Tüng!

Nüüd juba mõnda aega tagasi olin tunnistajaks kuidas teenindajad eelistavad tegelda kohaliku peenema koorekihiga, mitte keffikutega nagu meie Merkaga.
Istume meie jälle kurikuulsas lokaalis Suudlevad Tudengid mister X, mister Y ja Merkaga ning manustame piiratud kogustes viina - imeline neste. Aga piiratud kogused just sellepärast, et preili teenindaja on erikuradi hõivatud kõrvallaua härrastega. No kohe alguses vaatan saalis ringi ja jõuan imestama hakata, et nomida värki, et polegi Armani väljamaa mehi kohal seekord. Aga saan kohe Merka poolt parandatud, et ei olemas on jah hoopis kohalikud dolcegabbanad ja guccid. No oma nina alla pole ma never vaadata osanud. Peenemat sorti rahvas istub suisa kõrvallauas. Esialgu mingi 5 persooni, kellele hiljem liitub veel miski koormatäis. Mina aru ei taipa mismoodi see mass sinna lauda ära mahub, aga häid lambaid pidi ühte lauta päris kõvasti minema. No vot exole. No las nad olla seal siis. Ilus on ju vaadata kuidas mehed nigu ponksud lasevad praadidel hea maitsta ja veinil voolata, samas kui piitspeenetel kaunitaridel süüa vist ei lubata. No kussa lased naise figuuri käest, siis keegi enam ei kiida ju ja tuleb naine edaspidi koju jätta või uus osta.
A samas meie laudkonnal kisub asi käest ära, sest viina ei kanta enam ette. Põhjus lihtne, teenindaja ümmardab kõrvallauda ette ja taha ja kõrvale. Kui õnnestub korra põllesabast kinni haarata ja küsida, et no kas me ka juurde saame tellida. Siis tuleb vastus, aga näete ju küll, et mul on teise lauaga nii palju tegemist. Et wtf?? Näeme jah, et härraste kõik soovid on täidetud, aga küsimus ongi, et miks just nii. Et mis me siis nüüd kehvemad oleme? Nojah, muidugi ennem norimist tuleks üle vaadata kellel on suurem õllekõht ja kellel Sirocco asemel tavaline nokia lauanurgal. Sest ega no on ikka ilmselge vahe kas teenindada tulin-tegin-maksin lauda ja sealt suuremat jotsi loota või me-siin-vaikselt-viina-võtame lauda ja suuremast summast ilma jääda. Ühesõnaga aeg läheb ja meie kõhud täituvad tühjusega. Lõpuks saame praed kätte ja mõne pitsigi viina ette, halleluuja. Kui siis kõrvallauda tuuakse vahearve, võis ka lõpparve olla. Ma küll käin tihti kinos, aga sellisele süzeele jäävad küll kõvemadki hollywoodikad alla. Hakkab kamm, et kes maksab. Kohaliku naftamagnaadi mõõtu vend lajatab oma naisele, et no maksa ära. Vada see on see koht, kus mul pole võimalik enam naeru kinni hoida. Tibi pööritab silmi, et mida. Samas ei ütle ka midagi. Jorss veel mitu korda põrutab, et maksa ära... tibi silmad juba lokaali põrandale maha jooksnud ja üritab sõbrannaga juttu ajada. Noh arve teema vaibub ja asutakse oma äriasjade juurde. Me siis oleme jõudnud endale juba kohvi tellida ja värki. Tuuakse isegi minu jaoks liiga tõrv kohvi. No mina veel, aga kui juba mirter X-i hambad hakkavad tökati peale suust ära kukkuma, siis on selge, et kohvi on tiba kange. Aga oleme siis keffikutest kangelased ja üritame lõpuni juua. Arutame veel, et kui teenindaja õhtu jooksul kasvõi kordki peaks kogemata meie lauda sattuma, siis Merka õpetab, et kuidas kohvimasinast normaalset kohvi ka kätte saadakse. Et masinal on kolm nuppu - lahja, keskmine, kange. No paraku saabub üllas hetk just siis kui Merka on puuderdamisruumi lipanud. Teenindajale jõudis vist lõpuks kohale, et koorekihi lauast võib ta täna veel vabalt külmarve saada ning targem on hoopis meiega häid suhteid luua. Mister X tellib siis uue kohvi ja mainib, et seekord võiks ikka lahjem olla tiba. Tibi on hämmingus, et aga see oligi kõige lahjem kohvi!? Ahsooo, aga no palun tooge mulle siis see kõige kangem kohvi. Ja no tõesõna huvitab, et kas siis on vedeliku asemel tükk briketti tassi pandud. Järgnevad seletused, et aga no ma võin ju nii proovida, et lasen tassi päris ääreni täis, et ehk siis tuleb lahjem jne. No midaiganes, too see kohv juba kohale. Vahepeal on saabunud lauda tagasi ka Merka, kes teavitab, et näete siis.. meie kombekate naissoo esindajate puuderdamise toad on nagu alati laitmatult ära lagastatud. (No see on muidugi eraldi teema, kuidas naised oskavad wc-st sigala luua ja hullemini potist mööda lasta kui mehed.) Et suisa imeline oli kuulata kuidas kõrvalboxis tütarlaps üleliigset kraami suukaudu väljutab. No ma mõtlesingi, et ta sinna kauaks jäi.. ehk hoidis juukseid vast preilil - ingel, nagu ta meil on.
Imelugu aga see, et kõrvallauast hakkab järsku inimesi vähemaks tilkuma. Raha pole ühelgi meeles maha jätta. Kõigepealt ajavad preilid oma karusnaha selga ja teevad minekut. No aga kus mees saab siis naise nii üksi õhtul linnapeale lasta, vaja kohe järgi põrutada. Nii jääbki lauda lõpuks kas isikut, kes nii silmajärgi otsustades omavad kümneid kordi vähem seda va krabisevat kui need ärajooksikud. Üks tuleb veel tagsi, et kuulge makske siis see arve ka ära. No ja loo kokkuvõtet ei jõuagi meie ära oodata. Hiljem selgub, et teatud isikud olid oma osa arvest tasunud ning ülejäänud tõepoolest tasuta süüa juua saanud. Mina saan aga peksu ja sõimu kui otsustan meie räsitud teenindajale jotsi jätta...blin

