Raporteerin. Esimese jaanuari hommik kell 3.59, olen klubist kodus ja peaaegu täitsa kaine! Siit see korralikkus algabki äkki? ei usu

Kui keegi täna tahab veel mulle mõnda head vana ja uut ja värki sms saata, siis mata mõte maha...päriselt ka pole vaja! Ma usun teid kõiki, et kõik, kes te mind tunnete, soovite mulle head ja seda ei pea eraldi maili või sms teel enam üle ütlema...Sest telefon läheb lolliks ja inbox umbe ja vastu ma niikuinii ei saada. Ma mõtlen ka teile kõigile ja soovin head, aga seda koguaeg, mitte korra aastas!

Ja üleüldse...ülehomsest hakkan korralikuks! vist

täis!

...ja muideks, kallasin just praegu selle ülikõva ultra originaalse tibi-beibe-nõia-nummi särgi coca colat äis!

Single...but not easy

Vat just sellise tekstiga t-särgi lasin teha ja käisin pidus täna. Olgu ära öeldud,et tekst on erk-roosas kirjas. Merkal sisuliselt sama särk, aga pani veelgi kõvemad piirid austajatele.
Ei no õhtu igati kabe...algas sellega,et kaks blondi üritasid korgitseriga avada hõõgveinipudelit, millel ülla ülla oli keeratav kork, aga sellest edaspidi ajalugu vaikib. Ega meie süüdi ei ole, et muidu veinidel tõmmatavad korgid on exole. No pudelist sai 4 jooki...mina ei tea, kas pudelid jäävad järjest väiksemaks või lähevad klaasid suuremaks?! Edasi vajasin tuisutopsi imelist nestet. Avab Merka siis pooliku viinapudeli ja kallab ilusti rahumeeli pool sellest minu pidupükstele...no on kust võtta vähemalt nüüd kui puudu peaks tulema joogist lähiajal. Valamise ja kuivatamise käigus sai loomulikult korralik radikas ette irnutud...Õhtu jätkus sõbrantsi pool, kus naisi mitu ja juttu palju..teadagi, eided koos! Mai tia kuidas see nii läks, et pittu minemise ajaks oli kõvasti üle keskmise purjus olla ja üks eit kakerdas tänaval rohkem kui teine...seda 500m sai küll pool tundi mindud...teine radikas ette irnutud.
Klubis valiti mingeid kuu klubitüdrukuid või mai tia misasju..kõrsikud tegid kaks puusanõksu ja vip kaart käes...ehh noh las möllavad, ma juba vana inimene.
Mis on selle loo moraal? Ei olegi! Minge magama!

Mul on roosa peavõru peas...hea,et mind keegi ei näe!

Lisaks siin ühele kommentaarile veel, et tänases Postimehes anti soovitusi jõulupärja pikemaks säilitamiseks. Nimelt, tuleks pärjale kuuselakki pihustada, siis ei kuku okkad maha!!! Saad sa aru mida välja mõeldakse??!! Ja muide, spetsialist veel lisas, et see kuuselakk pole just kõige parem - rikkuvat ehted ära - juukselakk on tegijam! Nüüd on minu mõistus otsas...Lisaks väljaminekule ehete, pärgade, kuuskede ja muude vidinate ostmiseks tuleks ka suurem kanister juukselakki osta!

Ah jaa miude, ma teen kingitusi küll - aga seda siis kui ise tahan. Mulle kohe meeldib asju kinkida, tuleb tuju ja ostangi ja kingingi...sellepärast see kuradi sunniviisiline shoppamine närvidele käibki...et nüüd on jõulud, et nüüd PEAB kinkima! Sina ei pea mitte tagasi hoidma ja sina pead oma ligimeste vastu helde olema ja sina pead raha raiskama.
Ja no kui see raha ikka sügeleb taskus, siis võta mõni heategevuse jaoks välja kuulutatud kontonumber ja selgitusse kirjuta "tagastamatu tarbimislaen" näiteks...saab mõni tänavalaps kõhu täis või vähihaige ravimeid!

segi pöörand kõik

Taaskord on inimesed hulluks läinud! Hakkab pihta -mis hakkab, käib juba ammu - see pühade-eelne ostuhullus. No milleks? Mina ei tee mitte ühtegi kingitust ja kohe täitsa päriselt ka ei oota ise ühtegi! Kõik on rikkaks saand enne pühi ja pole kuhu pappi loopida? Ei no lahendame probleemi, ma võin siia üles oma kontonumbri panna. A no tegelt mis ma räägin, ei ole raha üle ühelgi - nüüd on hoopis põhjust vingumiseks, et raha ei ole, et kõik läheb kingituste peale ja kohe pea hakkab täitsa otsas valutama tead. Mis siis saab kui jääb mõni kingitus (või kõik kingitused) tegemata? Tuumasõda tuleb kohe kaela? Perekond ütleb sust lahti ja saadab tänavale? Ema hülgab su? Lapsed ei tunnista sind enam oma vanemaks? Või mis värk sellega on? Ei no ma saan aru, et on rah- aega ja värk, et on ilus teha kingitusi ja heldemat poolt esile tuua endas ja blaa blaa...a miks seda siis kohustusena võtta? Issand, mis vennal küll vaja oleks, ma kohe tõesti ei tea mida kinkida! Ahastus ahastus...ja kui ma vanaemale nüüd seda õiget laudlina ei leia, siis tuleb endale hoopis nöör osta jne...käin kohe paanikas ära.
Ah jaa, kõige parem kild, mida elus kuulnud olen, on see, et nüüd antakse tarbimislaenu, et ükski kink ei jääks tegemata!! Ei no irnu radikas ette ja tilk püksi!
Sõidan mina siis laupäeval Kaupsi, et maailma kõige suuremat ikaldust enda maos likvideerida exole...ja no arva ära ..kui mitu vaba parkimiskohta kohe silma hakkab? Parkla on kõrvuni täis topitud ja mõni vänt, näidates kõrgemat pilotaasi, oskab ka kahe koha peale korraga oma käru lükata. Kohe tunnen alalõuga värisemas, et ju pole ka restos kohti, et ju kõik on näljasurma suremas. A oh mind rosinaga blondi - ostavad ju kõik hoopis (resto täiesti tühi)...shoppavad nohhh, loobivad võimu tuulde ja teevad perele/sõpradele headmeelt...
Ah tegelt pohh, las minna..peaasi, et mind ei sega ja ette ei jää. Samas jäävad küll - tahtsin õe kingitust (sünnipäevaks!!!) pakkima minna... kes arvab ära kui pikk saba oli letis?? Ütleme nii, et jäi pakkimata.
No ja siis veel need vidinad ja kaunistused ja pudinad ja sitsid ja satsid ja ehted ja karrad - no jumal tule appi...milleks?? Mul kohe puudub ilumeel, ma kohe tõesti ei saa sellest ilust aru. Tood kuuse tuppa, ehid ära ja oled õnnelik. Kõik selleks, et see võtaks toas ruumi, näeks kole välja ja ajaks okkaid maha! Ehtimine ise polegi nii lõbus, kui pärast nende vidinate eemaldamine ja pool aastat korterist kuuseokste leidmine.
Jõulud on jah sõbralikkuse aeg ja kõik võiksid tõepoolest üksteise vastu tolerantsemad olla ja värki, aga no tulge mõistusele ometi...kas siis rahu ongi see, et saad närvitseda asjade kokkuostmise pärast ja järjekorras kaaskannatajal hambaid välja lüüa, et seda viimast odavamat deodorandikomplekti endale saada?

tavaline

Aga jah, mis ma siis vahepeal teinud olen te küsite? Üleeile oli üritus - alla keskmise ebakaine...vedas. Eile oli üritus ja üle keskmise ebakaine, sest näpistasin klubis sõbranna exmeest istumise lihasest ja sain kiita sõbrannadelt ning etlesin mehe moodi jälle...no mai tea nüüd...ma võiks normaalseks hakata! Täna sain kirja tundmat, et asjalik blogi...minu sõnavaras on asjalikul nats teine tähenus küll, aga no las jääb. Ma luban, et parandan ennast - kunagi kindlasti!

Tegelikult peaksin ma rohkem naeratama, sest olen ju õnnelik inimene. Mul on kõik eluks vajalik olemas ja ma ei põe ühtegi rasket ega pöördumatut haigust! Naeratage

No näet sa siis nüüd! Ongi tõestatud minu õelus ja ebasõbralikkus (no seda ma tõesti olen enamus ajast), et mai saandki aasta meestelemmiku tiitlit..blin...

