Vene anne?

Käisin reedel Estonias kontsertil. Lõpuks ometi üks positiivne elamus ka üle pikaa aja.
Tegemist oli hooaja avakontsertiga. ERSO ja pianist Dmitri Aleksejev Venemaalt. Kavas oli Brahmsi Traagiline avamäng, Schumann (Klaverikontsert) ja Rahmaninovi Rapsoodia Paganini teemale. Viimane osa ERSO mängitud Prokofjev - Süit "Armastus kolme apselsini vastu".
No ERSO on ikka ületanud Vanemuise sümfoonikuid (seega psitiivne), aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Vene pianistid on ületamatud ma ütlen. See on uskumatu, mida suudab üks mees klaveril teha. Silmad kinni mängib Rahmaninovi nii, et endal pisarad silmis. Selline muusikasse sisse elamine ja mängu nautimine. Sümfoonikutel oli tegemist, et pianistile järgi jõuda.
Igast liigutusest on näha, et mees elab muusikale, see on kogu tema elu ja ta naudib seda üle kõige maailmas. Kindlasti on oma osa ka sellel va vene temperamendil. Ja kohe ei saa ütlemata jätta, et venelaste seas on palju palju geeniuseid (muide, kodus telekast vene kanaleid vaadates, veendun selles ülepäeviti). Või on asi selles, et seal osatakse anne üles leida ja seda ka realiseerida. Vene näitlejaid ei tasu mainidagi. Iluuisutajatest ja tantsijatest rääkimata.
Ühesõnaga kui kusagil mainitakse, et esineb D. Aleksejev, siis tuleb kohe jalad selga võtta ja kontsertpaiga poole astuma hakata. Muide, dirigent oli Nikolai Aleksejev (suht tõenäoliselt siis vend jah).
Eriti positiivne on see, et pelae Dmitri esinemist, mängisid sümfoonikud Prokofjevit ja ka see meeldis mulle! Tavaliselt on kontserti üks osa ikka selline, millest aru ei saa või muidu ei meeldi.
Üdini positiivne elamus!