No tähendab, palun vabandust! Sain ise ka aru. Olen hakanud blogima reisikirjeldusi....eeemm, et nagu not really my style?! Paranadan kohe ära. Tahate reisikirjeldusi, siis ostke vastavad raamatud või lennake ise kohale. Tahtsin ainult öelda, et midagi nagu väga erilist pole sündinud vahepeal. Noh Sixmanni taheti noaga põõsasse vedades ära vägistada, mina tegin uue tätoka, käin ülepäeviti politseis päti profiili kokku panemas (pmts teen koostööd csi vendadega),käin korra nädalas rikkurite maju koristamas ja teenin nädala elamise sellega tasa...ma ei teagi, pole nagu midagi erilist! Palmid, meri küljeall,vihmamets 300m kaugusel, mäed paari kilta kaugusel, esplanaad tasuta trennidega, spordiklubi eriti proffide treeneritega, endiselt odav ja hea vein, bassein hoovis, 33 kraadi väljas, ilusad mehed linnas...noh, ei midagi erilist! Jõudu teile!

Nüüdseks oleme ringi kolanud 3 nädalat. Hetkel istun Cairnsis basseini ääres ja mõtlen, et mis ma teiega teen? Kas kirjutan kõigepealt reisist VÕI ajan teil harja punaseks hetkeolukorraga? Peaks vist algusest alustama onju? Heasti. Jäin vist Barossa juusrde viimase üllitisegas. Esimene ööbimine telgis (pärast 2 ööd voodis – kusjuures ei oska voodis magamist enam hinnata, telk ON mõnusam) Mount Remarkable National Park. Emud jalutavad üle tee pohhuilt ja kängud vahivad põõsas. Hommikul väike 20km matk Hidden Gorge Hike. Mis ma neid miljonivaateid ikka ülistan, vahtige pilte või veel parem, tulge kohale. Järgmine telkimiskoht ..eeemmm.... Plaan oli Flinders Ranger National Parki jõuda, aga see krdi Carmin (meie beaaatch GPS....selgelt naine) juhatas meid valele teele ja tuli ööbida suht põõsas. Hommikul võtsime kohalikku pässi kuulda ja tõmbasime Sixuga Black Caps Hike. Olevat rada, mida turismiinfo ei soovita. See siis tähendab, et mitte eriti hästi tähistatud rada (mis selgus hiljem). Oleks vaja olnud kaarti ja kompassi jne. Ühesõnaga. Rada algas kenasti noolega, et sinna tuleb minna. Jupi maa pärast, et follow the creek. Lihtne. Või siis mitte. Päris jupi maa pärast hargnes see creek kaheks. Hmm...no võtame natsa loogilisema, st laiema. Veel jupi maa pärast jällegi kaheks. Hmm, mis me siis nüüd teeme? Tagasi pole mõtet minna, Gerti sõitis autoga minema. Noh, kohta kus me peaks olema 3 tunni pärast (rada peaks kulgema otse, autoga minnes tund aega). Telefonil levi siin pole pmts kuskil (heal juhul linnades ja hästi vähe). Tuleb edasi minna. Kui creek uuesti kolmeks jagunes, siis tuli targaks hakata. Leidsime outroadi. See peab ju ikka kuhugi välja viima. Mööda jeepidele mõeldud rada 2h mägede vahel ja leidsimegi kruusatee üles. Olime juba suht valmis põõsas ööbima. Ainus mure, et riideid pole piisavalt ja öösel langeb temp alla 10 kraadi. Kruusateel tuli teha otsus. Kuhu poole minna? Vale otsus oli minna paremale. 5km kõndi ja siis tuttav koht. Et jõuda Gertini tuleb minna tagasi. See tähendab veel 15km kruusa ja 30km peateed. Hmm. Tuleb teha! Peateele jõudes kell juba peaaegu pime. Aga siin ei võeta ju hääletajaid peale. Kas tõesti veel 33km jala? Õnneks hakkas ühel vanapaaril meist kahju ja võtsid peale. Toimetasid ilusti nutva Gertini (jah, juba ässitas pargivalvureid meid otsima...no sest ta teab, et mina ei eksi ära tavaliselt, ju peab mingi tõsisem jama olema kui 3h asemel juba 7h kadunud). Korras sellega. Järgmine hommik uus matk. Noh kahe päevaga 50km tehtud, vähe! Sixmann jäi oma meeletuid ville lappima ja mina Gertiga uuesti mäkke. No seekord aind 2,5h ronimist. Jätsin Gerti poole mäe peale ja lubasin 10min tagasi olla (sest noh see tipp ei saa ju kaugel olla). No läks tund. Seekord tal veel paanikat ei tekkinud, sest noh minust võib kõike oodata. Next destination Alice Springs. Näis, kas saab otse kohale VÕI jääb teele midagi. Ikka jääb asju teele. Ayers Rock näiteks:P Aga sellest juba järgmisel korral...esiteks, te ei viitsi liiga pikka juttu niikuinii korraga lugeda ja teiseks, mul on natsa palav ja see bassein siin on liiga ahvatlev. Head aega!

No ei ole lihtne aega leida kirjutamiseks. Tegusad. Täna sõitsime 800km maha näiteks. See selleks. Alustame siis algusest. Või mis algusest. Adelaidest. Ööbimine Backpack Oz´is. Juba tuttav koht. Soovitan küll, odav ja mugav. Saime Sixmanniga kahepeale suure laia voodi näiteks. Kadestage nüüd. Reede õhtu (no päev läks shoppamisele). Ööklubi HQ kodukas läbi surfatud ja otsustatud, et pidu tuleb nii reedel kui laupäeval. Reede siis minu jaoks – dnb laks. Rohkem sõnu pole vaja kui, et elu parim pidu! USA punt Evol Intent pani mind armuma. Ma lubasin suisa ühega sealt pundist ära abielluda (tema ei tea sellest veel midagi). Gigantor. Tema pulti hüppas, siis maailm haihtus minu jaoks. Ainult muss. Six istus ja ilutses nurgas ja ilastas ühte kobedat tüüpi taga. Selgelt diskorite sõps. Kui pärast pidu poole hommikuni punti googeldasin ja hommikul Sixu teavitasin, et USA punt ja täna esinevad juba Auclandis, siis see pidi silmad peast nutma. Miks ikka ei läinud tüübiga asja ajama? Vat seal me nüüd oleme onju. Laupäev poolpohmas jälle shoping ja sõõrikud ja asjad ja missioon Gerti segi jootmine. Õnnestus. Jälle pidu. Hirmus noore liha odavmüük. Copy Paste kleidid. Ausalt. Vahet pole kui pikk või pilbas või jäme sa oled, aga on MUST see minikleid selga ajada. Ja kui te arvate, et olete seda kõike (alaealised ja poolpaljad ja purjus jne jne) juba Atlantises näinud, siis oiii te pole midagi näinud. Ja no mina ausalt ei tea, mis musta-mehe-magnet mina olen. Punt niggasid ümber pool õhtut. Jah, pool õhtut, sest kell 1 ilusti kodus kotil.
Pühapäeval roadtrip alga. Esimene missioon Barossa Valleys nosu veinist täis tõmmata (noh mina kui kaasreisija antud hetkel) ja edasi põrutada. Natuke ajalugu antud viinamarjakasvatuse ja veinitootmise piirkonnast tuli ka kuulata ja noh testida sai julgelt. Shirazi taaskord, mhm.

Vahekokkuvõte

Ääägüll siis, teeb siis nii, et te ise siia tulema ei pea. Annan lühiülevaate olukorrast ja vaadetest. Ma ütlen, et mina pean olema see musta töö tegija onju, et teil hiljem lihtsam oleks sihtpunkte valida eksole.
No Loxtonist teate te juba kõik kõike. Las jääb. Liigume edasi. Känguru Saar. Esimene peatuskoht võsa. Või siis mitte. Kohale jõudsime kottpimedas, aga kohe sai selgeks, et pleiss on vapustav. Märgin ära, et pildid lisan hiljem.Koha nimi Brown Beach. Eelmise blogi pilt samas kohas tehtud. Järgmine päev jalutuskäik Island Beachil. Assa krt milline rand. Aga eks te kujutate ise ka ette, valget liiva ja selget vett jne. AGA, sinna randa viib tee, millest ühele poole jääb soine ala (no Endla raba on poisike) ja teisele poole Hiiuma mändidega võsa. Päris hirmus eks? Meeletult ilus! Mhm, ka mina oskan selliseid sõnu kasutada.Next stop Prospect Hill (mine muffffiii vaatega)ja Pennington Bay. Jah, see on surfirand. Kauneid sõnu on imelik kasutada - assa vanaraisk on täpsem väljend selle ranna kohta. Jumal paraku, et surfarid olid seekord vaid teismelised kutid (a noh hetkel pole päris hooaeg kah veel). Järgmine ööbimine Stokes Bay´s. Vat see oli koht, kus telgi lööd püsti aias, milles kängurud ringi töllerdavad ja meri külje alla loksub. Kablutasin mäkke (noh pigem kaljunukk), kus leidsin oma järgmise lemmikkoha/vaate. Istud kivale, känguru peesitab 10m eemal, ja vaatad alla helesinisesse vette. Sinna täitsa soovitan minna...no kui veel polnud aru saada, et kas on väärt pleiss. Järgmine päev trip Flinders Chase National Parki ja esimene matkarada - Snake Lagoon Hike. See koht, kus ma kätt sodiks tahtsin kukkuda. A missa hädaga teed, ma kivisid ja kaljusid näen, siis on MUST turnima minna. Edasi kiire põige Admiral Arch´i hülgeid vaatama. Jällegi koht, mis pani ka mind sõna otseses mõttes õhku ahmima. Noh, sest tuul oli niii kõva...aga no need lained ja vaated! Ööbimine Western K.I. Caravan Park´is.Järgmine päev Hanson Bay Hike. Lubati 6h matka, saime 4h-ga hakkama. Mhm, sesalt on pärit meie legendaarne vihmakeepide pilt! Rajal sai päikest (palaaavv onn), tuult, vihma, kängurusid ja vaateid. Järgmiseks põige Point Ellen´isse. Sellest ei taha ma rääkida...pisar tuleb. Kiljusin ja kargasin nigu plika lainete peale...Gerti ja Six olid juba valmis mind sinna maha jätma.Ööbimine Vivonne Bays.Seda kohta peetakse saare tõmbenumbriks, aga olgem ausad, vähemalt sellel aastaajal polnud seal midagi teha. Jah, atv-de rent ja liivalaudade rent jne jne. Nomaitea. Viimasel päeval jalutuskäik Little Saharas ja tagasi Brown Beachi aega parajaks tegema. Et võimalikult odavalt läbi saada, siis tuleb võtta saarele sõiduks õhtul kella 18:00 praam ja tagasi õhtul 19:30ne (vahet pole mitu päeva saarel viibid). Edasi-tagasi pilet natsa üle 100AUD. Toit suht kallis, aga kui nuudlid sobivad, siis normull. Ööbimine odav kui omal telk olemas.
Aitab küll. Pildid tulevad hiljem või vaadake feissist! Seiklustest Adelaides ja sealt edasi juba järgmisel korral (püsige lainel) Pean kodinad kokku pakkima, sest prouad juba ootavad...peame ju kunagi Alice Springsi ka jõudma (paar päeva veel minna).

Tead, ei hellita! Te kõik oleks valmis nii mõndagi andma selle vaate eest, mida mina hetkel oman. Istun oma mugavas matkatoolis kalju serval vaatega helesinisele merele, kus üks hüljes lihtsalt chillib. Sry, kellele ekslikult ütlesin, et jälgin vaala (aga selles lahes pidada ka neid olema). Jah, need vaated, mida postkaartidelt näeme, ikka on päriselt ka olemas ja photoshopimata kujul! Kuidas ma siia sattusin? Lihtne. Panime reedel hüvastijätupeo püsti ja tõmbasime pühapäeval Loxtonist lesta (laupäev oli liiga helesinine). Võtsime Gerti Adelaidest peale ja kruiisisime Kangaroo Islandile. Viies ja viimane päev siin. Mis ma oskan öelda, kõik me teame, et minusugust on raske kiljuma panna. No tuim tükk ja asi. Aga see saar on ülesandega hakkama saanud. Kui eile mitmemeetriseid laineid vastu kaljut peksmas nägin, siis kiljusin kui plika. Gerti juba arutas Sixmanniga, et ei tea kas siin telkida ka saab, sest tundub, et Egle sellelt kaljult enam ära ei tule. Mind ei eruta just paljud asjad, aga hiiglaslikud lained, mägimatkad ja ...ja...ja rohkem ei olegi... võtavad ikka põlvist nõrgaks.Mis me siis siin teinud oleme? No saarele ringi peale noh. Tundub juba tavaline, et telgid kohas kus ühel pool on ülivõrdes võimas merevaade ja teisel pool aas kängurudega. Nähtud on hülged ja muud kohalikud pudulojused. Tehtud 18km matk (lubatud 6h asemel 4h-ga), mille jooksul sai päikest, vihma, kängurusid, siile ja jällegi awsome merevaate. Paljud sellest aru ei saa, aga mina kaifin igal õhtul uue telkimiskoha otsimist, nuputamist kus ja kuidas süüa saab ja kohvivee soojaks, mis päeval dushi alla trehvab ja kui matka jooksul ka sahmaka vihma kaela saab – ausalt! Ühesõnaga, täisrindel elunautimus hetkel! Aind õng on puudu. Täna poes ühte roosat nägin, aga proua ei lubanud osta... Ühel matkal oli tarvis minna ronima kividele kuhu ronima minna pole eriti soovituslik eksju ja käsi peaaegu sodiks kukkuda. Õhtul oli väike hirm, et järgmine päev tuleb lahas abiks võtta ja arstiounu juurde manguma minna, aga Gerti imetabased valuvaigistid ja põletikurohud abiks ikka! Hea küll, lähen nüüd ära Adelaide laaberdama...