No mis asi see siis nüüd on?? Äripäev hakkab ka juba segast peksma ja labasuse teed käima?? Paneme majanduslehte pildi, kus Iraaki sõitev kerkejalaväerühma sõdur jätab hüvasti oma tibiga, kelle kann on ainsa olulise elemendina jäädvustatud? Praegu pitsitan oma blondi aju, et välja mõelda seos riigi ärielu ja tibi kanni vahel...

Homme pidi saama mõrda panna!!

Muideee ma tean küll, et te kõik loete!! a no mida te siis ei kommenteeri?? pole häbiasi teiste blogisid lugeda...

wiiii

Purjusss...Üks meist jõi prääga naabrimehega. Aga naine sõimas luuresiks ja tööle peksis lugu paneb tausta!
Naabrimees ja raffas läks linna ja mina korrus kõrgemale vegeteerima tulin. Tahtsin küll hirmasti täna eeskujulik ja korralik olla, midagi juhtus, mai tia misse oli, ja mai ole ikka eeskujulik enam!
Pardon!
Ja kõik viina (imeline neste) viisin ka alla ära ja nüüd pian vett jooma hakkama ja vesi ei ole hea.
Joobeaste on piaaegu väike.
Kell on öö ja fakk aind reklaam on telekast. Mismõttes bambooocaaa fanta? Leffitavad papiga ja kelladega ja autodega ja see on Saku reklaam. See piaks saaremaa vanilje reklaam olema! Mis ma siis teen nüüd? Pidu või voodi?

Tüng!

Nüüd juba mõnda aega tagasi olin tunnistajaks kuidas teenindajad eelistavad tegelda kohaliku peenema koorekihiga, mitte keffikutega nagu meie Merkaga.
Istume meie jälle kurikuulsas lokaalis Suudlevad Tudengid mister X, mister Y ja Merkaga ning manustame piiratud kogustes viina - imeline neste. Aga piiratud kogused just sellepärast, et preili teenindaja on erikuradi hõivatud kõrvallaua härrastega. No kohe alguses vaatan saalis ringi ja jõuan imestama hakata, et nomida värki, et polegi Armani väljamaa mehi kohal seekord. Aga saan kohe Merka poolt parandatud, et ei olemas on jah hoopis kohalikud dolcegabbanad ja guccid. No oma nina alla pole ma never vaadata osanud. Peenemat sorti rahvas istub suisa kõrvallauas. Esialgu mingi 5 persooni, kellele hiljem liitub veel miski koormatäis. Mina aru ei taipa mismoodi see mass sinna lauda ära mahub, aga häid lambaid pidi ühte lauta päris kõvasti minema. No vot exole. No las nad olla seal siis. Ilus on ju vaadata kuidas mehed nigu ponksud lasevad praadidel hea maitsta ja veinil voolata, samas kui piitspeenetel kaunitaridel süüa vist ei lubata. No kussa lased naise figuuri käest, siis keegi enam ei kiida ju ja tuleb naine edaspidi koju jätta või uus osta.
A samas meie laudkonnal kisub asi käest ära, sest viina ei kanta enam ette. Põhjus lihtne, teenindaja ümmardab kõrvallauda ette ja taha ja kõrvale. Kui õnnestub korra põllesabast kinni haarata ja küsida, et no kas me ka juurde saame tellida. Siis tuleb vastus, aga näete ju küll, et mul on teise lauaga nii palju tegemist. Et wtf?? Näeme jah, et härraste kõik soovid on täidetud, aga küsimus ongi, et miks just nii. Et mis me siis nüüd kehvemad oleme? Nojah, muidugi ennem norimist tuleks üle vaadata kellel on suurem õllekõht ja kellel Sirocco asemel tavaline nokia lauanurgal. Sest ega no on ikka ilmselge vahe kas teenindada tulin-tegin-maksin lauda ja sealt suuremat jotsi loota või me-siin-vaikselt-viina-võtame lauda ja suuremast summast ilma jääda. Ühesõnaga aeg läheb ja meie kõhud täituvad tühjusega. Lõpuks saame praed kätte ja mõne pitsigi viina ette, halleluuja. Kui siis kõrvallauda tuuakse vahearve, võis ka lõpparve olla. Ma küll käin tihti kinos, aga sellisele süzeele jäävad küll kõvemadki hollywoodikad alla. Hakkab kamm, et kes maksab. Kohaliku naftamagnaadi mõõtu vend lajatab oma naisele, et no maksa ära. Vada see on see koht, kus mul pole võimalik enam naeru kinni hoida. Tibi pööritab silmi, et mida. Samas ei ütle ka midagi. Jorss veel mitu korda põrutab, et maksa ära... tibi silmad juba lokaali põrandale maha jooksnud ja üritab sõbrannaga juttu ajada. Noh arve teema vaibub ja asutakse oma äriasjade juurde. Me siis oleme jõudnud endale juba kohvi tellida ja värki. Tuuakse isegi minu jaoks liiga tõrv kohvi. No mina veel, aga kui juba mirter X-i hambad hakkavad tökati peale suust ära kukkuma, siis on selge, et kohvi on tiba kange. Aga oleme siis keffikutest kangelased ja üritame lõpuni juua. Arutame veel, et kui teenindaja õhtu jooksul kasvõi kordki peaks kogemata meie lauda sattuma, siis Merka õpetab, et kuidas kohvimasinast normaalset kohvi ka kätte saadakse. Et masinal on kolm nuppu - lahja, keskmine, kange. No paraku saabub üllas hetk just siis kui Merka on puuderdamisruumi lipanud. Teenindajale jõudis vist lõpuks kohale, et koorekihi lauast võib ta täna veel vabalt külmarve saada ning targem on hoopis meiega häid suhteid luua. Mister X tellib siis uue kohvi ja mainib, et seekord võiks ikka lahjem olla tiba. Tibi on hämmingus, et aga see oligi kõige lahjem kohvi!? Ahsooo, aga no palun tooge mulle siis see kõige kangem kohvi. Ja no tõesõna huvitab, et kas siis on vedeliku asemel tükk briketti tassi pandud. Järgnevad seletused, et aga no ma võin ju nii proovida, et lasen tassi päris ääreni täis, et ehk siis tuleb lahjem jne. No midaiganes, too see kohv juba kohale. Vahepeal on saabunud lauda tagasi ka Merka, kes teavitab, et näete siis.. meie kombekate naissoo esindajate puuderdamise toad on nagu alati laitmatult ära lagastatud. (No see on muidugi eraldi teema, kuidas naised oskavad wc-st sigala luua ja hullemini potist mööda lasta kui mehed.) Et suisa imeline oli kuulata kuidas kõrvalboxis tütarlaps üleliigset kraami suukaudu väljutab. No ma mõtlesingi, et ta sinna kauaks jäi.. ehk hoidis juukseid vast preilil - ingel, nagu ta meil on.
Imelugu aga see, et kõrvallauast hakkab järsku inimesi vähemaks tilkuma. Raha pole ühelgi meeles maha jätta. Kõigepealt ajavad preilid oma karusnaha selga ja teevad minekut. No aga kus mees saab siis naise nii üksi õhtul linnapeale lasta, vaja kohe järgi põrutada. Nii jääbki lauda lõpuks kas isikut, kes nii silmajärgi otsustades omavad kümneid kordi vähem seda va krabisevat kui need ärajooksikud. Üks tuleb veel tagsi, et kuulge makske siis see arve ka ära. No ja loo kokkuvõtet ei jõuagi meie ära oodata. Hiljem selgub, et teatud isikud olid oma osa arvest tasunud ning ülejäänud tõepoolest tasuta süüa juua saanud. Mina saan aga peksu ja sõimu kui otsustan meie räsitud teenindajale jotsi jätta...blin

