Tuesday, May 25, 2010

2 blondi


Nuumasime Merkaga endid täna sigadeks ja shoppasime vaeseks. See selleks. Kott täis juuksekasvu soodustavaid imeampulle ja vitamiine ning hädavajalikke sada paari sexikat pesu (sest noh mõlemal ju eraelu lausa lämmatab hinge) astume poest välja ja shokk. Autot pole. Koht, kuhu auto parkisin, on tühi. Tegu ei ole suure parklaga, vaid sõidutee äärega, kus on 10 parkimiskohta. Ja no autot pole! Okey, tuleb võmmid kutsuda. Hakkan juba numbrit valima. Vaatan veel ringi, et pole ju parkimiskeelu märke, et võmmid ise ei saanud mu autot minema vedada. Tähistatud parkimiskohad olemas ja pole tegu ka eraparklaga vms. Silmanurgast näen, et ühe auto tuuleklaasi all on mingi silt. Äkki tõesti tasuline parkimisala ja selle 15 minutiga suudeti mu auto minema vedada?? Lähen siis kaema, et mis lipikuga tegu on. Noh ei olegi vaja teada saada, sest minu auto seisab selle auto ees! Kuda kurat me mõlemad niiiii veendunud olime, et mu auto just SELLE koha peal seisma pidi??? No jaanitulele lisas õli vist see, et ei saanud enne autot kohe lukku. Vat mõne poe juures mõned kohad kohe ongi sellised kus mu autole signa peale ei lähe. Kohe pilt selge, et nii, et keegi passis, et ma ei saanud autot kinni (ja äkki ei saanudki siis) ja oli kohe platsis ja nüüd on mu nunnu Läti poole teel. Õnneks oli see vale vastus. Aga ega blondid hetked sellega läbi ei saa. Istun rooli ja hakkan siis välja nikerdama nunnut kahe auto vahelt ja otseloomulikult panen suuna asemel kojamehed tööle! Sest no kui ma tahan paremale pöörata, siis miks ma peakski vasaku käega suunakangi näppima?? Loogiline, et parema käe juures on ju parema suunatule kang kah. Jah, just nagu eilane! No Merka blond hetk oli see, et restos arvet makstes teeb tema avalduse, et kuna meil mõlemal on 500sed, siis tema praegu maksab arve ja siis pärast annab raha mulle!

Sunday, May 09, 2010


Tehtud! Jah, minu elu esimene "sport massidele" üritus on läbitud. 10km jooksumaratoni (no arumaisaa miks see just maratoniks on ristitud?) ühtse loomakarjana tuhande hullunuga on läbitud. Üllatavalt meeldiv. Elus olen. Üllatavalt elus. Järelikult ei pingutanud veri-ninast-välja-ja-pilt-taskusse pingutusega. Seega jäi midagi veel kõvasti üle. Ületasin oma illusioone pea 10 minutiga. Vat mis tähendab massidega koos hullumine. Arvestades oma jooksmise vihkamise astet ja selle tegevuse normaalse läbiviimise suutmatust, siis eesmärk oli lihtsalt ellu jääda. Järgmine eesmärk oli veri ninast välja pingutada ja ajaliselt tunni ajaga hakkama saada. Sain hakkama 53 minutiga. I did it! Polnud üldse piinlik, et 10- aastased poisid mööda tõmbasid nagu si...vast kassist ja viimasel 500-l meetril pässid aastast 1940 kergel sammul pmst minu ette astusid. Järgmine aasta ma neile ehitan, raisk!

Sealt edasi siis tööle veel kahte trenni läbi viima. Ja täna olen juba kell 8 maast (voodist) lahti. Kust saab Eesti naine oma energia? Laima sefiiridest!

