Kirjandus

Olen kirjanduse enda jaoks jaganud kolme põhiklassi:

kohustuslik kirjandus, ajaviite kirjandus ja ajaraiske kirjandus.

Kohustuslik kirjandus oli siis kooliajal ja no mõned tööga seotud raamatud ka, et asjadega kursisi püsida jne. Ise olen kohustuseks teinud lugeda ka ajalehti.

Ajaviitekirjanduse alla kuluvad aga kõiksugu ilukirjanduslikud teosed, mis meeldivad muidugi. Hetkel loen Velleri teost "Žestokii" või õigemini veerin seda, sest vene keel on pehmelt öeldes mälusagaratest eemaldatud.

Aga kõikse põnevam on siis see va ajaraiske kirjandus. Üks alaliik selles on kollane ajakirjandus. Kroonikat tuleb ju lugeda, et maailmatähtsaid asju teada. No kus sa lähed selle häbiga kui tänaval mõnda hoia ja keela kuulsat või kummalist staari ära ei tunne? Ikka on kasulik teada, kes meie riigis on rikkad, kes on rikkamad ja kes kõige rikkamad. Sinna juurde on kohustus muidugi teada ka kes on kõige tibim ja kõige asjalikum beib. Jumal paraku, kui ikka üle ühel lehel poleks pilti Kulm Tulvest või Aero Tuisust, siis ei teakski ju miskesed nad praegu välja näevad. Ja kõnniks tänaval ilma järgi vaatamata külma näoga mööda. Teine alaliik on jälle ilukirjanduslikud teosed, mis on muidu kräpp. Loed läbi ja saad aru, et raiskasid päris mitu õhtut ja päris mitu tundi oma elust ära. Et selle asemel oleks võinud näiteks kossu vaatama minna või muuseuimisse.

Ennu pettumuseks laupä kossu vaatama ei jõudnud, sest reedene maksa kostitamine hea ja parema 40 kraadise kraamiga seadis omad piirid. Aga muuseumis käisin ma eile küll - zoloogiamuuseumis ämblikke vaatamas. Enivei, asjalikum tegevus kui mõnda autorit ennastülistavat suurteost lugeda.

