Ma saan aru, et kõiki kindlasti huvitab minu puhkuse käik. No eks ma katsun kursis hoida...nohh, nii palju kui võimeline olen. On puhkuse esimene päev ja kell on pool kolm öösel ja siit see kõik algab. Muuseas käiku on läinud ka aktsioon "leidkem tyhikargajale mees"...palju edu algatajatele! Ma olen selle sees olnud ja võin öelda, et ei saa kerge olema. Klassikaline küsimus on, et no mis sa siis puhkuse ajal teed? (Täna oli päike pool päeva, 7km jooksu ja pidu. Ja nii hakkabki olema.) No dsiiisas kraist, puhkan nohhh... ja teen trenni eksju. Hoidkem siis kätt pulsil.

Seniilsus. Hakkan asju unustama. Asju, mida tahan poole maailmaga jagada, aga olen mälukaardile liiga tihti tühjendusi tegema hakanud. Olulised failid diliitinud. No asju, mida võib näha ainult ööklubides. Ja ainult ööklubide kolmnurga märgiga naiste ruumides. Oli see siis kui Kristiga viimati Maasikas lammutamasime elu eest. Noh istusime nurgas ja vahtisime hämmeldudes möödatuigerdujaid.

Ikka juhtub see, et kui suukaudu midagi mittetahket sisse manustad, siis mingi kell (suhteliselt varsti) see väljuda soovib. Teist kaudu. See pole enam ammu saladus, et kõige suuremaid läbusid ja tülisid ja pisaraid ja asju näeb ainult ööklubide naiste restroomides.

Külastab siis Kristi seal puudriruumis ühte boxi ja jään mina huuleläikega mökerdama. Astuvad sisse kaks esmapilgul mitte eriti sügavas joobes neiut. Pannakse üks neist seinaäärde seisma ja teine teda fotokaga sihtima. Jah, just nii need peldikuseina-tapeedimustriga-ratepildid sünnivadki. Tütarlaps sätib käed puusa ja manab häbeliku naeratuse näole. Minul muidugi juba natuke suurem naeratus ja veel suurem muie näos kinni. Astuvad sisse veel kaks esmapilgul juba üle keskmise joobes tibi. Jutt käib loomulikult meestest. Noh, et kuidas üks tüüp teda ikka vahib ja kuidas temal ikka siiber sellest on jne. Ja kuidas mehi ikka nii jalaga segada on. No see selleks. Üks prouadest sokutab oma siidriklaasi kraanikausi äärele ja külasatab ka ühte boxi. Teine lärmab kõva häälega talle järgi, noh...et ikka kuulda oleks läbi boxi ukse. Mulle siis ütleb, et kuulge, ärge mu sõbranna jooki ära jooge onju. Mul on juba väääga naljakas. Luban, et ma jah ei joo tema sõbranna siidrit ära. Peamiselt selle pärast, et ma ei joogi siidrit. Lakin oma huuli edasi ja üritan mitte hambaid ära määrida, sest selle irvega pole võimalik hambaid peidus hoida. Üritab proua siis ka järgmist boxiust avada, aga talle jäävad silma fotosessioonil olevad tütarlapsed. Astub modelli juurde ja nõuab: "Kuule, tohib ma annan sulle nõu natuke?" Jube emalik lähenemine. No selline, et kle tütar, mul on kogemusi, usalda mind. Modell on hämmingus. Proua ei lase ennast segada, võtab modelli kleidi vööst kinni ja tõmbab selle lahti. Ütleb: "Pane nüüd üks käsi siia sisse ja tõsta üles!" Tütarlaps on juba oimetuks jahmunud, aga aegamööda täidab käsku. Paneb käe dekolteesse. "Nii, ja nüüd pane teine käsi siia sisse ja tõsta üles". Samal ajal astub Kristi oma boxist välja suuurte silmadega ja suhteliselt paanikas. Seda nägu oleks pidanud jäädvustama kuidagi. Miljoni dollari pilk. Tormab minu juurde, et kle mis toimub? Mina ei suuda enam olla ja irnun juba lohutamatult. Tõmban Kristi ruumist välja ja räägin asja visuaalse poole ka ära. Tema nimelt oma boxist kuulis ainult, et pane oma käsi nüüd siia alla ja tõsta üles...??! Ja esimene pilt boxist väljudes on, et ühel tibil käsi oma dekoltees ja teine pusserdab tema rindade all mingi katkitõmmatud paelaga....

Jah, ma tean, et ma oleks pidanud ennast taltsutama ja etenduse lõpuni vaatama. Aga noh vahet pole, selliseid etteasteid võib igal nädalalõpul igaüks ise esiritta vaatama minna.

Nõuanne

Väike nõuanne minusugustele. Kui sa lähed näiteks bodypump trenni üle väga mitme kuu. Ja kui sa siis järgmised paar päeva valutad oma lihaseid nii nagu sa pole oma lihaseid kunagi valutanud. Kui sa siis ei saa kõndida, kui sa siis ei saa trepist alla, kui sa siis ei saa istuda ja eriti kui sul on ekstra valulik külastada vee cee märgiga tuba. Siis mine poodi ja osta suur arbuus ja söö see korraga ära!