Saturday, May 08, 2010

Kurjategija


Mulle meeldib mu korter. Mulle meeldib mu maja. Mulle meeldib, et mu korter asub just maja selles küljes kus ta asub. Hommikul vara päike pähe ei paista, küll aga hakkab paistma lõunast. Mis mul sellest hommikupäikesest kasu olekski kui ma poole lõunani magan. Täna aga on selline ilm, et enamus ajast lõõmab päike, aga käivad korralikud vihmahood. Ühesõnaga meeldiv on võtta kohvitass, lohistada kott-tool rõduuksele, varbad rõdule lükata ja peesitada. Lugeda, kirjutada. Olla. Jah, vaba päev. Ise ka ei usu. No loomulikult ma jookseks või pedaaliks ratast või harjutaks kepingut või teeks mida iganes ilmakohast. Aga homme on ju katsumus. Ellujäämiskursus. Jah, maraton. 10km valu ja piina. Miks? Ei tea. On vaja teha asju, mis ei meeldi, aga asju, mis peavad hakkama meeldima. Tegelikult mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Vaid sellest, et kuidas mulle mu maja ja korter ja asjadmeeldivad, aga mitte kõik selle juurde kuuluv ei meeldi. Jah, see parkimiskeelumärk seal maja ees ei meeldi. Varem ei kottinud vabsee. Sest noh vaatamata märgile kõik majaelanikud seal ikka pargivad. Aga vat nüüd on ahvid platsis. Rahateenimisvõimalus. Käisin mina siis ükspäev kahe trenni vahel kodus söömas ja jätsin auto maja ette. Sest noh ega keset päeva ongi ju jube liiklus meie maja ees ja garaazi nikerdada mulle ka jubedalt meeldib mitu korda päeva jooksul. NOT. Ühesõnaga kui uuesti autosse istusin, siis esiklaasikl ilutses roosa-kollane lipik. No selge. Viskan kõrvalistmele ja kiirustan tööle. Sõidu ajal veel üritan leida trahvikviitungilt summat. Et mitu miljonid see surmapatt mulle nüüd maksma läheb. Ei leia numbrit. Ja selgub, et ei olegi trahv. Udupeene nimega lipik on hoopiski. Teade väärteomenetluse alustamise kohta. WTF? Ühesõnaga kutse Tartu Linnavalitsuse poolt Linnakantselei menetlusteenistusse. Neljapäeval kell 14. Põlema ei taha ennast panna keegi koos selle lipikuga? Mina tahaks.

Lähen siis ontlikult kohale ja kahetsen kõiki surmapatte ja annan põhjaliku seletuse. Loomulikult esitan ka küsimuse, et miks see märk sinna üldse pandud on? Tütarlaps ei oska vastata (ei peagi oskama), aga annab mulle ilusti kontaktid kuhu selle küsimusega pöörduda. Näitab mulle siis arvutist ilusaid minu autost tehtud pilte kuriteopaigal. Vaatab ise ka ja jääb mõttesse ja tunnistab, et tõepoolest pole arusaadav miks see märk seal on. No tänava kõige laiem koht jne jne. Vahime tõtt ja nuputame siis trahvisummaks 300 eeku. Jah, märk ju on ja väärtegu ju on ja karistama ju peab. Võin ka kohtusse kaevata. Lähme sõpradena laiali. Ei, mis. Enne tuleb mõned ankeedid täita ja õigusi ja kohustusi lugeda ja ports allkirju anda. No nagu päris pätt kohe. Jap, nüüdsest siis ametlikult kriminaal.

Helistan siis onule Linnavalitsusse selle märgi asjus. Selgelt pole ma esimene helistaja antud küsimusega ja kindlasti mitte ka viimane. Onu seletab, et vaadake, et tegu on ohtliku alaga, et seal on kurv ja nähtavus pole hea kui maja ette pargitud on jne. Ammm kus see kurv on? A no ju onu teab. Meil maja ees jah kiirtee suisa ja kohe kurvi peal täitsa kohe. Noh selgub, et asi siiski lasteaia laste emmedes ja issides. Nemad ei pääse hommikul ja õhtul kiirelt meie maja ees liiklema, et kõrvalmajja lapsi ära visata ja õhtul peale korjata. No olgu. Seletan onule ka oma teist muret, et ma ei saa kõrvalmaja aia pärast ohutult oma garaazist välja sõita. Kui ei taha ette sõita mõnele emmele või issile, siis pean aialippide vahelt jupp aega piiluma, et ega mõni ruttav emme-issi mulle otsa sõitmas pole. Ja kui olen veendunud, et pole, siis pean tegema kiire manöövri, et eluga pääseda. Siiani on joppand. Nimelt, et kui juba piisavalt palju aia tagant välja olen sõitnud, et näha kas keegi tuleb, siis olen juba ette sõitnud. Onu ei saa olukorrast päris hästi aru, aga ütleb, et seda peab vaatama tulema. Ja minu ettepanek peegel paigaldada sinna nurgale teda ei rahulda. Kogemus näitavat, et peeglid ei tööta. No selge. Ja siis muuseas küsib, et aga kuidas teile see talvine lahendus meeldis, et tänav oli ühesuunaline. Leiame sõpruse ja oleme ühte meelt, et see olekski hea lahend sellele tänavale. Mitte mingid krdi parkimmiskeelud ja peeglid. Kokkuvõttes on süüdi arendaja, kes pressis maja liiga kitsasse kohta. Ja mina siis nüüd maksku onju. (Tr)ahvipoisid aga teevad oma tööd küll korralikult, pole viimastel päevadel maja ees sõiduteel ühtegi parkijat näinud enam. Küll aga on kõnnitee ja trepiesine kinni pargitud. Lahendus missugune. Minu ettepanek on nüüd kõigi suuremate majade ette parkimiskeeld teha, et elanikud saaks oma autod eramajate aedade taha parkida!

Tänan tähelepanu eest!

Preili Pätt (lihtsalt pätt)