Ja ehitasimegi. Sõjad said maha peetud. Karjusime, vaidlesime, ütlesime halvasti, natuke ka hästi...aga toast välja tõstetud nad said. Ja uued Eesti tibid asemele. Enam ei peagi võõraid rinnahoidjaid, kilekotte, käterätte, rahakotte ja suitsupakke oma voodist ja voodi alt ära koristama. Viinapudeleid (enamasti pool täis või peaks ütlema pool tühjad), musti nõusid, toitu, võtmeid, münte, riideid, kaarte, tablette ja käekotte põrandalt üles korjama. Ela nigu paradiisis. Aga nädal aega inglastega ühes toas ja taipad kui normaalsed võivad isegi kilid olla. Sest noh kui su toanaabrid ikka hommikul ärgates esimese asjana pudelist klõmaka puhast viina panevad ja öösel vähemalt 2-ni telekat vahivad, siis norskavad prantslased ja lesbilised kilid on ikka amatöörid. No mis ma nüüd siin räägin, tibid käisid kaks päeva siiski tööl kah. Apelsine korjamas. A siis lasti lahti. Aeglased. Üllatusmoment eksole.
Pärast nädalast puhkust hakkasin ka tööinimeseks. Puhastasin mandlipõllul (jap, samas kohas kus alustasin tööd sellel mandril) veevoolikuid. Ja korjasin 2 päeva oliive (jap, samas kohas kus viinamarju korjamas käisin). Võin meeletu farmi-cv kokku panna juba. Nüüd jälle puhkan. Või noh. 2-3 trenni päevas ja päikesevõtt. Ei ole kerge ma ütlen. Sixmann käib veel 2 päeva tööl. Nädala lebotame ja planeerime. Jah, ja uskuge või mitte...tõmbame tuld Loxtonist! No ega siin nüüd nii halb kah ei olnud. Oskan vähemalt ropendada päris mitmes keeles.

here we go again

Kus me siis nüüd oleme omadega? Mina isiklikult näiteks tulin töölt ära ja kavatsen järgmised paar nädalat puhkamise ja trennidega tegeleda. Sest noh viimast korda jooksmas käisin 16 juuni...et siis 2 kuud ilma. Mis te arvate, mis tunne on? Pask. Nüüd olen 4 päeva jälle trennimaitset tunda saanud. Meeldib! Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. 15 tunniste tööpäevade lõpp paraku tähendab aga jällegi akoholismi uut algust. 3 kuud ilma kraaditeta vedeliku joomist...kefa. Nüüd piisab poolest pudelist veinist ja hitte hakkab tulema ühte jutti. Reede õhtul sain töölt tulema 18ish. Otsejoones poodi ja otsejoones veiniletti. Sixmaster laekus tunni pärast koju...ja nii ta läks. Terve õhtu lauldes ja mängeldes nagu unenägu. Kaks pudelit veini kahepeale, paar tequilashotti vahele ja.... Ja muru. Mhm, Sixmaster sõi muru. Kutid keerasid endale plärusid ja pakkusid meile ka. Mina, kui tuntud korralikkus ise, loomulikult keeldusin. Piff aga leidis, et miks raisata kallist kraami suitsetamisele. Võttis karbist käpaga muru ja tuppis suhu. Edasine on juba ajalugu. Öösel kell 5 ärkasin selle peale, et piff pani tule põlema ja..“õu fakk“ olid ta esimesed sõnad. Öös on asju. Järgmine päev enam nii lauldes ja mängeldes ei läinud. 5km jooksu (mis muidu on rohkem soojenduseks) tundus maratonina jne jne. Teate isegi.
Nii, joogiga sai liialdatud (või noh, arvestades varasemaid võimeid, siis nüüd natsa amatööri tunne), liialdame siis söögiga kah. Kõigepealt rõõmustan kõiki infoga, et olen kosunud 3kg. Egle on ju nii kondine ja teda on ju hea raamiga õnnistatud jne. Mitte-trennid ja palju-magus on oma töö teinud. Ei õnnista mind enam keegi. Rasvumine on järgmine samm. Ja, et asi täiuslik oleks, siis tuleb ette võtta söömaorgiaid. Töökaaslased (noh Costi sorteerimis- ja pakkimiskaader) korraldasid rahvustoitude õhtu. Mis õhtu. Rohkem nagu päeva. Kohal olid eestlased, prantslased ja taikad (noh väikesed inimesed, kes Tais elavad) ja kuti-kuti kanad olid ka kohal. Igaüks pidi oma rahvustoidu kaasa võtma. Kokku oli seda kraami PALJU. Ja kui sööki on palju, siis on see selgelt Exmasteri ja Sixmanni paradiis. Siis hakkad sööma päeval kell 16 ja lõpetad heal juhul 22 paiku. Nonstop. Veini ja viina vahele ja rohkelt toidukraami peale. Jah, täpselt kuni valus hakkab ja sealt edasi veel kuni eriti valus hakkab. Puhkad 5min. Enam eriti jõhkralt valus pole. Siis paned peale nii, et retsilt valus on. Ja veel. Piinled valudes. Ei loe. Ega alla ka ei anna. Toitu ju veel on. Paned peale. Siis miilustad teiste naistega ja ajad prantsuse kutid kettasse ja tõmbad minema. Koju jõudes piip piip..sms. Hei, olen Thomas...meil on veel õlut järel, tuleme Patrikuga teie juurde hosteli edasi jooma...sobib eks? Wtf? Kus ta mu numbri sai? Ja otseloomulikult ei sobi. Ei vasta. Põhku. Rõdul pidu käib (no pühapäeva õhtu ju...nagu esmaspäeva õhtu või teisipäev). Mingi kolin. Pohh, tavaline ju. Järgmine päev Kerli räägib: „Poisid läksid siin nii kettasse kui te minema tõmbasite. Tahtsid hullult järgi tulla. Erki küll ütles, et te lähete magama. Aga nad ikka tahtsid. Ja läksidki. Tulid tagasi mingi kell ja rääkisid, et Patrik ronis mööda seina üles rõdule. Noh, olen ju õppinud tuletõrjuja, ma oskan küll ronida. Thomas ootas õlledega all, et härra Canada üles jõuab, siis teeb ukse lahti. Paraku võeti härra Canadal kratist kinni ja visati välja.“ Jälle ikaldus!
Nii ja nüüd vingumist kah. Suutsime norskava Prantsuse kuti oma prutaga toast välja süüa. Saime jälle omas toas kahekesi olla 3 päeva. Saime isegi Leslyelt lubaduse meie tuppa mitte kedagi juurde panna nii kaua kui vähegi võimalik. Pakkisime asjad juba vabasse kappi ära ja kõik oma käe järgi korraldatud. Mõnus. Eile aga laekub uudis, et neljapäevast tulevad 2 uut tibi tuppa. Futsk! Aga noh hostel ju, peab leppima. Vähemalt saan paar päeva veel privaatsust nautida. Saan ve? Eile keerasime poole kümne ajal magama. 22 paiku uks lahti ja kaks tibi lendavad sisse. Vada kui ma muidu iga päev kõrgemaid võime palunud olen, et pange tuppa kas Aasia lesbid või norskavad prantslased või kes iganes, aga ärge ainult inglasi tooge. Siis, mis te nüüd pakute, kes laekusid? 3 korda võib arvata ja 2 viimast vastust on valed. Joovad poole ööni. Jõlguvad kümneid kordi toast läbi. Ja kui magama keeravad, siis....kes oleks osanud arvata, et keegi kuskil maailma otsas kõvemini norsata suudab kui minu vanaisa! Jah, need tibid suudavad. Mõlemad. Traktor on amatöör. See on USKUMATU. Noh, ühesõnaga pool ööd magamata. Ei aita siin ei kõrvatropid ega ussi- ei püssirohi. A ja siis käivad ja sädistavad, et oi see tuba lõhnab nii hästi, mitte nagu poiste oma. Daaaaaa...me krt oleme siin 5 kuud elanud...see on MEIE tuba. See on KORRAS tuba. Ma natsa huviga juba ootan, mis saama hakkab. Mhm, eided vedasid ennast just maast lahti. Kell on pool 12. Ma nüüd lähen ja ehitan neile...kes siin on peremees, krt! Noh, aga ega see nende süü pole, et nad majas uued on ja ei tea veel, et siin kehtivad kahe Eesti tibi reeglid ja hirmuvalitsus! Natuke murettekitav on aga, et nad on KORDADRES suuremad meist...

veits värskem lugu

Üks kaks kolm...ja nüüd kõik koos...Egle ja Signe raha lugemist alga! Meie ju nüüd miljonärid oleme onju...NOOT! Ja kui isegi oleks, siis kuidas see kõigi teiste asi on? Ei, ega tegelikult jah paluks soovitusi kuidas kogu see rutsikoorem ära kulutada! Soovitajaid ja õpetajaid on järsku rohkem kui karvu peas. Esiteks, see papp on juba kulunud auto ostmisele ja tuleb veel vaeva näha, et reisi jaoks ka midagi kõrvale panna. Noh, nii infoks kõigile. Ja teiseks, kes keelab suurtel juhtidel ja õpetajatel endil 15h päevas tööd teha? Mina isiklikult küll kedagi kinni ei hoia. Jah, vähemalt 15h iga päev ja nii 6 päeva nädalas! Ausalt! A ja mulle hullult meeldivad küsimused nagu näiteks, et mis siis vabal ajal teete? Eemm..mõtlete selle 9 järelejäänud tunniga? Söön hommikust näiteks ja riietun 1h. Kõnnin töölt koju ja käin dushi all kokku 1h ja siis kui tohib, magaks need 7h! Küsimus, et noh jooksmas ka ikka käid veel ja trenne annad...õudsalt meeldib. Muidugi käin ja muidugi annan, sest see on ju antud olukorras üsna loogiline onju. Kas inimesi tegelikult ka huvitab, et kuidas mul läheb ja millega tegelen? Või on minu papi countimine ainus mõte? Sest kuidas muidu üldse saavad sellised küsimused tekkida. See nats nagu tähendab, et kuulatakse diagonaalis juttu mitu h ma tööd teen, aga numbrid hakkavad silme ees jooksma küll kohe...ja need pole töötundide numbrid. Jah, raske on...aga kes ütles, et kõik kerge peab olema. Meil vähemalt on eesmärk. Ja see pole kauniste hilpude ostmine ja korteriraha korjamine. Me tahame Austraaliale ringi peale teha...noh vada kui siin juba oleme onju, ja selleks ON palju pappi vaja. Eks igaühel on elus omad eesmärgid ja no sorry kui meie omad teistega ei ühti. Minu omad hetkel pole pere loomine ja konto suurendamine 2- korruselise maja ostmiseks. A ja kes arvab, et noh Austraalias on ju lihtne see papi kokku ajamine. Lähed, teed paar kuud tööd ja siis elad Eestis laia elu mitu kuud. Noh jah. Esiteks kui sa ei viitsi juba Eestis tööd teha, siis miks peaks siin viitsima? Aga siin ka PEAB viitsima. Teiseks, hea töö leidmine pole kuskil kerge. Tuleb ennast tõestada. Ja kolmandaks, miks keegi seda järele ei proovi? Käed jalas otsas ja tahtmist on, miks mitte? Tuld!
Ja tänx sõbrad, kes mu rutsi lugema pole hakanud veel...neid on umbes kaks – Merka ja Coiz.

kõvasti hilinenud lugu

Ei maksa minust suurt midagi loota. St ei ole mõtet iga jumala päev antud lehte külastamas käia. Panustagem pühapäevadele. Sest noh eelmine nädal 72 töötundi ja sel nädalal 78. Kes üle paneb, saab 5 pakki Laima sefiiri. Mhm, ja hakkame nüüd kõik koos raha kokku lugema. Et noh miljonid ju. Ära elab, aga mis elu see on? Reisida tahad, siis präänikut ei saa, küll aga saab piitsa. Ja mina tahtma reisida, seega valin piitsa. Sellest räägime edasi ehk augustis kui rahulikumaks läheb...
Hostelis rent tõusis. Aga mõnel õhtul sooja vett näiteks pole..noh kui 23 paiku töölt laekud ja elu unistus on saada kuuma dushi alla. Vingumine jätta. Selleks ma ju siin olengi, et edaspidi luksulikumat elu kõrgemalt hinnata oskaks. Ja vein on ju endiselt odav!
Nüüd aga kõige tähtsamast. Ma olen lõpuks ometi tädi. Seega laps olemas ja ise enam vaeva nägema ei pea. No ausalt. Mul poleks aega 24/7 kodus istuda ja nn kinni olla 18 aastat oma elust. Nain nain nain. Nii on palju lihtsam, et õde kasvatab mulle järeltulijat. Kindlustatud on ka tulevikus noored kavalerid. Lootma peab vaid kuti heale maitsele sõprade osas. Minu poolt on talle piffid. Oli nii, et nädal tagasi pühapäeva hommikul ärkasin mõttega, et ma saan ju kohe varsti tädiks. Vedelesin voodis poolteist tundi ja ainult selle mõttega tegelesingi. Lubadus oli, et kui maast lahti vean ja netti lohistan ennast, siis kohe kirjutan õele ja küsin järgi, et millal see tähtaeg nüüd täpselt ongi. Mälu järgi vähemalt nädal kuni kaks veel aega. Sõnum. Fred kirjutab, et tema on sündinud ja tervitab oma ainsamat tädi. WTF? Ma teile ütlen, et see kutt juba tahab minuga suhelda! Mis tal üle jääb...minu pandud nimega peab ju terve elu hakkama saama. Novot siis. Hommikusöögiks vein ja shokolaad. Lõunaks maasika shampus! Elagu Freddi!