Et see suits neile kurku kinni jääks. Mul on päris palju suitsetajatest sõpru, aga no mitte ükski neist ei tule mulle suitsu silma, ninna, kõrva ja suhu toppima.
Oleme Merkaga nädalavahetusel taaskord Kaupsi restos ja naudime üle miljooni aasta taasnägemist. Lauad on kõik täis ja napilt saame diivanile koha - no naglalt tuleb lauast lahkujale kõrvale seista, et mitte kohast ilma jääda. Kõrvallauda tuleb perse pisikese lapsega. Merka muidugi silda langemisest selgroogu hakkab murdma, sest niii nummi laps on juu. Meie lauda aga soovib ennast sokutada hoopis üks härra. Küsib viisakalt, et kas need kohad on vabad. No põhimõtteliselt pole me laua ostu-müügilepingule alla kirjutanud jah, et noh need kaks tooli nagu oleks vabad jah. Siis pärib härra, et kas suitsetada tohib. Vada see jääb küll ära. Ei, suitsetamist meie lauas ei toimu. Kõrvallauas on ju väike laps ka. No nüüd mees kukub seletama, et aga noh suitsetajate laud ju jne, kuid eemaldub siiski. No mida asja, et kui on suitsetajate laud, et siis ma kas tõmban sigari ette või otsin endale mittesuitsetajate laua?? Noh see case õnneks lahendatud. Saame veel sõbrannustada mõnda aega ja aadamapoegi teise galaktikasse kiruda. Kui aga lauale lähenevad kaks noormeest. Hiljem selgub, et üks vene rahvuse esindaja ja teine hablab eesti keelt. Noh sellised dresstosslased nahktagiga. Küsivad küll, et kas need on vabad kohad, kuid ei jää vastust ootama ja istuvad maha. No ma veel mainin, et eks vaikimine on ju nõusolek. Hakkavad siis mehed äri ajama. Eesti kutil peksab biznes ikka pidevalt sisse. Küll on kõned eesti küll vene keeles. Teine vend joob niisama õltsi. Ärimehel on aind mahl ees - järeldan kerget pohmelust. Me ei lase ennast segada - lahkame müstilist küsimust, kuidas üks suur austaja suudab mitte millegi peale Merka msn-is ära blokkida ja juba üle kahe nädala mitte suhelda? Muidu oli härra kas või sms-ide teel platsis pidevalt. No see selleks. Üks hetk astub aga õllesõber lauast minema - ma eeldan, et uue sarviku järele. Aga oh minu äärmuslikku naiivsust küll. Businessman tuleb tagasi tuhatoosiga. Ilmselgelt ei aseta ta tuhatoosi lauale selleks, et sinna oma nätsu poetada. Minu sõõrmed laienevad ja kogu keha veri koguneb pähe. Sharmantne mees läidab sigareti ja puhub seda kopsupuhastajat mulle näkku - meeldiv! Eriti vastuvõetavaks teeb mulle ürituse asjaolu, et just äsja mandlitest puhtaks lõigatud kurk võtab vastu meeldeldi kõik kuivatavad aurud ja aroomid.
Vat sellega nüüd suitsumehel küll vedas, et ma hästi rääkidagi ei saanud, veel vähem sõimata - sest muidu oleks ta päris mitu venekeelset roppu sõna ise ka juurde õppinud. Hoian ennast vaos ja teen Merkale ettepaneku teise lauda liikuda. Oleme ümberkolimise just lõpetanud (loomulikult väiksemasse ja kehvemasse lauda), kui tüüpidel äri aetud saab ja nad väärikalt lahkuvad neile jäetud lauast. Lähevad vast mänguväljakule suitsetama!?

Troppp!

Hiljaaegu jalutasin kodupoole ja nautisin peale mandlioppi jälle õues tuiamist. Vihma sadas, aga mul oli vägagi suva, sest no poolteist nädalat kodus passida on ikka piin küll. Vahtisin jalge ette, no milline naine tahab, et vihma näkku sajab ja kogu selle meigikupatuse seal segi pöörab? Väljas pime ja porilombid iga 5 sammu järel. Juba eemalt täheldasin, et kask algkalsside poisinolki lõbustavad ennast teeääres sellega, et näha kas möödasõitev auto pritsib neid täis või mitte. Kõike seda täheldasin ma siiski liiga hilja. Et noh üks väike lomp sõiduteel näe rõõmustab lapsi eksole. Olen ju ise ka tatina selliseid nalju teinud. Aga ütleme nii, et väiksest lombist oli saanud hjuuudz järv kui sealt mingi torpeedo 200ga läbi kimas ja mind totaalselt ülepeakaela vesiseks ja poriseks tegi. Sekundi murdosa vältel olin küll ennast ümber keeranud, et auto numbrit vaadata, aga see vänt, võis ka vidin olla (otsisin praegu roppudele sõnadele asendusi), kimas ülehelikiirusel nurgataha ja läbi selle paksu pori, mis mul silmis oli, nägin vaid käru värvi - see oli valge. Ooo seda viha, mis mind sel momendil valdas. Siiani kõndisin pea maas, et süütute vihmapiiskade eest end varjata mai ääss. Esimesed mõtted olid, et kui selle vänt/vidina kätte saaks, siis kas kaebaks kohtusse või seoks posti külge kõige suurema lombi kõrvale ja tõmbaks sellest sadu kordi rallikäiguga läbi - et kas on siis heaaa või.
Arutasin teemat sõbraga ja jõudsin arusaamale, et tegu ei saanud olla vändaga, sest suht tõenäoliselt oleks härra gentleman kinni pidanud ja kohe abi pakkunud riiete puhastamisel ja kuivatamisel. Et aim sõu sorrry preili, ma teen kohe kõik korda, mul on superhea sanussi pesumasin kodus, et lahendame asja ära ja btw mis veini te eelistate?. Kuivõrd aga käru peatus sama vähe kui konnal on juukseid peas, siis oli käru rooli ja istme vahel tõenäoliselt vidin. Minu definitsioon sõnale vidin on muidu - kana, keda aegajalt torgatakse, aga kellel sõnaõigust on sama palju kui poliitikul süütunnet.
Edasi ei olnud see jalutuskäik üldse lõbus. Olin nigu rääbakas.
Lakkugu panni!

Ei no nii põkk on ka ikka põkk olla...

Kirjandus

Olen kirjanduse enda jaoks jaganud kolme põhiklassi:

kohustuslik kirjandus, ajaviite kirjandus ja ajaraiske kirjandus.

Kohustuslik kirjandus oli siis kooliajal ja no mõned tööga seotud raamatud ka, et asjadega kursisi püsida jne. Ise olen kohustuseks teinud lugeda ka ajalehti.

Ajaviitekirjanduse alla kuluvad aga kõiksugu ilukirjanduslikud teosed, mis meeldivad muidugi. Hetkel loen Velleri teost "Žestokii" või õigemini veerin seda, sest vene keel on pehmelt öeldes mälusagaratest eemaldatud.

Aga kõikse põnevam on siis see va ajaraiske kirjandus. Üks alaliik selles on kollane ajakirjandus. Kroonikat tuleb ju lugeda, et maailmatähtsaid asju teada. No kus sa lähed selle häbiga kui tänaval mõnda hoia ja keela kuulsat või kummalist staari ära ei tunne? Ikka on kasulik teada, kes meie riigis on rikkad, kes on rikkamad ja kes kõige rikkamad. Sinna juurde on kohustus muidugi teada ka kes on kõige tibim ja kõige asjalikum beib. Jumal paraku, kui ikka üle ühel lehel poleks pilti Kulm Tulvest või Aero Tuisust, siis ei teakski ju miskesed nad praegu välja näevad. Ja kõnniks tänaval ilma järgi vaatamata külma näoga mööda. Teine alaliik on jälle ilukirjanduslikud teosed, mis on muidu kräpp. Loed läbi ja saad aru, et raiskasid päris mitu õhtut ja päris mitu tundi oma elust ära. Et selle asemel oleks võinud näiteks kossu vaatama minna või muuseuimisse.

Ennu pettumuseks laupä kossu vaatama ei jõudnud, sest reedene maksa kostitamine hea ja parema 40 kraadise kraamiga seadis omad piirid. Aga muuseumis käisin ma eile küll - zoloogiamuuseumis ämblikke vaatamas. Enivei, asjalikum tegevus kui mõnda autorit ennastülistavat suurteost lugeda.

