendus tuleb siis kui on liiga hilja? Kaks eite majas head jahu ei jahvata! Lõpuks on ikka naised süüdi oma vingumiste ja ükskõiksusega. Teil on vaja seksikat tibi koju? Siis ärge laske naisel kiisust maazaks muutuda...Kiisudele meeldib kui kodus on peremees. Kiisud muutuvad maazaks kui peavad ise pidevalt mehe rollis olema. Rääkige naisega, lööge kord majja...ärge olge eided!

Järgmine kord jagan õpetussõnu naistele.

Ja asi läks nüüd halvaks. Nimelt asi on hapu kui kodus on alla 2 pudeli veini ja mul oli aind pool. Päris viina peale üle minna oleks ka imelik. Kuigi olen oma isa tütar ikkagist. Kõigi maade eided ühinegem ja lämme ära magama.

Teate, mul on üks väike hirm. No kõigi mu suurte hirmude kõrval onju. Nimelt meeldib vein mulle liiga palju. No mis selles ikka halba kui kaaluprobleeme pole eksole? Aga kuivõrd ma niigi pole eredaim pirn lühtris, nagu me kõik teame, siis alkoholism võib viia mu rosinalaadse aju päris ära. No paps suutis paarkend aastat alkohoolik olla, asi mul see siis järgi teha pole. Aga tema sai trakatsi uksega vastu pead ja sattus haiglasse ja võttis mõistuse pähe. Ma pean nüüd põldu kündma minema, et pauk kirja saada ja inimeseks hakata? No way. Wonder why mind naiseks loodi? Et alalhoiuinstinkt oleks kõrgemal levelil? Mkmmm, mind õnnistati ju meeste mõtlemisega. Jah, mehed on sitapead ja mina kah. Vahe on vaid selles, et nemad eelistavad õltsi ja mina veini. Ja kui keegi kobisema tuleks praegu, et miks sa larbid, siis ma ka vastaks, et vait eit! ei nääguta! Eided mulle ei meeldi. Segi peaga ma rooli ei lähe, õllekõhtu ette ei kasvata ja lakku täis peaga norskama ei hakka. Milles siis probleem? Pole ilus kui naine joob? Psähhhh. Klõmm...Proska! Ja üleüldse vingun ma ülemäära ja austajaid on mul kah liiga palju...kõlab nagu nõutud eit:P

Kas ainult mulle tundub ebaõiglane kogeda ülekohut asjade eest, mida teinud pole? Saada karistatud asjade eest, mille eest ennast kaitsta ei oska, sest sa ei tea neist midagi. Sulle pole neist lihtsalt räägitud. Aga noh elu ongi ebaõiglane. Ja lõpuks võib see ju ometi isegi õiglaseks osutuda. Aeg pidi haavad parandama...iga õppetund sillutab teed uute ja paremini kaitsutud asjade poole.

Kõik halb on millekski hea. See hea tuleb vaid ära oodata.

Mulle meeldib päevas vaid 2 osa sellest. Hommik, ärkamine ja hommikukohv koos müsli ja jogurtiga teleka ees. Victoria ja Kodus ja võõrsil. Jaa jaaa seebikad! Ärkamine ei tohi olla kellapeale muidugi. No see on see, et teed silmad lahti ja mõtled, et kas tahan tõusta või on naaatukene und veel. Siis ringutad, lohistad ennast vannituppa ja sealt kaalu peale. See viimane muidugi pole meeldiv osa. Tass kohvi ja kerge eine läppar süles ja seebikad taustaks. Ma armastan oma kott-tooli. Ainus ese, mis suudab mu kehaga sobituda kaalust ja mõõtudest olenemata. Läpparit armastan ka. Sest kuidas ma muidu maailma asjadega kursis suudaks olla? Orkut, hot, postimees, facebook, seb, google jne. Kuidas inimesed ilma internetita elada suutsid? Lugesid EDASI läbi ja elasid teadmisega, et uudised on juba hapuks läinud.

