Vot nii vot

Olen otsustanud, et siia ma kurbadest sündmustest ei kirjuta. Ja pealegi tõsistest asjadest ei taha üldse kirjutada. Peateemadeks on ikka mu enda vingumine ja maailma asjadest mitte aru saamine. Las siis jäädagi nii.

Käisime eile klassiõdedega taaskord väiksel kohvikutiirul. Wonder why ma ainsana veini lasin jälle? No ikka sellepärast, et ma ei läinud autoga ja ma olen ju eeskujulik asjapulk... Seltskond oli järgmine: asjapulk DHL-ist (kes teab natuke logistikast), asjapulk doktorantuurist (ei tea midagi logistikast, aga on muidu tark), mina (tean kõige vähem logistikast ja olen blond) ja rekkanaine (kes teab rohkem logistikast kui mõni logistik ise)! Jap, just nimelt rekkanaine. See, et üks mu klassiõdedest hakkas rekkanaiseks, on asjade loomulik käik. Ja meie silmad küll pealuust välja ei punnitanud kui sellest uudisest kuulsime. Ei maksa nüüd ekslikult arvata, et tegu on pool-lesbilisega või tunkedes mehemõõtu tädiga. Lokkidega tsikk tõmbab suvel lõhikutega kleidi selga ja ronib rekkarooli nagu miniseelikuga sekretär kontoritooli. Koormaotsa rihmade kinnitamiseks ronimiseks on muidugi mugavam teksa jalga tõmmata. Ma teile ütlen, et vat see on alles amet! Meie siin viriseme oma läpparite taga, et ei jõua ja ei jaksa ja õhtuks väsinud jne. Aga rekkanaine paneb veel õhtul lällari kaudu rekkamehi paika ja käib parte toitmas.

Ma ei väsi kordamast, et õige naistekas on ikka see kus teemadeks pole kodus peeretav mees ega roomama õppiv laps, vaid mööda maailma ringi kihutamine ja logistikute klatshimine. Mina sain teada, et kogu kaubaveoga tegelevat firmat hoiab koos ikkagi logistik. Kui see asjapulk on asjalik, siis on kõik rahul. Aga on olemas ka selliseid, kes ei tea aluste mõõte.

Teine teema on muidugi ka see, et miks me veel abielus pole ja lapsi ei taha. Sest me kardame sünnitusi ja niigi suure partii nabani vajumist. Kogu lugu. Ärge nüüd pooleks muretsege, küll meil ka ükspäev kell tiksuma kukub ja hakkab lapsi pudenema nagu sügisel õunu.

Aga mis saab olla jubedam kui snooblik naiste seltskond kus istuma peab tikksirge seljaga ja kuulama seda lõputut ussitamist...? Sest kui jala üle teise viskad ja kohatu naljaga hakkama saad (noh, et ah kõigil meestel on armukesed, ärge lootkegi, et te oma mehel ainsad olete), siis on parem juba kotid kohe kokku korjata ja taksot otsima minna. No tegelt on jubedamaid asju ka olemas, aga need pole teemaks.

Hetkel igatahes sobib mulle kohvikuõhtu rekkanaiste ja mitte suupeale kukkunud nn sekretäridega üli hästi. Oma vaimusilmas näen tegelikult ennast ka penskarina kohvikus naistega likööriklaasi mitte teetassi taga, arutlemas teemade üle, et kas on hästi või halvasti kui juba viies hammas ära kukkus? Mitte teemade üle, et tore, et lapselapsel juba viies hammas suhu tuli.

Igatahes, kui mul nüüd ükspäev kontoritööst pealaeni saab, siis mul on Rootsis ühe rekkanaise kõrvalistmel koht olemas:P

Endale

Väsimus võtab maad! Ilmselt on süüdi vanus. Pea nädala pärast lööb uue numbri ette jälle. Kohutav! Igal hommikul ärgates hoian hinge kinni, et äkki aeg jääb seisma. Et äkki saan vananemisele käe ette panna.

Või on asi ilmas? No vaevalt küll. Pole sitta ilma, on vaid vale riietus ja sitad tujud.

Või on asi ülepinges? Kah ei usu. Aastatega peaks mu pingetaluvus skaalal kõirgeimasse punkti jõudnud olema.

Ja tuju pole ju halb! Lihtsalt imelik on olla...isegi imelikult hea on olla.