No ei läinud ju kaua, eksju? Kõigest 7 päeva jutti tööl. Eile 14h näiteks. Ja järgmised 7 päeva peaks samasugused tulema. Aga kuhu ma jäingi? Mhm, 2 pilu pandi meie tuppa, aga sellega täideti ära vaid üks voodi. Jap, magavad ühes voodis. Alguses tundus, et ehk on tegu lihtsalt memmekatega, et vaja pidevalt üksteise kaisus viibida...Mkm. Tegemist siiski paariga. Ei, meid nad ei häiri. Noh. Niikaua kuni nende sõbranjed meie toas ei ela, aga üldiselt elavad. Seega 4 kili ja meie. Toas, kus ruumi on reaalselt ühele. Ah, vahet pole. Kodus me niikuinii ei viibi. Leidsime maja. Jah, siin maja rentimine tuleb üldiselt odavam kui hostelis elamine. Kui seda teha umbes 4 inimesega. Aga, maja on kahe magamistoaga ja keskusest ikka liiga kaugel ja Sixmanniga kahepeale võttes ei tule väga odavam. Ja igav hakkab ka kahekesi. Ja netti ei saa siis enam kunagi ja öösel poodi shoksi järgi minna ka ei saa enam kunagi ja ja ja...Ühesõnaga jääme lesbilistega ühte tuppa edasi. Äkki saab meist ka vabameelne paar kunagi nii...haha...lootke aind. Meessugu kaotaks liiga palju:P
Mis veel juhtunud on siis? Minuga? Imelikke asju, ma ütleks. Ma olen kokkamisega peaaegu sinapeale saanud, no natsa nagu. Mhm, nuudlid teen igaks lõunaks suisa ise endale kaasa. Tegelt olen suht kohalik shushimaster... Irnumine jätta! Ja minu omlett on ka suhteliselt masterkoka käe alt tulnud. Liisile lubasin känguruliha retsepti. Noh tegelikult ei ole retsepti. Siin müüakse seda liha nii valmis kujul, et pane pannile ja küpseta mõlemalt poolt 4min ja valmis. Mine pekki, kui hea see on. Pakis on 3 tükki maailma kõige puhtamat tailiha. Selles 3 tükis on 30g valku ja 0,1g rasva! Ja ükski teine liha ei saa olla nii kuradi hea maitsega. Lihaga on nüüd nii. Et on känguru, siis tükk tühja maad...veel jupp tühja maad ja siis ehk hästi tehtud veis ja siis ülihästi tehtud kana. Ja kui sinna kängu juurde teha pruuni riisi, oliiviõlis kuumutatud hiinakapsast seente ja tomatitega..noh siis võib jalapealt maha surra õndsasse surma. Täna õhtul ootab mind see nirvana ees jälle. Ahjaa, need 3 tükki maksab miski alla 6AUD. Minu jaoks 2 toidukorda.
Mida ma teile veel kokku lubasin? Hiir. Mai taha sellest rääkida. Selle faking elaja jaoks ostsin ma igatahes lõksu valmis. Teine variant on ta lihtsalt ära kägistada. Või mis ma sellega võidaks? Terve hostel on neid änimale täis. John ärkas näiteks üks öö selle peale, et hiir jalutas tal pohhuilt peas ringi. Mina olin valmis üks öö ära kägistama selle hiire koos lesbilistega. Hiir lammutas mul voodi all ja igal pool mujal ja vabsee ei kottinud, et taga ajamas käisin öö jooksul kaks korda teda. Samal ajal norskasid pisikesed pilud suhteliselt võidu kahekesi koos selles ühes voodis. Aga kuivõrd kägistamisega pidi päris surm saabuma alles 8 minutiga, siis hakkas mul sellest 24 minutist kahju, mis nende kõigi peale kulunud oleks...uneaeg ikkagist. Mitte, et ma magada oleks saanud selle aja.
Pidin õlinäpust (boss ehk mannekeen ehk kruvikeerajamees – heal lapsel mitu nime) ka rääkima, onju? Tead, ei viitsi. Järgmine kord. Head aega!

Ma nüüd viimased nädal aega lappisin paigastlöödud lõugu. Noh, mille ma sain teie käest selle eest, et kirjutanud pole. No ei tule vaimu peale noh. Või kui vaim on hullult seljas, siis on vaba ajaga täpselt nii, et poodi jogurti järelegi ei jõua.
Milline siis meie päev välja näeb nüüd? Lihtne. 6:30 äratus. 7:50 tööl sisse logimine. Pang näppu ja masinaid pesema. Lased lappi elu eest pool tundi. Liinid läikima. Siis laod 10h apelsine või sidruneid kasti (valetan, üks päev tegime greipe kah). Longid koju. Ärritud köögis Prantsusmaa asumaa peale. Ohkad toas võimust võtva Hiinalinna peale. Ja keerad magama. Lihtne. Onju? Või siis äkki detailsemalt?
No ühesõnaga. Hommikul ärkamine oleks kordades kergem kui ei peaks tekkidest laotud müüri alt välja kangutama ennast. Fuck hell jahh. Külm on siin. Mina isiklikult magan 5 tekiga. Miks? Sest sooja sisse lülitada ei saa. Kõik me oleme maal käinud ja kuulnud mis häält traktor teeb, onju? Vada, korruta see meeldiv sound kahega ja siis saad õige tümmi alles kätte. Õnnelik oled siis kui see traktor seal seinal vabsee ei plahvata ükspäev. Mhm, öösel on väljas alla 10 kraadi ja päeval 15 kanti. No talv ikkagist. See selleks. Jõuame nüüd kööki. Seisad õnnetu näoga piimapakk ja pudrukott näpus köögiuksel ja otsid kohta kuhu oma taldrik sokutada. Tuumasõda on iga jumala õhtu köögist üle käinud. Ja seda alates sellest sajast kui maja vallutasid prantslased. Noh tegelikult on sõjas alati kaks osapoolt onju. Vastasleerides on siis kilid (ehk kogu aasia – tai, hiina, korea jne) ja prantslased. Õnnetud 2 eestlast, 1 sakslane, 1 usa mees ja 4 inglast ei mahu sinna sõtta niikuinii. Prantslaste sõda näeb välja nii, et teed oma 10 panni ja potiga söögi valmis. Koguned kogu Prantsusmaaga kööki (sest väljas on ju külm ja rõdu kasutamine kogunemispaigana selgelt ebameeldiv), sööd, lällad ja jätad kogu selle pannikuhja pesemata kujul vedelema. Ja lällad edasi. Kui sul on arvuline ülekaal, siis miks peakski mõtlema sellele, et äkki keegi tahab veel süüa sama laua taga. Või, et äkki keegi tahab neid nõusid kasutada. Või, et äkki keegi tahab seda kööki kasutada. Või, et äkki üldse keegi tahab süüa. No nii. Kilide sõda on vähe teise taktikaga. Nemad suudavad prantslaste vahele ennast ära mahutada. No selgelt on nad kordades väiksemad ja võitlustaktika veidi hiilivam ja märkamatum. Või siiski? Märkad sa neid siis kui neil toidukauss ees on ja söömaks läheb. Ei, see kui sa matsutad ja luristad ja lürbid, see ei näita seda, et toit sulle maitseb. Sul lihtalt pole lauakombeid. Küsisime just ühe Tai kuti käest üle (tema oma tibiga on siin ainsad normaalsed pilud – kusjuures eriti normaalsed. Kutt muide hetkel istub minu vastas, kidra näpus ja laualb eheda Kurt Cobaini häälega....krt, pean nüüd kirjutamise pooleli jätma hetkeks...jestas, tüübil ON annet). Tüüp kinnitas, et need olematud lauakombed häirivad paljusid nende endi maalgi. Teine köögivallutamise taktika on piludel ka siiski massiga löömine. Või noh kui massi pole, siis hiinamüüri ehitamises on nad igal juhul vilunud. Nimelt, ehitad müüri pliidi ette endast ja oma kaasmaalastest. Kas see loeb, et kasutad ühte pliidiplaati ja 3 on vaba? Kas see tähendab, et keegi võiks neid 3 vaba mulku kasutada peale sinu? Mkm. Sest see pott selle riisiga seal ühel augul on nii oluline, et sa seisad ja valvad seda seal ise ja korjad oma 3 ihukaitsjat enda ümber. Et need siis kindlustaks, et sinu elu poleks ohus ja veel hullem kui riisipott peaks ohtu sattuma. Ja oi kurat kui sa siis katsud müürist läbi murda ja oma panni sinna kõrvale sokutada. Kiaiii...Vat see sõjatander vaatab sulle hommikul otsa kui kohvi keetma lähed. Siiski on köök olnud peaaegu korras kõva 2 päeva juba. Sest Leslye riputas üles ähvarduse. Et tasuta kohvi, teed, suhkrut ja riisi enam ei saa enne kui korda ei hoia. Mõikas. Aga näis kauaks. Sest hetkel on teiste järel koristajad needsamad Tai paar, meie ja pilude pealik isiklikult. No pealik on ta kilide kohta ebaloomulikult suure kasvu pärast. Tema vajab tasuta kraami hommikul.
Liigume nüüd siis tööle. 7:49 seisad sisselogimis masina juures ja ootad rõõmsalt kella kukkumist. Vajutad kaardi läbi. Segad pangetäie puhastusvedelikku kokku ja lähed liine nühkima. Kõik 14 liini läikima. 8:20 paiku lastakse viljad peale. No kui kõik sujub niii nagu peab. Aga seda juhtub ehk nädalas korra. No siis kui masin parasjagu katki pole. Kui viljad ikka kohale jõudnud on. Kui on otsutatud mida täna üldse pakkima peab jne jne. Mõnikord logid ennast peale küürimist uuesti välja. Lähed puhkeruumi ja ootad 2h (jah töötunnid ei jookse, seega tasuta ootad), siis tuleb supervisor ja ütleb, et aind 30min veel ja siis korras. Ja oh imet, saadki tööle hakata. Või siis juhtub nii, et oih...täna võite ikka koju minna. Teeme homme 7:50 uuesti. Kui esimesel nädalal tegime tööd 60h siis peale seda on olnud 30 ja 40 jne. Siiski siiski lubatakse iga järgmise nädala kohta kiiret nädalat. Et oii te hakkate veel vabu päevi igatsema. No, eks see nii ka läheb, aga hetkel on ilmad sellised, et korjajad korjata ei saa külma pärast ja meil siis pakkida ka pole miskit. Aga kui kõik sujub, siis seisad liini taga kella 8:20st kuni 10ni. Udupasuna peale tuleb suitsupaus 10min. Siis 10:10-12:00 paned liini ja udupasuna peale tuleb tunnine lõuna (selleks tunniks logid sa selgelt ennast välja..pole ju töötunnid). Siis 13:00-15:00 paned liini ja saad 10min suitsukat. Viimane suitsukas on 17ish. Ja rõõmsalt 20 paiku saad koju. Või siiski? Tuleb Fab (lemmik supervisor...minu ja Ave issi...no tegelt ka...sama napakas kui meie...ja mis seal salata, sama lahe kui meie) ja küsib, et ega ei ole täna midagi pikema päeva vastu. Loogish, et pole. Siis saad õhtusöögi pausi 17-18 ja paned 22ni liini jälle. Mis see liini panemine siis tähendab? Et laod apelsine kasti? No pmts küll, aga mitte päris. Igat vilja ikka kasti ei topi. Enne sinu liini teevad oma töö ära sorteerijad, aga see ei loe. Sinad oled ka sorteerija rollis. Võtad apelsini ja otsustad poole sekundi jooksul kas see on esimese klassi vili ja paned õige asetusega kasti, või on see siiski teise klassi vili ja asetad teisele liinile, või on see composite ja paned siiski kasti, või on see mahlamaterjal ehk sitt ja viskad ämbrisse. Teen jah siinkohal teile mõtlemispausi. Kõik me teame ju hästi, et joome parimatest esimese klassi viljadest pressitud mahla. Äääk. Vale vastus. Mahla saate te sõbrad sellest sitast, mis kasti pakkida ei kõlba. On kas päikesekahjustusega, auguga, lõikega, saja muu erineva kahjustuse või plekiga või mis kõige hullem äkki isegi albido. See on suisa sõimusõna. Mhm, see on see õige apelsinikoor meie mõstes (no tselluliit), kui see kastist leitakse siis ai ai. Ja khm khm, neid ON palju. Ja kui Jaapanisse kaste pakid, siis veel sada muud erinevat asja, mida pead nägema poole sekundiga ja otsustama kuhu see vili panna. Ja kui sa poole sekundiga ära ei otsusta ja jääd vahtima, siis kõrvalliinil upub pisike kili kergekujuliselt apelsinikuhja alla ära. Jah, on ka kiiremaid pilusid, aga üldiselt mitte. Tuleb enda liin kontrolli all hoida ja pilusid päästa samaaegselt. Reegel on, et kui kellegi liinil on rohkem vilju kui sul, siis lähed appi. Ehk, siis oled abis poole ajast. Ahjaa, kui sidruneid pakid, siis kõik muu on sama, aga lisaks kõigele sellele eelnevale pead sa ka mustrit laduma viljadest. Vili peab õiges suunas otsaga vaatama jne. Kuueni lugemine on super selge igatahes. Laod 6 vilja kasti, järgmine rida 5 ja nii siis 5 rida ja 5 kihti. Ei, segi ajada ei tohi. Siis teed uuesti, sest ei klapi noh. Esimeses kihis paned ühe sidruni valepidi, siis hakkad peale 3 kihti otsast peale näiteks. Kast koos. Kleepekas kastil peal. Ja paned aga kasti kinnipakkimisse teele. Või noh kui Caroline seda vahjepeal liinilt maha ei võta ja ümber ei lao ja sinu juurde 3 viljaga tagasi ei tule, et hea kast oli, aga ära selliseid pane. Või, et 2 koledamat oleks võinud veel sees olla (liiga hea kast). Jah. 5% sitemat vilja peab sees olema, et firma edukas oleks. Keda kotib, mis klient tahab. Teise klassi liinilt korjatakse tihtipeale sületäis vilju ja tullakse pakkijate juurde...meni meni guud fruit aut...no no no. Vat selline on lihtne pakkija tööpäev. Ahjaa, Fabolous Fab pani mind veel GP (käsitsi pakkimise liinid) kleepekamasinat ka jälgima, mis on enamus ajast perses ehk umbes ja tuluke vilgub. St meni meni fruit läheb ilma kleepsuta teele. Kui poes näete ilma kleepsuta apelsini, siis teadke, et juu selle vilja pakkimise tehases oli kleepsumasin jälle perses. Meie muidugi Euroopasse hetkel ei paki, aga Jaapanis ja USAs võite meie marju leida küll. Järgmine kord aga räägin teile meie suurepärasest kõige suuremast bossist. Noh tõenäoliselt siis kui ma seal enam ei tööta ja palju vaba aega oman. No kui sellele mehele mitte meeldida siis järgmise päeva töögraafiku nimekirjas võib sinu nime taga pikk kriips olla tööletuleku kellaaja asemel...
Järgmine kord peaks teile ka pikemalt pajatama meie tos elutsevatest lesbilistest piliudest ja hiirest. Kuidas rentimiseks maja otsime või siis ei otsi ja jälle otsime. Kuidas känguru liha valmistada (Jah, Liis see tuleb sulle varsti, aga ära pikka juttu oota:D). Ja kuidas sellel sõjatandril selle külma juures siiski kõigega rahul olla....