Ebanormaalne

Ja juba olen kodus! Kell on täpselt 3:45.
No ühesõnaga õhtu algas nii: Merka juures võtsime ennast suhteliselt ilusaks. Kõvasti üle keskmise ma ütleks. Carmen Electrale tegime vast ära. No kes millest - shampus või viin,mis vahet seal on. Merka testis üksi ära, et ühes pudelis shampas on täpselt 6,4 pokaali märjukest. Minu jaoks aga oli pooles pudelis viinas täpselt kahe koksi jagu. Edasi ei tea, siis läks juba jagamiseks kolmandate isikutega. Aga see pole ka oluline. Ma ütleks, et päris palju olulisi teooriaid sai jälle paika pandud ja tuletatud.
Hmm, üks üllatav kõne tuli ka. Inimeselt, kellest pole suht tükk aega midagi kuulnud.
Edasi tulid väiksed tantsud klubis. No tõesti väiksed - meie jaoks. Mõne teise jaoks ehk maraton.
Ja kui suitsune õhk tahtis juba noaga lõikamist, siis kodupoole teele. Merka taksosse. Ja mina, ooo hulljulget, jala astuma. No läbi selle suure tormi eksole. Suisa 5 km mäkke üles läbi tuisu ja pakase. Eesmärk silme ees - vähegi kainemaks saada. Praegast ei saagi aru, kas eesmärk pühitses abinõu?
Kõnnin siis vapralt Riiamäest üles ja oh üllatust, minu kõrvale ilmub sõiduauto (miski bemm vast) 4 noormehega. Kõrvalistuja aken alla keeratud. Jumal paraku, et tal külm ei hakanud. Ja kukub seletama, et kas saab äkki neiu koju toimetada. Imelikul kombel aga on neiul endal jalad all ning lihased ja liigesed korras. Kõnetaja ise siis suhtkoht nokastanud. Julgen arvata, et rohkem kui mina. No leidis, et ma ikka sirge sammuga, et ju siis kaine. Kompliment oli see, et küsis kas olen 20 või 16. Ahjaa nime tahtis ka teada. Mai saand nagu aru, et miks see oluline on, et hommikul ju niikuinii ei mäleta. Siis võttis juba kaine autojuht sõna, et tuletab ise meelde hommikul. Samas ega kõrvalistuja ka ju idioot polnud, ütles, et oma nime mäletab küll igast asendist. No vähemalt pool kilomeetrit sõitsid vägilased mul kõrval nii - no nagu julgestuseks või midagi. Üks hetk arvasid, et ma olen aeglane, teine hetk jälle, et liiga kiire, et peab gaasi vajutama. Mingi hetk ilmus minu ette suhteliselt üleslöödud näoga naine. Ma usun, et kuskil kolmekümne kanti. Ja seletab, et ma ei kuulaks neid noormehi. Olin nõus ja astusin edasi. Solvang aga oli see, et tüüp küsis, kas lähen Pepleri ühikasse? Kas ma näen nigu sedamoodi välja?
Kui jorssidele kohale jõudis, et seda blondi vist maha ei räägi, siis soovitati mul maha surra. Ma küll küsisin, et kas kohe jalapealt või, aga bemmu võttis juba kõrgemaid tuure ja muutus täpiks minu vaateväljas. Edasi tuli juba üksi lonkida.
Krt, aru mai saa kus see lubatud suur torm ja maru siis on, mille nimel me olime valmis juba oma tänast püha üritust ära jätma?
Hommikul ma peeglisse ei vaata. Ja üleüldse ma enne pühapäeva oma siredaid sääri alla ei aja.

Lambumus

Ma siin mõtlesin, et lambumuse aste oleneb vist suurel määral reageerimiskiirusest. Mida aeglasem on reageerimiskiirus, seda suurem on lambumuse aste. Mõni haarab asju lennult, tema lambumuse aste on null. Aga mõnele seleta kümneid kordi ja ta no ei saaa aru noh, siis on tegemist juba kõrgema lambumuse astmega. Lammas äkki polegi loll loom, aga üldlevinud arvamus on, et see loom on lihtsalt pika taibuga. Närvi ajab aind see, kui mõnel on see aste sadades!
Ma usun, et ühel võib see aste aastatega väheneda, teise jaoks on see aga mittetulev tulevik.

Püha üritus

Nii... paistab, et täna tuleb jälle tervist korda jooma minna. Maks karjub näljast juba. Olen vaesekese kuivale jätnud jah. Haigusrahad käes, siis tuleb need maha juua. See pole raiskamine, see on ülla eesmärgi nimel!
Meestele ka müts pähe. Moodustame Merkaga naisrinde ja lahingusseeee....

Multa

Jahihooaeg - väga kõva! Lähen teist korda vaatama;)

Vene anne?