Teine meeldiv osa päevast on trennid. Vahet pole kui mitu ja kui rasked. Trennis ma olen rahul. Ülejäänud osa päevast sakib.

Mul on jälle küsimus. No ma lihtsalt ei saa maailma asjadest aru. Või on mul igav? Midaiganes. Igatahes ei saa ma aru sellest, et miks tehakse avalikesse portaalidesse kontosid, aga varjatakse seal oma pilte? Noh, et kõik teaks, et mu nimi on Mari Maasikas, aga hea on kui te ei tea milline ma välja näen. Või äkki ei tea sõbrad päris täpselt miline ma olen? Sest no sõpradele ma ikka näitan oma ülisalajasi paljastusi. Maailm on ikka staare täis. Sest no mõtle ise kui Mari Maasika pilt lekib Kroonikasse. Sõbrad aga on kõik selgelt lojaalsed ja vaatavad kodus omaette seda top secret kraami, ega mõtlegi pilte lekitada ja meeletut pappi kokku ajada sellega. Ja ega on nats piinlik jah kui keegi veel peale 300 sõbra näeb kuidas ma pargis murul jalg üle teise lösutan. Samas, kõige kavalam on siiski mõned pildid kõigile avalikuks teha, aga meeletut varjamist vajavad portreed on vaid sõpradele nähtavad. Ei tea miks ma seda värki ei taipa, aga lihtsalt ei taipa. Aga võimalik, et kunagi olen ka ise nii meeletu staar, et vaid lillede ja liblikate pildid avalikuks teen massidele ja viinaklaasiga pilte vaid sõpradele näitan. Peigmeestega pilte vabsee aind ise vaatan. Neid staare juba terve Eestimaa nii täis, et ei usu, et mina enam sinna sekka mahun.

Lubadused lubadused lubadused! Kas on nagu ilmselge patt ära solvuda kui sulle lubatud asjadest kinni ei peeta? Appppiii kui palju võib ühest ja samast asjast rääkida??? Kuni lahutuseni?? Tõeliselt ära solvunud olen!

Haahhh..ilmselgelt kargan hetkel nii meeletult tühja, et pole sõnu. Olin kuu aega Miamis ja mul ikka pole sõnu. Poleee. Selgelt olen tagasitulemise sunnist nii löödud, et taguotsa laiaks istumine ja tühja pilguga ringi vahtimine on ainus asi mida teha suudan. Kurb nats nagu. Ei, nomiss, täna suutsin vannitoa ära koristada. Kõik pole veel kadunud. Küll ma terveks saan ja üllitama hakkan. Aga ei luba midagi!

saabumine

Ühesõnaga. Kersti ja Triin magavad hambad laiali ja mina kella 8st üleval. Tüüpish.

Kõik see algas nii. Madriidi hotelli bussijuht lõhkus mu kohvri jala ära ja nüüd on kohver lombakas ja püsti ei seisa. See pole kusjuures minu kohver isegi. Halb. Lennujaamas pidime minema letti, kus meie kohvrid lihtsalt vastu võetakse, sest check in tehti juba eelmisel päeval Stockholmis ära ka Madriid Miami lennule. Mugav onju? Khmmm, seda letti oli võimatu leida, sest iga spets juhatas eri suunas meid. Samas polnud check in-i järjekord pikk ja saime kohvrid seal ära visatud. Alla 1,5h lennuni, et nagu küllalt onju? Silt - U väravasse 22min! Ähhh?? Hakkame siis noolte suunas liduma. Selgub, et teatud vahemaa tuleb metroorongiga läbida. Silt seletab, et 22min. Me peame 22min rongiga sõitma ja siis veel õige värava leidma?? Pardale minekuni 30min. Selgub, et väravani jõudmiseks antud punktist 22min, sest rongist väljudes on silt, et väravani 10min. Järgmisel nurgal et 7min. Hispaanlased on ikka aeglase liikumisega. Tollist ammu läbi ja veel üks passikontroll. Ok. Nüüd tuleb leida värav U 74. Otseloomulikult on see viimane värav piiiiika lennujaama lõpus. Veel üks passikontroll ja küsitlus, et miks USAsse ronin. Siiski enne pardalepääsu oleme kohal.

