Nüüdseks oleme ringi kolanud 3 nädalat. Hetkel istun Cairnsis basseini ääres ja mõtlen, et mis ma teiega teen? Kas kirjutan kõigepealt reisist VÕI ajan teil harja punaseks hetkeolukorraga? Peaks vist algusest alustama onju? Heasti. Jäin vist Barossa juusrde viimase üllitisegas. Esimene ööbimine telgis (pärast 2 ööd voodis – kusjuures ei oska voodis magamist enam hinnata, telk ON mõnusam) Mount Remarkable National Park. Emud jalutavad üle tee pohhuilt ja kängud vahivad põõsas. Hommikul väike 20km matk Hidden Gorge Hike. Mis ma neid miljonivaateid ikka ülistan, vahtige pilte või veel parem, tulge kohale. Järgmine telkimiskoht ..eeemmm.... Plaan oli Flinders Ranger National Parki jõuda, aga see krdi Carmin (meie beaaatch GPS....selgelt naine) juhatas meid valele teele ja tuli ööbida suht põõsas. Hommikul võtsime kohalikku pässi kuulda ja tõmbasime Sixuga Black Caps Hike. Olevat rada, mida turismiinfo ei soovita. See siis tähendab, et mitte eriti hästi tähistatud rada (mis selgus hiljem). Oleks vaja olnud kaarti ja kompassi jne. Ühesõnaga. Rada algas kenasti noolega, et sinna tuleb minna. Jupi maa pärast, et follow the creek. Lihtne. Või siis mitte. Päris jupi maa pärast hargnes see creek kaheks. Hmm...no võtame natsa loogilisema, st laiema. Veel jupi maa pärast jällegi kaheks. Hmm, mis me siis nüüd teeme? Tagasi pole mõtet minna, Gerti sõitis autoga minema. Noh, kohta kus me peaks olema 3 tunni pärast (rada peaks kulgema otse, autoga minnes tund aega). Telefonil levi siin pole pmts kuskil (heal juhul linnades ja hästi vähe). Tuleb edasi minna. Kui creek uuesti kolmeks jagunes, siis tuli targaks hakata. Leidsime outroadi. See peab ju ikka kuhugi välja viima. Mööda jeepidele mõeldud rada 2h mägede vahel ja leidsimegi kruusatee üles. Olime juba suht valmis põõsas ööbima. Ainus mure, et riideid pole piisavalt ja öösel langeb temp alla 10 kraadi. Kruusateel tuli teha otsus. Kuhu poole minna? Vale otsus oli minna paremale. 5km kõndi ja siis tuttav koht. Et jõuda Gertini tuleb minna tagasi. See tähendab veel 15km kruusa ja 30km peateed. Hmm. Tuleb teha! Peateele jõudes kell juba peaaegu pime. Aga siin ei võeta ju hääletajaid peale. Kas tõesti veel 33km jala? Õnneks hakkas ühel vanapaaril meist kahju ja võtsid peale. Toimetasid ilusti nutva Gertini (jah, juba ässitas pargivalvureid meid otsima...no sest ta teab, et mina ei eksi ära tavaliselt, ju peab mingi tõsisem jama olema kui 3h asemel juba 7h kadunud). Korras sellega. Järgmine hommik uus matk. Noh kahe päevaga 50km tehtud, vähe! Sixmann jäi oma meeletuid ville lappima ja mina Gertiga uuesti mäkke. No seekord aind 2,5h ronimist. Jätsin Gerti poole mäe peale ja lubasin 10min tagasi olla (sest noh see tipp ei saa ju kaugel olla). No läks tund. Seekord tal veel paanikat ei tekkinud, sest noh minust võib kõike oodata. Next destination Alice Springs. Näis, kas saab otse kohale VÕI jääb teele midagi. Ikka jääb asju teele. Ayers Rock näiteks:P Aga sellest juba järgmisel korral...esiteks, te ei viitsi liiga pikka juttu niikuinii korraga lugeda ja teiseks, mul on natsa palav ja see bassein siin on liiga ahvatlev. Head aega!

