Pidusöömaaeg toimus. Ja oi milline, kahemilline. Vähid, liha, salatid jne. Vastutasuks isegi veini ei pidanud andma, kuttidel oli enda õlu. Te siiski pole valetanud Austraalia kuttide kohta. Päris pooleks petetud meid ikka pole. Tüübid on sõbralikud ja eriti abivalmid. Kokkavad, viskavad kildu ja pesevad nõud ka ära. Olgu olgu, on Eestis ka selliseid mehi. Kutid said suhteliselt kiiresti selgeks, et me oleme totaalselt orjadeks ostetavad lihtsalt shokolaadi eest. Toodi shoksi varud toast välja ja igavene sõprus sai alguse (isegi täna hommikul pisteti hommikusöögi ajal lagrits pihku mulle). Kui nende varudega lõpetanud olime, siis ajasime umbes 4 Nutella saia veel otsa kumbki. No ja pudel veini. Parajate lõvidena oli meil Sixuga vaja veel internetti minna keset ööd. Noh me peame minema üle tee parki selleks. Aga kuivõrd mina olin oma arvuti aku tühjaks mixinud, siis oli seda vaja ju laadida. Pistikupesa on suhteliselt kõrgel katuse all pargis. No tuleb ronida. Pingile. Ei ulata. Teeb siis Sixmann pätikat mulle, aga mis teha, käed lödiks joodud ja nali peal. Seisame mõlemad pargipingil ja mina ronin Sixule otsa oma juhtmega. Piffil tuleb räme nali peale ja nii ta mu jala lahti lasebki ja nii ma sealt kogu oma suure kehamassiga alla lendan. Astun arvutile peale ja maandun külili pingile. Hüppab piff arvuti juurde, et fuck kas jäi ikka terveks. On mats! Minult vabsee ei küsi, kas mina ellu jäin! Hakkame siis minu vigastusi tuvastama. Näpp puruks ja lahmab verd natsa. Jalg marraskil ja pool külge valus. Elus ühesõnaga. Arvuti kah. Tuleme tagasi ja räägime, et Six lõhkus mu ära. Tüübid ei saanudki asjast aru ja veel hommikul arvasid, et käisime öösel pargis peksmas üksteist!
Gertil me päris korralikult magama jääda ei lasnud õhtul ja kättemaks oli magus hommikul. Tema pidi 6 ajal tõusma, et tööle minna. Hüppab 6:45 tuppa uuesti ja kamandab, et kuulge kumb teist tööle tulla tahab. See peab 5 minutiga valmis olema. Üks koht on veel vaba. Vean pea padjalt lahti ja üritan aru saada kas valutab ja kas tervis on enam vähem või ei. Pea on korras, aga näpp valutab raibe. Mõtlen mõned sekundid. Kle mul käsi nats haige, ma vist eriti ei saa korjata viinamarju täna. Six sai taha minna ve? Ahhh, mida? Eiii, ma magan. No olgu, ma siis tulen ikka ise. Topin ennast ülehelikiirusel riidesse ja hakkan näpu jaoks plaastrit otsima. Tuleb Gerti uuesti uksele. Kle, ei ole ikka vaja, nad ajasid midagi segi. Vanaraisk!
Plääzipäeva pani ka madu tuksi maivõi! Vedeleme hambad laiali jõeääres ja järsku Sixmann kamandab, kle vaata vaata sinna. Vend lihtsalt ujub piki jõge meie poole, roomab kaldale ja meie suunas. Minu esimene liigutus kotti fotoka järgi ja klõpsima. Madu jääb vedelema ja tõstab pead ähvardavalt. Olgu. Kodinad kokku ja minek. Ei tule sellest vedelemisest midagi välja...Just saime teada, et tegu on selle pruun-maoga, noh, et kui laksab, siis poole tunniga oled küpse! Kui tüüpi näed, siis pead liikumatult seisma, et ta sust mööda läheks. A mis meie tegime? Trampisime jalgadega, et noh vibratsioon ja värk, et äkki läheb ära või midagi!

