Täna toimus siis viimane võtukas Coizi ja Lepsiga. Nimelt mul on plaan. Suurejooneline. Terve veebruari kuu ei joo tilkagi alkoholi (no klaas punast veini on äärmiselt väike tilk), ei söö ühtegi mäki einet, loobun shokolaadist, popkornist ja sefiiridest ning krõpsudest. Selle nädalaga hävitasin maailmast ära päris suure hulga krõpse, burgereid, komme ja alkot. Et need mind hiljem segama ei jääks. No selles suhtes, et kui ma juba 2.veebruaril kirjutan, et ikaldus, siis pole midagi parata, olen lihtsalt nõrk. Allaandja. Näis mis saab. Aga keegi ei saa öelda, et ma pole proovinud!

Ja mis ma siis täna öösel unes nägin. Täditütar (see, keda ma kunagi ühegi kutiga koos pole näinud) teeb kahele kutile strippi. Esmaklassiline liikumine ja metsikult ilus pesu. Vaatan asja läbi akna pealt (hmm, ise olen teises toas?). Äkki aga on ta jäänud üksi tuppa ja viskab voodile pikali. Mööda voodit vudib ringi hiir. Suht napilt ei maandu nägu ees hiirele peale. Nähes röövlooma linade vahel hakkab tsikk täiest kõrist kiljuma. Vaene hiir ei oska paanikahoos muud teha kui tema poole jooksma hakata. Kõik see toimub vanaema juures. Ei oska öelda miks, aga teen ka häälepaelad lahti ja möirgan täiest kõrist. Jooksen toast välja trepile. Ja mis ma näen?! Tädi itsitab ja loobib hiiri mööda õue laiali. Tema ees maas on karbitäis närilisi. Ta ei saa hästi pihta, et miks neid nunnusid karta. Paanika. Silmanurgast näen, et täditütar on ka rahunenud ja silitab sabapidi näpuvahel kõlkuvat hiirt. Korraks suudan isegi mõelda, et nojah need pole ju need suured rõvedad rotid, aga ikkaaagiiiiii mismõttes nagu??! Karjun edasi...
Teises unes kaklen. Sõna otseses mõttes. Ei mäleta kõiki vastaseid, aga pole ka oluline, sest võidan neid kõiki. Ei suuda ära imestada, et mismõttes nagu. Ma pole ju poksimisega tegelenud, aga ilma ühegi sinikata minu kehal langeb vastaseid nigu loogu. Sätin oma punaseid käesidemeid. Lahti tulevad raisad koguaeg. Käes finaal. Ja vastaseks Rix. Kohati tundub, et keegi teine, aga vahet pole. Käte löögid lõuga, jalalöögid põlvedesse ja selga. Punktid tulevad. Paus. Vaatan seisu. Ei saa aru, kas mul on 15 ja tal 19 või vastupidi. Aga tean, et 20 peab täis saama ja võit kodus. Madin läheb edasi ja selgub, et temal on 19. Pfff...rebin mööda ja võidan!

Leidsin ühe äärmiselt hea pinget maandava blogi. Ma luban, et teen sellest kunagi kuuldemängu. Tuled õhtul koju, oled kurgumulguni väsinud ja tüdinud ja närrrvis. Paned kuuldemängu peale, võtad klaasikese veini kõrvale ja uni tuleb.

http://www.vaidoneigaus.blogspot.com/ ja palun vabandust kui see teie jaoks juba vana uudis on, aga mina olen alles avastamas seda maailma.

Alles me siin Merkaga arutasime, et mida poolemeelsem sa oled, seda kõvemaks staariks saada võid Eesti tähtedemaastikul. Mina pole kas veel täislaks ullike või puudub ambitsioon. Kas me sellist Eestit tahtsime?

