Ma just praegu avastasin, et mu sünnipäevani on vähem kui kuu jäänud. Nimelt 21 päeva. Ja noh sünnipäev on ju tore päev. Ongi! Aga AINULT lapsena. Alates 20-ndast eluaastast on sünnipäev asi, mida ei tohiks tähistada. Sealt edasi jääb inimene vanaks. Jaa jaaa, inimene on nii vana kui vanana ta ennast tunneb ja blaa blaa. No vaatame ikka tõele näkku onju, ma saan 28!!! Ja ma ei taha rääkida sellest, et laupäeval oli klassi kokkutulek ja selgus, et ainult mina ja Krissu oleme päris vallalised ja lastetud. Kolme ringiga maas. Paljudel juba 1-3 last pluss abielud või peigmehed ja kihlused ja asjad. Kas ma olen tõesti liiiiiga valiv? Või mis mul häda on? Samas! Ma still ei näe ennast pereemana. Ja ma ei saa öelda, et ma antud staatusega rahul pole. Täitsa olen ju. Ole värd normaalsete keskel, aga ole sellega rahul. Pohh see vanadus. Vein läheb ka ajaga paremaks.

Lokkidest läbi balleti McDonaldsini

No vot siis. Eilne päev pidi olema täpselt nii tühi, et jõuaksin oma hallid juuksejuured üle värvitud ja terveks hooajaks uued trennikavad tehtud. Nii kõrgelennulised plaanid. Mõeldud mõeldud. Sest järgmine lüke oli küsimus Merkale, et kle kas meie finantsolukord elaks ühe kohvi üle? No ikka, sest kui on miinus kontol, siis olgu see juba korralik. Kui juba siis juba. Selgelt näha, et on tulemas meeletuste päev. Kindel on see, et kui Merkaga kohvikust austame, siis seal me ei lõpeta. Minu meeletused algasid sellega, et juuksuritooli istudes ütlesin, et teadsamiss, täna teeme peale värvimise mulle päevasoengu kah. Olgu ära öeldud, et Katrin on harjunud sellega, et tulen tooli ja lasen pikad juuksed maha lõigata või lasen tuka ette monteerida või siniblondid juuksed süsimustaks värvida või mida iganes veel, aga sõna päevasoeng kuulis küll esimest korda minu suust. Pigem oleks oodanud, et teeme need süsimustad nüüd siniblondiks jälle ja mind suht vähe huvitab kuidas. Katrinikene on muide selleks päevaks suht valmis. No ühesõnaga sain endale udupeened tangilokid ja uue shampooni ning juuksemaski. Need lokid on tänaseni peas ja pole olnud asja minu peas, millega ma rohkem rahul oleks. Kordaläinud meeletus igatahes.

Raudpoldist kindlam oli ka see, et kohvikus tuleb cappucino kõrvale ka söödav kraam. Järgmine meeletus oli tavapärase pasta asemel salat võtta. No ei tea, kas need meie ülevoolavad lisakilod on meie ajule ka kohale jõudnud või mis, aga tervislikuma valiku me igatahes tegime. Etteruttavalt võin öelda ja lohutada, et päev pole lõppenud ja päris kindlasti asi nii tervislikuks ja saledat joont hoidvaks ei jää.

Kui juba miinus siis laskem edasi. Suund raamatupoodi Maiki värskelt ilmunud kokaraamatu ostungile ja sealt naistepesu maailma. Jumal paraku, et viimane mu nõrk koht on (jah, mulle kui mehelikule mehele) ja et juba mõnda aega üks ultrailus megasex komplekt silma jäänud on. Ostetud! Sest mina pole süüdi, et see mulle selga valatud oli.

Pole mõtet põnevil olla, et kas järgmine meeletus on kojusõit ja trennikavadega tegelemine? Loomulikult mitte. Kõjusõit küll, aga selleks, et tikk-kontsad madala papu vastu vahetada ja balletigalale minna. Poest läbi, et üritusele juua kaasa osta. Hmmm...Jäime endisele klassivennale vahele täpselt saiakeste letis. Ei teagi kas ta ostis juttu, et teeme turu-uuringut saiakeste hindade kohta, aga igatahes on tema sportlane ja jäi samas letis vahele. Ühed neegrid kõik. Ole sportlane, treener või direktor, aga oma isude ohver oled ikkagi. Ostukorvi sisu: 3 Kinderi maiust, saiakesed, Mentosed, 2 pudelit vett ja 2 pudelit veini. Selgelt saiakesed Merka jagu ja veinid minu. See pole meeletuste osa, vaid argipäev.

