saabumine

Ühesõnaga. Kersti ja Triin magavad hambad laiali ja mina kella 8st üleval. Tüüpish.

Kõik see algas nii. Madriidi hotelli bussijuht lõhkus mu kohvri jala ära ja nüüd on kohver lombakas ja püsti ei seisa. See pole kusjuures minu kohver isegi. Halb. Lennujaamas pidime minema letti, kus meie kohvrid lihtsalt vastu võetakse, sest check in tehti juba eelmisel päeval Stockholmis ära ka Madriid Miami lennule. Mugav onju? Khmmm, seda letti oli võimatu leida, sest iga spets juhatas eri suunas meid. Samas polnud check in-i järjekord pikk ja saime kohvrid seal ära visatud. Alla 1,5h lennuni, et nagu küllalt onju? Silt - U väravasse 22min! Ähhh?? Hakkame siis noolte suunas liduma. Selgub, et teatud vahemaa tuleb metroorongiga läbida. Silt seletab, et 22min. Me peame 22min rongiga sõitma ja siis veel õige värava leidma?? Pardale minekuni 30min. Selgub, et väravani jõudmiseks antud punktist 22min, sest rongist väljudes on silt, et väravani 10min. Järgmisel nurgal et 7min. Hispaanlased on ikka aeglase liikumisega. Tollist ammu läbi ja veel üks passikontroll. Ok. Nüüd tuleb leida värav U 74. Otseloomulikult on see viimane värav piiiiika lennujaama lõpus. Veel üks passikontroll ja küsitlus, et miks USAsse ronin. Siiski enne pardalepääsu oleme kohal.

Triin jõuab veel pissilegi minna. Kersti jõuab ka, aga mitte päris. Ootame Triinuga ja kuuleme, et meie kolme nime hõigatakse üle lennujaama. Wtf? Et pöörduksime kohe värav 74 juurde. Krt, Kersti ju peldikus. Torman siis järgi ja käsen kusemise lõpetada. Jookseme väravasse, kuhu selle paari minutiga on kilomeeter järjekorda tekkinud. Trügime kohe letti, et sry meid kutsuti. Võeti siis passid ja piletid ette. Selgus, et Rootsi lennujaama tibi oli midagi valesti sisestanud ja neil segadus. Klõbistas tädi jupp aega arvutis, andis piletikontsa kätte ja ütles, et minge. Nii, me siis saimegi äriklassi väravast otse lennukile ilma järjekorrata:P Jah, turistiklassil ja äriklassil oli eraldi värav ja sissepääs lennule. Noh kohad olid muidugi turistiklassis. 3 peale 4 kohta. Minu jalad laiasid vabal kohal terve lennu. Vat vipid. Ja muide eelmise päeva Madriidi lennul anti meile mingeid äriklassi pähkleid, mida teised ei saanud.

USA piiril lasti ilma suurema piinamiseta üle. Takso ja korterisse. Siin me nüüd oleme juba viiendat päeva South Beachi ookeanivaatega korteris! Tahate sellest rääkida?

Haaahh...mis teil on kell 10:15? Me jõudsime just peolt koju:P

Kiire ulevaade. Tapitahti pole, sest Madriidi hotellis saab netti aind kohaliku lappariga ja paris neil on oigeid tahti. Iiiik kui haiget keelt ma raagin.
Blondid hetked. Tallinna sadamas uritasin pardale paaseda soogikaardiga - hea, et lamenti looma ei hakanud. Laeval otsisime poest joogitopse ja mahla asemel olime sunnitud laste shampat ostma. Topsid olid muide kajutis olemas ja Malibu on superhea lasteshampaga. Stokis maksime taksojuhile 860 rootsi raha sadamast lennujaama soidu eest, sest vaatasime, et lennujaamast linna on 500, seega on ka teistpidi sama hind - loogiline onja. Kohapeal selgus, et napilt kallim:P Madriidi lennujaamas ootasime hotelli transat nagu kolm bondi muiste. Hea, et hotelli helistama pidi ja transa tellima! - samas oleme hotellis nuud nigu kompud. Seega oleme hakkama saanud. Hotellituba on muide eeskujulik - aga meie vanamoodsad inimesed pole harjunud sellega, et peldiku uks on klaasist. Samas ei teki kusimust kas keegi ees istub. Oleme soonud, joonud, kammitud, kasitud ja hmmmm mitte ......nud.

http://www.youtube.com/watch?v=LGkurWAXgZs

5 päeva veel ja minek. Miamisse. Kuuks ajaks ja puhkama. Peaks olema kõigile küsimustele vastatud nüüd. Aa ja kahe sõbrannaga. Mees sponsoreerib? Ei! Rikast meest mängus pole. Oma raha eest. Nüüd vist peaks olema ammendav vastus? Kussa sellega. Kas treenerid siis miljoneid teenivad? Ei. Nüüd peaks uudishimu mõneks ajaks rahuldatud olema?

Aga Miami just sellepärast, et oman tugevat tungi sinna minna vast juba 12-eluaastast peale. Miami Vice ehk mängib rolli mu tollase armastuse Don Johnsoniga. Enam ma ei looda Doni seal kohata, sest nüüd on ta juba vana mees, aga see selleks. Vajadus varbad rannaliiva lükata ja päikesele anduda on olemas. Samuti ka enesehävituslik vajadus eriti ilusaid ja eriti treenitud inimesi näha hordide kaupa.

Vabandused!!!!

Ma ei tea kas mõni Arcticu klient seda blogi loeb, aga panen oma siirad vabandused ka siia kirja!!! Nimelt, kes olid tänases Combati tunnis ja kuhu treener kohale ei ilmunud, siis teadke, et see maailma suurim tropp olen mina! Ja mul ei ole mitte midagi enda kaitseks öelda. Ma lihtsalt unustasin ära:((((( Olen ise hetkel veel päris suures shokis, sest mul ei ole mitte kunagi sellist asja juhtunud. Ja ma saan täiesti aru kui nüüd vihavaen minu vastu tõuseb, sest olen selle ära teeninud. Tõesti vabandan!

See on mu elu suurim hirm siiani olnud ja nüüd on see siis käes!