Mis siis juhtunud on vahpeal? Viinamarja hooaeg on läbi. Ave on pmts mehele pandud. Brent ja Adam kolisid teise linna ära (said parema tööotsa). Parim viinamarja korjamis-team sõitis minema Perthi. Hosteli on jäänud ilgem kamp kilisid ja prantslasi, kes oskavad öelda vaid sõna „okey“.

No see viimane postitus ootas nüüd päris mitu päeva.Ja ei läinudki üles. Nett jebib. Arvuti jebib. Blogspot jebib eriti. Aega pole. Aga muidu on lood sellised, et Gerti kolib ära Renmarki täna. Sai tööd farmis, kus Brent ja Adam. Meie rügame juba apelsinide pakkelaos. No esialgu on 2 nädalat katseaega, aga pärast seda 12h päev ja 6 päeva nädalas. Seega järgmist postitust võite oodata miski 4 kuu pärast:p Viinamarjad said otsa ja ühe mandlipõllu lõpetasime ka täna ära, homme ehk teise ka. Ja siis kaome ära keldrisse mitmeks kuuks. Eemale internetist, päiksest, toidupoest. Lähemale kilidele. No juhul kui katseaja läbime. Tegu on sõjaväega. Tööpäev 12h, seal sees 10min pause iga paari tunni tagant ja tund lõunat. Kõik pausid käivad udupasuna peale. Töö käib täpselt nii kiiresti kui kiiresti lint sulle apelsine ette söödab. Ja seda teeb ta kiiiiresti. Täiesti talutav oleks asi kui peaks seisma ainult ühe liini taga. Ei. Teed oma liini ja jälgid hädaolukordi. Kui mõnel kilil kuhi ees on ja apelsinid mööda põrandat laiali, siis pead appi hüppama. Kili kuhja seest välja kaevama ja oma liini juurde tagasi minema või siis järgmist kili päästma minema. Asi oleks ka siis okei kui peaks neid kuradi apelsine ainult pakkima, see on kiiresti tehtav töö kui tehnika selge, aga sa pead neid ka sorteerima. Üks juhendajatest ütleb, et jah see apelsin on esimese klassi jaoks okei, teine tuleb samasuguse apelsiniga ja ütleb, et kle sellel on ikka liiga palju plekke või liiga roheline või liiiga krobeline koor või see on teise klassi jaoks liiga sügava lõikega jne. Pidev confusion. Töötad näiteks tund aega teise klassi liiinil ja võid suht sitta sisse pakkida, siis pead hüppama esimese klassi liinile ja nuputama hakkama, et kas kõik ühesugused apelsinid ikka on ühesugused. Ja kõik see on veel täiesti tehtav ja talutav, sest tasu on ju hea. AGA tõelist piina valmistab suu kinni hoidmine. Viinamarja vagude vahel kogusime Sixmanniga kuulsut hommikuraadiot tehes. See tähendab, et me ei jäänud sekundiks ka vait. Bossid käisid ja irnusid ja imestasid. Aga mis olukorras me nüüd oleme??? Esiteks ei ole üldse tihti kõrvuti liinidel ja teiseks need kuradi masinad undavad nii kõvasti, et kui supervisor röögib esimese liini juures midagi, siis viimaseni seda kindlasti kuulda pole. Siiski oleme me kõvad eided ja elame selle üle ja saame hakkama. Leslie ütles ka, et kui meie vastu ei pea, siis ei ole teistel võimalustki:P Ja bossid on muhedad vennad. Ja juba ma olen ühe supervisori lemmik. Piisas vaid jalaga vastu maad löömisest ja vihjest, et ma nägin küll, et sa selle apelsini sealt võtsid ja ära süüa kavatsed...Järgmisel hommikul mulle otsa vaadates põrutas oma forkliftist mööda (see oli antud hetkel tema töövahend). Aga teie kõik olge kõvad ja jääge järgmist hädakisa ootama. Eestisse tagasi ma ei tule ja vaatamata sellele, et siin on sügis ja töö sakib natsa nigu....ma siiski NAUDIN siin olemist!

Mhm, sel õhtul ma ronisingi kell 20 voodisse...aaga järgmine õhtu läks jälle käest ära. Peab vist ikka tagasi koju tulema, et puhkusest puhata. Nooot! Plaan oli kohalikku ööklubi külastada. Sellest oli jutt juba nädal aega varem, et Sandra sünnipäev jätkub laulu-ja tantsupeoga laupäeval. Tuunisin siis Ave Pugatsovaks ja Sixmanni vaadatavaks. Endast tegin kah enam vähem roogitava räime. Pudel veini näkku ja 21:30 klubi poole ajama. Ei ole vaja irnuda. Jah, siin pannakse klubi juba 1 ajal öösel kinni. Või nohh. Mis te arvate, mis oligi juba kinni? Mhm, õige vastus. Öeldi, et lähim hetkel lahtiolev öökliubi on Berrys (u 20km). Ahsoo. Tuleb teha plaan B. Kõige tähtsam on leida buss. Autosse me ju 10kesi ei mahu. Tuleb Karlsson maast lahti peksta ja kaineks juhiks kupatada. Nii, aga kes seda tegema peaks? Nooh, Egle näeb ju pomm välja ja tal käivad nööbid nabani lahti. Oehh. Siiski siiski saime kõik korvi ja mina hommmikul vabandada selle halva nalja pärast Karlssoni ees. Käiku läks plaan C. Kohalik pubi. Viin ja rumm. Miks kõigil naljakas oli kuidas ma baarman Roryt ahistasin? Rory, wee need some better music. Rory, how old are you? Rory, Rory come back, how old are you? Jne. No mul oli lihtsalt paremat muusikat vaja. Kust tuli idee Johniga (Big John, meie must mees) särgid ära vahetada? No mul oli lihtne, see suur T-särk sobis hästi, aga minu särk jäi talle veits väikseks...huvitav huvitav. Kust tuli idee tagasiteel murukastjate all ennast leotada keset küla? Sinisena ja väriseva lõuaga hosteli tagasi jõudes. Kuivad riided selga ja pidu läheb edasi. Egle DJ pulti. Kella poole 3 paiku pistab Karlsson pea uksevahelt sisse, vaatab Brentile otsa: „Ise tead mees, hommikul kell 6 panen suitsualarmi tööle!“ Ja kaob. Aga vanadus teeb oma töö. Mina pakkisin oma kodinad juba 3 ajal kokku ja magama...Eile oli naaatsa slow päev. Wonder why? Hetkel Ave õitseb siin sajaga...aga sellest me ei räägi:p

Kuidas see kõik nüüd siis alguse sai? Toimub vist pöördumatu muutumine. Nüüd olen mina see, kes poole ööni rahvale muusikat mängib ja hosteli vara lõhub. Koostöös Adamiga saime eile õhtul lahti EXIT valgustist laes. Ise nad tahtsid Johniga minuga kakelda ja peksa ei saanud mitte ainult nemad kaks, vaid kahjustatud sai ka maja vara. Olin hirmus asjapulk seda fiksima, aga nad ei tahtnud lasta mul Mäkaiverit mängida. Karlsson siis fiksis ise hommikul asju ja ähvardas edaspidised peod südaööl ära lõpetada. Loodetavasti olen mina ingel edasi ja ta ei teagi, kes põhisüüdlane on. Osaliselt olen vastutav ka selle eest, et Ave hommikul Brenti voodis ärkas. No ma lihtsalt valasin oma rummikoksi tema klaasi ümber. Ennast säästes (ei tahtnud rummi ja veini segi lürpida) panin vaesekese silmad klaasistuma. Kuidas see kõik siis juhtus jälle? Brent kukutas minu veiniklaasi koos minuga maha (mhm, küünarnukk jälle marraskil) ja patu lunastamiseks keeras eri kange rummikoksi kokku. Võtsin lonksu, üritasin koksist kohe vabaneda, Ave jäi ohvriks. Nii lihtne see oligi. Piff hakkas ju eile juba poole päeva ajal oma pohmakat ravima veiniga ja jumal paraku on täna tal uus pohmakas. Kui mina öösel kella 1 paiku tuppa laekusin, siis Sixmann juba magas. Laksasin tule põlema, et taaskord hambapasta asemel näokoorijaga hambaid mitte pesta üritada. Vannitoast tagasi jõudes oli tuli jälle surnuks löödud. No krt, kaua mul siis läks nende hammastega? Keegi ei tea. Üritasin siis pimedas riideid seljast saada ja voodi üles leida. Võttis aega. Kohmnerdamine selgelt ei teinud Sixmanni uinumist kergemaks. Kukkus itsitama kui ma aru ei taipand kas panin sokid või stringid tossu sisse. Käskis tule põlema panna. Ja kui ta mind siis nägi, oli sekundiga voodist maas, kaamera käes ja filmis. Mai saa öelda, et see naljakas oleks onju kui purjus inimene vett juua tahab ja külmkapis siis vorstid avastab. Selle vorstiga oli mul tarvis millegipärast Gerti voodisse ronida (tema tilkus ikka veel rõdul) ja suurematest vorstidest rääkima hakata inglise keeles. Voodi rüvetatud, üritasin pea ees sealt alla tulla Sixmanni poolikut õhulendu imiteerides (oli kord, kus piff oleks lülisamba pooleks kukkunud, aga suutis varvastega seinast haarata ja ellu jääda). Edasine plaan nägi ette rõdule purjus Avet filmima minna. Six arvas, et püksid tuleks jalga panna. Mina keeldusin (Six alandlikult küsis, et kas peaks püksid jalga panema ja minu otsekohene vastus oli: „Eiii pane pükse jalga“). Jah kõige selle kohta on meil videosüüdistus olemas, aga seda te jube kahjuks ei näe. Lippasin siis oma nunnus lühikeses roosas ööriides rõdule. Ave pilk seisis täpselt ühel kohal ja oli vaid aja küsimus kui ta tooliga siruli käis (jah, saime videosse). Piff ei suutnud sõna Hiiumaa grammatiliselt õigesti kirjutada ja Leedu sokutas kaardil Venemaale. Vabsee aru ei saanud, et miks ta teisel pool Lätit peaks olema. Tsikk ärkas hommikul 9 paiku Brenti voodis, aga hämmastaval kombel mäletas kõike ja suutis omal jalal oma tuppa ronida! Mina ronisin voodisse poole 2 paiku öösel ja lubasin, et kes järgmine päev combatit teha tahavad, need peavad ise hakkama saama kahjuks. Siiski siiski, minu plaanid vabsee vett ei pea. Täna andsin trenni kell 12 juba. Anomaalia kuidas tsikid hommikul nii virged on. Aga noh osalisi oli tavalise 10 asemel 4, selgelt. Neil läheb täna õhtul pidu edasi. Aga minu lubadus hetkel on kell 20 voodisse ronida...