Et see suits neile kurku kinni jääks. Mul on päris palju suitsetajatest sõpru, aga no mitte ükski neist ei tule mulle suitsu silma, ninna, kõrva ja suhu toppima.
Oleme Merkaga nädalavahetusel taaskord Kaupsi restos ja naudime üle miljooni aasta taasnägemist. Lauad on kõik täis ja napilt saame diivanile koha - no naglalt tuleb lauast lahkujale kõrvale seista, et mitte kohast ilma jääda. Kõrvallauda tuleb perse pisikese lapsega. Merka muidugi silda langemisest selgroogu hakkab murdma, sest niii nummi laps on juu. Meie lauda aga soovib ennast sokutada hoopis üks härra. Küsib viisakalt, et kas need kohad on vabad. No põhimõtteliselt pole me laua ostu-müügilepingule alla kirjutanud jah, et noh need kaks tooli nagu oleks vabad jah. Siis pärib härra, et kas suitsetada tohib. Vada see jääb küll ära. Ei, suitsetamist meie lauas ei toimu. Kõrvallauas on ju väike laps ka. No nüüd mees kukub seletama, et aga noh suitsetajate laud ju jne, kuid eemaldub siiski. No mida asja, et kui on suitsetajate laud, et siis ma kas tõmban sigari ette või otsin endale mittesuitsetajate laua?? Noh see case õnneks lahendatud. Saame veel sõbrannustada mõnda aega ja aadamapoegi teise galaktikasse kiruda. Kui aga lauale lähenevad kaks noormeest. Hiljem selgub, et üks vene rahvuse esindaja ja teine hablab eesti keelt. Noh sellised dresstosslased nahktagiga. Küsivad küll, et kas need on vabad kohad, kuid ei jää vastust ootama ja istuvad maha. No ma veel mainin, et eks vaikimine on ju nõusolek. Hakkavad siis mehed äri ajama. Eesti kutil peksab biznes ikka pidevalt sisse. Küll on kõned eesti küll vene keeles. Teine vend joob niisama õltsi. Ärimehel on aind mahl ees - järeldan kerget pohmelust. Me ei lase ennast segada - lahkame müstilist küsimust, kuidas üks suur austaja suudab mitte millegi peale Merka msn-is ära blokkida ja juba üle kahe nädala mitte suhelda? Muidu oli härra kas või sms-ide teel platsis pidevalt. No see selleks. Üks hetk astub aga õllesõber lauast minema - ma eeldan, et uue sarviku järele. Aga oh minu äärmuslikku naiivsust küll. Businessman tuleb tagasi tuhatoosiga. Ilmselgelt ei aseta ta tuhatoosi lauale selleks, et sinna oma nätsu poetada. Minu sõõrmed laienevad ja kogu keha veri koguneb pähe. Sharmantne mees läidab sigareti ja puhub seda kopsupuhastajat mulle näkku - meeldiv! Eriti vastuvõetavaks teeb mulle ürituse asjaolu, et just äsja mandlitest puhtaks lõigatud kurk võtab vastu meeldeldi kõik kuivatavad aurud ja aroomid.
Vat sellega nüüd suitsumehel küll vedas, et ma hästi rääkidagi ei saanud, veel vähem sõimata - sest muidu oleks ta päris mitu venekeelset roppu sõna ise ka juurde õppinud. Hoian ennast vaos ja teen Merkale ettepaneku teise lauda liikuda. Oleme ümberkolimise just lõpetanud (loomulikult väiksemasse ja kehvemasse lauda), kui tüüpidel äri aetud saab ja nad väärikalt lahkuvad neile jäetud lauast. Lähevad vast mänguväljakule suitsetama!?