Triin jõuab veel pissilegi minna. Kersti jõuab ka, aga mitte päris. Ootame Triinuga ja kuuleme, et meie kolme nime hõigatakse üle lennujaama. Wtf? Et pöörduksime kohe värav 74 juurde. Krt, Kersti ju peldikus. Torman siis järgi ja käsen kusemise lõpetada. Jookseme väravasse, kuhu selle paari minutiga on kilomeeter järjekorda tekkinud. Trügime kohe letti, et sry meid kutsuti. Võeti siis passid ja piletid ette. Selgus, et Rootsi lennujaama tibi oli midagi valesti sisestanud ja neil segadus. Klõbistas tädi jupp aega arvutis, andis piletikontsa kätte ja ütles, et minge. Nii, me siis saimegi äriklassi väravast otse lennukile ilma järjekorrata:P Jah, turistiklassil ja äriklassil oli eraldi värav ja sissepääs lennule. Noh kohad olid muidugi turistiklassis. 3 peale 4 kohta. Minu jalad laiasid vabal kohal terve lennu. Vat vipid. Ja muide eelmise päeva Madriidi lennul anti meile mingeid äriklassi pähkleid, mida teised ei saanud.

USA piiril lasti ilma suurema piinamiseta üle. Takso ja korterisse. Siin me nüüd oleme juba viiendat päeva South Beachi ookeanivaatega korteris! Tahate sellest rääkida?

Haaahh...mis teil on kell 10:15? Me jõudsime just peolt koju:P

Kiire ulevaade. Tapitahti pole, sest Madriidi hotellis saab netti aind kohaliku lappariga ja paris neil on oigeid tahti. Iiiik kui haiget keelt ma raagin.
Blondid hetked. Tallinna sadamas uritasin pardale paaseda soogikaardiga - hea, et lamenti looma ei hakanud. Laeval otsisime poest joogitopse ja mahla asemel olime sunnitud laste shampat ostma. Topsid olid muide kajutis olemas ja Malibu on superhea lasteshampaga. Stokis maksime taksojuhile 860 rootsi raha sadamast lennujaama soidu eest, sest vaatasime, et lennujaamast linna on 500, seega on ka teistpidi sama hind - loogiline onja. Kohapeal selgus, et napilt kallim:P Madriidi lennujaamas ootasime hotelli transat nagu kolm bondi muiste. Hea, et hotelli helistama pidi ja transa tellima! - samas oleme hotellis nuud nigu kompud. Seega oleme hakkama saanud. Hotellituba on muide eeskujulik - aga meie vanamoodsad inimesed pole harjunud sellega, et peldiku uks on klaasist. Samas ei teki kusimust kas keegi ees istub. Oleme soonud, joonud, kammitud, kasitud ja hmmmm mitte ......nud.

http://www.youtube.com/watch?v=LGkurWAXgZs

5 päeva veel ja minek. Miamisse. Kuuks ajaks ja puhkama. Peaks olema kõigile küsimustele vastatud nüüd. Aa ja kahe sõbrannaga. Mees sponsoreerib? Ei! Rikast meest mängus pole. Oma raha eest. Nüüd vist peaks olema ammendav vastus? Kussa sellega. Kas treenerid siis miljoneid teenivad? Ei. Nüüd peaks uudishimu mõneks ajaks rahuldatud olema?

Aga Miami just sellepärast, et oman tugevat tungi sinna minna vast juba 12-eluaastast peale. Miami Vice ehk mängib rolli mu tollase armastuse Don Johnsoniga. Enam ma ei looda Doni seal kohata, sest nüüd on ta juba vana mees, aga see selleks. Vajadus varbad rannaliiva lükata ja päikesele anduda on olemas. Samuti ka enesehävituslik vajadus eriti ilusaid ja eriti treenitud inimesi näha hordide kaupa.