Käisin reedel Estonias kontsertil. Lõpuks ometi üks positiivne elamus ka üle pikaa aja.
Tegemist oli hooaja avakontsertiga. ERSO ja pianist Dmitri Aleksejev Venemaalt. Kavas oli Brahmsi Traagiline avamäng, Schumann (Klaverikontsert) ja Rahmaninovi Rapsoodia Paganini teemale. Viimane osa ERSO mängitud Prokofjev - Süit "Armastus kolme apselsini vastu".
No ERSO on ikka ületanud Vanemuise sümfoonikuid (seega psitiivne), aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Vene pianistid on ületamatud ma ütlen. See on uskumatu, mida suudab üks mees klaveril teha. Silmad kinni mängib Rahmaninovi nii, et endal pisarad silmis. Selline muusikasse sisse elamine ja mängu nautimine. Sümfoonikutel oli tegemist, et pianistile järgi jõuda.
Igast liigutusest on näha, et mees elab muusikale, see on kogu tema elu ja ta naudib seda üle kõige maailmas. Kindlasti on oma osa ka sellel va vene temperamendil. Ja kohe ei saa ütlemata jätta, et venelaste seas on palju palju geeniuseid (muide, kodus telekast vene kanaleid vaadates, veendun selles ülepäeviti). Või on asi selles, et seal osatakse anne üles leida ja seda ka realiseerida. Vene näitlejaid ei tasu mainidagi. Iluuisutajatest ja tantsijatest rääkimata.
Ühesõnaga kui kusagil mainitakse, et esineb D. Aleksejev, siis tuleb kohe jalad selga võtta ja kontsertpaiga poole astuma hakata. Muide, dirigent oli Nikolai Aleksejev (suht tõenäoliselt siis vend jah).
Eriti positiivne on see, et pelae Dmitri esinemist, mängisid sümfoonikud Prokofjevit ja ka see meeldis mulle! Tavaliselt on kontserti üks osa ikka selline, millest aru ei saa või muidu ei meeldi.
Üdini positiivne elamus!

Rekord!

Täna hommikul püstitasin mina oma elus uue rekordi. Ootasin taksot 45 minutit. Senine rekord peaks olema 35 minutit või midagi sinnakanti.
Olude sunnil oli tarvis jalga panna kõrge kontsaga asjandused ja õlale võtta suur spordikott. Lisaks käekotile siis jah. Kui ma tavaliselt astun rõõmsalt (teinekord ka mitte eriti rõõmsalt) tööle 35 minutit. Siis täna kulus tööle jõudmiseks tund aega.
Tegin väikse varu ja tellisin takso pisut varem. Tean ju küll, et Rivaalis on taksodel suisa järjekord taga, et peab varuma 15 min ooteaega kindlasti. Jänkuke teavitab, et läheb aega 15-20 minutit. Kas ootate ära? No ootan küll jah. Arvestasin ju sellega. Istun korraks isegi teleka ette veel. Saapad on eelnevalt jalga lükatud. Kõne. 10minutit peale tellimist. Takso on ees. Oi, super - jõudis varem. Jope selga ja kott õlale. Jõuan alla. Taksot netu. Helistan ja teen veel kurba häältki, et aga taksot ju pole. Oodake moment. No läks tiba üle momendi. Aga takso sõitis ära, sest ootas ja kedagi ei tulnud. Et misasjaaa? Pidi minema 15-20min ja takso tõmbas 10minuti pärast jeed? No olgu. Ma saadan teile uue auto, teavitab jänku. No hästi. Aega on ju veel. Raisk, väljas on külmaks läinud juba. Aga ega tuppa tagasi ka ei julge minna, sõidab minema ju kohe. Enne kui alla jõuan exole. Annan aega 10 minutit. See ju tavaline aeg takso jõudmiseks. Annan veel 5 minutit otsa. Helistan siis uuesti, et vabandage kaua selle taksoga siis läheb? Oiii, ma juba teist autot teile ei saanud. Tohib ma tellin mõnest teisest firmast auto? Aga palun jah! Tänan ka veel ilusti jänkut. Ütleme nii, et ise päris vähe närvis juba olen. Külmakram ka mitte esimeses astmes enam. Kasutan juhust ja lippan toast läbi, et fotokakott ka õlale võtta. Enne suure hooga oli meelest ära läinud. Sest no takso ju kohal oli ja kibekiirelt välja jõuda vaja. Vahet pole, et 15 minutit oodata sain väljas.
Torman siis uuesti välja oma kodinatega. Jumala eest kui peaks ka järgmisest maha jääma. Aga oh ei, pole muretki. Saan veel 10-15min oodata. Helistan juba tööle, et hilinemine võib tuleneda sellest, et taksot ootan 45 minutit juba. Siis sõidab auto ette. Ai, kui oleks olnud sama firma. Mis sama, mis ma hellitan. Kui oleks Rivaali auto olnud (kõigile teadmiseks), siis oleks juht minu viha tunda saanud. Ükskord ma juba küsisin juhilt, et noh mis juhtus, saitegi aega tulla (olin üle 20min väljas oodanud)? Aga mida ma sõiman teise firma autojuhti. Milles tema süüdi.
Mainin nüüd ära, et see pole esimene kord, kus auto unustatakse saata või kus tööd on niiiiii palju, et oodata tuleb üle poole tunni. No vahet pole. Ma olen kannatlik inimene teinekord. Täna ilmselgelt olin. Aga kui ma oleks pidanud bussi peale jõudma, millega lennujaama jõuda õigeks ajaks? Siis oleks ilmselgelt bussist maha jäänud ja oleks pidanud tund aega veel ootama. Ja lennujaama oleks jõudnud umbes siis kui check in on lõppenud. Sel juhul olexin Statoilist läbi käinud. Suurema hulga bensiini ja tikke kaasa otsnud ning teadagi kuhu suundunud, teadagi mida tegema. Või kohtusse kaeband nad krdid.
Ühesõnaga kuivõrd see polnud mul esimene samalaadne juhtum antud nõutud taksofirmaga. Siis sealt enam autot ei telli. Ja sõpradel ka tellida ei luba - jätan maha kohe kui kuulen, et Rivaalist auto võttis keegi! Käin jala parem. Miks Rivaal varem minu eelistuste hulgas oli, on just see, et paremad autod neil ja teenindus kiire. See siis minevikuvormis juba mõnda aega. Tahan nii väga maksta 10 eeku kilomeetrilt selle eest, et jalgsi saaksin sama ajaga või kiiremini. Täna siis oleks tikk-kontsadel tööle jõudnud täpselt poole kiiremini. Taksoga läks aega kõigest 1h!