Parimad

Tavaliselt tahan ma viriseda ja õiendada ja kritiseerida. Või asjadest aru saada. Aga nüüd juhtub imelugu. Ma tahan kiita ja rahul olla. Lihtsalt on vaja öelda kui maailma kõige paremad asjapulgad mind ümbritsevad. Näiteks on mul maailma parimad naabrid, kes tõid mulle just värskelt küpsetatud leiba ja vahvleid. Tnx Raul. Siis on mul nüüd veel parim hambaarst, kes teatas mulle täna, et mul ei ole selles hambas auku, kus ma arvasin, et on. On hoopis tarkusehambas ja see tuleb niikuinii välja tõmmata. Ja siis tegi ta mu suu hambakivist puhtaks. Seda ei viitsi ükski teine arst ette võtta. Tnx Eva-Liisa. Juba mitu aastat on mul parim juuksur. Ta ei lõika kunagi palju kui ma ei taha palju lõigata ja ta värvib nii nagu tegelikult pole võimalik värvida. Sest mina tahan nii ja nii peab saama. Tnx Katrin. Mul on parimad kolleegid. Nende pärast ei taha ma kunagi töölt koju tulla. Ma lihtsalt pean veel letis töllerdama peale trenne ja jutustama ja kõkutama. Tnx kogu Fittesti tiim. Mul on parimad endised klassiõed. Nad viitsivad mõnikord pundi kokku ajada ja lammutama kukkuda. Tnx Kristi, Krissu, Merle (ma jätan näo meelde ja sa maksad, et sind seekord polnud) ja Margit (sama jutt). Parim väljamaa-sõber. Kes ikka hüppab msn-i uudistega Austraaliast, noh et kuidas seal kõik niiii lahe on. Tnx Enn. Mul on maailma kõige kõige parem vanaema. Ta suudab mu totaalselt punnis kõhule veel toitu peale pressida (parim omlett, parimad pannkoogid, praekartulid, leib, klimbisupp, ühepajatoit, tikrikompott, kaneelisaiad jne) ja ta suudab kõigi vastu koguaeg niiiii hea olla! Tnx vanaema. Mul on parimad joodik-semud. Nad ei jäta vahele ühtegi pidu kui minul on tahtmine pidu panna. Nad ei jäta vahele ühtegi välitrenni kui minul on tahtmine rattaga 70km sõitma minna. Tnx Coiz ja Leps. Mul on parim sõbranna. Ta kuulab öösel kell 4 mind ära kui vaja peaks olema. Ta lihtsalt saab minust aru. Tnx Merka. Suhteliselt normaalne õde on mul kah. Laenab mulle piduriideid (peamiselt laenab minult neid) kui vaja ja täidab käsku, mõnikord. Tnx Punnpaabu. Mul on parimad võõrustajad. Kes teevad just minule mõeldud kartulisalatit ja kutsuvad alati veini jooma ja liha sööma kui grill soojaks on aetud. Tnx Riks ja Katre. Mul on parimad kliendid. Nad siiralt naudivad trenni ja tänavad mind vilega ja suure aplausiga peale tundi. Tnx kõik Fittesti klubiliikmed, eriti Greete, Kaia, Heili, Maarja, Jaanika, Anu, Kairi (koos Sannuga) ... . Ka parimad meigi-kliendid. Nad on alati rahul ja tulevad tagasi. Tnx Triinu, kes sa mind soovitad. Ja mul on veel igasuguseid maailma parimaid asjapulkaid! Huhhh, ma ei tea mis hellushetk see nüüd oli!

Plaan oli järgmine. Minna Kaisa soolaleiva peole ja võtta paar kerget napsi ja koju magama. Noh, et homme jõuda ilusti meiki tegema (jah, halturts) ja siis emmega vanaema juurde maale. Plaan on hetkel nihkes nii palju ainult, et paarist napsist sai vein, shampa, rumm ja mingid asjad veel ja ööklubi ja nüüd on kell pool kuus. Järgmine plaan on olla kangelane ja minna vana plaani kohaselt edasi. No näiss, päev on ju alles poisike! Ja miks krt ma ei või oma maja ees halada oma elu üle kell viis hommikul? Miks on vaja sellel kõigi lemmiktädil esimesel korrusel nina aknast välja pista ja näidata, et tema ka ei maga kui mina ei maga. Mingu ma arutagu teemasid kuskil mujal. Tähendab, esiteks on need elulised küsimused ja teiseks, igasugused üle 50-aastased võiks hommikul magada. Ja üldsegi kui ma kell 11 jalgu alla ei saa, siis on terve maailm selles süüdi...mis teil viga on??

Bestikad

Mulle hullult meeldib üks reklaam, mis justkui näitab ideaalseid sõprussuhteid. Või noh tundub, et tegu on parimate sõbrannadega. Hüppab üks tsikk uksest sisse ja kukub sõimama: "Mul on tunni aja pärast kohting ja sa vaata seda toppi, mille sa mulle disanisid. See on välja veninud ja luitunud!" Vidin näpib toppi ja vahib virila näoga teisele otsa. Disainer hakkab siis olukorda päästma. Et no proovigu sõbranje ikka seda vahendit ja värki. Ma kohe nagu ei saagi aru, et kas antud vahend annab värvi tagasi ja tõmbab väljavenimise kokku vms? No vahet pole. Aga fuuria saab hoogu juurde ja teeb näo, et disainitibi on ikka kõiges süüdi ja selle asemel, et uut toppi osta võtab teise samasuguse kaasa ja nõuab ka pesuvahendit endale! Kas siis sellised sõbrad ongi, et üks disainib sita topi ja teine peseb valede vahenditega ja sõimab esimest tropiks ja suheterikkujaks?

Kell viis hommikul selliste teemade lahkamiseks pole selgelt õige aeg. Head ööd mudilased!