Ebanormaalne

Ja juba olen kodus! Kell on täpselt 3:45.
No ühesõnaga õhtu algas nii: Merka juures võtsime ennast suhteliselt ilusaks. Kõvasti üle keskmise ma ütleks. Carmen Electrale tegime vast ära. No kes millest - shampus või viin,mis vahet seal on. Merka testis üksi ära, et ühes pudelis shampas on täpselt 6,4 pokaali märjukest. Minu jaoks aga oli pooles pudelis viinas täpselt kahe koksi jagu. Edasi ei tea, siis läks juba jagamiseks kolmandate isikutega. Aga see pole ka oluline. Ma ütleks, et päris palju olulisi teooriaid sai jälle paika pandud ja tuletatud.
Hmm, üks üllatav kõne tuli ka. Inimeselt, kellest pole suht tükk aega midagi kuulnud.
Edasi tulid väiksed tantsud klubis. No tõesti väiksed - meie jaoks. Mõne teise jaoks ehk maraton.
Ja kui suitsune õhk tahtis juba noaga lõikamist, siis kodupoole teele. Merka taksosse. Ja mina, ooo hulljulget, jala astuma. No läbi selle suure tormi eksole. Suisa 5 km mäkke üles läbi tuisu ja pakase. Eesmärk silme ees - vähegi kainemaks saada. Praegast ei saagi aru, kas eesmärk pühitses abinõu?
Kõnnin siis vapralt Riiamäest üles ja oh üllatust, minu kõrvale ilmub sõiduauto (miski bemm vast) 4 noormehega. Kõrvalistuja aken alla keeratud. Jumal paraku, et tal külm ei hakanud. Ja kukub seletama, et kas saab äkki neiu koju toimetada. Imelikul kombel aga on neiul endal jalad all ning lihased ja liigesed korras. Kõnetaja ise siis suhtkoht nokastanud. Julgen arvata, et rohkem kui mina. No leidis, et ma ikka sirge sammuga, et ju siis kaine. Kompliment oli see, et küsis kas olen 20 või 16. Ahjaa nime tahtis ka teada. Mai saand nagu aru, et miks see oluline on, et hommikul ju niikuinii ei mäleta. Siis võttis juba kaine autojuht sõna, et tuletab ise meelde hommikul. Samas ega kõrvalistuja ka ju idioot polnud, ütles, et oma nime mäletab küll igast asendist. No vähemalt pool kilomeetrit sõitsid vägilased mul kõrval nii - no nagu julgestuseks või midagi. Üks hetk arvasid, et ma olen aeglane, teine hetk jälle, et liiga kiire, et peab gaasi vajutama. Mingi hetk ilmus minu ette suhteliselt üleslöödud näoga naine. Ma usun, et kuskil kolmekümne kanti. Ja seletab, et ma ei kuulaks neid noormehi. Olin nõus ja astusin edasi. Solvang aga oli see, et tüüp küsis, kas lähen Pepleri ühikasse? Kas ma näen nigu sedamoodi välja?
Kui jorssidele kohale jõudis, et seda blondi vist maha ei räägi, siis soovitati mul maha surra. Ma küll küsisin, et kas kohe jalapealt või, aga bemmu võttis juba kõrgemaid tuure ja muutus täpiks minu vaateväljas. Edasi tuli juba üksi lonkida.
Krt, aru mai saa kus see lubatud suur torm ja maru siis on, mille nimel me olime valmis juba oma tänast püha üritust ära jätma?
Hommikul ma peeglisse ei vaata. Ja üleüldse ma enne pühapäeva oma siredaid sääri alla ei aja.

Lambumus

Ma siin mõtlesin, et lambumuse aste oleneb vist suurel määral reageerimiskiirusest. Mida aeglasem on reageerimiskiirus, seda suurem on lambumuse aste. Mõni haarab asju lennult, tema lambumuse aste on null. Aga mõnele seleta kümneid kordi ja ta no ei saaa aru noh, siis on tegemist juba kõrgema lambumuse astmega. Lammas äkki polegi loll loom, aga üldlevinud arvamus on, et see loom on lihtsalt pika taibuga. Närvi ajab aind see, kui mõnel on see aste sadades!
Ma usun, et ühel võib see aste aastatega väheneda, teise jaoks on see aga mittetulev tulevik.

Püha üritus

Nii... paistab, et täna tuleb jälle tervist korda jooma minna. Maks karjub näljast juba. Olen vaesekese kuivale jätnud jah. Haigusrahad käes, siis tuleb need maha juua. See pole raiskamine, see on ülla eesmärgi nimel!
Meestele ka müts pähe. Moodustame Merkaga naisrinde ja lahingusseeee....

Multa

Jahihooaeg - väga kõva! Lähen teist korda vaatama;)

Vene anne?

Käisin reedel Estonias kontsertil. Lõpuks ometi üks positiivne elamus ka üle pikaa aja.
Tegemist oli hooaja avakontsertiga. ERSO ja pianist Dmitri Aleksejev Venemaalt. Kavas oli Brahmsi Traagiline avamäng, Schumann (Klaverikontsert) ja Rahmaninovi Rapsoodia Paganini teemale. Viimane osa ERSO mängitud Prokofjev - Süit "Armastus kolme apselsini vastu".
No ERSO on ikka ületanud Vanemuise sümfoonikuid (seega psitiivne), aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Vene pianistid on ületamatud ma ütlen. See on uskumatu, mida suudab üks mees klaveril teha. Silmad kinni mängib Rahmaninovi nii, et endal pisarad silmis. Selline muusikasse sisse elamine ja mängu nautimine. Sümfoonikutel oli tegemist, et pianistile järgi jõuda.
Igast liigutusest on näha, et mees elab muusikale, see on kogu tema elu ja ta naudib seda üle kõige maailmas. Kindlasti on oma osa ka sellel va vene temperamendil. Ja kohe ei saa ütlemata jätta, et venelaste seas on palju palju geeniuseid (muide, kodus telekast vene kanaleid vaadates, veendun selles ülepäeviti). Või on asi selles, et seal osatakse anne üles leida ja seda ka realiseerida. Vene näitlejaid ei tasu mainidagi. Iluuisutajatest ja tantsijatest rääkimata.
Ühesõnaga kui kusagil mainitakse, et esineb D. Aleksejev, siis tuleb kohe jalad selga võtta ja kontsertpaiga poole astuma hakata. Muide, dirigent oli Nikolai Aleksejev (suht tõenäoliselt siis vend jah).
Eriti positiivne on see, et pelae Dmitri esinemist, mängisid sümfoonikud Prokofjevit ja ka see meeldis mulle! Tavaliselt on kontserti üks osa ikka selline, millest aru ei saa või muidu ei meeldi.
Üdini positiivne elamus!

Rekord!

Täna hommikul püstitasin mina oma elus uue rekordi. Ootasin taksot 45 minutit. Senine rekord peaks olema 35 minutit või midagi sinnakanti.
Olude sunnil oli tarvis jalga panna kõrge kontsaga asjandused ja õlale võtta suur spordikott. Lisaks käekotile siis jah. Kui ma tavaliselt astun rõõmsalt (teinekord ka mitte eriti rõõmsalt) tööle 35 minutit. Siis täna kulus tööle jõudmiseks tund aega.
Tegin väikse varu ja tellisin takso pisut varem. Tean ju küll, et Rivaalis on taksodel suisa järjekord taga, et peab varuma 15 min ooteaega kindlasti. Jänkuke teavitab, et läheb aega 15-20 minutit. Kas ootate ära? No ootan küll jah. Arvestasin ju sellega. Istun korraks isegi teleka ette veel. Saapad on eelnevalt jalga lükatud. Kõne. 10minutit peale tellimist. Takso on ees. Oi, super - jõudis varem. Jope selga ja kott õlale. Jõuan alla. Taksot netu. Helistan ja teen veel kurba häältki, et aga taksot ju pole. Oodake moment. No läks tiba üle momendi. Aga takso sõitis ära, sest ootas ja kedagi ei tulnud. Et misasjaaa? Pidi minema 15-20min ja takso tõmbas 10minuti pärast jeed? No olgu. Ma saadan teile uue auto, teavitab jänku. No hästi. Aega on ju veel. Raisk, väljas on külmaks läinud juba. Aga ega tuppa tagasi ka ei julge minna, sõidab minema ju kohe. Enne kui alla jõuan exole. Annan aega 10 minutit. See ju tavaline aeg takso jõudmiseks. Annan veel 5 minutit otsa. Helistan siis uuesti, et vabandage kaua selle taksoga siis läheb? Oiii, ma juba teist autot teile ei saanud. Tohib ma tellin mõnest teisest firmast auto? Aga palun jah! Tänan ka veel ilusti jänkut. Ütleme nii, et ise päris vähe närvis juba olen. Külmakram ka mitte esimeses astmes enam. Kasutan juhust ja lippan toast läbi, et fotokakott ka õlale võtta. Enne suure hooga oli meelest ära läinud. Sest no takso ju kohal oli ja kibekiirelt välja jõuda vaja. Vahet pole, et 15 minutit oodata sain väljas.
Torman siis uuesti välja oma kodinatega. Jumala eest kui peaks ka järgmisest maha jääma. Aga oh ei, pole muretki. Saan veel 10-15min oodata. Helistan juba tööle, et hilinemine võib tuleneda sellest, et taksot ootan 45 minutit juba. Siis sõidab auto ette. Ai, kui oleks olnud sama firma. Mis sama, mis ma hellitan. Kui oleks Rivaali auto olnud (kõigile teadmiseks), siis oleks juht minu viha tunda saanud. Ükskord ma juba küsisin juhilt, et noh mis juhtus, saitegi aega tulla (olin üle 20min väljas oodanud)? Aga mida ma sõiman teise firma autojuhti. Milles tema süüdi.
Mainin nüüd ära, et see pole esimene kord, kus auto unustatakse saata või kus tööd on niiiiii palju, et oodata tuleb üle poole tunni. No vahet pole. Ma olen kannatlik inimene teinekord. Täna ilmselgelt olin. Aga kui ma oleks pidanud bussi peale jõudma, millega lennujaama jõuda õigeks ajaks? Siis oleks ilmselgelt bussist maha jäänud ja oleks pidanud tund aega veel ootama. Ja lennujaama oleks jõudnud umbes siis kui check in on lõppenud. Sel juhul olexin Statoilist läbi käinud. Suurema hulga bensiini ja tikke kaasa otsnud ning teadagi kuhu suundunud, teadagi mida tegema. Või kohtusse kaeband nad krdid.
Ühesõnaga kuivõrd see polnud mul esimene samalaadne juhtum antud nõutud taksofirmaga. Siis sealt enam autot ei telli. Ja sõpradel ka tellida ei luba - jätan maha kohe kui kuulen, et Rivaalist auto võttis keegi! Käin jala parem. Miks Rivaal varem minu eelistuste hulgas oli, on just see, et paremad autod neil ja teenindus kiire. See siis minevikuvormis juba mõnda aega. Tahan nii väga maksta 10 eeku kilomeetrilt selle eest, et jalgsi saaksin sama ajaga või kiiremini. Täna siis oleks tikk-kontsadel tööle jõudnud täpselt poole kiiremini. Taksoga läks aega kõigest 1h!