Igatahes on viimasel ajal ainus tahtmine kodus olla ja raamatuid lugeda. Kui ma muidu olen filmifänn ja telekapede, siis viimase kahe õhtuga olen lõpetanud ühe krimka, läbi lugenud uue poolnaisteka ja alustanud kolmandat. Peale igaõhtust trenni pole isegi seda rampväsimust, ega tülpimust vms...on lihtsalt vajadus rahu järele. Tööd koju kaasa ei võta (isegi orksis surfamiseks läpparit koju ei vea) ja lisaks trennide juhendamisele jõusaalis ka ei mölla.

Ükspäev küsiti minult, et noh kas vanusega on mõistus ka pähe tulnud? No seda küll seoses väitega, et varsti hakkan tänu oma peavaludele mütsi kandma. Mõistuses pole ma kindel, aga arvatavasti seoses vanusega on tulnud tahtmine ka endaga tegelda. Elan ju päevast päeva teiste nimel. Tööl ajan asju teiste inimeste tarvis, trenne ei tee mitte endale, vaid klientidele...vaba aja elan sõpradele. Järsku on vist ajast kahju hakanud ja tahaks mingit osa päevast ka endale pühendada.

Järelikult pole asi ei vanuses, ilmas ega ülepinges, vaid vajaduses iseenda aja järele. Ju ma hetkel tunnetan seda lihtsalt väsimusena. Täna, peale teistele pühendatud tööpäeva ja teistele pühendatud trenni, loen oma eile alustatud raamatu läbi. Homse päeva pühendan jälle teitele tervenisti. Aga kukkugu mul kõik juuksed välja kui ma tervet pühapäeva ainult endale ei pühenda!

Oli nii...

Plaanisime kõigest kerget naistekat. Kõlakate levides hakkasid ka mehed teisi mehi minu poole kutsuma...aga see selleks. Viisakad inimesed ju kõik...või nohh...meil Triinuga läheb teine kord käest ära. Mina süüdistaks inimest, kes pidi piparmündi lehti mojito jaoks tooma, aga jäi kõigest paar tundi hiljaks. Lõpuks lihtsalt tuli veidi kiiremini oma janule leevendust leida, sest vein on ju eeljook kõigest. Suhteliselt ilusaks sai ennast võetud. Kuivõrd Triinul olid pidukingad jalas, siis tuli kahe klubi vahel valida selline klubi kuhu pole Shakira maikaga imelik minna. Ma lihtsalt ei viitsind riideid vahetada. Teine klubi oleks nõudnud lisaliigutust, et oleks tosse otsima pidand minema mõnele.

Klubiuksel makstud sotast hakkas alles nüüd kahju tegelt, sest siis ju sellele ometi ei mõelnud. Las minna. Teisest sotast, mis joogile läks....no sellest ikka kahju ei hakka.

Mis pilt siis avanes kurikuulsas Atlantises, mille uksepakule pole mu jalg vast poolteist aastat takerdunud? Suhteliselt kiiresti sai selgeks et kintsuteksad ja maika on sama hea kui kasukas. Oleks pool tundi kauem kohapeal olnud, siis oleksime stringide väel edasi lasnud, sest no arvestades taustsüsteemi, siis rannas käin ma ka kordades rohkemate riietega...Kahju hakkas küll natuke. Oleks rohkem sulli kaasas olnud, siis oleks annetama hakkand, sest piinlik on neid vaeslapsi vaadata, kel pole riiet ümber tuhara tõmmata ja kes kuiva suuga peavad leti ääres hõõrutama ja ootama abikätt, kes jooki ostaks. Aga mis mina ka sellest tean, äkki räägib minus kadedus? Noh, et ei julge oma tselluliiti letti tõmmata vms.

Mis siis silma hakkas? No lisaks rinnahoidjatele ja ultra-mini seelikutele võis näha nii valgeid säärsaapaid kui ka ainult litritest ehitatud trussikuid (mille peal midagi muud polnudki). Ütleme nii, et diskokera laes ei helkinud nii silmipimestavalt.

Ma usun, et see oli siiski kadedus, mis meid poole tunni möödudes sundis sülitama meie kontsakingadele ja võtma ette plaani B. Nimelt minna ikka tossuklubisse! Kaua sa ikka litsi lööd ühe koha peal. Kindel oli kõik litsid ära lüüa õhtuga ja ikka lõpuni välja minna (vähemalt peo lõpuni).

Vähemalt 5km oli tee ühest klubist teise. Illukas on vist 10min jalutust Atlantisest onju? Arvestame juurde kontsad, mojitod, kõhukrambid - no teeb umbes 5km. Ainus küsimus, mis selle pika maa peal lahendust ei leinud, oli...et kui tõmmata peavõru hästi kõvasti pähe (noh tukk kinni nii, et tutid tagant püsti jäävad), kas siis tavalisest litsist saab Hiina lits?