2 blondi

Nuumasime Merkaga endid täna sigadeks ja shoppasime vaeseks. See selleks. Kott täis juuksekasvu soodustavaid imeampulle ja vitamiine ning hädavajalikke sada paari sexikat pesu (sest noh mõlemal ju eraelu lausa lämmatab hinge) astume poest välja ja shokk. Autot pole. Koht, kuhu auto parkisin, on tühi. Tegu ei ole suure parklaga, vaid sõidutee äärega, kus on 10 parkimiskohta. Ja no autot pole! Okey, tuleb võmmid kutsuda. Hakkan juba numbrit valima. Vaatan veel ringi, et pole ju parkimiskeelu märke, et võmmid ise ei saanud mu autot minema vedada. Tähistatud parkimiskohad olemas ja pole tegu ka eraparklaga vms. Silmanurgast näen, et ühe auto tuuleklaasi all on mingi silt. Äkki tõesti tasuline parkimisala ja selle 15 minutiga suudeti mu auto minema vedada?? Lähen siis kaema, et mis lipikuga tegu on. Noh ei olegi vaja teada saada, sest minu auto seisab selle auto ees! Kuda kurat me mõlemad niiiii veendunud olime, et mu auto just SELLE koha peal seisma pidi??? No jaanitulele lisas õli vist see, et ei saanud enne autot kohe lukku. Vat mõne poe juures mõned kohad kohe ongi sellised kus mu autole signa peale ei lähe. Kohe pilt selge, et nii, et keegi passis, et ma ei saanud autot kinni (ja äkki ei saanudki siis) ja oli kohe platsis ja nüüd on mu nunnu Läti poole teel. Õnneks oli see vale vastus. Aga ega blondid hetked sellega läbi ei saa. Istun rooli ja hakkan siis välja nikerdama nunnut kahe auto vahelt ja otseloomulikult panen suuna asemel kojamehed tööle! Sest no kui ma tahan paremale pöörata, siis miks ma peakski vasaku käega suunakangi näppima?? Loogiline, et parema käe juures on ju parema suunatule kang kah. Jah, just nagu eilane! No Merka blond hetk oli see, et restos arvet makstes teeb tema avalduse, et kuna meil mõlemal on 500sed, siis tema praegu maksab arve ja siis pärast annab raha mulle!

Tehtud! Jah, minu elu esimene "sport massidele" üritus on läbitud. 10km jooksumaratoni (no arumaisaa miks see just maratoniks on ristitud?) ühtse loomakarjana tuhande hullunuga on läbitud. Üllatavalt meeldiv. Elus olen. Üllatavalt elus. Järelikult ei pingutanud veri-ninast-välja-ja-pilt-taskusse pingutusega. Seega jäi midagi veel kõvasti üle. Ületasin oma illusioone pea 10 minutiga. Vat mis tähendab massidega koos hullumine. Arvestades oma jooksmise vihkamise astet ja selle tegevuse normaalse läbiviimise suutmatust, siis eesmärk oli lihtsalt ellu jääda. Järgmine eesmärk oli veri ninast välja pingutada ja ajaliselt tunni ajaga hakkama saada. Sain hakkama 53 minutiga. I did it! Polnud üldse piinlik, et 10- aastased poisid mööda tõmbasid nagu si...vast kassist ja viimasel 500-l meetril pässid aastast 1940 kergel sammul pmst minu ette astusid. Järgmine aasta ma neile ehitan, raisk!

Sealt edasi siis tööle veel kahte trenni läbi viima. Ja täna olen juba kell 8 maast (voodist) lahti. Kust saab Eesti naine oma energia? Laima sefiiridest!

Kurjategija

Mulle meeldib mu korter. Mulle meeldib mu maja. Mulle meeldib, et mu korter asub just maja selles küljes kus ta asub. Hommikul vara päike pähe ei paista, küll aga hakkab paistma lõunast. Mis mul sellest hommikupäikesest kasu olekski kui ma poole lõunani magan. Täna aga on selline ilm, et enamus ajast lõõmab päike, aga käivad korralikud vihmahood. Ühesõnaga meeldiv on võtta kohvitass, lohistada kott-tool rõduuksele, varbad rõdule lükata ja peesitada. Lugeda, kirjutada. Olla. Jah, vaba päev. Ise ka ei usu. No loomulikult ma jookseks või pedaaliks ratast või harjutaks kepingut või teeks mida iganes ilmakohast. Aga homme on ju katsumus. Ellujäämiskursus. Jah, maraton. 10km valu ja piina. Miks? Ei tea. On vaja teha asju, mis ei meeldi, aga asju, mis peavad hakkama meeldima. Tegelikult mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Vaid sellest, et kuidas mulle mu maja ja korter ja asjadmeeldivad, aga mitte kõik selle juurde kuuluv ei meeldi. Jah, see parkimiskeelumärk seal maja ees ei meeldi. Varem ei kottinud vabsee. Sest noh vaatamata märgile kõik majaelanikud seal ikka pargivad. Aga vat nüüd on ahvid platsis. Rahateenimisvõimalus. Käisin mina siis ükspäev kahe trenni vahel kodus söömas ja jätsin auto maja ette. Sest noh ega keset päeva ongi ju jube liiklus meie maja ees ja garaazi nikerdada mulle ka jubedalt meeldib mitu korda päeva jooksul. NOT. Ühesõnaga kui uuesti autosse istusin, siis esiklaasikl ilutses roosa-kollane lipik. No selge. Viskan kõrvalistmele ja kiirustan tööle. Sõidu ajal veel üritan leida trahvikviitungilt summat. Et mitu miljonid see surmapatt mulle nüüd maksma läheb. Ei leia numbrit. Ja selgub, et ei olegi trahv. Udupeene nimega lipik on hoopiski. Teade väärteomenetluse alustamise kohta. WTF? Ühesõnaga kutse Tartu Linnavalitsuse poolt Linnakantselei menetlusteenistusse. Neljapäeval kell 14. Põlema ei taha ennast panna keegi koos selle lipikuga? Mina tahaks.