Koolitused nigu AA koosolekud

Nüüd on päev ja ma olen ilusti hommikul õigest ajast tööl ja kõik on kontrolli all. Aind, et ma pole vist veel kaine. Aga vahet pole. Peaasi, et hea on. Kui enam pole, siis ma tean, et siis on pohmakas vms. Aga coca cola light on kõrval (ei saa ju paksuks minna) ja kõik on kontrolli all. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Tead, ma võin käia igast koolitustel ja seminaridel ja värkidel. Saab targaks ja puha. Sest ma ei ole ju veel nii tark. Aga no ma lihtsalt ei või. Miks need koolitused peavad olema kõik üles ehitatud nagu AA koosoolekud. Iga jumala kord tuleb alustada sellega, et niiiiii nüüd me kõik räägime ükshaaval. Ütleme oma nime ja kust me tuleme ja miks me siin oleme. Erikuradi mai tea misasi....No ma saan aru, et mul on viinaga probleeme jne ja edusamm on juba selle tunnistamine exole. Aga kui ma tahan sellest rääkida, siis ma lähen ju päris AA koosolekule, mitte näiteks arhiveerimise koolitusele! Ja no häää küll, ma kannatan selle ühe korra ära. Aga no ei. Tuleb ju järgmine koolitaja poole pääva pealt ja hakkab aga otsast peale. Tere, minu nimi on...ja ma olen siin sellepärast, et mul on alkoholiga probleeme ja ma olen seda endale tunnistanud ja ma olen selle üle uhke.

Hõkk

Jõudsin mina just koju. Kell on 3:04 öösel. Äärmiselt üle keksmise ebakaine on olla.Ixu ja Alex on head sõbrad. Päriselt ka. Tulin mina klubist Maasikas elus teist ja järjekordselt viimast korda. Seal oli täpselt 3-7 inimest veel peale meie. Ülikõva! Ja hommikul tööle. No ma tahaks näha.
Ma ei taha enam üksi olla!

Ja ASAP on täna aeglane!

Lõuapoolik

Nüüd ma tean küll! Just Kajaga avastasime. Ma olen ju esikloun. Ja no ju sellepärast mehed mind tõsiselt ei võtagi! Daaaaa....No blond olen ma muidugi ka.

Nii mõttetu on see kõik...

sadness

Üks täiesti tühine asi viis mind endast välja ja nüüd on nii katki olla.....
Miks on vaja pöörata tähelepanu asjadele, millele on keelatud tähelepanu pöörata?
Kui korra juba oled ühe asjaga haiget saanud, siis pagan võtaks, seda pole võimalik enam unustada!

Kesiganes asi õnnistas mind nüüd köhaga ka! Ei no aitähh sõber. Vähemalt on tujuparandajaks Stallone, kes praegu Kanal2 golfi mängib. haaahhhh...

..ja see taust siin on ikka tõesti rõwe roosa. Kuid ma still üritan asju läbi roosade prillide vaadata!

The page cannot be displayed

Tahtsin kirjutada sellest, kui igav on kodus haige olla. Ilmsaelgelt pole mina selleks siia ilma sündinud, et kodus istuda. Teleka vahtimisest, netis surfamisest ja lugemisest on silmad haiged. Lebost on lamatised. Ja seda kõike kahe päevaga.
Aga no ei ole olemas. Mismõttes ma pean sadu kordi Publish Post nuppu litsuma ja iga kord saan vastuseks The page cannot be displayed. Närvi ajab ma ütlen!

Narkarid rsk!

Kõnnin mina reedel peale tööd koju. No seda ei juhtu tihti, et peale tööd otse koju saan. Aga see pole ka oluline. Tee viib läbi paarist pargist. Üks neist asub Õpetajate Seminari ees. Väike roheline park. Ilus. Mäe otsas. Kahe pingiga. Selline armas ja hea vaatega linnale. Rahulik. Hommikuti näen seal vähe inimesi.

Juba pikast trepist üles kõmpides kuulen, et miski muss pekasb kuskil makikõlle puruks. Ja mida kõrgemale jõuan, seda kõvemini muss peksma hakkab. Jõuan siis oma armsasse parki ja mida ma näen? Ühel pingil istub noormees ja neiu temal kaksiratsi otsas ja amelevad. No las olla, noorus ja värk ju! Aga teisel pingil istuvad kutid süstivad näiteks ennast. Vaata nüüd mai saa enam öelda, et ah las olla. Nende ümber lällab veel päris mitu vene noormeest. No krt mai või! Minu armas park ja mis seal toimub! Tüübid lällavad ja üritavad mu tähelepanu võita. No minuga ikka juhtub asju exole. Kui ma aga uhkelt pea püsti neile tähelepanu pööramata edasi kõnnin. Siis saan teada, et olen suka...

Mr.Olympia!

Naudin mina pühapäeval Kolkja kala-sibula restos oma kalapelmeene. (Tgelet ei nautinud, sest tervis on ikka nii jama, et isu pole ollagi.) Kui siis leonid küsib, et kas ma aasta uudist tean? Emm, nohh oleneb. Aga elavnen küll.
mina: Et noh kas said oma reisplaanid kõik korda?
L: Eii, need on niigi korras.
mina: Emm, no seda tean jah, et Ilves võitis.
L: Ei, see on vana uudis...
mina: Ooo, kas korter nr 2 kolib välja?
L: Ei, see oleks sajandi uudis ja siis me ei istuks siin, vaid Radissonis!
mina: Tegelt küll jah. No siis mai tea.
Mul igatahes kõrvad juba liiguvad peas ja silmis on säde, et no krt mis uudis see siis on???
L: No hea küll, Jey Cutler võitis Mr.Olympia! Ronnie jäi teiseks.

Mismõttes nagu??? See pole aast auudis. See on aasta mõru uudis juuuu...Ronnie on teine?? See pole ju olemas, et see nõme ülbik ära tegi sel aastal. Krt mahhinatsioon ma ütlen!

Aga Darremi pilt on siin, sest ta on maailma ilusaim mees. Vahet pole, et finaalis 14. oli...

Juuksevidinad maivõi...