No ei ole lihtne aega leida kirjutamiseks. Tegusad. Täna sõitsime 800km maha näiteks. See selleks. Alustame siis algusest. Või mis algusest. Adelaidest. Ööbimine Backpack Oz´is. Juba tuttav koht. Soovitan küll, odav ja mugav. Saime Sixmanniga kahepeale suure laia voodi näiteks. Kadestage nüüd. Reede õhtu (no päev läks shoppamisele). Ööklubi HQ kodukas läbi surfatud ja otsustatud, et pidu tuleb nii reedel kui laupäeval. Reede siis minu jaoks – dnb laks. Rohkem sõnu pole vaja kui, et elu parim pidu! USA punt Evol Intent pani mind armuma. Ma lubasin suisa ühega sealt pundist ära abielluda (tema ei tea sellest veel midagi). Gigantor. Tema pulti hüppas, siis maailm haihtus minu jaoks. Ainult muss. Six istus ja ilutses nurgas ja ilastas ühte kobedat tüüpi taga. Selgelt diskorite sõps. Kui pärast pidu poole hommikuni punti googeldasin ja hommikul Sixu teavitasin, et USA punt ja täna esinevad juba Auclandis, siis see pidi silmad peast nutma. Miks ikka ei läinud tüübiga asja ajama? Vat seal me nüüd oleme onju. Laupäev poolpohmas jälle shoping ja sõõrikud ja asjad ja missioon Gerti segi jootmine. Õnnestus. Jälle pidu. Hirmus noore liha odavmüük. Copy Paste kleidid. Ausalt. Vahet pole kui pikk või pilbas või jäme sa oled, aga on MUST see minikleid selga ajada. Ja kui te arvate, et olete seda kõike (alaealised ja poolpaljad ja purjus jne jne) juba Atlantises näinud, siis oiii te pole midagi näinud. Ja no mina ausalt ei tea, mis musta-mehe-magnet mina olen. Punt niggasid ümber pool õhtut. Jah, pool õhtut, sest kell 1 ilusti kodus kotil.
Pühapäeval roadtrip alga. Esimene missioon Barossa Valleys nosu veinist täis tõmmata (noh mina kui kaasreisija antud hetkel) ja edasi põrutada. Natuke ajalugu antud viinamarjakasvatuse ja veinitootmise piirkonnast tuli ka kuulata ja noh testida sai julgelt. Shirazi taaskord, mhm.

Vahekokkuvõte

Ääägüll siis, teeb siis nii, et te ise siia tulema ei pea. Annan lühiülevaate olukorrast ja vaadetest. Ma ütlen, et mina pean olema see musta töö tegija onju, et teil hiljem lihtsam oleks sihtpunkte valida eksole.
No Loxtonist teate te juba kõik kõike. Las jääb. Liigume edasi. Känguru Saar. Esimene peatuskoht võsa. Või siis mitte. Kohale jõudsime kottpimedas, aga kohe sai selgeks, et pleiss on vapustav. Märgin ära, et pildid lisan hiljem.Koha nimi Brown Beach. Eelmise blogi pilt samas kohas tehtud. Järgmine päev jalutuskäik Island Beachil. Assa krt milline rand. Aga eks te kujutate ise ka ette, valget liiva ja selget vett jne. AGA, sinna randa viib tee, millest ühele poole jääb soine ala (no Endla raba on poisike) ja teisele poole Hiiuma mändidega võsa. Päris hirmus eks? Meeletult ilus! Mhm, ka mina oskan selliseid sõnu kasutada.Next stop Prospect Hill (mine muffffiii vaatega)ja Pennington Bay. Jah, see on surfirand. Kauneid sõnu on imelik kasutada - assa vanaraisk on täpsem väljend selle ranna kohta. Jumal paraku, et surfarid olid seekord vaid teismelised kutid (a noh hetkel pole päris hooaeg kah veel). Järgmine ööbimine Stokes Bay´s. Vat see oli koht, kus telgi lööd püsti aias, milles kängurud ringi töllerdavad ja meri külje alla loksub. Kablutasin mäkke (noh pigem kaljunukk), kus leidsin oma järgmise lemmikkoha/vaate. Istud kivale, känguru peesitab 10m eemal, ja vaatad alla helesinisesse vette. Sinna täitsa soovitan minna...no kui veel polnud aru saada, et kas on väärt pleiss. Järgmine päev trip Flinders Chase National Parki ja esimene matkarada - Snake Lagoon Hike. See koht, kus ma kätt sodiks tahtsin kukkuda. A missa hädaga teed, ma kivisid ja kaljusid näen, siis