Lähen siis ontlikult kohale ja kahetsen kõiki surmapatte ja annan põhjaliku seletuse. Loomulikult esitan ka küsimuse, et miks see märk sinna üldse pandud on? Tütarlaps ei oska vastata (ei peagi oskama), aga annab mulle ilusti kontaktid kuhu selle küsimusega pöörduda. Näitab mulle siis arvutist ilusaid minu autost tehtud pilte kuriteopaigal. Vaatab ise ka ja jääb mõttesse ja tunnistab, et tõepoolest pole arusaadav miks see märk seal on. No tänava kõige laiem koht jne jne. Vahime tõtt ja nuputame siis trahvisummaks 300 eeku. Jah, märk ju on ja väärtegu ju on ja karistama ju peab. Võin ka kohtusse kaevata. Lähme sõpradena laiali. Ei, mis. Enne tuleb mõned ankeedid täita ja õigusi ja kohustusi lugeda ja ports allkirju anda. No nagu päris pätt kohe. Jap, nüüdsest siis ametlikult kriminaal.

Helistan siis onule Linnavalitsusse selle märgi asjus. Selgelt pole ma esimene helistaja antud küsimusega ja kindlasti mitte ka viimane. Onu seletab, et vaadake, et tegu on ohtliku alaga, et seal on kurv ja nähtavus pole hea kui maja ette pargitud on jne. Ammm kus see kurv on? A no ju onu teab. Meil maja ees jah kiirtee suisa ja kohe kurvi peal täitsa kohe. Noh selgub, et asi siiski lasteaia laste emmedes ja issides. Nemad ei pääse hommikul ja õhtul kiirelt meie maja ees liiklema, et kõrvalmajja lapsi ära visata ja õhtul peale korjata. No olgu. Seletan onule ka oma teist muret, et ma ei saa kõrvalmaja aia pärast ohutult oma garaazist välja sõita. Kui ei taha ette sõita mõnele emmele või issile, siis pean aialippide vahelt jupp aega piiluma, et ega mõni ruttav emme-issi mulle otsa sõitmas pole. Ja kui olen veendunud, et pole, siis pean tegema kiire manöövri, et eluga pääseda. Siiani on joppand. Nimelt, et kui juba piisavalt palju aia tagant välja olen sõitnud, et näha kas keegi tuleb, siis olen juba ette sõitnud. Onu ei saa olukorrast päris hästi aru, aga ütleb, et seda peab vaatama tulema. Ja minu ettepanek peegel paigaldada sinna nurgale teda ei rahulda. Kogemus näitavat, et peeglid ei tööta. No selge. Ja siis muuseas küsib, et aga kuidas teile see talvine lahendus meeldis, et tänav oli ühesuunaline. Leiame sõpruse ja oleme ühte meelt, et see olekski hea lahend sellele tänavale. Mitte mingid krdi parkimmiskeelud ja peeglid. Kokkuvõttes on süüdi arendaja, kes pressis maja liiga kitsasse kohta. Ja mina siis nüüd maksku onju. (Tr)ahvipoisid aga teevad oma tööd küll korralikult, pole viimastel päevadel maja ees sõiduteel ühtegi parkijat näinud enam. Küll aga on kõnnitee ja trepiesine kinni pargitud. Lahendus missugune. Minu ettepanek on nüüd kõigi suuremate majade ette parkimiskeeld teha, et elanikud saaks oma autod eramajate aedade taha parkida!

Tänan tähelepanu eest!

Preili Pätt (lihtsalt pätt)

Mida ma siis nüüd uskuma pean?

Mul on jällegi tekkinud küsimusi. Hästi lihtsad ja ehk lapsikud. Aga keegi võiks neile siiski vastata. Mina ei ürita midagi tõestada, vaid lihtsatest asjadest aru saada. Nimelt loen ma aegajalt ühe oma tuttava blogi, kus käib arutelu teemal, et kas me kõik pärineme ahvidest või siiski Aadamast ja Eevast. Tähendab, enam arutelu ei toimu, sest kommentaarid on keelatud. Aga minul, rumalal, on ju siiski küsimusi. Alustame siis algusest (piiblit ma lugenud pole, küll aga tatina piiblilugusid vms). Ühesõnaga on olemas Jumal eksju. Noh keegi ei tea milline ta on ja kust tema alguse sai, aga see pole ka oluline. Nimetagem teda siis Loojaks. Loojal hakkas üksi igav ja tüüp hakkas maailma ehitama. Möllas 6 päeva. Selle ajaga sai valmis maad ja mered ja vaalad ja molluskid ja tuvid ja rotid ja konnad ja lõpuks ka inimese. Ta tegi selle inimese oma näo järgi? Ah vahet pole. Inimesel oli kohe olemas õigete nõgususte ja kumerustega lülisammas ja ta käis kahel jalal ja oskas kohe rääkida. Vahet pole mis keeles. Aga kõikidel loomadel olid paarilised, kellega paljuneda, siis oli inimesele ka seda vaja. Kuti küljeluust (vms) meisterdati naine. Nõksa lühem ja suuremate tissidega. Hakkasid nemad siis paljunema. Sündis 2 poega. Oli vist nii? A vahepeal löödi nad paradiisiaiast välja ühe krdi ussi pärast. Esimene küsimus on mul nüüd see, et kuidas see paljunemine edasi toimus? Kes kellega lapsi sai? Ja mis värvi need lapsed olid? Mustad, kollased, valged? Aga ma saan aru, et sugulased siis omavahel sigisid. Olgu, terve maa sai inimeste ja loomadega kaetud. Aga kuivõrd kõik need omavahel suguluses olevad tegelased ei olnud normaalsed ja pöörasid ära, siis tuli neid korrale kutsuda. Ehk ära uputada. Sest eks see ole ju normaalne, et sa 6 päeva rabeled ja siis kustutad ja lammutad kõik ära.