Ma olen selle asja üle nüüd ikka pikalt ja laialt mõelnud. Oleme antud teema üle Merkaga sisutihedaid arutelusid pidanud. Aga no ei ole veel aru saanud. Et mis värk nende lilleliste juuksekummidega on??? Ja üleüldse peavõrud, plastikust suurde lilledega juuksekummid ja juuksenupud....No aru mai taipa, kas need on ilusad või mis nendega on? Et lõikaks tuka ette, siis ostaks miski lillelise roosa juuksevõru ja lükkaks tuka üles püsti sellega!? Või mis tundega tuleb osta suure roosiga juksekummi. Et seisan leti ees ja kujutan ette kuidas see lilla-roosa-punase segune lill mul peas välja näeb....et kindlasti on hullult ilus?

Arutelude käigus oleme aga jõudnud järeldusele, et tuleb ära proovida. Sest kõik nende meeletult maitsekate ja silmapaistvate aksessuaaride kandjad on kas abielus või omavad vähemalt rahuldavat suhet. Kui sa ikka lähed tänavale pärlitega ehitud peavõru peas, mis kelmikalt tuka üles lükkab nii, et juuksetutid on peas püsti, ja siis juuksed veel taha hobusesabasse paned suurte klaasist roheliste kuulikestega juuksenupuga. Siis mehed võtavad järjekorda ja hakkavad lööma, et kes selle võluva neidise endale saab.

Muide kuidas neid juuksenuppe üldse pähe pannakse? Mul lasteaias olid, aga ema pani ja ma usun, et siiani ise ei oska. On vist nii, et teed paar tiiru patsile peale ja siis tõstad ühe kuulikese teisest üle?

Ilmselgelt olen ma äärmiselt maitselage ja igav oma 10 eeguste peenikeste tavaliste mustade juuksekummidega. Sest tänaval näeb igal teisel peas midagi harukordset!

PS! Täna ostsin peavõru (tavalise, ilma vidinateta), et teada saada, mis tundega seda tehakse. Krdi imelik ja mark oli olla seal poes. Sest no ei ole kohe selliste asjade soont mul!!! Aga nalja hakkab alles nüüd saama. Merka usub, et olen järgmine, kes mehele läheb!

Mõtlesin, et kirjutan oma teisipäevasest tetrikogemiusest. Etendus "Kõik aias". Aga ei kirjuta, sest tänase Eesti Ekspressi vahel olevas lisalehes on see tükk väga hästi ära lahatud. Mina olen õnnelik vaid selle üle, et naispeaosa mängis Helena Merzin, kes on loodud kõigi oma rollide jaoks - minu absoluutne iidol!

Ja raha eest saab päriselt ka kõike...

Kohvi!!

Miks ma ei suuda loobuda kohvi joomisest???

Ja magusat söön ka palju...

Ja üks asi on veel hea...

....aga tegelt pole mõte paha. Me Leenuga lähme laupäeval kluppi, seisame ja hakkame numbreid lugema (sest ei mäleta liigutusi ju). 1,2,3, pearing, 5,6,7,8....ja siis otsast peale. Ja kui kopp saab, siis loeme aind 4,4,4,4,4,4 nii kaua kui pea ringi käima hakkab. Ja siis juhtub see, mis reedel juhtus Ennuga - breigime käe kipsi. Seekord oli Enn klubis täispeaga Janu mitte Sprite...

kõige popimad tantsusammud?!

Njah, tegin silmad lahti sita tujuga, sest unenäod olid kehvad. Voodist väljusin sita tujuga. Hambaid pesin sita tujuga.

Terevisioonis on võimlemisminutites täna Monika Tuvi, kes teatab, et kohe õpime selgeks selle nädala tantsuklubide kõige popimad tantsusammud! Et mismõttes nagu?! Kas iga nädal on klubides omad popid ja veel kõige popimad tantsusammud? Kus ma elanud olen? Vat nüüd enam küll ei julge Atlanti minna, sest kamoon, mai tea ju millised selle nädala sammud on. Noh okei, sel nädalal saaks ju minna, sest nägin ära kuidas praegu tantsima peab...a kui nüüd sama rütmiga musa ei tule? Ja no ega pähe ka väga ei jäänud - mäletan, et igale sammule tuli number anda ja number 4 oli pearing. Rohkem ei jäänd meelde. Tantsuminutid lõppesid ka lausega, et need on selle nädala tantsuklubide kõige popimad tantsusammud. Ooo õudu...minu klubitamistel on nüüd kriips peal - kuigi ega juba niigi oli!

Tööle kõndisin ka sita tujuga....

No mida värki?! Ma tean, et Eesti naised on ilusad ja ma tean, et väljamaa mehed on nende peale sillas, aga no mida värki?!

Istun mina reede õhtul Suudlevates ja tähistan nii natukene sünnipäeva - no pokaali veini ja õhtusöögiga. Kõrval lauas istuvad kolm neiut (kellest ühte isegi natuke tean) ja ajavad naiste jutte eksole. No reede õhtu ja täiesti normaalne minna välja sõbrannadega, võtta väike jook ja ajada naiste jutte - ilma, et keegi segaks. Mingi kell ilmub välja kaks välismaist meest. No miski üle neljakümnest. Küsivad neiudelt lahkelt luba teisele diivanile istuda. Neiud mõtlevad, et no olgu olgu, diivan on ju tõepoolest tühi, vahet pole, et sama laua taga. Korralikud härrad, no las istuvad siis. Üks härradest on turske kiilakas ja teine vast vanuselt sinnakanti kiitsakas, esmapilgul soliidne. Mõni hetk hiljem ilmub välja kolmas sõberpoiss, kes kohe no tee mis tahad ei tundu kaine olevat. Härrad istuvad ühele diivanile. Misiganes, et raske on sinna kolmekesi ära mahtuda. Turske vend pannakse keskele. Kõik löövad oma parema käe diivani seljatoele, nagu hoiaks kallimalt ümbert kinni - no ju on head sõbrad. Las olla. Aga no uhke kell peab ju kohe varruka varjust välja ulatuma, muidu arvaks, et tal polegi kella äkki või veel hullem kui arvaks, et tal polegi Armani kella äkki. Vanadel on peenemat sorti joogid ees. Sest ega odava viinaga ju neiude lauda ei istu. Riietus peab ju ka näitama, et tegu pole tossikestega. Disaineri teksad ja puintsak ikka peal, et härramad välja paistaks. Omavahel räägivad jumal teab mis keelt, no ehk norrakad või rootslased. Ei saanud ju süveneda, sest oma lauas istuvale kaaslasele tuleb ju ka tähelepanu pöörata. Kuigi meie mõlema tähelepanu oli kõvasti sinna kõrvallauda tõmmatud! Mingi hetk on härrastel tungivalt vaja neiudega vestlusesse astuda. Neile tehakse teiselt poolt lauda selgeks, et näe teie istute seal pool ja meie siin ja las jääb nii. Neiudel on ju omad jutud ja neid ilmselgelt D&G särk ei tõmba. Härrased taltsutavad ennast, kuid üleolev suhtumine hakkab juba ka minul õhtusööki seest välja kiskuma. Mina nüüd ei teagi kas on naljaks selliseid ennasttäis rootsi kunne vaadata, kes üksteist kaisutavad ja lösutavad jalg üle põlve poosis....sest no nemad on ju tulen-löön-su -raharulliga-oimetuks mehed, või on selliseid hale vaadata. Igatahes tüdrukutest oli retsilt kahju. Vennad muutuvad järjest ülbemaks. Sest see 500 eeku maksnud koks peab ju ometi julgust juurde andma. Lõpuks üks liige kuldsest triost ei suuda vastu panna ja peab kohe tütarlastega ühele diivanile trügima hakkama. Sest no mismõttes, et naised meid, rikkaid vanamehi, ei taha??! Ei oska nüüd öelda, mis lausega härrad paika pandi, aga lahkuma olid nad sunnitud igatahes. Ma julgen nüüd sajaprosase kindlusega väita, et ööklubisse parematele jahimaadele. Sest psähhh, te eided oletegi siin liiga vanad, küll meid 17 aastat vanaks saanud naised klubis lahkelt kostitavad. Seal lõppes siis esietenduse esimene vaatus kõrvallauas. Aplaus.

Etenduse teine vaatus toimus juba laupäeva hommikul. Naudin mina oma hommikueinet Kaubamaja restoraaaanis. Väljas paistab päike. Tunne on hea. Vaatan alla tänavale. Ja azzzza, kuldne trio juba platsis. D&G teksad on vast mõne muu eriti kvaliteetse disaineri vastu vahetatud ja triiksärk loob taaskord soliidset muljet. Jätkub naistejaht Tartu tänavatel. Siinkohal hakkab kohvi maost mööda sögitoru ülespoole liikuma. No sa andke mulle andeks, aga mai tea miks ma selliseid vanasid ei salli!

