Ja tahtsin bussijuhtidest ka rääkida. Ma tahan rääkida asjadest mis mind närvi ajavad. Nagu te kõik teate. Nimelt linnaliinibussijuhtidest. Ma ütlen, et pole kaugel see päev kui mats ära tuleb. Suurem või väiksem plekimõlkimine. Ma krt ALATIII vaatan peast väljaulatuvate punnsilmadega peatuses seisva bussi suunatuld enne kui mööduda julgen. Et kas hakkab väljuma või saan ohutult mööduda. Juba kauugeeeelt vaatan, et kas vilgub või ei. No ei vilgu. Ju kohe ei välju. Aga niipea kui oled möödumist alustanud, vat just siis see raibe sulle ette/sisse keerab. Eiii, ta ei pane suunda enne sisse kui liikuma on hakanud. No milleks onju?! Loogiline, et enne sooritad manöövri ja siis muuseas näitad, et sul on see kang ka olemas, mida näppides läheb suunatuli sisse. Isssand maivõi. Oleks see siis harukordne nähtus. Ma ei teagi mitu plekimõlkimist ma olen suutnud ära hoida oma parema jala ülikiire võimega pidurit tallata. Alles see siin oli üleeile kui bussile lähenesin ja hinge kinni hoides suunatuld jälgisin. Ei miskit. Vastu tuli ka rohkem kui üks auto. Ja vat just siis kui hakkad oma auto esiotsaga bussi tagaotsa kohale jõudma, siis ta litsub 200ga gaasi ja keerab sulle ette, nagu see oleks tema elu eesmärk ja ainus lõbu siin ilmas. Sa tallad kahe jalaga pidurit, et mitte vastutulevale sisse keerata ja mitte bussilt matsu saada. Vat kui siis bussijuht näeb, et sa oled roolis higiseks võimlend ennast, et autot pidama saada enne matsu, vat siis leiab ta, et on paras aeg suund sisse lükata. Ja vat nüüd soovitan ma linnal teedehoolduseks pappi võtta bussijuhtide palgast. Ime ka, et tänavate olukord on nagu ta on. Sitt ühesõnaga. Kui ma oma naelrehvid paar korda päevas blokki pean tõmbama, siis ei saagi teed piltsiledaks jääda. Ma foobiliselt kardan juba bussidest möödumist. Bussistmöödumisfoobia!