Siit tulevad minu järgmised küsimused. Noh, asjad siiski on ebaselged minu jaoks. Valiti välja järgmine kutt, nimega Noa. Tüüp hakkas laeva ehitama. No jumal teab kaua ta seda ehitas, aga laev sai suur. Kohe nii suur, et KÕIKIDEST maailma loomaliikidest mahtus paarike sinna ära. Astusid siis liblikad ja hobused ilusti kõrvuti sinna laeva. Või pidi neid sinna ajama? Noa käis siis terve maailma läbi, et igast liigist ühte paari saada? Noh ühesõnaga mahtusid need loomad sinna laeva ja kuti perekond samuti. Hakkas sadama. Meeletult ladistas. 40 päeva, kui ma ei eksi. Kõik uppusid ära. Loomad ja linnud ja inimesed jne. A kalad vist ei uppunud, aga sellepärast neid praegu nii palju ongi. Noh kükitasid siis need loomad ja Noa pere seal laevas. Toitu pidi neil ka päris korralikult olema. Noh, et lõvi sai vabalt kitse kõrval vedeleda ilma teda kinni pistmata. Ja Noa pidi päris spets zooloog olema. Noh, et kes mida sööb jne. Kandis siis terved päevad loomadele kraami ette, et liigid ikka säiliksid. Ühel päeval, siis viskas tuvi välja laevast, et näha, kas saab see ka surma (ja tuvid oleks välja surnud) või tuleb tagasi. Tuli tagasi. Tõi tükikese rohelistki kaasa. Jumal teab kust ta selle sai. Aga noh ju siis pidi uputus läbi olema. Jäi siis Noa laev Ararati mäele kinni. Imelik, et mõne kõrgema mäe külge kinni ei jäänud. Või siis oli nii, et aind Ararat oli vee alt natuke väljas, aga muu maa ikka vee all? Või ei jäänud ükski kõrgem mägi (mis oli juba vee alt välja kuivanud) talle teele ette? No igatahes kuivas kõik see vesi ära lõpuks. Kaua sellega läks huvitav muidu? Ja loomad ja linnnud jooksid kõik mäest alla ja mööda maad laiali. Või tähendab, Noa vast paigutas loomad ära kuidagi. No viis kängurud üle mere Austraaliasse ja karud Siberisse jne. Igale maale ühe paari igast liigist. Ei teagi mille järgi ta otsustas, et just see kliima sellele loomale sobib? Noh ja siis hakkas operatsioon paljunemine. Jubeda mühinaga hakkasid loomad sigima. Õnneks jõudsid nad kiiremini sigida kui üksteist ära süüa. Kull ootas ilusti hiirepojad ära enne kui hiirepapa kinni pistis. Ja nii nad siis paljunesid ja mööda maad laiali jooksid. Noa tuli ka laevast välja, kõik kohad olid laipu täis. Uppunud loomad ja inimesed. Kohutav. Pidi kiirelt tegutsema, et inimesed päris välja ei sureks. Ja nüüd mul jälle küsimus, et kas siis Noa pere paljunes omavahel, et inimkond saaks jätkuda? Ja kuidas nad need eri rassid veel välja nikerdasid? Või oli kutt ise valge ja naine must ja poeg tuli kili? No kuidagi igatahes see asi töötama pidi.

No ja hiljem siis sündis Jeesus ja inimesed tapsid ta ära. Mis sellel Loojal viga on? Loob ja siis hävitab ja teeb poja ja laseb ära tappa jne. Hitleri muidu lõi ka Jumal ve? Ja Vaido kah?

Selle jutu eest ma vist taevasse ei pääse on ju? Aga need on lihtsalt küsimused, mis minu, poolemeelse, peas tekkinud on. Ja äkki oskab keegi mulle asju ära seletada?

pühad, kus lind ka ei lenda (aind tuvid, lollakad)

Klassika. Olen juba paar kuud oodanud ühte täiesti vaba päeva. Et vahtida terve päev telekat ja magada ja mitte midagi teha! Käes. Isegi kaks. Selgelt tõused sel päeval kell 10 ja kell 11 hakkad kõigile msnis vinguma, et igav on. Jah, peast käib läbi ka mõte trenni minna, aga jumal paraku klubi on kinni. No selge, sporti teha ei saa, siis tuleb piiramatult süüa. Käed jalad igavusest värisemas sõidad poodi, shoppad kokku paari soti eest stuffi ja kukud küpsisetorti tegema. Süda paha sellest kondenspiimast, kohupiimast, shokolaadikreemist, küpsistest ja maasikatest, kahetsed seda kõike ja hakkat uue trennikava jaoks muusikat otsima. Jah, mina olengi normaale..NOT! Kristi ütles ka eile, et mul (meil) on iga päev 1. aprill. Meid ei usu enam mitte keegi. Noh mis normaalsusesse puutub eksole.