Minuga on midagi lahti. Pean ära tegema asjad, mida kõik teised teinud on. Esiteks see Mihkel Raua raamat ja nüüd siis Avatar. Jahhh, käisin vaatamas. Sest no pidi minema millegipärast. Kõik on ju käinud ja näinud ja kõigile on niiiii hullult meeldinud. Tegelikult on nii, et kui kõik teevad ja kiidavad, siis ei saa see midagi head olla. Ja eks suhteliselt suur hirm oli ka seekord sees, et no ei saa olla jalustrabavalt muljetavaldav kui KÕIGILE meeldib. Pihtas põhjas. Ajaraisk. Jah, jäin isegi korraks magama kinos. Vaevalt, et kõik käivad kinos vaatamas imetabast filmi ja 3D graafika koostööd. Keda see tehniline pool peale mind ja mõnda veel huvitab? Või paljud lähevad vaatama filmi, mis on läbi aegade suurima eelarvega tehtud? Keda see huvitab? Inimene kiidab filmi siis kiidab sisu. Või vähemalt siiani olin nii arvanud. Jah, graafikud käivad efektide pärast kah. No mis ma oskan öelda. Oli jah efekte, aga millises tänapäeva filmis seda pole? Sisu polnud. Oli film-multikas. Ja olgem ausad "Kosmilist kossumatsi" vaatan ma ülihea meelega. Noh multikas-film. Aga Avatar oma siniste Shrekide ja sõdalastega jättis täiesti külmaks. Mis seal siis oli? Wonderland/Neverlandis kohtuvad Sinine-Fiona ja jalutust printsist digimoondunud Sinine -Shrek (3D). Möllavad mööda Neverlandi ringi, lendavad ja ratsutavad Dinosaur Story tegelaste seljas ja õpivad Winnetou keelt ning kohalikke tavasid. Kui digimoondunud prints on nn valmis, siis puhkeb sõda. Nagu ikka. Taevast lendavad kohale Airwolfid pahalastest sõjarditega ja hakkavad Wonderlandi maatasa pommitama. Plahvatused, kuulid, tulekahjud. Hävitavad siniste sookollide püha puu ja mõrvavad pealiku. Nüüd on kohalikud eriti pissed ja tuleb sütitav kõne Siniselt-Shrekilt. Kogutakse kokku kõik Maleva klannid nii Saaremaalt kui Karupersest ja appi tuleb ka Alien-Lady (Sigourney Weaver) ning kiire ja vihane Vini pruut Letty. Nemad saavad lõpus surma. Ka kõik pahalased saavad surma. Ja jalutu prints muutub elu lõpuni Siniseks-Shrekiks. Ja nad elavad Sinise-Fionaga siiani kui vahepeal ära surnud pole.

Ma vaatan thrillereid, multikaid, õudukaid, indiaanifilme, sõjafilme ja komöödiaid ning draamasid. Aga kõik see ühes potis koos ei ole söödav supp.

Ja tahtsin bussijuhtidest ka rääkida. Ma tahan rääkida asjadest mis mind närvi ajavad. Nagu te kõik teate. Nimelt linnaliinibussijuhtidest. Ma ütlen, et pole kaugel see päev kui mats ära tuleb. Suurem või väiksem plekimõlkimine. Ma krt ALATIII vaatan peast väljaulatuvate punnsilmadega peatuses seisva bussi suunatuld enne kui mööduda julgen. Et kas hakkab väljuma või saan ohutult mööduda. Juba kauugeeeelt vaatan, et kas vilgub või ei. No ei vilgu. Ju kohe ei välju. Aga niipea kui oled möödumist alustanud, vat just siis see raibe sulle ette/sisse keerab. Eiii, ta ei pane suunda enne sisse kui liikuma on hakanud. No milleks onju?! Loogiline, et enne sooritad manöövri ja siis muuseas näitad, et sul on see kang ka olemas, mida näppides läheb suunatuli sisse. Isssand maivõi. Oleks see siis harukordne nähtus. Ma ei teagi mitu plekimõlkimist ma olen suutnud ära hoida oma parema jala ülikiire võimega pidurit tallata. Alles see siin oli üleeile kui bussile lähenesin ja hinge kinni hoides suunatuld jälgisin. Ei miskit. Vastu tuli ka rohkem kui üks auto. Ja vat just siis kui hakkad oma auto esiotsaga bussi tagaotsa kohale jõudma, siis ta litsub 200ga gaasi ja keerab sulle ette, nagu see oleks tema elu eesmärk ja ainus lõbu siin ilmas. Sa tallad kahe jalaga pidurit, et mitte vastutulevale sisse keerata ja mitte bussilt matsu saada. Vat kui siis bussijuht näeb, et sa oled roolis higiseks võimlend ennast, et autot pidama saada enne matsu, vat siis leiab ta, et on paras aeg suund sisse lükata. Ja vat nüüd soovitan ma linnal teedehoolduseks pappi võtta bussijuhtide palgast. Ime ka, et tänavate olukord on nagu ta on. Sitt ühesõnaga. Kui ma oma naelrehvid paar korda päevas blokki pean tõmbama, siis ei saagi teed piltsiledaks jääda. Ma foobiliselt kardan juba bussidest möödumist. Bussistmöödumisfoobia!