Koolitused nigu AA koosolekud

Nüüd on päev ja ma olen ilusti hommikul õigest ajast tööl ja kõik on kontrolli all. Aind, et ma pole vist veel kaine. Aga vahet pole. Peaasi, et hea on. Kui enam pole, siis ma tean, et siis on pohmakas vms. Aga coca cola light on kõrval (ei saa ju paksuks minna) ja kõik on kontrolli all. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Tead, ma võin käia igast koolitustel ja seminaridel ja värkidel. Saab targaks ja puha. Sest ma ei ole ju veel nii tark. Aga no ma lihtsalt ei või. Miks need koolitused peavad olema kõik üles ehitatud nagu AA koosoolekud. Iga jumala kord tuleb alustada sellega, et niiiiii nüüd me kõik räägime ükshaaval. Ütleme oma nime ja kust me tuleme ja miks me siin oleme. Erikuradi mai tea misasi....No ma saan aru, et mul on viinaga probleeme jne ja edusamm on juba selle tunnistamine exole. Aga kui ma tahan sellest rääkida, siis ma lähen ju päris AA koosolekule, mitte näiteks arhiveerimise koolitusele! Ja no häää küll, ma kannatan selle ühe korra ära. Aga no ei. Tuleb ju järgmine koolitaja poole pääva pealt ja hakkab aga otsast peale. Tere, minu nimi on...ja ma olen siin sellepärast, et mul on alkoholiga probleeme ja ma olen seda endale tunnistanud ja ma olen selle üle uhke.

Hõkk

Jõudsin mina just koju. Kell on 3:04 öösel. Äärmiselt üle keksmise ebakaine on olla.Ixu ja Alex on head sõbrad. Päriselt ka. Tulin mina klubist Maasikas elus teist ja järjekordselt viimast korda. Seal oli täpselt 3-7 inimest veel peale meie. Ülikõva! Ja hommikul tööle. No ma tahaks näha.
Ma ei taha enam üksi olla!

Ja ASAP on täna aeglane!

Lõuapoolik

Nüüd ma tean küll! Just Kajaga avastasime. Ma olen ju esikloun. Ja no ju sellepärast mehed mind tõsiselt ei võtagi! Daaaaa....No blond olen ma muidugi ka.