No ei ole aega asjadega kursis hoida. Katsu ise päevast päeva süüa ja magada. Ma ei leia aega isegi tukastamiseks enam. See nädal oleme ühe päeva tööl käinud. Esmaspäeval korjasime 3h viinamarju ja pärst seda see leboland lahti läks. Hirrmus. Asjad on muutunud. Kui varem oli nii, et me kell 20 voodis olime ja värdjateks sõimasime kõiki, kes 2h kauem üleval olid. Ja lausidiootideks neid, kes poole ööni pidu panid. Siis nüüd on nii, et Eesti tsikid lahkuvad viimastena rõdult. Laupäeval oli grillipidu Karlssoni poolt. Pühapäeval Saksa tibide ärasaatmispidu. Esmaspäeval töönädala lõpu tähistamine. Teisipäeval maleõhtu veiniga. Kolmapäeval grillipidu viinamarja-võllide poolt. Täna Sandra sünnipäevapidu. Homme lihtsalt reede (sest noh meeletult kiire nädal on olnud ju), ehk siis nädalavahetuse vastuvõtupidu. Laupäeval tuleb kohaliku klubi ülevaatamine (ehk siis kerge laulu-ja tantsupidu). Ma teile ütlen, et raudne tervis peab olema, et sellele kõigele vastu pidada. Mis sai plaanist Austraalias kaine olla ja tööd teha? Kainet päeva ple juba 7 päeva näinud. Ave käib närviliselt ringi ja tahab peale võtta, sest kell on 12 juba ju. Eilne koduvein on oma töö teinud.Erik saatis paki Kalevi shokolaadi ja isetehtud leivaga. Pakkusin siis Adamile ja Brentile kah leiba, mille eest olen ise valmis suuri sõdu ja lahinguid maha pidama. Ja mida nemad tegid? Sülitasid selle välja. Kasssa saad aru? Aru ma eitaipa, mis neil aussidel viga on. Sõidavad valel pool teed. Päike käib valepidi. Verivorsti ja leiba ei söö. Aga muidu täitsa normaalne rahvas. Katsun oma loppis näo nüüd kokku võtta ja jooksmas ära käia. Muidu hakkab veel minu taguots ka täiskuud meenutama äkki...

Asi kisub käest ära. Jälle kergelt vine all. Karlsson vedas taaskord veini ostma. A mis siin muud teha. Tööl pole käinud juba 3 päeva ja enne ülehomset pole lootustki. Kuivõrd tegevusplaan ei näe ette muud kui magamist (eile lasin 13h jutti) ja söömist (eile õhtul kell 22 kloppisime köögis mune vahule – magusavajadus ajas koogelmoogelit keevitama), siis võtsin ette ja värvisin Gerti blondiks.

Ma ütlen, et pätiks me siin hakkame. Just õppisime poistelt kuidas pesumasinat vatitikkudega käima panna (muidu on see 3AUD). Ja päääris palju pesu sai pestud!

Toitume surnuks

Esimest korda tegin silmad lahti kella 6 paiku. Olgu ära öeldud, et täna on laupäev. Eilne õhtu läks vähe pikemalt. Shirazi süü! Isegi Gerti kukkus jooma ja ajas pool klaasi Shirazi piljardilauale. Vat vaga vesi, sügav põhi. Teist korda tegin silmad lahti 8 paiku kui Sixmann seisis mu voodi ees kohvitass näpus. Kassa kujutad pilti teenindust?! Ütles, et mõtles mu vastu hea olla täna...hommikul. Aga noh öösel tuli teda ka magama peksta. Eit lihtsalt jauras ja taidles ja mölises. Tahtis kõik külmkapid tühjaks teha, aga mina ei võtnud vedu. Hommikul oli kogu hosteli rahval kerge mälumäng. Või noh neil polnud, kes pole veel magama saanudki. Üks Ben´idest sai 8 paiku teada, et peab tööle minema (1,5h und ja põrand kõigub, aga noh peab ju meeldima). Ja teine Ben tegi teatavaks, et mul on kõige sinisemad silmad mida tema üldse näinud on. No järgmine lause oli muidugi, et tema pruta on rootslanna. Jälle ikaldus. Hiljem teavitas meie maailma kõige ilusama naeratusega John, et mina olen tema favourite. Aga järgmine lause oli, et Ave (kah meie masti Eesti tibi) is the best. Jälle ikaldus.
Sixmann tegi meile kuhja pannkooke vahtrasiirupiga hommikusöögiks. Algus on paljutõotav. Pärast hommikusööki saime nädala palga kätte. Eriti meeldiv. Nüüd lõunaks teeb Adam meile shushit ja puuviljasalatit ning õhtul on jälle Karlssoni poolt grill. Tähendab, asi hakkab mulle järjest enam meeldima! Hetkel on kerge segadus, et kas minna jooksma enne lõunasööki või võtta järgmine Shiraz lahti...Võtsin Shirazi.
Ja Bakery House tõi just saiakesi, kukleid ja MUSTA leiba jälle tasuta. Ma teile ütlen, et elu siin ON raske!
Kassa kujutad pilti! Mina tegin shushit, noh elus teist korda. Põdesin hullult, sest teadsin, et Natsuki (Japsi tibi) on ka lauda oodatud. Ja ta kiitis. Oli suisa üllatunud. Vat see on tänase päeva higlight! Oodakem siis nüüd veel õhtust grilli.

Oeh oeh oeh! Tööpäevad 8h ja trennid otsa. Sry Katre, eiiii ole aega kirjutada! Mis siis siin vahepeal selgunud on? Ütleme nii, et asju. Adam ja Brent (jah, kutid, kes meid toidavad ja kohaliku eluga kurssi viivad) on valgustajateks. Tuli välja mitu tõsiasja. Esiteks, et keegi ei julge meiega siin hostelis suhelda, sest me olevat liiga ilusad. Teiseks, et kõik on nüüd Adami ja Brenti peale raskelt kadedad, et nemad meiega suhtlevad. Käivat suisa jutud, et me sebime nendega ja värki. Noh külajutud, millega mina harjunud olen. Pole oluline. Põnevam on hoopis see, et oleme siin tibidele eeskujuks. Kõvem sportimine läks lahti umbes sellest ajast kui meie siia jõudsime. Tsikid teevad nüüd juba rohkem trenni kui mina. Mind pandi 4 korda nädalas neid juhendama ja „minuvabadel“ päevadel käivad jooksmas. Nii mõnigi on paari nädalaga 2kg alla võtnud. Tundub, et algatusel on aktsioon, kus teavitatakse ka kohalikke Loxtoni elanikke toimuvatest trennidest ja meile eraldatakse äkki isegi suurem treeningruum. Näis.
Viinamarjadest olen ma igatahes umbes. Igal hommikul kell 6 äratus ja hakkab jälle otsast peale. Ühelt põllult teisele. Päike üleval (mhm üle 30C), takjad all ja viinamarjad kusagil vahepeal. Aga meeleolu on koguaeg üks. Klahvid kõrvuni. Hommik algab „Tere hommikust põllumehed!“ lausega ja ühtlane möla õhtani välja. Gerti teeb põllul kiirusrekordeid korjamise alal, aga puhtalt tänu meile. Ta lihtsalt eiii suuda meie möla taluda. Silmi peast häbenenud on juba tuhandeid kordi. Meie olem aga parandamatud. Eile hommikul bussis leiutasime uue sõna, mis tekitas Gertis tahtmise meid kohapeal maha lasta. Jutt oli töömehe kätest. Nimelt, meie käed ei näe välja enam eriti naiselikud. Rakkus ja mustad ja tuimad. Asjad ei püsi käes. Tahtsime väljamaalastele selgeks teha väljendit „näpud on nagu lehma nisad“. Aga kuidas on inglise keeles sõna nisa? Seletame siis, et nohh cow ja teeme lüpsmisliigutusi. No ei tule. You know like cow nipples? We have nipple-fingers! Kapish? Kanada kutt kujutas seda elavalt ette ja ütles, et ok rohkem ta saellele mõelda ei taha.
Teate kuidas maitseb känguru liha? Üüüüber hea! Adami näol on meil olemas master-kokk. Natsa kefa on see, et kui ma kunagi veel peaks restorane külastama, siis minust saab neile karm klient. Toiduga on juba raskelt ära hellitatud. Ise teen muidugi jätkuvalt nuudleid. Harva.
Üks asi on kidel, et siin ma õpin profiks sigareti-keerajaks. Peale meie kolme ja Kandada kuti (Aleks) suitsetavad siin kõik. Ahelas. Poest nad suitsu ei osta. Lihtsalt materjali. Hinnavahe olevat vähemalt kolmekordne. Vabal ajal tegeletakse suitsude meisterdamisega ja kui aega üle jääb, siis suitsetamisega.
Tänase päeva highlight oli taaskord veini ostmine. Jah, jälle 12 pudelit 35AUD eest. Tavaline eks? Asja teeb pisut erilisemaks see, et põllul ma vandusin, et seda krdi Shiraz veini ei joo ma kordagi oma elu jooksul. Nende marjade korjamine on tegevus, mis võiks olemata olla. Jaa need bladi shirazid on kallid. Kutid saavad kasti eest 25AUD. Meie saame kasti (umbes 15kg) korjamise eest 2AUD. Ja ma eiii taha teada, mis see pudel poes maksab. Kim (töödejuhataja) tõmbas kildu (mis võib ka vabalt mitte kild olla), et kui nende marjade kastid pole piisavalt täis korjatud, siis tulevad relvad mängu. Marjad lähevad nimelt mingitele Itaalja tüüpidele, kes nalja ei mõista. Röögivad ja vehivad relvadega. Shirazid korjates korrutame meie Sixmanniga vaid ühte lauset „nurgad täis, nurgad täis, kuhi peale, kuhi peale, mehed saavad surma, mehed saavad surma!“. Mis ma aga öelda tahan, on see, et täna ostsime 12 pudelit Shirazi ja vanaraisk kui hea see on! Ei imesta, et mehed surma saavad kui meie tööd ei tee.

Olukord järgmine. Oleme kõva 4 päeva viinamarjades rüganud ja mandlivoolikuid otsa teinud. Pole paha. Rutsi tuleb. Vähe küll (maksud maha exole), aga tuleb. Vähemalt hoiame latti kõrgel ja püsime stabiilselt esiviisikus käbeduse osas (paar kutti suudavad ära teha eesti maanaistele). Krdi mafiosside värk ma ütlen. Esimesel päeval saadetakse punt matse põllule ja siis vaadatakse, et kes kiiremad on ja valitakse neist põhitiim välja. Meie oleme õnneks nende 8 esi-matsi seas. See tagab meile mõneks ajaks igapäevase töörügamise võimaluse kindla viinamarja-bossi juures. Teised jõlguvad erinevate farmerite vahet. Eile oli korjamis-master Gerti (esikohal Kanada robot-korjamismasin Alexiga), täna võtsin juhtimise üle. Selge on aga see, et tulevikus õpetatakse siin ajalootunnis Exmaster ja Sixmanni (hirmu)valitsemisajastut.
Eile andin siin hostelis esimese Combati tunni. Osalisi oli 10 ja pealtvaatajaid teine sama palju. Asi meeldis ja olin sunnitud tunniplaani kokku panema. Kõik tahavad hirmsasti maksta ka selle eest ja ei saa ju kätt ette panna kui kommiraha pakutakse. No näis kauaks rahval tahtmist jätkub. Üks kutt kinkis huuleläike mulle tunni eest! Vat sellist tasu pole veel varem saanud. Tahab homme koos jooksma minna, noh et need musklid jälle välja tuleksid, mis tal 4 kuud tagasi Inglismaal veel olid hirmus head olnud. Vaatame, mis teha annab. Käisin ise ka täna kaalu peal ja no jumal paraku 3kg vähem kui kuu aega tagasi. Vat see on kui enam trenni ei tee looma moodi ja süüa ei taha tuhandete kilode kaupa. Ja pappi ei raatsi kulutada muu kui nuudlite peale. Hirmuga sõin hjuuudz tahvli shoksi korraga sisse. Greete, palun saada nüüd see kast nuudleid meile siia ära!
Täna on reede onju, seega palgapäev, seega joomarluse õhtu. Ilmselgelt oleme meie vanaks jäänud. No ei oska enam noortega koos pidu panna. Suudame kella 22ni seltskondlikud olla, veini lonksata ja mõned ringid kaarte mängida. Sealt edasi voodilaks. Noored jäävad võidu peale alksi-mänge mängima. Hetkel toimub koridoris väike lööma moodi tegevus jälle ja selge on see, et enne hommikut see pull otsa ei saa. Tuleb minna näod meelde jätta ja vaatame siis, kes hommikul bussi peale astuma peab!