Nüüd siis Vanemuise balletigala. No ütleme nii, et ma pole balletitundides kunagi käinud ja tegelikult ei tea sellest suurt midagi, AGA no kui pannakse ühele lavale Vanemuise baleriinid ja Moskvast tulnud priimabaleriin ning Rootsi ja USA tantsijad, siis nohhhh. Ühesõnaga ei pea ekspert olema, et näha mis tase on Tartus. Ja nüüd on siis selge, et Vanemuise ja Estonia tantsijate tasemevahe on sama hjuudz kui saamade sümfooniaorkestrite vahe. Ja miks ma räägin Tartust? Kõik solistid on sisse ostetud kilid või venelased. Ei ole rassist. Aga me isegi ei saa öelda, et Tartus on kehvemad tantsijad, sest nad polegi Tartlased. Estonia solistide pealt võib näha, et eestlased tantsivad vägagi hästi. No see selleks. Kes olen mina, et tantsijaid kritiseerida. Üritus ise suurepärane.

Aga päev pole veel läbi ja nii kultuurselt see ka läbi ei saa. Meeldivad 3h varvaskingi vaadates õõnestavad magu. Äärepealt oleks juhtunud midagi tõeliselt meeletut ja me oleksime mäci minemata jätnud. Õnneks olen ma informeeritud ja Merka ettekääne, et tal pole sularaha, ei lähe enam arvesse. Nüüdsest saab ka mäcis kaardiga maksta. Ei midagi meeletut. Ja ei ole vaja silmi pööritada, et treenerid ja kokaraamatute autorid sellist saasta söövad. Sai ju räägitud, et oma isude ohvrid oleme kõik. Ja isegi Maik kiitis oma mäci eine heaks.

Üks meeletus enne päeva lõppu siiski veel tuli. Nimelt, ma ei korkinudki oma veinipudeleid lahti koju jõudes. Paneme nüüd oma lahtivajunud suukesed ilusti kinni tagasi ja alustame uut meeletusterohket argipäeva eksole!

Teate, single olemise juures on kohe mitu plussi. Üks ja kõige suurem on see, et kõvasti rohkem asju on tehtud ja jõudlus kordades suurem. No näiteks on hetkel laupäeva hommik, ma olen ärganud, dushi all käinud, lilled on kastetud (jah need 2 tükki), kuiv pesu on kokku lapatud ja kapis, kohvi on valmis...kell on 9:41. Ühegi peika juurest ju nii vara hommikul üles ei saaks. Nojah, otseloomulikult on asjas süüdi ka see, et eile pidustuste ja joogivaba olin. Ühesõnaga tuleb püsida single ja kaine. Kuigi just eile mulle öeldi, et kle su blogis pole ammu sissekannet, et võta uus mees või midagi ja kirjuta siis sellest. Haa haaa

rannaklatš

Käisime eile Merka ja Marjega rannas. Ma tean, et mehed kommenteerivad rannas igat tibi ja mittetibi, igat ilusat ja koledat, paksu ja saledat. Eesmärk selgeks teha, et milline on naine, kelle nad võtaks. Noh, et kes neist on kõige roogitavam räim. Las ma nüüd avaldan saladuse. Ka naised tõmbavad kõik mehed pilkude ja sõnadega läbi. Noh kui naisi on pundis rohkem kui üks. Üle vaadatakse IGA rannapiirkonda astuv meessugutunnustega isend. Eriti ei jää märkamata võrguplatsil liigutavad isiksused. Ja no selgelt on asi minus, et mitte üks neist heas mõttes silma ei jää. Mul on selgelt liiga tugevad võrdlusmaterjalid. Enamus seal rannas siis on kas liiga ebasportlikud, suitsetavad, vanad, alaealised (jah, alla 18 on alaealine ja ma ei taha vangi minna...vahet pole, et Merkal on raha koos, et mind välja osta...ta on selle nimel kõvasti säästnud) või rullnokad. Ja need, kellele isegi pilk heas mõttes pidama jääb, on koos naistega. Ei, see mõte, et raudselt õega ja õe sõbrannaga, ei toida enam. Pehmelt öeldes on meestel võimalus rannast midagi head leida kordades suurem kui naistel. Ma ei räägi siin Miami rannast muidugi.