Nii mõttetu on see kõik...

sadness

Üks täiesti tühine asi viis mind endast välja ja nüüd on nii katki olla.....
Miks on vaja pöörata tähelepanu asjadele, millele on keelatud tähelepanu pöörata?
Kui korra juba oled ühe asjaga haiget saanud, siis pagan võtaks, seda pole võimalik enam unustada!

Kesiganes asi õnnistas mind nüüd köhaga ka! Ei no aitähh sõber. Vähemalt on tujuparandajaks Stallone, kes praegu Kanal2 golfi mängib. haaahhhh...

..ja see taust siin on ikka tõesti rõwe roosa. Kuid ma still üritan asju läbi roosade prillide vaadata!

The page cannot be displayed

Tahtsin kirjutada sellest, kui igav on kodus haige olla. Ilmsaelgelt pole mina selleks siia ilma sündinud, et kodus istuda. Teleka vahtimisest, netis surfamisest ja lugemisest on silmad haiged. Lebost on lamatised. Ja seda kõike kahe päevaga.
Aga no ei ole olemas. Mismõttes ma pean sadu kordi Publish Post nuppu litsuma ja iga kord saan vastuseks The page cannot be displayed. Närvi ajab ma ütlen!

Narkarid rsk!

Kõnnin mina reedel peale tööd koju. No seda ei juhtu tihti, et peale tööd otse koju saan. Aga see pole ka oluline. Tee viib läbi paarist pargist. Üks neist asub Õpetajate Seminari ees. Väike roheline park. Ilus. Mäe otsas. Kahe pingiga. Selline armas ja hea vaatega linnale. Rahulik. Hommikuti näen seal vähe inimesi.

Juba pikast trepist üles kõmpides kuulen, et miski muss pekasb kuskil makikõlle puruks. Ja mida kõrgemale jõuan, seda kõvemini muss peksma hakkab. Jõuan siis oma armsasse parki ja mida ma näen? Ühel pingil istub noormees ja neiu temal kaksiratsi otsas ja amelevad. No las olla, noorus ja värk ju! Aga teisel pingil istuvad kutid süstivad näiteks ennast. Vaata nüüd mai saa enam öelda, et ah las olla. Nende ümber lällab veel päris mitu vene noormeest. No krt mai või! Minu armas park ja mis seal toimub! Tüübid lällavad ja üritavad mu tähelepanu võita. No minuga ikka juhtub asju exole. Kui ma aga uhkelt pea püsti neile tähelepanu pööramata edasi kõnnin. Siis saan teada, et olen suka...

Mr.Olympia!

Naudin mina pühapäeval Kolkja kala-sibula restos oma kalapelmeene. (Tgelet ei nautinud, sest tervis on ikka nii jama, et isu pole ollagi.) Kui siis leonid küsib, et kas ma aasta uudist tean? Emm, nohh oleneb. Aga elavnen küll.
mina: Et noh kas said oma reisplaanid kõik korda?
L: Eii, need on niigi korras.
mina: Emm, no seda tean jah, et Ilves võitis.
L: Ei, see on vana uudis...
mina: Ooo, kas korter nr 2 kolib välja?
L: Ei, see oleks sajandi uudis ja siis me ei istuks siin, vaid Radissonis!
mina: Tegelt küll jah. No siis mai tea.
Mul igatahes kõrvad juba liiguvad peas ja silmis on säde, et no krt mis uudis see siis on???
L: No hea küll, Jey Cutler võitis Mr.Olympia! Ronnie jäi teiseks.

Mismõttes nagu??? See pole aast auudis. See on aasta mõru uudis juuuu...Ronnie on teine?? See pole ju olemas, et see nõme ülbik ära tegi sel aastal. Krt mahhinatsioon ma ütlen!

Aga Darremi pilt on siin, sest ta on maailma ilusaim mees. Vahet pole, et finaalis 14. oli...