Pidusöömaaeg toimus. Ja oi milline, kahemilline. Vähid, liha, salatid jne. Vastutasuks isegi veini ei pidanud andma, kuttidel oli enda õlu. Te siiski pole valetanud Austraalia kuttide kohta. Päris pooleks petetud meid ikka pole. Tüübid on sõbralikud ja eriti abivalmid. Kokkavad, viskavad kildu ja pesevad nõud ka ära. Olgu olgu, on Eestis ka selliseid mehi. Kutid said suhteliselt kiiresti selgeks, et me oleme totaalselt orjadeks ostetavad lihtsalt shokolaadi eest. Toodi shoksi varud toast välja ja igavene sõprus sai alguse (isegi täna hommikul pisteti hommikusöögi ajal lagrits pihku mulle). Kui nende varudega lõpetanud olime, siis ajasime umbes 4 Nutella saia veel otsa kumbki. No ja pudel veini. Parajate lõvidena oli meil Sixuga vaja veel internetti minna keset ööd. Noh me peame minema üle tee parki selleks. Aga kuivõrd mina olin oma arvuti aku tühjaks mixinud, siis oli seda vaja ju laadida. Pistikupesa on suhteliselt kõrgel katuse all pargis. No tuleb ronida. Pingile. Ei ulata. Teeb siis Sixmann pätikat mulle, aga mis teha, käed lödiks joodud ja nali peal. Seisame mõlemad pargipingil ja mina ronin Sixule otsa oma juhtmega. Piffil tuleb räme nali peale ja nii ta mu jala lahti lasebki ja nii ma sealt kogu oma suure kehamassiga alla lendan. Astun arvutile peale ja maandun külili pingile. Hüppab piff arvuti juurde, et fuck kas jäi ikka terveks. On mats! Minult vabsee ei küsi, kas mina ellu jäin! Hakkame siis minu vigastusi tuvastama. Näpp puruks ja lahmab verd natsa. Jalg marraskil ja pool külge valus. Elus ühesõnaga. Arvuti kah. Tuleme tagasi ja räägime, et Six lõhkus mu ära. Tüübid ei saanudki asjast aru ja veel hommikul arvasid, et käisime öösel pargis peksmas üksteist!
Gertil me päris korralikult magama jääda ei lasnud õhtul ja kättemaks oli magus hommikul. Tema pidi 6 ajal tõusma, et tööle minna. Hüppab 6:45 tuppa uuesti ja kamandab, et kuulge kumb teist tööle tulla tahab. See peab 5 minutiga valmis olema. Üks koht on veel vaba. Vean pea padjalt lahti ja üritan aru saada kas valutab ja kas tervis on enam vähem või ei. Pea on korras, aga näpp valutab raibe. Mõtlen mõned sekundid. Kle mul käsi nats haige, ma vist eriti ei saa korjata viinamarju täna. Six sai taha minna ve? Ahhh, mida? Eiii, ma magan. No olgu, ma siis tulen ikka ise. Topin ennast ülehelikiirusel riidesse ja hakkan näpu jaoks plaastrit otsima. Tuleb Gerti uuesti uksele. Kle, ei ole ikka vaja, nad ajasid midagi segi. Vanaraisk!
Plääzipäeva pani ka madu tuksi maivõi! Vedeleme hambad laiali jõeääres ja järsku Sixmann kamandab, kle vaata vaata sinna. Vend lihtsalt ujub piki jõge meie poole, roomab kaldale ja meie suunas. Minu esimene liigutus kotti fotoka järgi ja klõpsima. Madu jääb vedelema ja tõstab pead ähvardavalt. Olgu. Kodinad kokku ja minek. Ei tule sellest vedelemisest midagi välja...Just saime teada, et tegu on selle pruun-maoga, noh, et kui laksab, siis poole tunniga oled küpse! Kui tüüpi näed, siis pead liikumatult seisma, et ta sust mööda läheks. A mis meie tegime? Trampisime jalgadega, et noh vibratsioon ja värk, et äkki läheb ära või midagi!

Nagu näha, siis välja meid ei visatud. Isegi korrale kutsuma pole tuldud. Miks? Sest võtsime paari klaasi veiniga ennast ilusaks, tegime mõned koduvideod ja keerasime magama! Perthi kuttidega oli diil, et nemad püüavad kala ja vein on meie poolt. Aga nad said hoopis vähke ja neidki liiga vähe, seega jäi pidusöömaaeg ära. Juba kolmandat päeva koguvad külmikusse neid sõralisi. Hullu moodi tahaks loota, et täna lõpuks saame ikka süüa.Siiani oleme siis ainult joonud, noh oma veini. Hetkel on kell 11 hommikul ja mida meie Sixmanniga teeme? Mhm, õige vastus. Tatistame lakke. Sest nohh, meid on jällegi petetud. Eile rügasime päev otsa mandlipõllul nende kuradi voolikutega. Jah, saime eelmise mandlikuti isa juurde tööle. No need puud on umbes sama vanad vist kui meie ise (seega sajandite vanused) ja oiii vana raisk kui jube möll nendega on. Sõna otseses mõttes kibuvitsapõõsastes taidlemine (riided ribadeks ja kolmveerand niigi mu hõredast juuksepahmakast okstes). Ja need fucking konksud on tal kah nii pehmest traadist, et kui oled just rõõmsalt või vähem rõõmsalt ühe rea ülespaneku lõpetanud, siis sajab terve see kuradi voolikute rida alla. Ja hakkab jälle see j....i otsast peale. 6h jutti inglise-, vene-, ja eestikeelseid roppusi. (Vahemärkus: Sixmann tuletas just meelde, et täna on jälle üürimaksmise päev ja sai kuulda kui vana l...s ta on.) Aga lustlikum osa päevast oli see, et sõime tüübi ploomipuu tühjaks. No ise ta ütles, et siit võite võtta. Ja otseloomulikult ladus Sixmann minu seljakoti ploome täis. 5kg vähemalt. Tagajärgedest on veel vara rääkida...või noh neid õnneks veel pole. WC külastused on endiselt regulaarsed (puudulikud, no saia söömisest). Vana kutsus meid tuppa lõunale ka. Saime jälle talle ja ta prouale rämedalt ja udupeenelt pugeda. Hullumaja kuidas me siin kohalikele juba meeldime. Nad olid suisa kaardilt Eesti asukoha järgi uurinud ja puha. Põõsastes ragistamise vahel saime ise endale konkse juurde meisterdada. Traati lõikuda ja väänata. Hullud sepad ma ütlen. Leppisime vanaga kokku, et homme hommikul kell 9 oleme platsis ja läheb möll edasi. Pole paha, sest tunnitasu on kõvem kui viinamarja korjamisel. Helistab siis päss õhtul üle ja ütleb, et tegite täna jube head tööd ja tänab. Ei no suurepärane jah. Aga lisab, et tulge homme kella 12ks, sest ta ei jõiua kiiremini uusi puid raputatud. Noooh hea küll. Krt viinamarju oleks saanud juba hommikust peale korjata (jah, meil on juba valikuid tekkinud, et kuhu põllule minna...pugemise värk). Magame siis mitu tundi kauem ülejäänud hosteli rahvast (kõik viinamarjades täna) ja lohiseme niisama ringi. Helistab päss uuesti ja ütleb, et nad asjadega natuke hiljapeale jäänud, tulge kella 14ks. Vat, sellepärast me nüüd lakke tatistamegi. Lombakatega jutlema minna ka ei viitsi. Jah, mõlemal korrusel on oma ametlik lombakas olemas. Üks mängis jalkat ja väänas jala välja ja tööl ei käi. Teine (meie korruse lombakas) sõitis rulaga ja väänas jala välja. Mõlemad limpavad karkudega ringi. Rula kutt on see, kes mind pidevalt kossu mängima kutsus. Lähen ma jee nendega mängima, tahaks ellu jääda või nii.
Täna õhtul peaks uut rahvast tulema siia. Noh tuleb vist näitama hakata, kes siin boss on ja mis on lubatud ja mis mitte.Ilmselgelt on lubatud ainult oma toas istumine ja vait olemine. Hommikul pugesime jälle Lesliele ja saime teada, et tulemas on üks kutt...mmmm. Koos tibiga...damit. Keegi Susanne ja 2 prantsuse tibi. No krt, nagu neid naisi siin vähe veel oleks. Siiani oleme küll meie üle küla eided, aga kui peaks laekuma mõni 2 meetrine modell, siis kahjuks võib juhtuda täbar olukord tema jaoks ja buss läheb 20min pärast järgmisel hommikul!

Kõik sai alguse sellest, et eile saime tööd teha. Kutt nimega Anthony võttis vist asja isiklikult, et eided tast rohkem marju korjavad ja hakkas võitu taga ajama. Korjamistehnikast me muidugi ei räägi ja juurde valetatud numbritest kah. Aga see selleks. Tüübil on maailma kõige hullem aktsent üldse. Pärit inglismaalt, aga ka inglased ei pidavat temast aru saama. Enamus inimesi hostelis väldivad pikemat jutuajamist temaha. Mida sa ikka küsid 4x WHAT? Küsib siis kutt päeva lõpus minult, et palju korjasid? Mina, et ahh 104 täna ainult. Tüübil tuleb kunni nägu ette, pff ma panin 124. Bastard, ütlesin otse näkku. Ja milleks seda kõike vaja oli? Õige vastus on, et jooma hakata! Küsis vagude vahel Sixmannilt kah, et noh kas reedel ikka jooma hakkate?
Pärast õhtusööki pesen nõusid ja Perthi kutt pakub viskit. Ma, et ei oi seda ma küll ei taha...paku viina või veini, siis on teine asi. Jättis meelde. Viskasin veel kildu (nagu ma seda teha oskaks), et kas panite seda liha peale kah (tegid ahjus eriti hõrgutavat liharooga)? Kutid jäid üksteisele otsa vahtima tummalt ja kui köögist lahkusin, siis oli kuulda, et kuule pääris hea idee ju. Loomaliha viskiga...jaikss! Sealt see pidu alguse sai.
Edasised sündmused arenesid öösel. Nimelt poole kahe paiku toimus koridoris selline trall ja tagaajamine, et Whitney Huston oli ka poisike selle kõrval eelmine reede. Kutt käis ja lõugas täiest kõrist ja tagus rusikatega ustele. Teised tüübid üritasid rahustada ja magama vedada, aga nu tolku maala. Karlsson käis öö jooksul 3 korda tüüpi korrale kutsumas. Kuulda oli nõude lõhkumist ja sõimu ja noh igasuguseid asju, mis eriti purjus nolgiga kaasas käib. Päeval saime lisainfot, et kjutil oli nuga taskus ja tema korralekutsumine seega suhteliselt ohtlik tegevus. Hommikul enne kella 7 koputas Leslie tüübi uksele ja ütles, et paki asjad, buss läheb 20min pärast. Jah, tegu oli meie Anthony´ga. Sai kinga. Üks joodik ja rahurikkuja jälle vähem. Nüüd on selgelt meie kord. Karlsson viis mind ja Sixmanni täna kahte veinivabrikusse. Tagasi tulime 12 pudeli veiniga (35AUD). Seda võimalust ta teistele polevat pakkunud ja ülejäänud hosteli rahvas ei teagi, käivad poes kalli alko järel. Huvitav, mis meid sellisesse eelistatud seisusesse on viinud? Kas see pugemine? Ühesõnaga on nüüd reaalne võimalus, et homme hommikul koputatakse meie uksele: „Buss läheb 20min pärast“!