on MUST turnima minna. Edasi kiire põige Admiral Arch´i hülgeid vaatama. Jällegi koht, mis pani ka mind sõna otseses mõttes õhku ahmima. Noh, sest tuul oli niii kõva...aga no need lained ja vaated! Ööbimine Western K.I. Caravan Park´is.Järgmine päev Hanson Bay Hike. Lubati 6h matka, saime 4h-ga hakkama. Mhm, sesalt on pärit meie legendaarne vihmakeepide pilt! Rajal sai päikest (palaaavv onn), tuult, vihma, kängurusid ja vaateid. Järgmiseks põige Point Ellen´isse. Sellest ei taha ma rääkida...pisar tuleb. Kiljusin ja kargasin nigu plika lainete peale...Gerti ja Six olid juba valmis mind sinna maha jätma.Ööbimine Vivonne Bays.Seda kohta peetakse saare tõmbenumbriks, aga olgem ausad, vähemalt sellel aastaajal polnud seal midagi teha. Jah, atv-de rent ja liivalaudade rent jne jne. Nomaitea. Viimasel päeval jalutuskäik Little Saharas ja tagasi Brown Beachi aega parajaks tegema. Et võimalikult odavalt läbi saada, siis tuleb võtta saarele sõiduks õhtul kella 18:00 praam ja tagasi õhtul 19:30ne (vahet pole mitu päeva saarel viibid). Edasi-tagasi pilet natsa üle 100AUD. Toit suht kallis, aga kui nuudlid sobivad, siis normull. Ööbimine odav kui omal telk olemas.
Aitab küll. Pildid tulevad hiljem või vaadake feissist! Seiklustest Adelaides ja sealt edasi juba järgmisel korral (püsige lainel) Pean kodinad kokku pakkima, sest prouad juba ootavad...peame ju kunagi Alice Springsi ka jõudma (paar päeva veel minna).

Tead, ei hellita! Te kõik oleks valmis nii mõndagi andma selle vaate eest, mida mina hetkel oman. Istun oma mugavas matkatoolis kalju serval vaatega helesinisele merele, kus üks hüljes lihtsalt chillib. Sry, kellele ekslikult ütlesin, et jälgin vaala (aga selles lahes pidada ka neid olema). Jah, need vaated, mida postkaartidelt näeme, ikka on päriselt ka olemas ja photoshopimata kujul! Kuidas ma siia sattusin? Lihtne. Panime reedel hüvastijätupeo püsti ja tõmbasime pühapäeval Loxtonist lesta (laupäev oli liiga helesinine). Võtsime Gerti Adelaidest peale ja kruiisisime Kangaroo Islandile. Viies ja viimane päev siin. Mis ma oskan öelda, kõik me teame, et minusugust on raske kiljuma panna. No tuim tükk ja asi. Aga see saar on ülesandega hakkama saanud. Kui eile mitmemeetriseid laineid vastu kaljut peksmas nägin, siis kiljusin kui plika. Gerti juba arutas Sixmanniga, et ei tea kas siin telkida ka saab, sest tundub, et Egle sellelt kaljult enam ära ei tule. Mind ei eruta just paljud asjad, aga hiiglaslikud lained, mägimatkad ja ...ja...ja rohkem ei olegi... võtavad ikka põlvist nõrgaks.Mis me siis siin teinud oleme? No saarele ringi peale noh. Tundub juba tavaline, et telgid kohas kus ühel pool on ülivõrdes võimas merevaade ja teisel pool aas kängurudega. Nähtud on hülged ja muud kohalikud pudulojused. Tehtud 18km matk (lubatud 6h asemel 4h-ga), mille jooksul sai päikest, vihma, kängurusid, siile ja jällegi awsome merevaate. Paljud sellest aru ei saa, aga mina kaifin igal õhtul uue telkimiskoha otsimist, nuputamist kus ja kuidas süüa saab ja kohvivee soojaks, mis päeval dushi alla trehvab ja kui matka jooksul ka sahmaka vihma kaela saab – ausalt! Ühesõnaga, täisrindel elunautimus hetkel! Aind õng on puudu. Täna poes ühte roosat nägin, aga proua ei lubanud osta... Ühel matkal oli tarvis minna ronima kividele kuhu ronima minna pole eriti soovituslik eksju ja käsi peaaegu sodiks kukkuda. Õhtul oli väike hirm, et järgmine päev tuleb lahas abiks võtta ja arstiounu juurde manguma minna, aga Gerti imetabased valuvaigistid ja põletikurohud abiks ikka! Hea küll, lähen nüüd ära Adelaide laaberdama...