Musta pori näkku

Sain just Raua kurikuulsa romaani läbi. No piinlik oli juba, et olen ainus endast lugupidav eestlane, kes seda lugenud pole. Mis ma oskan öelda. Ma ei ütle, et see oli aja raiskamine. Aga ei üllatanud mind selles romaanis küll ükski fraas. Siiski olen nii mõnegi fakti võrra rikkam nüüd, mis puudutab selle aja, kui mina sipukates olin, muusikamaailma. Aga see, et muusikud ja kultuuriinimesed üldse lakuvad nagu loomad, no see on asi mis ei üllata. Seda enam, et tunnen ja tean ise päris mitmeid tegelinskeid, kes ise samasugust elu elavad. Nimelt tööle jõudmiseks on neil tarvis vähemalt pudelit kangemat õlut, et elule ärgata ja üleni pohmakatevärinas ennast rahateenimisele vedada. Mu enda isagi on pea terve elu olnud nii tugev padujoodik, et isegi tööl ei käinud mitmeid aastaid. Nüüd on tänu jumalale mõistus kodus.
Raua romaanis väljatoodud tugevate kultuuritegelaste ja kõigile tuntud staaride enda lapsed on nii mõnedki samas seisus nagu staarid tol ajal. Või isegi hullemas. See, et Raud ühel hetkel suutis teha otsuse, et aitab meelemürkidest, on äärmiselt kiiduväärt. Küll tuli selleks enne kooma ukselävele astuda. Mu enda isagi on arstid korduvalt maoloputuse ja süstide teel surmasuust elule tagasi toonud, aga otsus loobuda tuli ikka mitmekümneid aastaid hiljem.
Mis teeb selle raamatu eriliseks? Paljastused tolleaja staaride elust? Või roppused? Või miks seda raamatut kiidetakse ja ostetakse? Ma ei saagi tegelt aru. Staaride elu oli selline nagu kindlasti paljud meist niigi teavad. Või äkki iva ongi selles, et paljude jaoks oli see ikka ülemõistuse elu? Ontlikemale tegelastele. Või lihtsalt julgus välja tuua asju, mida staarid nostalgiliselt vaid valitud seltskonnas meenutavad? Nomaitea. Või siis tõesti see ropendav kirjaviis? No suguleundeid erinevate nimedega oskame me kõik kutsuda ja kui vaja sidesõnadena kasutada. Aga selgelt müüb ikka teiste elu, alkohoolsed-koomalaksud, seks ja roppused. Miks siis mitte seda ära kasutada! Iga kaubahalli ees viinaraha kerjav ja tõelist elu näinud päss lihtsalt ei oska oma elulugu nii kirja panna. Kui oskaks, siis oleks analoogseid joomahullu päevaraamatuid poeletid täis ja Raua oma ei tahaks enam keegi osta. Andkem au neile, kes oskavad. See ongi oskus elus läbi lüüa!