Etensus on pikk. Tuleb ka kolmas vaatus. Saan kokku Merkaga lõuna paiku ja tema vajadused viivad meid panka. Noh väiksed tehingud pangaautomaadiga. Panka siseneb mulle juba vägagi tuttavaks saanud üks kolmest pipargoogimehikesest. Küsib viisakalt, kas ma seisan järjekorras. No tuleb viisakalt vastata kui küsitakse. Ei seisa, lihtsalt ootan. Väga kena. Jääb ka minu kõrvale ootama. No aga kaua sa kannatad blondi Eesti neiu kõrval niisama seista. Tuleb ju kohe huvi tunda, kuidas neiul läheb. Ärritus hakkab tõusma, aga suudan ennast mõnikord ka taltsutada. Sest laupäevase päeva lõunaajal olen ma ju kaine. Viinad sees, siis mai vastuta enda tegude eest nii palju eksole. Aga olen suutnud juba terve nädala korralik olla. No igatahes vastan lühilausetega tulen-ja-löön-su-papirulliga-oimetuks mehele ja ignoorin 200ga. Ja no arva ära, kas jutt läheb lõpuks selle peale, et mis te õhtul teete, kas lähete ka klubisse ehk. Anna kannatust vennas. Kui lähengi, siis ma ütlen sulle jaa kuhu ja mis kella ma liigun! Ei lähe me õhtul klubisse. Tõesti jah? Miks küll? Teil on ju siin uus klubi. Et olete seal käinud? Olen küll jah. No näed siis, väga tore, meie ka eile käisime, see on siinsamas selle maja taga ekole? On küll jah. Kas teile see klubi meeldib? Ei meeldi! Hmm, miks..kas klubi pärast või inimete? Inimeste pärast! Aaa okeii. Minu peas vasardab 350ga mõte, et Merka arvelda nüüd kiirendusega, mul on kopp. Mitu korda olete klubis käinud? Ühe korra ja enam ei lähe! Ja seda kohe tõsiselt - sest sattusin peole "traktorist ajab taga lüpsjat". Liialdusteta! Astume pangast välja. Merka veel mõtleb, et tohohh meil on täna lööki vä? Teen paari lausega selgeks, et kui juttu oleks jätkunud kauemaks, siis ma oleks seda oma "vana sõpra" rängalt solvama kukkunud. No nii, nüüd on siis minu poolt taaskord Eesti naiste imago maha tehtud toredate väljamaa härrade ees...Milles nemad süüdi on? Tahavad ju ainult raha maale sisse tuua ja meie iivet siin tõsta...

Kultuur, takjad, Pariis ja 25!

No nii, realiseerisin siis ikkagi need piletid ära. Hea oli. Noh kokkuvõttes. Esimesel poolajal mängis Lassmann Griegi esimest klaverikontserti ja see oli super. Nauditav! Mina, kui mitte just eriline spets ja asjatundja kuid siiski nautija, võin öelda, et seda kuulaks veel. Teine poolaeg mängisid Vanemuise sümfoonikud Šostakovitšit. Ei meeldinud. Raske minu jaoks - ma võrdleks seda loomade jalgpalliga. No minuarust tuli viiulil üks pala, löökpillidel teine ja puhkpillidel kolmas exole - aga mida mina ka tean!

Pühapäeval käisin "jalutamas" - no algselt oli see nii plaanitud. Tänan kõrgemaid olevusi, tänu kellele ma matkasaapad jalga panin. Rada ei olnud just Amazonas, aga ka mitte kerge kruusatee. Tuli ronida läbi kõrkjate, kõrvuni heina sees mütata ja läbida alasid kus takjapõõsad olid minukõrgused. Dressikas, mis mul näpus ripnes, oli lõpuks takjatest 5kilo raskem. Sihtpunkti jõudmiseks kulus tund aega (rada oli lühike). Tagasitee oli kordades kergem, aga kõvasti pikem. No enivei oli selle pisikese jalutuskäigu pikkuseks üle kahe tunni. Ja siinkohal polegi sobilik seda kõrvutada mõne mu 7-9 tunnise matkaga exole. Nüüd kukkus eputama siin:P Ja mismõttes ma üldse seda teemat siin lahkan? Sest ma ei teinud sittagi asjalikumat pühapäeval.

Esmaspäeval helistati ja pakuti tasuta reisi Pariisi. Noh eh. No hea küll, ma siis lähen. Igast tasuta Helsingi ja Rootsi reiside pakkumised olen ju tagasi lükanud. No seekord siis alistun ja lähen. Sel aastal on seljataga reisid Brasiiliasse, Ateenasse ja Slovakkiasse - asi siis seal Pariisis ära käia pole, kuigi polnud plaanis sel aastal enam ennast välja vedada.

Täna tunnen jälle seda, et krt küll, mul pole ennast kuhu maandada. Ja no olgem ausad, et maandada suudan ma ennast üldse ainult trenniga. Oleks mul mees, siis ei oleks ka tema muud moodi maandamisobjekt kui, et ma karjuks tema peale. Ilmselgelt sellepärast mul nii läinud ongi siiani. Kaks korda nädalas kerget trenni, see on piinamine. Jaa jaaa, ma pean taastuma ja värki, aga kuhu põrgu päralt ma ennast maandan? Leenu ütles ükspäev, et mulle ei sobigi rahulik mees, et ma piinaks ta ära eriti kiiresti. Ei no absull õige - pauerit on vaja. Malakat ma ütlen!

Põhimõtteliselt on minu tänane probleem selles, et tuleb tõdeda fakti, et homsest olen ma krdi faking 25 täis - õu mai püha kulund texaperse! Mismõttes nagu? Vana! Homset päeva lihtsalt ei tule!
Väiksena ma ikka teadsin kohe täpselt, et kui ma 25 saan, siis abiellun kohe ja saan lapse ja selleks ajaks olen edukas juba. Ärinaine nohh! Ütleme nii, et lähima viisaastaku plaani ma seda ei kavatse võtta. Loll laps olin.
Täna lubasin Kajale, et no kohe ausõna, päriselt kaa, ai promiss, et ma laupäeval ei hakka jooma kui Merkaga kohvikusse lähen. Alles me reedel jõime pudeli viina ära. Ei no ausalt, seekord me ei joo. Sest no palju võib?
Leenu võtsime ka oma klubisse kus on ilusad, targad, osavad, vallalised, töörabajad, kes joovad ja söövad palju! See on hea, et me keegi ei riku üksteist ära, vaid me olemegi sellised...

Las olla

...ja kui peaks tekkima küsimusi, mis see taust siin rõwe roosa on. Siis sellepärast, et ma ÜRITAN hetkel asju läbi roosade prillide vaadata...

Heldimus

Täna on nii ilus ilm. Mis siis, et külm on. Aga just sellist sügist me tahtsimegi. Ja siis mul tuli heldimus peale nüüd. Ja Merka tegi mu tuju nii heaks, kohe nii heaks. Ja nüüd ma tahan kallistada. Ja jalutada käest kinni. Ja lehtedes sahistada ja jälle kallistada! Aga oh issand, pole ju kellega jalutada. Kallistada saan ma õhtul küll - Merkat ja viinapudelit. Aga jalutada?

Täna hommikul oli mu lauale jäetud kaks piletit homsele Vanemuise teatri avakontsertile. Ja ma sain juba teada kesse jättis. Aga kellega ma lähen? Kaks piletit on ju. Ma käin muidu üksi teatris ja kontsertil ja kinos ka vahest ja värki. Aga kaks piletit on ju.

Ühesõnaga mulle tehakse head, aga alati leiab põhjuse virinaks (te värdjad tegite mu loo telefonihelinaks). Eile üks sõber ütles, et ta räppis Aafrikas kõik neegrid surnuks - ja see oli naljakas. Aga siis ma tundsin jälle, et pea valutab ja käes on taaskord kauaoodatud päev kus ma korralikult hingata ei saa - ühesõnaga leidsin põhjuse virinaks. Ja kui ma nüüd kohe kallistada ei saa, siis läheb heldimus ka pealt ära. Ei no hakkab koppa ette ja taha ja küljepeale viskama küll see vingumine. Selge. Tänasest päevast peale ma enam ei virise!