Vabandused!!!!

Ma ei tea kas mõni Arcticu klient seda blogi loeb, aga panen oma siirad vabandused ka siia kirja!!! Nimelt, kes olid tänases Combati tunnis ja kuhu treener kohale ei ilmunud, siis teadke, et see maailma suurim tropp olen mina! Ja mul ei ole mitte midagi enda kaitseks öelda. Ma lihtsalt unustasin ära:((((( Olen ise hetkel veel päris suures shokis, sest mul ei ole mitte kunagi sellist asja juhtunud. Ja ma saan täiesti aru kui nüüd vihavaen minu vastu tõuseb, sest olen selle ära teeninud. Tõesti vabandan!

See on mu elu suurim hirm siiani olnud ja nüüd on see siis käes!

Teate mis nüüd teeme? Igaüks paneb mulle siia teema kirja - pead valutama panevad küsimused, kahtlased emotsioonid, arumaisaaa teemad jne. Käin ühel 5 päevasel koolitusel ära ja võtan teemad ette ja kirjutan. Nimelt on mul ainest vaja - lähen pikemale reisile (no kui kuu aega on pikk eksole) ja tahan teha ka midagi täiesti trennivälist. Mu elu vat on nii igav onju, et aju kärbub ja ei tooda teemat!

Täna öösel nägin unes kahte luike, kahte jääkaru, kaks korda basseini (erinevad unenäod), vagude kõplamist, kasvuhoonet ja kurgitaimi, pikki keerulisi koridore, väljapääsu neist, jooksmist, sessesõidu keelumärke, klaasuksi, pooikut kollast tulpi, ülemust, näitlejaid, teatrit (seal need koridorid), treppe ja palju muud...

Koba

Ma ei väida, et olen eredaim pirn lühtris, aga lisaks blondile ajule suhteliselt koba kah. Tegin just süüa. Ei ei, pole vaja valesti aru saada. Ma tegin sööki soojaks. Lahtivajunud karbi võite nüüd kinni tagasi lükata, sest noh mikrokasse toidu lükkamine on mulle jõukohane tegevus küll. Just jõukohane! Aga mitte lihtne. Võtsin külmkapist välja karbi praemaksaga ja kobatsesin selle põrandale. Korjasin ilusti kokku. Päris kõik õnneks laiali ei lendand. Kõlblik kraam mikrokasse. Järgmiseks võtsin mahla külmkapist ja samuti põrandale. Automaatselt kukkusin ropendama, sets no pool pakki apelsinimahla köögipõrandal peale maksa ajab ikka kopsu üle kõikide maksade. Ja nüüd olen mina süüdi, et põrand kleepub? See oli minu viimane katse midagi köögis teha, ausalt!!

Ajad on nii kiired olnud, et isegi nina nuuskamine ajab närvi ja mõte puhkusest toob pisara silma. Täna võtame Triinuga aja maha ja võtame ette tema shampuse, mis juba pool aastat on minu kapis ootel. Just, aja maha! Vaata, kui aega on, siis teda on liiga palju ja kui pole, siis loeb iga sekund. Hakkad hiljaks jääma, siis iga minut ja iga sekund on maailma kõige tähtsamad asjad. Ja neid sekundeid ei saa tagasi. Kui aga pead kedagi või midagi ootama, siis on aeg sinu vaenlane number üks - teda on lihtsalt liiiga palju. Erinevas olukorras on ajaühik ikka jube erinev. 20 sekundit tähtsa koosolekuni on vägagi puudulik aeg kui sa otsid parkimiskohta. Aga 20 sekundid spinni trennis freez asendis on nagu sajand. Hetkel tunnen, et kuu aega puhkuse ja reisini on nagu aasta, aga kui see kord käes on, siis kuu aega Miamis on kindlati nagu 20 sekundid seal parklas enne koosolekut. Oehhh...Nädalavahetus on ees ja aeg võiks seisma jääda. Stresss. Pekki