Head sekretäride päeva - noh kelle pihta see siis käib:)

Tõstke käsi, kes veel peale minu tunneb rämedat väsimust ja vajab puhkust?!

Kaja rääkis mulle jälle hea loo Tallinna liiklusest. Peatub tema vöötraja ees, et isa ja last üle tee lasta, ning ootab juba mitu sekundit kui tagant lendab mõnusa hooga teine auto sisse. Roolis otseloomulikult vidin, kelle päev kulub kibekiirete toimetuste peale - noh mis need nüüd ongi need küünehooldused ja juuksurid ja solaariumid ja asjad...üks aeg ajab ju teist taga. A ja polegi blond kusjuures. Igatahes on tema vastus Kaja küsimusele "et kuidas sa nagu ei näe, et auto ees seisab?"..."...no ma rääkisin ju mobiiliga!".
Daaaa...dziiisas, kuidas sa nagu aru ei saa, et kui ma mobiiiili käes hoian, siis ei ole ju võimalik jalga pidurile vajutada...
Igatahes mina usun, et tänapäeva kiire elu juures ongi olulisem mobiiiiili teel "ärilõunaid" kokku leppida, no kus kuti käest järgmise spa-päeva jaoks pappi välja nurruda, kui lapsi üle tee lasta!! Asjad on paigas!

Vat ma tahaks rääkida teenindusest meil ja mujal maailmas. Põhiliselt siis ikka meil. Me kõik teame, milline on ettekandjate suhtumine oma töösse ja klientidesse näiteks lõunamaades - head kogemused Barcelonast, Sloveeniast ja isegi Slovakkiast, ei hakka mainimagi Brasiilia ülimeeldivaid teenindajaid. Pidevalt kohal ja puudust pole sul millestki. Mina tahan rääkida hoopis meie endi töösse pühendunud profesionaalidest.

Nu istume pühapä jälle kolmekesi ühes (nime jätan targu mainimata) Tartu pubis. No tegelt Merka liitus pool tundi hiljem ja siis ootasime menüüsid. Olgu öeldud, et enne menüüde saabumist on vähemalt minul juba kõht lülisama ümber paar sõlme keeranud suurest tühjusest. Mul pole menüüd isegi vaja, sest tean täpselt mis sealt tahta. No ka Merka teab, mida tema tahab, aga ülla ülla, seda polegi enam menüüs. No mismõttes ei ole, ma just 2 nädalat tagasi nägin seda seal. Tuleb võtta teine menüü kõrvale ja täitsa olemas nohh! Küsimus jääb muidugi õhku rippuma, et kumb see menüü siis õige on...aga see selleks. Järgneb operatsioon ettekandja ootamine. Vaatame ringi ja oh häda meie teenindajat ju polegi - õigus küll, ta tõmbas ju enne jope selga ja tegi leelet. No ilmselgelt pole meil ju muud vaja, sest kolmveerand tundi tagasi tellisime juba kohvi ära ju - ülerasvunud näod on peas, teile küll süüa ei anna. Vat nüüd ei jagagi matsu, et kas siis mõni teise laua teenindaja peaks meile tähelepanu pöörama või mitte? No ilmselgelt ei pea, sest magu tegi kolmanda sõlme just peale.

Alustame plaaniga "püüa võita ettekandja tähelepanu"...no aga missa püüad, kui meile polegi ju vastavat isikut ette nähtud. Peale veerandtunnist sapiste märkuste loopimist (no näljane inimene on ju kuri inimene) on käes hetk, kus silmad löövad särama ja naeratus tuleb näole, sest oh õnnistust meie teenindaja on tagasi...halleluuja. Läheb letitaha teise tibi juurde ja kädistab, et nuh kas ma nüüd olen pruunim ja patsutab põski. Mina ei tea kas ma nüüd olen geenius või misasi, aga jagan matsu ära küll, et preili waitress käis solaariumis. Ei no olgu, ilusaks peab ju saama...kui ma vaid nüüd kohe süüa saaks. Ega lootus on ju seesamunegi asi, mis sureb viimasena maha. Aga loll saab kirikuski peksa, sest ootama me teda jäämegi. No kõigepealt on ju tarvis riided ära vahetada, siis letis asju korrastada - nimismõttes peakski teda huvitama see, et tema teenindavasse lauda on lisandunud kolmas inimene...las ta olla seal. Ai me jõuame 5 teooriat välja mõelda kuidas tibi lauda meelitada, aga näet kesse neid nüüd kohe rakendama hakkab. Minust oleks igatahes äärmiselt viisakas pärast arve maksmisel küsida, et mis see solaariumi arve ka oli, et siis nii palju jotsi ka anda, et no jumala eest päev raisku ei läheks. Peale selle, et nälg on majas ja maost on järgi jäänud rosin, siis kõht on redelisse irnutud...sest nali on ju viimane, mis toidab. Teenindaja pilku lihtsalt ei olegiiii võimalik püüda. Aga vat imet mis aitab, on see, et tuleb teha mõni kiirem ja ehmatavam liigutus...siis on võimatu pilguga üle meie peade joosta. Nimelt tõstab Merka menüü enda peakohale üles lahtilöödult ja teeb näo, et nii on seda palju lihtsam lugeda ja lapata. Vat nüüd vaatab tibi mulle korraks otsa ja mina ei suuda enam naeru kinni hoida ... tatipritsmed taga panen kõva häälega irnuma ja peidan pea lauaalla. Järgmiseks ei jää tibil muud üle kui Erikule otsa vaadata, kes siis peab peanoogutusega märku andma, et mhmmmmm me ootame siin teid jah! Neiu on mulle märkamatult laua juurde jõudnud ja võtab Merkalt tellimust...Vaevu suudan oma tuka laua küljest lahti rebida ja pisarad silmist pühkida, kuid hääl ikka veel välja ei tule, hullem nali on peal. Neiu on näost tulipunane...no see võib ju ka solaariumist olla - äkki polegi piinlik olukord? Üritan ennast koguda sünnitajate hingamist imiteerides - noh sügavalt sisse ja uhh uhh välja. Tuleb ju koguda, sest tibi sätib juba minekule, no ilmselgelt oli ainult Merka näljas...teistelt me ei küsigi, et ehk saab midagi pakkuda või nii. Ühesõnaga minu toidu tellimist peab Merka alustama, sest mina pole veel valmis...ma lihtsalt ei suuda nii kiiresti reageerida kui tibi joosta jõuab. Saame läbi nalja ja pisarate ka minu tellimuse paika. Igatahes oma kohvitassi võin ma läikima lakkuda, sest seda tühja tassi kaasa ei võeta.

Ja nii me lõpuks söönuks saamegi... Kas on mõtet rääkida operatsioonist "arve ootamine"? Pigem mitte. See tuleb lihtsalt minna ja letti ära maksta kui ei taha juuri alla kasvatada ja pubisse elama jääda.

...aga kevad on südames! Ja ma pidada viimasel ajal rohkem särama...naaiiisss;)

Ai pagan! Kas nüüd siis hakkabki see üksi-kass peale tulema....

ei no see on ikka uskumatu kui palju kilplust viimasel ajal enda ümber näha võib! Asjalikkus ja arukus hakkab maa pealt ära kaduma? Tragikoomiliseks kisub kõik, samas on see reaalsus ja kõige selle kilplusega tuleb lihtsalt leppida....jube!