Käisin eile kinos. Inimesed ikka käivad kinos. Põhiliselt siis vabast ajast ja meelt lahutamas. Vaatasin komöödiat - Die Hard 4. Päris hea jant oli. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Mul oli hoopis küsimus, et paljud meist kinos kaaskodanike peale närvi lähevad? Ooo ma näen kätemerd. Kas teid siis tõesti häirivad popkornikrõbistajad ja cocaluristajad ja kommipaberivägistajad? Ma usun, et veits vererõhku üles saanud on igaüks ka kõvasti rääkijate peale ja erikuradi kõva häälega irnujate pärast. Ei no olgem ikka tolerantsed, ega kino pole ballisaal, kus etiketi järgi peab istuma ja astuma eksole. Aga krt elementaarset viisakust võiks ikka inimestel olla.
Võtame oma kohtadel istet ja jääme põnevusega ootama, et kes meie kõrvale istuvad. No enne filmi on see alati kõige põnevam ja adrenaliini lakke viivam asi ju. Erik sai endale naabriks kolm kutti. Kõik raskejõustiklased ja kaalukategooria üle keskmise. No see selleks. Minu kõrvale istub samast klassist tegelane. Ei ma ei kritiseeri ülekaalulisi inimesi. Põhjuseid on ju erinevaid. Aga minu käsi ei tõuse enam cocat ostma, kui ma 2kg juurde olen võtnud. Eks see ole ka minu enda kretinism ja ei kuulu antud teemasse praegu. Ühesõnaga liigub see tüüp minust kuidagi pressimise peale mööda oma suure kokatopsiga ja sätib istuma. Ei no ole sa kopajuht või USA president, aga pesta võiks ennast ikka. See tegelane oli maikas ja shortsides ja no haises nagu eelmisest suvest saati vett vahetamata nartsissid vaasis. Mina suurendasin eilse kinoseansiga oma kopsumahtu vähemalt liitri võrra. Hingad pead teisele poole pöörates kopsud õhku täis, hoiad hinge kinni kuni lämbumistundeni ja siis hakkad jupikaupa välja hingama. Ja no paaritunnine treening ikka peaks kõvasti arendama.
Tõmban ennast siis vastu Erikut kriipsuks, sest teisele poole ei mahu ja ei taha kah, sest sealt sai hea õhk otsa sekunditega. Aga kui sa kõik selle isegi ilusti üle elad, siis peab ikka järgnema veel midagi sellist, mis sind rohkem irnuma paneb kui Bruce Willise autoga helikopteri alla tulistamine. Nimelt helisevad minu pinginaabril püksid täiest kõrist. Helisevad niikaua kuni ta mobla taskust kätte saab ja ära vaatab, et kes helistab. Okei, ümberkaudsed rahunevad ja keskenduvad filmile. Siis tuleb pinginaabrile sõnum. Noh selle tuut tuut helinaga, mis aga ei ole just madalamale heliastmele pandud, vaid tõesõna kõige kõvema peale. Ei no mis teha, äri peksab sisse. Kutt loeb sms läbi ja vaatab filmi edasi mobla näpus. Seda väärtasjakest enam taskusse panna ei raatsikski ju. Ehk ta alles eile sai selle näiteks ja ei oskagi kohe helinat maha võtta. Aga kas on geniaalsust vaja, et see vidin korraks välja lülitada?
Aga ka see pole veel kõik. Saanud endale imetoreda kala järgi lõhnava pinginaabri cocapurgi ja mobiiltelefoniga, saate kaubapeale kaasa ka röhitsemised. Täiesti tasuta!
Aga ka see pole veel kõik. Kutt tabab ära vaid kõige labasemad naljad ja siis möirgab irnuda. Peenemad killud jooksevad ajusagarast märkamatult läbi.
Aga ka see poel veel kõik. Coca peab kunagi ka ju otsa saama ja kui sa juba joogi eest oled maksnud, siis sa ka tarbid seda täie raha eest. Ometi ei jäta sa ju tilka topsipõhja, sa luristad selle korralikult tühjaks. Ema juba lapsest peale on sisse koolitanud selle, et järgi ei tohi midagi jätta.
Aga ka see pole veel kõik. Pinginaabrile tuleb ka teine kõne sisse. Ka siis lülitatakse kõne ära kui on veendutud helistaja isikus. Noh ilmselt ei ole see biznes enam kinokülastajatele mokkamööda. Tagant reast mainitakse ära, et kaaskodanikega pole vist tarvis jah arvestada.
Aga ka see pole veel kõik. Mingi hetk väsib ju tuharalihas pikast istumisest ära. No ja siis tuleb ju nihelema hakata ja oma meeldivat lehka rohkem esile tuua.
Aga ka see pole veel kõik. Suus keerlevat nätsu ei ole eales võimalik märkamatult mäluda. Kõik peavad kuulma ja nägema kuidas üks nätsunärimine välja näeb.
Vat sellise kogumiku võid saada vaid tühise kinopileti hinna eest.
Ja nüüd palun kiitust minu kannatlikkuse eest. See poel see, et näe mind miski asi häiris ja ma otse ei julgend öelda ja nüüd siis seljataga siin räägin. Asi on selles, et selliseid asju juhtub meiega kinos iga jumala päev.
Vähe sellest, et kinno lastaksegi suures osas vaid tühja kõhuga inimesi, siis tagant reast selgatrampijaid on protsentuaalselt isegi rohkem vist. Ei ole asi kitsates pingivahedes, vaid selles, et kui ikka mina tahan liigutada, siis peab sellest ka eesistuja teada saama.
Edaspidi panen kah mobla kõige kõvema helina peale, sest kui on mingi märulikoht, siis ma ehk ei kuulegi, et vanaema helistab ja pannkooki sööma kutsub.
Get real people!