Aga edasine jutt sellest kuidas me klubisse sisse ei mahtunud järjekorras oleva 10 tuhande inimese pärast...ja kuidas me mõne haritlashärra ees ennast blondiks tegime ja oma nimekaaslastele häbi tegime...vat sellest ei paendu suu enam rääkima!

Sjuupeer!

Uskumatu, et on olemas minuvanuseid not married naisi veel! Eile käisime endiste klassiõdedega dringil. Naisi oli kokku 7 ja ükski ei oma lapsi, ei ehita maja ja ei vorbi pulmakutseid veel. Jumal on mulle armuline ja näitab, et ma pole ainus friik linnas. Nii vaba suhtlust naiste seltskonnas pole ammu olnud. Ikka tuleb ju jutt, et mu mees on mats ja uii uii lapsel tuli eile esimene hammas...ja siis teine vastab, et aga minu oma sööb juba porgandit...ja siis läheb jutt pesupulbritele ja lasteaiale ja mehe töökohale jne jne. Selleks ma tavaliselt väldin naistekaid, no neid naistekaid kus on abieluinimesed ja lapsevanemad.

Vat ei ole ka päris nii, et vallaliste naiste seltskond sellest kõigest ei räägi. Rääkisime küll, aga hoopis teises võtmes - "meie ajal olid ainult marlimähkmed ja sealt see meie tselluliit pärinebki".

Siiski on mul väike kahtlus, et oleme viimased omavanused vallalised naisolevused maal. Väljasurev liik. Aga pole hullu, peame vastu. Kui me kõik suudaks ka oma vanaemadele selgeks teha, et ei ole vaja keska lõpus sünnitama kukkuda...siis no oma 5 aastat peaks veel lõtva vastu.

Ja siinkohal tahan ma tänada maailma kõige lahedamat teenindajat. Kui ma siin hiljuti kahel korral samast toitlustuskohast rääkisin kui müstiliselt imeliku teenindusega asutusest...ja seda mitte positiivses valguses, siis täna söön oma sõnu. Sinna on tulnud tööle vaieldamatult lahedaim ettekandja. Kõiki pisivigu tunnistas ausalt ja keeras naljaks. Tundis pidevalt huvi kas oleme piisavalt söönud ja joonud ja sealjuures polnud pealetükkiv. Siuke hullult minu masti naine oma kildude kogumiga- retsept!

Paneks ilu patta?

Huvitav kas koledad inimesed on alati ka targad? Ilu on vaataja silmades ja kole ei saagi kellegi kohta öelda, aga mind ärritab enda väljanägemise eest hoolitsevate inimeste liigitamine tibideks. Kui sul on kunstküüned, värvid juukseid ja käid solaariumis, siis oled raudpolt tibi ja jumala eest aju ei oma? Ma saan siis õigesti aru, et kartulikoore karva, kahvatud ja kindlasti lühikeste küüntega inimesed on meie riigi aju? Interesting....

Lugesin täna just kellegi sellist arvamust, et kui oled näiteks spordiklubi administraator, siis oled blond loll tibi. Ma julgen väita, et arvamuse kirjutas vast ametit üldse mitte omav kade kana.

Eile suhtlesin ühe sotsiaalabi töötajaga, kes rääkis mitu põnevat lugu sellest kuidas tema välimusse suhtutakse. Keegi proua oli kriiskand, et ta on 50 aastane ja tervis on niiiii sant ja mida sina noor blond üldse elust tead. Kui see blond siis ütles, et rahu, ma ei ole teist just palju noorem,... siis ei jäänud proual muud üle kui väita, et nohhhhh siis olete hästi säilinud. Just nimelt hästi säilinud. Ja mitte lihtsalt säilinud, vaid säilitanud. Inimene vaatab piinliku täpsusega mida sööb, omab kunst-küüsi, -ripsmeid ja blondi pead. Sõu?? Ja ongi oma eakaaslastest palju ilusam. On see siis häbiasi ja teeb inimese kohe lolliks? Vastupidi mumeelest - inimene omab piisavalt aju, et teada kuidas hea välja näha.

Aga eks siinkohal teeb kadedus oma töö. Sellest olen ammu aru saanud, et blondi pead omavad naised peavad ennast kordades rohkem tõestama. Aga lohutuseks on jällegi see, et kui blond lolluse oma kaunitelt huultelt poetab, siis see antakse talle andeks, sest ta vähemalt näeb hea välja...aga kui pudelipõhjadega kartulikoor seda teeb, siis on ta lihtsalt mõttetu kana:P