Ebanormaalne

Ja juba olen kodus! Kell on täpselt 3:45.
No ühesõnaga õhtu algas nii: Merka juures võtsime ennast suhteliselt ilusaks. Kõvasti üle keskmise ma ütleks. Carmen Electrale tegime vast ära. No kes millest - shampus või viin,mis vahet seal on. Merka testis üksi ära, et ühes pudelis shampas on täpselt 6,4 pokaali märjukest. Minu jaoks aga oli pooles pudelis viinas täpselt kahe koksi jagu. Edasi ei tea, siis läks juba jagamiseks kolmandate isikutega. Aga see pole ka oluline. Ma ütleks, et päris palju olulisi teooriaid sai jälle paika pandud ja tuletatud.
Hmm, üks üllatav kõne tuli ka. Inimeselt, kellest pole suht tükk aega midagi kuulnud.
Edasi tulid väiksed tantsud klubis. No tõesti väiksed - meie jaoks. Mõne teise jaoks ehk maraton.
Ja kui suitsune õhk tahtis juba noaga lõikamist, siis kodupoole teele. Merka taksosse. Ja mina, ooo hulljulget, jala astuma. No läbi selle suure tormi eksole. Suisa 5 km mäkke üles läbi tuisu ja pakase. Eesmärk silme ees - vähegi kainemaks saada. Praegast ei saagi aru, kas eesmärk pühitses abinõu?
Kõnnin siis vapralt Riiamäest üles ja oh üllatust, minu kõrvale ilmub sõiduauto (miski bemm vast) 4 noormehega. Kõrvalistuja aken alla keeratud. Jumal paraku, et tal külm ei hakanud. Ja kukub seletama, et kas saab äkki neiu koju toimetada. Imelikul kombel aga on neiul endal jalad all ning lihased ja liigesed korras. Kõnetaja ise siis suhtkoht nokastanud. Julgen arvata, et rohkem kui mina. No leidis, et ma ikka sirge sammuga, et ju siis kaine. Kompliment oli see, et küsis kas olen 20 või 16. Ahjaa nime tahtis ka teada. Mai saand nagu aru, et miks see oluline on, et hommikul ju niikuinii ei mäleta. Siis võttis juba kaine autojuht sõna, et tuletab ise meelde hommikul. Samas ega kõrvalistuja ka ju idioot polnud, ütles, et oma nime mäletab küll igast asendist. No vähemalt pool kilomeetrit sõitsid vägilased mul kõrval nii - no nagu julgestuseks või midagi. Üks hetk arvasid, et ma olen aeglane, teine hetk jälle, et liiga kiire, et peab gaasi vajutama. Mingi hetk ilmus minu ette suhteliselt üleslöödud näoga naine. Ma usun, et kuskil kolmekümne kanti. Ja seletab, et ma ei kuulaks neid noormehi. Olin nõus ja astusin edasi. Solvang aga oli see, et tüüp küsis, kas lähen Pepleri ühikasse? Kas ma näen nigu sedamoodi välja?
Kui jorssidele kohale jõudis, et seda blondi vist maha ei räägi, siis soovitati mul maha surra. Ma küll küsisin, et kas kohe jalapealt või, aga bemmu võttis juba kõrgemaid tuure ja muutus täpiks minu vaateväljas. Edasi tuli juba üksi lonkida.
Krt, aru mai saa kus see lubatud suur torm ja maru siis on, mille nimel me olime valmis juba oma tänast püha üritust ära jätma?
Hommikul ma peeglisse ei vaata. Ja üleüldse ma enne pühapäeva oma siredaid sääri alla ei aja.