Mis me siis teinud oleme vahepeal? Ausalt? Sittagi. Perthist panime lennukiga Adelaide ja olime öö seal hostelis. Muidu tip top, aga Saksa tibi sakkis. Oli ühte meie voodisse roninud, et oi me arvasime, et rohkem kedagi ei tule ja ma tahan sõbrannaga ühes toas olla. Peksime voodist maha ja pidi sõbranje kõrvale ronima. Siis veel pahurdas ka, et miks tule põlema panete jne. Ei taha tuld, siis võta hotell, piff! A Adelaide on linn, kuhu mina äkki isegi elama kolin (kunagi). Bussiga Adelaidest Loxtoni 3,5h. Elusad ja kutud kängurud teeääres. Kohalik aktivist bussis. Tädi rääkis kõik külauudised paugust ära ja jagas umbes 2 miljon soovitust. Et ärge kraanivett keetmata jooge (uskuge mind, seda ei taha ka keedetuna juua...kohvisolkija), ostke kohe sääsetõrje, ärge kohe kindlasti jõkke ujuma minge (eriti dangerous värk), põllul pange kindlasti müts pähe, jah punaselg ämblikke on siin kah jne jne. Ja kui te hostelis ellu ei jää,siis otsige mind üles ja võtan teid enda juurde. Meeldiv, aga miks me ei peaks ellu jääma? Hostelisse sisse astudes vahib adminni letilt vastu Mõrtsuk-Piloot putukas enne adminnitädi. Täidame oma paberid ära ja plekime nädala papi ette. Sisse astub kohalik ülemeelikuks joonud noormees ja tutvub käteldes, endal sama mõrtsuk putukas särgil. Näidatakse maja. Toas puudub lubatud telekas, aga suva see. Köögis söövad noored õhtust ja üks tibi kargab kiljudes püsti, sest mõrtsuk-putukas hüppas just tema toidu sisse. Okkkei, vahime Sixmanniga tõtt – kas me sellist Austraaliat tahtsime? Hõõrume käsi kokku, jah tahtsime küll! Toas käitume nagu printsessid ennemuiste. Nõuame teipi ja teibime aknavahed kinni, sest sealt tuleb lademetse piloot-putukaid sisse. Noh tegelt on nad kõigest pöidlasuurused rohutirtsud, kes kisendavad, lendavad, ronivad ja hüppavad! Ütleme ette ära, et nüüdseks oleme harjunud, et vannituba on neid paksult täis õhtuti (liialdamata) ja toas saab enne magamaminekut korralik tapatöö tehtud. Sest no mulle ikka eriti ei meeldi kui nad öösel näkku lendavad ja juustesse kinni jäävad (jah, nii on olnud). Dushi all toimub kino siis kui piloodid sind ründama kukuvad. No nemad põgenevad vee eest singu jalgadele ronides. Eile öösel oli neid majas nii palju, et saksa tibid võtsid tolmuimeja ja käisid terve korruse üle. Me ka koristasime täna laipu vood ialt. Tänavd kubisevad pilootides õhtuti. Neid pole aind siis kui sajab. Ja päeval päiksega ka pole (tulevad hämaras sooja ilmaga).
Passisime 5 päeva ilma tööta. Selgus siis mis? Et ega siin tööd eriti polegi. Kohalikelgi pole. Üle 10 aasta nii ikalduslik suvi, et tööst on puudus. Varem oli pidevalt töötajate kriis. Mõned teevad 2 päeva tööd ja siis nädala passivad tühja. Nukker natsa. Mis teha? Käime jooksmas (5km ringi on raske välja nuputada, sest see on umbes linnakese ümbermõõt), sööme, magame, sööme, loeme, magame, sööme, magame, sööme. Reedel aga tuli tädi ja küsis, et no olete homme valmis? Me saime esimese laksuga aru, et hosteli koristama. Jah oleme, muidugi oleme. Peaasi, et pappi saaks või tasuta elamist või mida iganes. Hommikul siis selgub, et ei, põllale tuleb minna hoopis. Ja ainult meie Sixmanniga kahekesi. Viiakse siis kohale ja onu küsib, et no kas olete seda tööd varem ka teinud? Me, et aaammm, vist mitte...kui see on viinamarjade korjamine, siis noh Eestis meil neid pole. Onu ütleb, et njah, tal ka pole! Sõidutab meid autokastis mööda oma põldu ringi (puude vahel) ja näitab, et vat kui teil juurde on vaja siis neid konkse saate siit. Enne seda tõi kuuri alt jupi nööri kah, millepeale meil silmad suureks läksid ja temal naeratus näole tuli. Hmm, kas tibi võõra onju juures farmis. Järgmiseks võtab raudkonksud (traadist kokku keeratud haagid) ja viskab kasti. Okkei, nüüd hakkab juba naljakas. Nöörid ja konksud ja möllud. Näitab siis ette, et mis meid ees ootab. Võtab puude alt kaks veevoolikut ja sikutab täiega ja haagib need konksuga puu külge kinni. Läheb kaks puud edasi ja teeb sama. Olgu, pilt selge. Voolikud tuleb maast üles tõsta, et masin saaks saagi maast ära korjata. Pool päeva me isegi ei tea, et tegu oli mandlitega. Hakkame siis tööga pihta. Puude read on 400m pikad. Esimesed 2 rida on kuulda ainult kahe piffi roppusi ja sõimu ja vingu, et krt mai saa ju. Siis tekib vilumus. Päss ise ka ei tea kuidas asja lihtsam teha on. Tekitame omad nipid ja töö lippab.Küüned nullis, pluus puru, ise üleni nagu mudakäi ja pooled juuksed puuokstes. Aga õnnelikud! 4h ja töö tehtud. Vahepeal jõuame naabri põllal viinamarju söömas käia. No mine pekki kuiii head! Onu tuleb tagasi ja kiidab, et hea töö ja saate 21 dolts tund (paljud on erikuradi rahul kui 18 saavad oma viinamarjade korjamisega, enamus 13-15 kätte saavad) ja tulge homme jälle. Suunurgad kõrvuni ja koju minek. Täna siis pidime need konksud jälle ära korjama ja edasi panema. Aga kuivõrd 2 Eesti piffi on nii kiired, et masin ei jõua nende eest saaki maha raputada puudelt, siis saime aind 2h tööd teha ja onu kutsus homseks tagasi. Lubas isegi oma isale meid soovitada (noh tööd tegema...noh seda sama tööd). Aga see töö ongi vaid paar päeva ja näis, mis meist edasi saab. Püsige lainel.