Aga vähemalt eile olid kõik meie lollused õigustatud. 7:30 trenni alustasin jutuga, et käisin koolitusel ja tagasi hakkavad tulema teooriad mille järgi trennis juua ei tohi ja peale trenni süüa ka mitte. Süvavenitustundi õhtul alustasin Combatiga ja ehmatasin algajad shokki. Ristol võtsime keset teist tundi elektri ära. Esimest tundi pidi ta aga ilma sadula ja lenksuta rattaga alustama. Enne teist tundi võtsime tema spinni nimekirjast kõik nimed maha (noh moepärast 3 jätsime). Heikki suutsin korraks endast välja viia jutuga, et jõusaalis lõhkus üks tüüp just 2 masinat totaalselt ära.

Kas täna muidu pidu on kuskil? Mai suuuuda enam niisama istuda. Jah, ma pean elu otsima endale!

geniaalne seriaal

Huvitav, kas meil päriselt ka mõni Kättemaksukontori taoline asutus olemas on? Kui ei, siis ma oleks nõus asutama. Kes kampa lööb? Uurimine, nuhkimine, googeldamine on ju minu alad onju. Mehed on ju sead ja naised vajavad ju abi eksole! Teeme ära...

Ülikõva video ja lugu!!!! Olen totaalses lummuses.

http://www.youtube.com/watch?v=LmImGFtDKJA

Lembitu Kuuse klassikat "No kuidas saab prantslane nii kukkuda??? Aga kukkus näed!" , "No selle kohta saab ainult öelda, et laastu tuli ja vormileib ei kesta kaua!", "Nüüd on lumesadu tihedaks läinud, lumeräitsakad on nagu kanada dollarid, siukesed latakad tulevad alla!"

Aga üldiselt saame jälle mõnusalt lutti. Mõni mees suutis meeste teatesõidus 2min maha jääda liidrist. Mis muud kui suusk sitt. Määrdemehed kukkusid jooma. Aind, et seekord olid määrdeta suusad.

Vaata, õige sõbrapäev on ikka see kui teed 5h trenne, sest nohh muud elu sul ju pole. Ärkad kell 8, et kella 11st 2 asendustrenni järjest teha. Tuled koju, et potitäis tatraputru valmis keeta ja selle kõik ära süüa ja jooksed kohe oma 3 trenni tagasi. Jõuad koju kell 21 ja passid telekat, sest vaata, elu sul ju pole! Head seda krdi töö- ja üksiolemispäeva mulle! Ei, kogu maailm pole selles süüdi, et mul nii asjad on nagu nad on. Ma lihtsalt olengi kloun, kes päevad läbi teisi lõbustab ja ootab, et lõbuländ ka ükskord minu majja jõuab.

Hakkab pihta!

Mõned ööd võiks olemata olla. No näiteks sellised, kus sa poole kahe paiku peavaluga ärkad. Avastad, et normaalsed valuvaigistid on ära söödud ja oled sunnitud lahustuvat tabletti sisse jooma. Öäkk. Kui sa siis seal voodiäärel istud ja mahlaga lahjendatud abimeest sisse vägistad, avastad, et unega on tänaseks ööks korras. Pole. Võtad ühe oma nn öökapiraamatu ja hakkad ootama. Päris mitu peatükki hiljem proovid. Jah, jääd magama küll. Aga mis magamine see on? Mis sul muud ikka näha on kui tööd. Jõusaal. Kolleegid ja kliendid. Katkised riidekapid ja jalgadesse takerduvad toolijalad. Üritad elueest pesema minna, aga kõigepealt hoiab sind kinni rekkajuhist klassiõde, mille üle sul loomulikult hea meel on. Aga siis hakkad taustal kuulma Heikki häält. Aru ei saa millest räägib. Nagu loeks teksti maha jubeda kiirusega. Tekst muutub ühtlaseks pobinaks. Äkrad. Kuuled seda häält edasi. Keha väriseb. Ei mis, vappub. Või on see voodi, mis liigub? Hääl kaob, aga kuuled seljataga krõbinat. Teisel padjal. Üritad meeleheitlikult pead pöörata ja liigutad. Oled sada prosa kindel, et teisel padjal on hiir. Tahad rapsida, et elukat minema peletada. Eii saaaaa. Silmad lahti, aga keha ei allu. Ja vat siis sa ärkad tegelikult. Täpselt samas asendis silmad lahti. Üleni higine. Küsimus. Kas sa julged või tahad liigutada ja pead pöörata? Vat vabatahtlikult nigu mitte. Mõtled minuti. Sõimad ennast lollustes ja hakkad uuesti proovima. Ei, sellest ei tule midagi, et uuesti magusasse unne vajuda. Tuli põlema ja raamat ette. Mõned peatükid hiljem uus katse. Õnnestub. Und enam ei mäleta, aga ärkad suhteliselt sama stsenaariumi järgi, mingi teise hääle peale. Vat siis võtad asja juba külma närviga. Pohhui. Jääd uuesti magama. Ärkad kella peale ja tahad kogu maailma persse saata!

4.veeb. ja juba olen läbi kukkunud. Kommid, kringlid, shokolaadid, coca. Teeb siis nii, et proovime alates 6.veeb. uuesti. Ikaldus.

Täna toimus siis viimane võtukas Coizi ja Lepsiga. Nimelt mul on plaan. Suurejooneline. Terve veebruari kuu ei joo tilkagi alkoholi (no klaas punast veini on äärmiselt väike tilk), ei söö ühtegi mäki einet, loobun shokolaadist, popkornist ja sefiiridest ning krõpsudest. Selle nädalaga hävitasin maailmast ära päris suure hulga krõpse, burgereid, komme ja alkot. Et need mind hiljem segama ei jääks. No selles suhtes, et kui ma juba 2.veebruaril kirjutan, et ikaldus, siis pole midagi parata, olen lihtsalt nõrk. Allaandja. Näis mis saab. Aga keegi ei saa öelda, et ma pole proovinud!