Mehed

Kirjutasin ükspäev oma exile alloleva kirja...no lihtsalt hakkasin mõtlema, et ma olen asjadest nii valesti aru saanud siiani. Ma ei ütle veel enda kohta vanatüdruk(24a), aga kibestunud olen ma küll...
No mina ei tea, mehed on minu jaoks alati mõistatus olnud, samas on nad tõesti kõik ikka väga sarnased ja lihtsad.
Kui neil on mingi kindel põhimõte, siis nad hoiavad sellest küünte ja hammastega kinni, isegi siis kui näevad, et noh tegelikult võib asi ka teisiti olla. Nad hoiavad sellest põhimõttest veel siis ka tükk aega kinni kui juba näevad, et asi on tõesti teisiti ka õige. Nad mõtlevad natuke omaette ja alles siis julgevad tunnistada, et nojah okei tegelt on jah nende senine põhimõtte vastane asi õige või hea. Siinkohal toon näite oma soengu kohta. Mister X ja Y, kes on paadunud blondide fännid ja muud tooni ei tunnista ilusa naise peas - olgu, X ehk tumedat pead ka...aga Y ainult blonde. Siis kõigepealt X vaatas, et noojahh sellel uuel värvil pole ka väga viga, sest kohe ei saanud ju tunnistada, et tegelt on kohe päris hea. Selleks tuli natuke mõelda omaette. Y täpselt sama - eile nägi soengut ja ütles, et nojah pole VIGA, et täitsa norm (varem sõdisid mõlemad mõtte vastu 300ga). Aga täna tuli lagedale jutuga, et noh ta siis eile õhtul mõtles, et tegelt on kohe päris ilus!
No ja miks paljud suhted lörri lähevad? Just selle pärast, et mehed ei suuda kohe oma põhimõtetest lahti öelda ja tunnistada, et naised ka õigeid otsuseid oskavad teha - kõigepealt tuleb vastu sõdida, siis omaette mõelda ja alles siis nõus olla. Aga selleks ajaks on juba vimm sees ja see süveneb ja nii ta läheb. Miks naised üldse muutusi teevad? Ikka selleks, et meestele meeldida - paljud neist ennast meelega koledamaks tahavad teha või teiste naiste pärast ennast ehivad (lesbisid on vähe). Tegelikult ongi naised võimelised ennast katkestama meeste pärast, kuigi viimased seda jube harva hinnata ja üldse märgata oskavad. Ja kui naine enam vastu ei pea, kõik välja pahvatab, siis ongi laialiminek. Njaaa. Sest siis naine näägutab. Meestele meeldivad võimukad naised ja seda ka suht eranditult, samas julgevad väga vähesed seda tunnistada. Naine peab olema võimukas, aga seda iga mehe puhul erinevalt. Mõne puhul varjatult nii, et mees arugi ei saa. Mõne puhul aga kohe avalikult käskima, keelama ja piirama. Aga nipp on selles, et see käsutamine ei tohi tunduda näägutamisena! Ühesõnaga meestega on tõesti raske. Tegelikult isegi pole raske, kui oled naine kes lepib pehme mehega ja kellele meeldibki oma ülemvõimu mehe suhtes välja näidata. Aga mis saab siis kui oled naine, kellele meeldivad mehed kes on naisest õimukam? Pehmet meest ei saa võtta ja tugevat ka mitte, sest see tugev tahab ka, et naine oleks võimukas..nii ei tulegi midagi välja.
Paraku olen mina näiteks naine, kellele pehmed mehed kindlasti ei meeldi. Olen naine, kes peab tundma, et maksab mehe sõna. Kuid naine, keda mees peab märkama ja kohe väga märkama. Võim peab küll mehe käes olema, aga ta peab hindama naise püüdlusi ja arvestama naise arvamusega...vähemalt seda kuulama.
Kui ma nüüd praegu seda teemat arendan ja enda jaoks elus esimest korda nii lahti mõtestan, siis näen, et njaa tõepoolest minu jaoks polegi seda õiget asja loodud. Või kui ka on, siis on selliseid mehi, kes sellist suhet suudavad pakkuda, nii vähe, et ei olegi võimalik neid üles leida miljardite seast.
Tegelikult polegi asi selles, et minu jaoks pole seda õiget, vaid hoopis selles, et mina pole kellegi jaoks õige, sest mehed on ju kõik ühesugused (väheste eranditega) ja kui ma ei sobi ühele, siis ei saagi ma sobida veel väga paljudele. Hmmm ja kõik see tuli praegu sellest tähelepanekust kuidas mehed näevad ilusana näiteks ainult blondi pead ja ei üritagi näha ilu muudatustes.
Naised oskavad oma katsetamistega ennast ka koledamaks teha (kuigi katsele lähevad sooviga ilusamaks saada), samas mina usaldan ennast ja kas on kunagi ette tulnud seda, et olen ennast ühel või teisel moel koledamaks muutnud? Kui nüüd mõtlema hakata, siis enda teada küll ainult paremaks - sportlikumaks, loomulikumaks, enesekindlamaks jne. Jah, mehed võiksid ikka oma ninaotsast kaugemale vaatama hakata ja naises püüdma näha isiksust, mitte ainult voodipartnerit - kuigi ka see klapp on äärmiselt oluline suhtes.
Ja kui nüüd veel edasi mõelda, siis hakkab kohe suisa paha, kui meenutada kui palju ma ennast alandada olen lasnud oma elu jooksul. Oota, käin tühjendan mao ära, sest klaviatuurile pole ilus oma hommikul söödud kohupiima väljutada. Minu tõsine probleem on see, et armun kergesti ja siis hakkab pihta enda alandamie meeste ees. Samas meestele ei meeldi see, kui naine ennast alandab. Aga kas naine teeb seda vabast tahtest? Kui naist hinnata, siis pole võimalik teda ka alandada. Alandada saab vaid neid, kes on mehe nimel kõigeks valmis, aga kellest mehel pole tegelikult sooja ega külma - peaasi, et hea toit oleks laual ja voodis rahuldus olemas.
Enda kallal nöökida lasen ma ka liiga palju - minus nagu täiesti puuduks isiksus: on olemas keha, mida kasutada, kõrvad, mis nöökimist kuulata viitsivad ja suu, mis siis ehk mõne killu vastu viskab, ja silmad mis lõpuks nutma hakkavad kui enam kannatada ei jõua! Oi, ma leian, et ei tohi enam seda teemat edasi lahata, sest näen isega ka kui mõttetu inimene ma siiani olnud olen tegelikult! Elan liialt tunnete naljal ja kui on keegi, kellele mõelda, siis teen kõike tema nimel. Vähemalt koguaeg temale mõeldes - kogu päevased toimetused sellise mõttega, et kuidas ma neid tegevusi hiljem "temale" kirjeldan. Hmmm ja miks ma olen viimasel ajal nii segaduses ja kõik on arusaamatu ja teeb rahutuks? Just see, et polegi kellele mõelda ja kelle nimel kõiki asju teha!
Käisin eile kinos "Lahkuminekut" vaatamas ja soovitan eriti soojalt seda vaatama minna. Muide tegu polnud tavalise naistekaga ja ka mitte nutulauluga - komöödia, mõne tõsisema kohaga (killud olid tõsiselt kõvad)....

Tehtud

Andsin nüüd siis lõpuks kuradile näpu! Las võtab juba terve käe....Kuivõrd nii mõnigi minu jaoks eluliselt oluline asi on hetkel ära keelatud (trennid ja värgid), siis ei jää ju muud üle kui näpulihaseid treenida kirjutamisega! Väiksed lihased ja taastuvad kiiresti ja vajavad pidevalt peale tegemist. Ühesõnaga energiaülejäägid on nüüd meeletud ja ülla ülla avastus on see, et kirjutada on täitsa norm. Sest ma ei viitsi rääkida! Ma mõtlen palju, aga rääkida ei viitsi...vaatame siis nüüd, kas kirjutada viitsin:P
Välja on vaja elada ennast 200ga. Eile tegime Merkaga avastuse - no peale seda kui olime poole ööni mobilfooni lällutanud ja elu sitemat poolt arutanud - et perse on majas. Ja no kelle oma? Issanda perse. Oleme sattunud selle ülla tagumise poole taha. Mismoodi see juhtus ja miks just meie? Vat seda veel ei tea. Tegutseme aga agaralt selle nimel, et pühale rajale tagasi pääseda ja seda viinapudeli abiga...sest no omal jõul ju pole enam võimalik. Vahet pole, et jõudu on meil täiega! Vat sellest ei viitsi ma praegu rääkida, mis juhtus, et ma augus olen jälle...või noh augu serva peal. Ei juhtunud midagi, mitu kassi ronis korraga selga lihtsalt...