Seega, mina annan jummala vabalt meestele andeks need kommentaarid, mis iga tsiki pihta visatakse. Sest no kas ma ise jätan nende pihta viskamata? Jah kutid, teadke, et ka teid jälgitakse ja ka teie olete jututeemaks;)

Pühapäeva hommik kell 9. Jah, mai maga, ma vaatan multikaid. Eksole onju. Walter Disney sünni eest tänan ma jumalat sama palju kui Diana Kralli loomise eest (no Merka on ka äge). Ma pole just maailma kõige lapsesõbralikum tegelane. See tähendab, et ideaalne emamaterjal just mitte. Aga mulle kohutavalt meeldib multikaid ja lastefilme vaadata!!! Peale magusa saab mind ideaalselt ka multadega ära osta. Kui nüüd veel pannkooke oleks...

Ja palun vabandust! Shoppasin ikka midagi asjalikku kah täna. Leidsin lõpuks Diana Kralli selle albumi siit kah, mis Miamis ostsin, aga ära kinkisin. Ütleme nii, et Diana, vein ja jäätis on kokku loodud! Koristatud elamine kah. Pagana päike võiks veel uttu tõmmata, et saaks lõhnaküünaldele tule otsa panna.

Tahaks rõhutada, et need neli miilinkid pole mulle siiani trenni jõudnud. Hõiskasin enne õhtat. Asjaosalised, palun siiski ennast kokku võtta eksole...

Kõiki kindlasti huvitab minu, kui meeletu staari, elu ja tegevused. Või no kui ei huvita, siis siin lehel te ka ei surfaks. A no ma võin rääkida küll. Eile näiteks oli selline päev, mis mulle totaalselt rahuldust pakub. Peaaegu! Sain magada nii kaua kuni luugid ise lahti tulid. Noh, et ei pea lahti kangutama. Peale hommikusööki ja seebikaid läksin ühte pulmameiki tegema. Peale seda kohe fotoshootile. Päris talutav on juba paar tundi modelliks olla. Üldiselt on nii, et mina ja kaamera läbi ei saa ja tapatalgud tulevad sel hetkel kui keegi pildistada üritab. Peale seda aga tuli elu üks jubedamaid trenne, sest vahetult enne seda suudeti ahvi osavusega mu tuju 100lt nulli tõmmata. Kes on proovinud teiste meelt lahutada olekus kus ise tahaks ulguda ja karjuda? Näitlejad ei lähe arvesse. Aga noh, treeneri töö ei erine näitleja omast muu poolest kui, et vormis peab ka olema kõigele muule lisaks. Päev lõppes rämeräige peavaluga. Mis me sellest järeldame? Et kui minusuguste päev ka meeletult rahuldavalt algab, siis imetabaselt lõppeb see ikka peaga vastu seina tagudes. Kas ma olen hüsteerik või sitahäda? Selgelt mõlemat. Aga ka selliseid on tarvis, et lillelapsed saaksid öelda: "võta elu nii nagu ta on!" Noh need, kes hõbelusikad suus ja bmw-d garaazis sündinud on.

Tänane päev on sulaselgelt mõistlikum. Oleme Merkaga taaskord Kaubamaja läbi kamminud. Selgeks saanud, et ka Terranovast on kallis asju osta. Aga Dedis pastat ja pannkooke ja asju iga päev süüa on selgelt normaalne. Sest noh, mis me muud oleme kui sündinud gurmaanid. Sestap ka toidupoe tühjaks shoppasime ja kumbki omas kodus hetkel veini larbime, süüa juurde tassime köögist teleka ette ja täis kõhule kraami peale topime. Jumal karistaks meid kui me ka sellest mõnust loobuksime!!!