Ja mis ma siis täna öösel unes nägin. Täditütar (see, keda ma kunagi ühegi kutiga koos pole näinud) teeb kahele kutile strippi. Esmaklassiline liikumine ja metsikult ilus pesu. Vaatan asja läbi akna pealt (hmm, ise olen teises toas?). Äkki aga on ta jäänud üksi tuppa ja viskab voodile pikali. Mööda voodit vudib ringi hiir. Suht napilt ei maandu nägu ees hiirele peale. Nähes röövlooma linade vahel hakkab tsikk täiest kõrist kiljuma. Vaene hiir ei oska paanikahoos muud teha kui tema poole jooksma hakata. Kõik see toimub vanaema juures. Ei oska öelda miks, aga teen ka häälepaelad lahti ja möirgan täiest kõrist. Jooksen toast välja trepile. Ja mis ma näen?! Tädi itsitab ja loobib hiiri mööda õue laiali. Tema ees maas on karbitäis närilisi. Ta ei saa hästi pihta, et miks neid nunnusid karta. Paanika. Silmanurgast näen, et täditütar on ka rahunenud ja silitab sabapidi näpuvahel kõlkuvat hiirt. Korraks suudan isegi mõelda, et nojah need pole ju need suured rõvedad rotid, aga ikkaaagiiiiii mismõttes nagu??! Karjun edasi...
Teises unes kaklen. Sõna otseses mõttes. Ei mäleta kõiki vastaseid, aga pole ka oluline, sest võidan neid kõiki. Ei suuda ära imestada, et mismõttes nagu. Ma pole ju poksimisega tegelenud, aga ilma ühegi sinikata minu kehal langeb vastaseid nigu loogu. Sätin oma punaseid käesidemeid. Lahti tulevad raisad koguaeg. Käes finaal. Ja vastaseks Rix. Kohati tundub, et keegi teine, aga vahet pole. Käte löögid lõuga, jalalöögid põlvedesse ja selga. Punktid tulevad. Paus. Vaatan seisu. Ei saa aru, kas mul on 15 ja tal 19 või vastupidi. Aga tean, et 20 peab täis saama ja võit kodus. Madin läheb edasi ja selgub, et temal on 19. Pfff...rebin mööda ja võidan!

Leidsin ühe äärmiselt hea pinget maandava blogi. Ma luban, et teen sellest kunagi kuuldemängu. Tuled õhtul koju, oled kurgumulguni väsinud ja tüdinud ja närrrvis. Paned kuuldemängu peale, võtad klaasikese veini kõrvale ja uni tuleb.

http://www.vaidoneigaus.blogspot.com/ ja palun vabandust kui see teie jaoks juba vana uudis on, aga mina olen alles avastamas seda maailma.

Alles me siin Merkaga arutasime, et mida poolemeelsem sa oled, seda kõvemaks staariks saada võid Eesti tähtedemaastikul. Mina pole kas veel täislaks ullike või puudub ambitsioon. Kas me sellist Eestit tahtsime?

Minuga on midagi lahti. Pean ära tegema asjad, mida kõik teised teinud on. Esiteks see Mihkel Raua raamat ja nüüd siis Avatar. Jahhh, käisin vaatamas. Sest no pidi minema millegipärast. Kõik on ju käinud ja näinud ja kõigile on niiiii hullult meeldinud. Tegelikult on nii, et kui kõik teevad ja kiidavad, siis ei saa see midagi head olla. Ja eks suhteliselt suur hirm oli ka seekord sees, et no ei saa olla jalustrabavalt muljetavaldav kui KÕIGILE meeldib. Pihtas põhjas. Ajaraisk. Jah, jäin isegi korraks magama kinos. Vaevalt, et kõik käivad kinos vaatamas imetabast filmi ja 3D graafika koostööd. Keda see tehniline pool peale mind ja mõnda veel huvitab? Või paljud lähevad vaatama filmi, mis on läbi aegade suurima eelarvega tehtud? Keda see huvitab? Inimene kiidab filmi siis kiidab sisu. Või vähemalt siiani olin nii arvanud. Jah, graafikud käivad efektide pärast kah. No mis ma oskan öelda. Oli jah efekte, aga millises tänapäeva filmis seda pole? Sisu polnud. Oli film-multikas. Ja olgem ausad "Kosmilist kossumatsi" vaatan ma ülihea meelega. Noh multikas-film. Aga Avatar oma siniste Shrekide ja sõdalastega jättis täiesti külmaks. Mis seal siis oli? Wonderland/Neverlandis kohtuvad Sinine-Fiona ja jalutust printsist digimoondunud Sinine -Shrek (3D). Möllavad mööda Neverlandi ringi, lendavad ja ratsutavad Dinosaur Story tegelaste seljas ja õpivad Winnetou keelt ning kohalikke tavasid. Kui digimoondunud prints on nn valmis, siis puhkeb sõda. Nagu ikka. Taevast lendavad kohale Airwolfid pahalastest sõjarditega ja hakkavad Wonderlandi maatasa pommitama. Plahvatused, kuulid, tulekahjud. Hävitavad siniste sookollide püha puu ja mõrvavad pealiku. Nüüd on kohalikud eriti pissed ja tuleb sütitav kõne Siniselt-Shrekilt. Kogutakse kokku kõik Maleva klannid nii Saaremaalt kui Karupersest ja appi tuleb ka Alien-Lady (Sigourney Weaver) ning kiire ja vihane Vini pruut Letty. Nemad saavad lõpus surma. Ka kõik pahalased saavad surma. Ja jalutu prints muutub elu lõpuni Siniseks-Shrekiks. Ja nad elavad Sinise-Fionaga siiani kui vahepeal ära surnud pole.