No ei lastud ka täna lakke sülitada. Peksti viiamarju korjama. No mis see 850kg viinamarju näkku 5 tunniga siis ikka on. Eesti naiste jaoks lihtsus. Loomulikult tegime meie kolmekesi kõige suuremad numbrid. Perthi kutid nimetasid meid masinateks. Kus mas siis ei ole masin kui kutt korjab 90 pange ja mina 107 sama ajaga. Näpp on villis. Ja selg on pekkis. Nagu see loeks.
Sixmann lasi ennast emasel koeral karata. Ja Whitney Huston kolis täna välja hostelist oma sõbrannaga. Naaiss. Sõime välja. Tegelikult on enamus peoloomi jalga lasnud. Varsti oleme meie siin vanad kalad ja kehtestame uutele reegleid. Kunnid in da house.
Lähen jooksen nüüd viieka peale!

Hommik. Kell 9. Luugid lahti, ei viitsi ärgata. Paneme päevaplaani paika. Sööme hommikust ja siis sülitame lakke võidu terve päeva. Edasi lähme veini järgi. Eile Karlsson (hosteli onu, kes lihtsalt näeb välja Karlsson...noh muidu on ta Ungarist pärist elu muhe vana...Jo) pakkus, et viib meid kohalikku farmi kus saab 35 AUD eest 12 pudelit veini. Lõpuks ometi, 24.veeb oli viimane päev kus tilga alkot saime. Selle maa pinnal pole keel promilli tundnud. Mõeldud, mõeldud. Loivame kööki, teeme kaerahelbeputru (mhm, tervislikud jah). Lendab Leslie (hosteli proua) sisse ja küsib, et viinamarju tahate korjata? Ehh noh muidugi tahame, et mis päeval? Nohe kohe praegu kui valmis olete. Õuu jee. Tööd jätkus 1,5h. Noh veini raha vähemalt teenib tagasi. Kahju on muidugi natuke sellest, et järgmine aasta need põõsad enam vilja ei kanna kust Sixmann üle käis. Viinamarju korjatakse nii, et tõmbad kobara põõsast lahti ja viskad pange. Sixmann tõmbas tavaliselt pool põõsast korraga välja. Ja pooled kobarad maandusid tema makku pange asemel. Olgu olgu Six, ma katsun sind mitte mõnitada iga jumala blogi sees:P Ajasime farmi peremehega veel juttu ja pugesime nagu ikka. Kogu tööpäev. Uurisime, et siin põllul madusid ka on? Oiii küllalt jah. Khm khm, thanks man! Ja redbellyga on nii, et kui kohe haiglasse ei saa, siis 15min viskad ilusti luisika nurka. No selge, jõuab vähemalt koju heistada, et hiad aega siis nüüd!
Veini järgi kah täna ei lähe. Karlsson lükkas homsele selle. Noh ongi tegevust, sest muidu oleks homme AINULT lakkesülitamise päev. Ei taha küll ära sõnuda, aga esmaspäevast pidi korralik viinamarjade korjamine lahti minema. Parem oleks. Mind see papp ei kotigi eriti (noh nats ikka), aga tegevust oleks vaja. Kuna siin 2 päeva jälle sadas, siis Bretti (mandlite-päss) paps pole ka helistanud, et printsess-äässad vedage ennast tööle. Eile sain teise raamatu („The World is full of married men. The World is full of divorced women“) läbi ja alustasin kolmandat. Vahelduseks õudukat jälle. Muud tööd ei saa, siis raamatu- ja filmikriitikuks võin iga kell hakata.
Siiski siiski on meil tänase päeva tippsündmus veel ees. Kohalik pagariäri toob igal teisipäeval kandikute ja kottidega saiakesi, sõõrikuid, kreemitaskuid, lihtsalt saiu ja kooke tasuta siia. See tähendab et lõunast saati peame valvet ja käime iga poole tunni tagant kööki üle kontrollimas. Mhm, sellepärast me ülepäeviti 5-7km ringe jooksmas käimegi:P Ühel ümbermõõt kasvab, teisel kahaneb.
Jutlesime täna ühe Perthist pärit tüübiga imetabasest Perthi rannast. Oh ilus rand on jah meil seal, aga iga paari aasta jooksul paneb hai seal mõne supleja kinni. Aga sellest pole midagi, seal rünnakuid vähje. Adelaidei rannas on neid rohkem. WTF?? Minu Adelaides? Kas ma sellist Austraaliat tahtsin? Jah, tahtsin küll!!!

Kuidas me eile tööl käisime ja öösel ei maganud!

Katre nõuab igal hommikul uut blogi. No ei saa lubada. Pean vähemalt nädala koguma materjali. Sest mis ma sellest ikka kirjutan, et oleme Loxtoni klounid ja käime pervaritest kohalikke lõbustamas jõeääres. Vähemalt sisustavad mehed lõunapause asjalikult ja ei toitu, vaid käivad „jõge“ imetlemas ja muruplatsil suitsu tegemas. Ega nad kahte bikiinides tsikki ikka tähele ei pane. Seega räägin parem meie tööst. Noh kui seda on, eksole.
Eile oli selles mandlifarmis meil viimane tööpäev. Noh kõva 4 poolikut päeva ja tehtud! Korjasime hommikul tunniga konksud maha ja tundus, et valmis. Kahju. Nii me ei rikastugi ju mitte kunagi. Aga kui ei anta võimalust rikastuda, siis kõhu peab vähemalt täis saama. Mõeldud, mõeldud! Tuleb Sixmann viinamarjaraksu saata. Sai selleks ju ekstra kilekott kaasa võetud. Mina olin juba pool seljakotti mandleid täis ladunud. Teeme siis näo, et lähme voolikuid üle pingutama. No loomulikult viinamarjapõllu poole. Üllatusena tuleb avastus, et oi üks rida konkse veel korjamata. Six, sina mine toitu koju tooma, ma lähen korjan konksud ära. Tehtud. Vaatan, et peremees ka juba ootab. Lähen siis juurde ja küsin, et noh tundub, et tehtud? Kutt noogutab, ja jah see osa tööst jah, aga nüüd teine osa ees. Juhhuu. Silmad löövad särama. Dollari märgid pupillide asemel. Kutt: „Kus Signe on?“ Mina, et sealpool, no pingutab voolikuid üle. Näitan julgelt suuna ka kätte. Kutt: „Ahah, lõpetab veel, hästi!“ Noogutan. Jääme siis mõlemad käed puusas ringi vahtima. Tüpm tü tüüü. Imelik juba. Küsin siis, et aga mis me edasi teeme. Kutt: „Ahah jah, käite kogu põllu uuesti läbi ja korjate kõik oksad kokku, mis ma just maha lõikasin, ja veate nendesse vahedesse ja panete niipid, et saan masinaga ära korjata!“ A, no selge, lihtne. Sixmann ilmub põõsast välja ja hooopis teisest suunast, punnis kilekott näpus. Topib selle kähku mu seljakotti, endal nägu punane ja suu kõrvuni kunstnaeratusest. Okste korjamise käigus käime maha kõva 10km, lihtsate arvutuste järgi. Alguses tundub, et easy money. Jaluta ja papp tilgub. Aga krt tunni pärast on taguots haige ja jalad lödid. Mõtteid mõlgutades ja kilomeetreid kokku arvutades lohisen puude vahel. Sixmannn kuule, känguru minu real!!! Ei kuule raibe. Sixmannnn, kängulut tahad näha või eiii?! Minu real on üks otse ees. Ilmub tibi puude vahelt ja vahib mulle otsa. Ahh? Duhh, vaata teisele poole. Assaraisk, on jah. Tsau kängu. Tüüp passib eriti kurjakuulutava pilguga. Liigume lähemale. Kle, ega ma eriti lähemale ei julge minna. Ma ka ei julge. Aga oota siin, ma toon fotoka. Sixmann känguruvalves ja mina tuiskan fotoka järgi. Loom ootab mu ilusti ära ja laseb kaugelt isegi klõpsida. Luurame lähemale, aga tüüp muutub ähvardavamaks. No kuule, ma pean ju selle rea läbi käima. Tüüp tõuseb tagajalgadele. Okkoo, animal on minust korralikult pikem ja suurem. Ma vist pean ikka teisest reast edasi minema ah? Ah, tead ma lähen lähemale ja kui midagi on, siis hüppan puu taha. Six: „Jah, nagu siin neid palju oleks“. Aga selge on see, et mina suudan ka kõige ohtlikumad metsloomad ära ehmatada. Noh mehed eesotsas. Mis see üks kängu siis ära pole. Ja kutt tõmabki uttu. Tegelt võis ta female ka olla. Nii lähedale ma ei saanud ikka, et täpsemalt järgi uurida. Aga pidi ikka munadega olema kui minema jooksis, eksju.
See töö tehtud, pani kutt meid veel väetisetünne rohu seest välja rohima. Noh, siin võib olla madusid ja asju, olge ettevaatlikud. Okkey, see info polnud nüüd just vajalik. Jupp aega ragistamist, roppusi, palju takjaid ja pinde ja ongi tehtud.
Natuke väsitav päev seljataga, vajume juba 22 ajal voodisse. No nagu sellest hullult tolku oleks. Hostelis juba kolmandat õhtut järjest räige joomine ja pidu. Pooled tüübid pilves ja teised lihtsalt sigalakku täis, aga see on asja leebem pool. Nad on vähemalt vait. Noh peaaegu. Eriti hellalt hakkavad närvidele käima eided. Üks uutest (üleeile tuli ja kohe ilmutas oma ülbet olekut köögiuksele ujudes) kujutab ette, et on vähemalt Whitney Huston. Kui ma poole kolme ajal veel kordagi silma kinni polnud saanud, läksin peldikusse ja jätsin iga fucking näo meelde seal rõdul. Jah, peod toimuvad rõdul, mis on pmts meie toa kõrval. Terve punt möirgab laulda. Noh kui seda nii saab nimetada ja kohalik Whitney lihtsalt röögib üle kogu mudilaskoori nagu solist ikka. Pidu kestab vähemalt 5ni. Koridoris käib keele kõrva ajamine ja tagaajamine võidu röögatuste ja irvetega. Noh, noored tahavad peret luua selgelt. Topin tropid kõrva ja haun mõrvaplaane. Jah, kui tahaks vaikust, siis tuleks võtta hotell onju. Mul pole pidude vastu midagi. Eks ole isegi vähe müratud nooruses...noh, mitte ainult, ka hilises vanurieas veel. Aga krt kolmas öö järjest on juba veits palju. Esimene mõte on solistile üks mõrtsuk-piloot toidu sisse poetada. Ärgu ta parem oma toitu valveta jätku kui mina läheduses olen. Teine mõte on neid piloote terve kastitäis neile tuppa poetada. Kolmas mõte on hommikul esimese asjana see kitarr pooleks lüüa. Noh kogemata.
Saabub hommik. Hostel täis pohmas nägusid ja enamus ei ilmutagi ennast veel. Selget magavad. Kogemata kombel hakkavad meil köögis potid kolinal maha kukkuma. Uuups, kohmakad kuidagi täna. Kööki ilmudes karjun rõõmsalt „Tere hommikust põllumehed“! Sixmann jookseb mööda koridori nagu emane mammut. Uksed vajuvad meil kinni heleda litiga täna millegipärast ja köögikapi uksed ei taha ka kinni jääda. Tuleb 3 korda pauguga enne lüüa. Ja tuba on ka kohutav mess. Peab koristama. Tolmuimeja välja, uks lahti ja läheb aasta suurpuhastuseks. Iga pisemgi tolmutera saab ära imetud. Igasuguseid asju võib veel juhtuda....

