Kirjandus

Olen kirjanduse enda jaoks jaganud kolme põhiklassi:

kohustuslik kirjandus, ajaviite kirjandus ja ajaraiske kirjandus.

Kohustuslik kirjandus oli siis kooliajal ja no mõned tööga seotud raamatud ka, et asjadega kursisi püsida jne. Ise olen kohustuseks teinud lugeda ka ajalehti.

Ajaviitekirjanduse alla kuluvad aga kõiksugu ilukirjanduslikud teosed, mis meeldivad muidugi. Hetkel loen Velleri teost "Žestokii" või õigemini veerin seda, sest vene keel on pehmelt öeldes mälusagaratest eemaldatud.

Aga kõikse põnevam on siis see va ajaraiske kirjandus. Üks alaliik selles on kollane ajakirjandus. Kroonikat tuleb ju lugeda, et maailmatähtsaid asju teada. No kus sa lähed selle häbiga kui tänaval mõnda hoia ja keela kuulsat või kummalist staari ära ei tunne? Ikka on kasulik teada, kes meie riigis on rikkad, kes on rikkamad ja kes kõige rikkamad. Sinna juurde on kohustus muidugi teada ka kes on kõige tibim ja kõige asjalikum beib. Jumal paraku, kui ikka üle ühel lehel poleks pilti Kulm Tulvest või Aero Tuisust, siis ei teakski ju miskesed nad praegu välja näevad. Ja kõnniks tänaval ilma järgi vaatamata külma näoga mööda. Teine alaliik on jälle ilukirjanduslikud teosed, mis on muidu kräpp. Loed läbi ja saad aru, et raiskasid päris mitu õhtut ja päris mitu tundi oma elust ära. Et selle asemel oleks võinud näiteks kossu vaatama minna või muuseuimisse.

Ennu pettumuseks laupä kossu vaatama ei jõudnud, sest reedene maksa kostitamine hea ja parema 40 kraadise kraamiga seadis omad piirid. Aga muuseumis käisin ma eile küll - zoloogiamuuseumis ämblikke vaatamas. Enivei, asjalikum tegevus kui mõnda autorit ennastülistavat suurteost lugeda.