Ma vaatan thrillereid, multikaid, õudukaid, indiaanifilme, sõjafilme ja komöödiaid ning draamasid. Aga kõik see ühes potis koos ei ole söödav supp.

Ja tahtsin bussijuhtidest ka rääkida. Ma tahan rääkida asjadest mis mind närvi ajavad. Nagu te kõik teate. Nimelt linnaliinibussijuhtidest. Ma ütlen, et pole kaugel see päev kui mats ära tuleb. Suurem või väiksem plekimõlkimine. Ma krt ALATIII vaatan peast väljaulatuvate punnsilmadega peatuses seisva bussi suunatuld enne kui mööduda julgen. Et kas hakkab väljuma või saan ohutult mööduda. Juba kauugeeeelt vaatan, et kas vilgub või ei. No ei vilgu. Ju kohe ei välju. Aga niipea kui oled möödumist alustanud, vat just siis see raibe sulle ette/sisse keerab. Eiii, ta ei pane suunda enne sisse kui liikuma on hakanud. No milleks onju?! Loogiline, et enne sooritad manöövri ja siis muuseas näitad, et sul on see kang ka olemas, mida näppides läheb suunatuli sisse. Isssand maivõi. Oleks see siis harukordne nähtus. Ma ei teagi mitu plekimõlkimist ma olen suutnud ära hoida oma parema jala ülikiire võimega pidurit tallata. Alles see siin oli üleeile kui bussile lähenesin ja hinge kinni hoides suunatuld jälgisin. Ei miskit. Vastu tuli ka rohkem kui üks auto. Ja vat just siis kui hakkad oma auto esiotsaga bussi tagaotsa kohale jõudma, siis ta litsub 200ga gaasi ja keerab sulle ette, nagu see oleks tema elu eesmärk ja ainus lõbu siin ilmas. Sa tallad kahe jalaga pidurit, et mitte vastutulevale sisse keerata ja mitte bussilt matsu saada. Vat kui siis bussijuht näeb, et sa oled roolis higiseks võimlend ennast, et autot pidama saada enne matsu, vat siis leiab ta, et on paras aeg suund sisse lükata. Ja vat nüüd soovitan ma linnal teedehoolduseks pappi võtta bussijuhtide palgast. Ime ka, et tänavate olukord on nagu ta on. Sitt ühesõnaga. Kui ma oma naelrehvid paar korda päevas blokki pean tõmbama, siis ei saagi teed piltsiledaks jääda. Ma foobiliselt kardan juba bussidest möödumist. Bussistmöödumisfoobia!

Musta pori näkku

Sain just Raua kurikuulsa romaani läbi. No piinlik oli juba, et olen ainus endast lugupidav eestlane, kes seda lugenud pole. Mis ma oskan öelda. Ma ei ütle, et see oli aja raiskamine. Aga ei üllatanud mind selles romaanis küll ükski fraas. Siiski olen nii mõnegi fakti võrra rikkam nüüd, mis puudutab selle aja, kui mina sipukates olin, muusikamaailma. Aga see, et muusikud ja kultuuriinimesed üldse lakuvad nagu loomad, no see on asi mis ei üllata. Seda enam, et tunnen ja tean ise päris mitmeid tegelinskeid, kes ise samasugust elu elavad. Nimelt tööle jõudmiseks on neil tarvis vähemalt pudelit kangemat õlut, et elule ärgata ja üleni pohmakatevärinas ennast rahateenimisele vedada. Mu enda isagi on pea terve elu olnud nii tugev padujoodik, et isegi tööl ei käinud mitmeid aastaid. Nüüd on tänu jumalale mõistus kodus.
Raua romaanis väljatoodud tugevate kultuuritegelaste ja kõigile tuntud staaride enda lapsed on nii mõnedki samas seisus nagu staarid tol ajal. Või isegi hullemas. See, et Raud ühel hetkel suutis teha otsuse, et aitab meelemürkidest, on äärmiselt kiiduväärt. Küll tuli selleks enne kooma ukselävele astuda. Mu enda isagi on arstid korduvalt maoloputuse ja süstide teel surmasuust elule tagasi toonud, aga otsus loobuda tuli ikka mitmekümneid aastaid hiljem.
Mis teeb selle raamatu eriliseks? Paljastused tolleaja staaride elust? Või roppused? Või miks seda raamatut kiidetakse ja ostetakse? Ma ei saagi tegelt aru. Staaride elu oli selline nagu kindlasti paljud meist niigi teavad. Või äkki iva ongi selles, et paljude jaoks oli see ikka ülemõistuse elu? Ontlikemale tegelastele. Või lihtsalt julgus välja tuua asju, mida staarid nostalgiliselt vaid valitud seltskonnas meenutavad? Nomaitea. Või siis tõesti see ropendav kirjaviis? No suguleundeid erinevate nimedega oskame me kõik kutsuda ja kui vaja sidesõnadena kasutada. Aga selgelt müüb ikka teiste elu, alkohoolsed-koomalaksud, seks ja roppused. Miks siis mitte seda ära kasutada! Iga kaubahalli ees viinaraha kerjav ja tõelist elu näinud päss lihtsalt ei oska oma elulugu nii kirja panna. Kui oskaks, siis oleks analoogseid joomahullu päevaraamatuid poeletid täis ja Raua oma ei tahaks enam keegi osta. Andkem au neile, kes oskavad. See ongi oskus elus läbi lüüa!