Mis me siis teinud oleme vahepeal? Ausalt? Sittagi. Perthist panime lennukiga Adelaide ja olime öö seal hostelis. Muidu tip top, aga Saksa tibi sakkis. Oli ühte meie voodisse roninud, et oi me arvasime, et rohkem kedagi ei tule ja ma tahan sõbrannaga ühes toas olla. Peksime voodist maha ja pidi sõbranje kõrvale ronima. Siis veel pahurdas ka, et miks tule põlema panete jne. Ei taha tuld, siis võta hotell, piff! A Adelaide on linn, kuhu mina äkki isegi elama kolin (kunagi). Bussiga Adelaidest Loxtoni 3,5h. Elusad ja kutud kängurud teeääres. Kohalik aktivist bussis. Tädi rääkis kõik külauudised paugust ära ja jagas umbes 2 miljon soovitust. Et ärge kraanivett keetmata jooge (uskuge mind, seda ei taha ka keedetuna juua...kohvisolkija), ostke kohe sääsetõrje, ärge kohe kindlasti jõkke ujuma minge (eriti dangerous värk), põllul pange kindlasti müts pähe, jah punaselg ämblikke on siin kah jne jne. Ja kui te hostelis ellu ei jää,siis otsige mind üles ja võtan teid enda juurde. Meeldiv, aga miks me ei peaks ellu jääma? Hostelisse sisse astudes vahib adminni letilt vastu Mõrtsuk-Piloot putukas enne adminnitädi. Täidame oma paberid ära ja plekime nädala papi ette. Sisse astub kohalik ülemeelikuks joonud noormees ja tutvub käteldes, endal sama mõrtsuk putukas särgil. Näidatakse maja. Toas puudub lubatud telekas, aga suva see. Köögis söövad noored õhtust ja üks tibi kargab kiljudes püsti, sest mõrtsuk-putukas hüppas just tema toidu sisse. Okkkei, vahime Sixmanniga tõtt – kas me sellist Austraaliat tahtsime? Hõõrume käsi kokku, jah tahtsime küll! Toas käitume nagu printsessid ennemuiste. Nõuame teipi ja teibime aknavahed kinni, sest sealt tuleb lademetse piloot-putukaid sisse. Noh tegelt on nad kõigest pöidlasuurused rohutirtsud, kes kisendavad, lendavad, ronivad ja hüppavad! Ütleme ette ära, et nüüdseks oleme harjunud, et vannituba on neid paksult täis õhtuti (liialdamata) ja toas saab enne magamaminekut korralik tapatöö tehtud. Sest no mulle ikka eriti ei meeldi kui nad öösel näkku lendavad ja juustesse kinni jäävad (jah, nii on olnud). Dushi all toimub kino siis kui piloodid sind ründama kukuvad. No nemad põgenevad vee eest singu jalgadele ronides. Eile öösel oli neid majas nii palju, et saksa tibid võtsid tolmuimeja ja käisid terve korruse üle. Me ka koristasime täna laipu vood ialt. Tänavd kubisevad pilootides õhtuti. Neid pole aind siis kui sajab. Ja päeval päiksega ka pole (tulevad hämaras sooja ilmaga).
Passisime 5 päeva ilma tööta. Selgus siis mis? Et ega siin tööd eriti polegi. Kohalikelgi pole. Üle 10 aasta nii ikalduslik suvi, et tööst on puudus. Varem oli pidevalt töötajate kriis. Mõned teevad 2 päeva tööd ja siis nädala passivad tühja. Nukker natsa. Mis teha? Käime jooksmas (5km ringi on raske välja nuputada, sest see on umbes linnakese ümbermõõt), sööme, magame, sööme, loeme, magame, sööme, magame, sööme. Reedel aga tuli tädi ja küsis, et no olete homme valmis? Me saime esimese laksuga aru, et hosteli koristama. Jah oleme, muidugi oleme. Peaasi, et pappi saaks või tasuta elamist või mida iganes. Hommikul siis selgub, et ei, põllale tuleb minna hoopis. Ja ainult meie Sixmanniga kahekesi. Viiakse siis kohale ja onu küsib, et no kas olete seda tööd varem ka teinud? Me, et aaammm, vist mitte...kui see on viinamarjade korjamine, siis noh Eestis meil neid pole. Onu ütleb, et njah, tal ka pole! Sõidutab meid autokastis mööda oma põldu ringi (puude vahel) ja näitab, et vat kui teil juurde on vaja siis neid konkse saate siit. Enne seda tõi kuuri alt jupi nööri kah, millepeale meil silmad suureks läksid ja temal naeratus näole tuli. Hmm, kas tibi võõra onju juures farmis. Järgmiseks võtab raudkonksud (traadist kokku keeratud haagid) ja viskab kasti. Okkei, nüüd hakkab juba naljakas. Nöörid ja konksud ja möllud. Näitab siis ette, et mis meid ees ootab. Võtab puude alt kaks veevoolikut ja sikutab täiega ja haagib need konksuga puu külge kinni. Läheb kaks puud edasi ja teeb sama. Olgu, pilt selge. Voolikud tuleb maast üles tõsta, et masin saaks saagi maast ära korjata. Pool päeva me isegi ei tea, et tegu oli mandlitega. Hakkame siis tööga pihta. Puude read on 400m pikad. Esimesed 2 rida on kuulda ainult kahe piffi roppusi ja sõimu ja vingu, et krt mai saa ju. Siis tekib vilumus. Päss ise ka ei tea kuidas asja lihtsam teha on. Tekitame omad nipid ja töö lippab.Küüned nullis, pluus puru, ise üleni nagu mudakäi ja pooled juuksed puuokstes. Aga õnnelikud! 4h ja töö tehtud. Vahepeal jõuame naabri põllal viinamarju söömas käia. No mine pekki kuiii head! Onu tuleb tagasi ja kiidab, et hea töö ja saate 21 dolts tund (paljud on erikuradi rahul kui 18 saavad oma viinamarjade korjamisega, enamus 13-15 kätte saavad) ja tulge homme jälle. Suunurgad kõrvuni ja koju minek. Täna siis pidime need konksud jälle ära korjama ja edasi panema. Aga kuivõrd 2 Eesti piffi on nii kiired, et masin ei jõua nende eest saaki maha raputada puudelt, siis saime aind 2h tööd teha ja onu kutsus homseks tagasi. Lubas isegi oma isale meid soovitada (noh tööd tegema...noh seda sama tööd). Aga see töö ongi vaid paar päeva ja näis, mis meist edasi saab. Püsige lainel.

Kellel mis head küljed on. Kuala Lumpuri lennujaamas jäi Exmaster näiteks otse lennule minnes magama. Väravast lasti läbi ja tuli oodata veel välisukse avamist, et lennule astuda. Sai toetada ennast veidi mugavamatele pinkidele ja Exmaster siruli ja hambad laiali ja tatt ripakil ja korras. Pilditu. Teised valmis spurtima lennule. Ja nii ongi. Mõni lihtsalt jääb jalapealt magama. Noh sõna otseses mõttes. See on sama nagu Sixmanni tuleb magusa letist eemale kangutada. Tema peale tuleb kärkida. Tuleb vägivalda kasutada. Tuleb üle poe karjuda „ja pärast on jälle – mul on kõht niiiiiii tääiissss...aapiiiii, miiiks ma sõin seda??!!“, siis tal hetkeks meenuvad tema elu piinlikumad momendid ja saab 10 sekundit aru, et pähh ei tohi. Kassasse jalutab ikka õndsa näoga muffin näpus. Parandamatu. Marianne näiteks tõmbab ligi koledaid ja tüütuid ja vägivaldseid. Korduvalt räägitud sellest, et aborigeenid on vägivaldsed kui suuremas pundis liiguvad. Täna siis üks selle nn rassi esindaja astub Mariannele juurde ja küsib, et kust pärit. Õnneks tappa ei andnud, aga palus lahkelt oma maad kasutamiseks.
Päevad pole vennad. Ja kui on olemas selliseid päevi kus tõesti mitte miski ei kordu, siis üks asi ikka kindlasti kordub. Sixmann Exmasteri vaheline vestlus – Six: „Kle, sa mulle massaazi ei taha teha?“ Ex: „Sa tuksi ei taha minna?“
Kaua Gerti meid veel talub? Ausalt? Ta küll ütleb, et meiega on täiega lõbus. Aga tegelt on nii, et meie saabumisega on ka ikaldus igal pool kohal. Kui ühel hommikul Gerti voodi tühi on ja tema kodinaid ka enam nurgas pole, siis on selge...mõõt sai täis. Selliseid matse ikka annab ka otsida muidugi. Taltsuta neid, et nad palja taguotsaga mööda hosteli ringi ei laseks. Et nad linnapeal kuttide ees ennast ja kõiki samal tänaval olevaid naisi ei häbistaks. Et nad natukenegiiii vaiksema häälega irnuks. Et nad toitu kurku ei tõmbaks. Et nad üksteise hambavahesid ei puhastaks fooris rohelist tuld oodates. Et nad toauksi ei lukustaks nii, et teine peldikust tulles kolkima ja manguma peab uksetaga. Et nad natukenegi välja näeks jne jne...
Paar päeva tagasi ostsin uue suure dushigeeli ja eile lasin selle juba ära tõmmata.
Sixmannil on joodikupäevitus konkretselt!
Täna hostelis kaks kleenukest tibi ajasid endale krõpse näost sisse. Kadedus tuli. Leidsime, et njah meie ei saa seda endale lubada. Mitte, et me paksud oleks või midagi. Küürakat parandab aind haud. A meil ple lihtsalt pappi, et seda endale lubada. Krdi Saksa rikkurid rsk. Aga kui Gerti lubaks, siis oleks meie ka juba rikkad – nimelt, tantsiks ühe eriti stiilsete riiete poe aknal hiphoppi räige raha eest. Siis saaks ka endale igat sorti krõpse lubada ja magusat peale määrida.
Pikk Siim ja tema veel pikem sõber rääkisid täna farmitööst. Noh, et ämblikud ikka hammustavad. Suured teevad täiega haiget, aga muidu on korras kõik. Väiksed hammustavad haiglasse või päris kotti. Meeldiv. Ja et ikka pikki pükse vaja, muidu meie kaunid kõverad jalad on pärast puruks. Meeldiv. Ja loomi on igasuguseid ja ära põleb kindlasti ja raha saab rahuldavalt. Me vist hakkame nüüd Eestisse tagasi tulema!

No ühesõnaga...kõik sai alguse sellest kui Exmasteril ja Sixmannil tuli idee minema tõmmata. Austraaliasse. No kuhu siis veel. Seal lubatakse ju ilusaid poisse, head ilma, loodust ja pappi. No ei hakka sellele kõigele kätt ette panema. Tööd on ka siin vähem kui teha tahaks, seega kaotada pole ju midagi. Tuld! Piletid bronnitud, mõni rubla raha krvale pandud ja räme lahkumispidu peetud.
Esimest korda tundub, et asi on perses ALLES Tlna lennujaamas. Easyjeti lennukil otsustab paak kinni külmuda ja kütust mootorisse mitte lasta. Ahso, ei no selge. Lend jääb ära. Või no mis ta ära jääb, lükatakse kõigest järgmisele päevale. Meie suurepärane lend pidi kõva paugu ja paraadiga toimuma 24.veeb...aga no kuna teatud põhjustel härra president ei saanud meid saatma tulla (pidi mingeid matse hoopis vastu võtma), siis selgelt see takistus. Pandi ilusti Ülemiste hotelli magama ja anti süüa kah. Nagu sellest ilgelt tolku oleks? London-Perth lend läks ju ka 24.veeb. Aga ega masterid pilli põõsasse ei küta. Tuleb minna kindlustusse lamenti lööma (see käib nii, et taod jalaga vastu maad ja ütled LAMENT) ja uued piletid bookida. Kindlustuse tädi lubab kõik kinni plekkida kui me vaid uued piletid teeme ja kui me vaid siit Eestist minema tõmbaks. Piletid saime kallimalt kui varem, aga mis teha. Staaridel ju pappi on. No tähendab, plaan on minna Aussi staariks!
Tarc pani masterid ilusti lennukile (no siis on pandud kah) ja minek. Kõigest paarkend tundi lendu ja piina, aga kohal. Punase vaibaga küll vastu ei võetud, aga anname andeks, kell oli ju ka 5:20 hommikul kõigest. Selle eest oli bussijuht eri kuradi kino vend. Kilid oskavad ka nalja teha, mhm.
Vastu võtab masterid 30 kraadi leitsakut ja Gerti. Meie suur juht ja õpetaja. Ausalt! No ei kujuta pilti kuda temata hakkama saaks. Paari päevaga tehtud tel number, pangakonto, tfn number jne jne. Masterid on nagu kaks tölli tal sabas.
Muidugi üks asi on imelik. Et kuidas võetakse staare nii vastu, et neile kohe tööd ei pakuta? Viinamarjad tahtvat korjamist 3 nädalaga ja see periood olevat juba läbi. Ei taipa. Mis teha, tuleb minna parematele jahimaadele. Aga see on juba tulevane peatükk.
Rannas on korra käidud. Isegi rante ei saanud, sest no kohalike nõudel sai 30se kreemiga sisse möksitud ja tolku maala plääzipäevast. Või nohh... Perverdi ikka nägime ju ära (vaata fb pilte) ja ujuda saime kah. Ja no Sixmaster sai oma mullid vees tehtud. Teine suur juht ja õpetaja on meil siin Marianne. Võttis oma pereisalt auto käest ja vedas mastereid mööda linna. Meeldiv! Toidukohtade vallas on juht ja õpetaja Kaja eriti pikk poeg Siim oma veeel pikema sõbraga. Sushit sõi punt Eesti jorsse (masterid oma juhtidega) pargis kus oli toimunud roim. Noh ega iga päev laiba kõrval lõunastada ei saa. Exmaster räägib et kuulge, ega sin see ala niisama piiratud pole ja mente terve persetäis poleks ja maskidega mehed põõsas. Ma räägin teile, et siin on maha löödud mõni. Teised irnuvad ja tõmbavad, et ära enam peale võta ja mis maskides mehi sa nääd, et päris kange kraami peal oled ve? A kui Sixmann läheb võmmilt küsima, et nu mida siin ka toimuma siis ja öeldakse, et kuritegu on toime pandud. Siis jutt muutub. A plaan oli küll minna ninapidi juurde, et kulge ma unustasin oma koti siia põõsasse. Õlled olid sees. Mis nuga? See nuga minu käes?? Ei sellega ma sõin just, aga palun andke mu õlled tagasi, peaks seal laiba külje all olema.
Aitab kah! Hoidke seiklustel silma peal ja kätt pulsil:P