Troppp!

Hiljaaegu jalutasin kodupoole ja nautisin peale mandlioppi jälle õues tuiamist. Vihma sadas, aga mul oli vägagi suva, sest no poolteist nädalat kodus passida on ikka piin küll. Vahtisin jalge ette, no milline naine tahab, et vihma näkku sajab ja kogu selle meigikupatuse seal segi pöörab? Väljas pime ja porilombid iga 5 sammu järel. Juba eemalt täheldasin, et kask algkalsside poisinolki lõbustavad ennast teeääres sellega, et näha kas möödasõitev auto pritsib neid täis või mitte. Kõike seda täheldasin ma siiski liiga hilja. Et noh üks väike lomp sõiduteel näe rõõmustab lapsi eksole. Olen ju ise ka tatina selliseid nalju teinud. Aga ütleme nii, et väiksest lombist oli saanud hjuuudz järv kui sealt mingi torpeedo 200ga läbi kimas ja mind totaalselt ülepeakaela vesiseks ja poriseks tegi. Sekundi murdosa vältel olin küll ennast ümber keeranud, et auto numbrit vaadata, aga see vänt, võis ka vidin olla (otsisin praegu roppudele sõnadele asendusi), kimas ülehelikiirusel nurgataha ja läbi selle paksu pori, mis mul silmis oli, nägin vaid käru värvi - see oli valge. Ooo seda viha, mis mind sel momendil valdas. Siiani kõndisin pea maas, et süütute vihmapiiskade eest end varjata mai ääss. Esimesed mõtted olid, et kui selle vänt/vidina kätte saaks, siis kas kaebaks kohtusse või seoks posti külge kõige suurema lombi kõrvale ja tõmbaks sellest sadu kordi rallikäiguga läbi - et kas on siis heaaa või.
Arutasin teemat sõbraga ja jõudsin arusaamale, et tegu ei saanud olla vändaga, sest suht tõenäoliselt oleks härra gentleman kinni pidanud ja kohe abi pakkunud riiete puhastamisel ja kuivatamisel. Et aim sõu sorrry preili, ma teen kohe kõik korda, mul on superhea sanussi pesumasin kodus, et lahendame asja ära ja btw mis veini te eelistate?. Kuivõrd aga käru peatus sama vähe kui konnal on juukseid peas, siis oli käru rooli ja istme vahel tõenäoliselt vidin. Minu definitsioon sõnale vidin on muidu - kana, keda aegajalt torgatakse, aga kellel sõnaõigust on sama palju kui poliitikul süütunnet.
Edasi ei olnud see jalutuskäik üldse lõbus. Olin nigu rääbakas.
Lakkugu panni!

Ei no nii põkk on ka ikka põkk olla...