Nagu näha, siis välja meid ei visatud. Isegi korrale kutsuma pole tuldud. Miks? Sest võtsime paari klaasi veiniga ennast ilusaks, tegime mõned koduvideod ja keerasime magama! Perthi kuttidega oli diil, et nemad püüavad kala ja vein on meie poolt. Aga nad said hoopis vähke ja neidki liiga vähe, seega jäi pidusöömaaeg ära. Juba kolmandat päeva koguvad külmikusse neid sõralisi. Hullu moodi tahaks loota, et täna lõpuks saame ikka süüa.Siiani oleme siis ainult joonud, noh oma veini. Hetkel on kell 11 hommikul ja mida meie Sixmanniga teeme? Mhm, õige vastus. Tatistame lakke. Sest nohh, meid on jällegi petetud. Eile rügasime päev otsa mandlipõllul nende kuradi voolikutega. Jah, saime eelmise mandlikuti isa juurde tööle. No need puud on umbes sama vanad vist kui meie ise (seega sajandite vanused) ja oiii vana raisk kui jube möll nendega on. Sõna otseses mõttes kibuvitsapõõsastes taidlemine (riided ribadeks ja kolmveerand niigi mu hõredast juuksepahmakast okstes). Ja need fucking konksud on tal kah nii pehmest traadist, et kui oled just rõõmsalt või vähem rõõmsalt ühe rea ülespaneku lõpetanud, siis sajab terve see kuradi voolikute rida alla. Ja hakkab jälle see j....i otsast peale. 6h jutti inglise-, vene-, ja eestikeelseid roppusi. (Vahemärkus: Sixmann tuletas just meelde, et täna on jälle üürimaksmise päev ja sai kuulda kui vana l...s ta on.) Aga lustlikum osa päevast oli see, et sõime tüübi ploomipuu tühjaks. No ise ta ütles, et siit võite võtta. Ja otseloomulikult ladus Sixmann minu seljakoti ploome täis. 5kg vähemalt. Tagajärgedest on veel vara rääkida...või noh neid õnneks veel pole. WC külastused on endiselt regulaarsed (puudulikud, no saia söömisest). Vana kutsus meid tuppa lõunale ka. Saime jälle talle ja ta prouale rämedalt ja udupeenelt pugeda. Hullumaja kuidas me siin kohalikele juba meeldime. Nad olid suisa kaardilt Eesti asukoha järgi uurinud ja puha. Põõsastes ragistamise vahel saime ise endale konkse juurde meisterdada. Traati lõikuda ja väänata. Hullud sepad ma ütlen. Leppisime vanaga kokku, et homme hommikul kell 9 oleme platsis ja läheb möll edasi. Pole paha, sest tunnitasu on kõvem kui viinamarja korjamisel. Helistab siis päss õhtul üle ja ütleb, et tegite täna jube head tööd ja tänab. Ei no suurepärane jah. Aga lisab, et tulge homme kella 12ks, sest ta ei jõiua kiiremini uusi puid raputatud. Noooh hea küll. Krt viinamarju oleks saanud juba hommikust peale korjata (jah, meil on juba valikuid tekkinud, et kuhu põllule minna...pugemise värk). Magame siis mitu tundi kauem ülejäänud hosteli rahvast (kõik viinamarjades täna) ja lohiseme niisama ringi. Helistab päss uuesti ja ütleb, et nad asjadega natuke hiljapeale jäänud, tulge kella 14ks. Vat, sellepärast me nüüd lakke tatistamegi. Lombakatega jutlema minna ka ei viitsi. Jah, mõlemal korrusel on oma ametlik lombakas olemas. Üks mängis jalkat ja väänas jala välja ja tööl ei käi. Teine (meie korruse lombakas) sõitis rulaga ja väänas jala välja. Mõlemad limpavad karkudega ringi. Rula kutt on see, kes mind pidevalt kossu mängima kutsus. Lähen ma jee nendega mängima, tahaks ellu jääda või nii.
Täna õhtul peaks uut rahvast tulema siia. Noh tuleb vist näitama hakata, kes siin boss on ja mis on lubatud ja mis mitte.Ilmselgelt on lubatud ainult oma toas istumine ja vait olemine. Hommikul pugesime jälle Lesliele ja saime teada, et tulemas on üks kutt...mmmm. Koos tibiga...damit. Keegi Susanne ja 2 prantsuse tibi. No krt, nagu neid naisi siin vähe veel oleks. Siiani oleme küll meie üle küla eided, aga kui peaks laekuma mõni 2 meetrine modell, siis kahjuks võib juhtuda täbar olukord tema jaoks ja buss läheb 20min pärast järgmisel hommikul!

Kõik sai alguse sellest, et eile saime tööd teha. Kutt nimega Anthony võttis vist asja isiklikult, et eided tast rohkem marju korjavad ja hakkas võitu taga ajama. Korjamistehnikast me muidugi ei räägi ja juurde valetatud numbritest kah. Aga see selleks. Tüübil on maailma kõige hullem aktsent üldse. Pärit inglismaalt, aga ka inglased ei pidavat temast aru saama. Enamus inimesi hostelis väldivad pikemat jutuajamist temaha. Mida sa ikka küsid 4x WHAT? Küsib siis kutt päeva lõpus minult, et palju korjasid? Mina, et ahh 104 täna ainult. Tüübil tuleb kunni nägu ette, pff ma panin 124. Bastard, ütlesin otse näkku. Ja milleks seda kõike vaja oli? Õige vastus on, et jooma hakata! Küsis vagude vahel Sixmannilt kah, et noh kas reedel ikka jooma hakkate?
Pärast õhtusööki pesen nõusid ja Perthi kutt pakub viskit. Ma, et ei oi seda ma küll ei taha...paku viina või veini, siis on teine asi. Jättis meelde. Viskasin veel kildu (nagu ma seda teha oskaks), et kas panite seda liha peale kah (tegid ahjus eriti hõrgutavat liharooga)? Kutid jäid üksteisele otsa vahtima tummalt ja kui köögist lahkusin, siis oli kuulda, et kuule pääris hea idee ju. Loomaliha viskiga...jaikss! Sealt see pidu alguse sai.
Edasised sündmused arenesid öösel. Nimelt poole kahe paiku toimus koridoris selline trall ja tagaajamine, et Whitney Huston oli ka poisike selle kõrval eelmine reede. Kutt käis ja lõugas täiest kõrist ja tagus rusikatega ustele. Teised tüübid üritasid rahustada ja magama vedada, aga nu tolku maala. Karlsson käis öö jooksul 3 korda tüüpi korrale kutsumas. Kuulda oli nõude lõhkumist ja sõimu ja noh igasuguseid asju, mis eriti purjus nolgiga kaasas käib. Päeval saime lisainfot, et kjutil oli nuga taskus ja tema korralekutsumine seega suhteliselt ohtlik tegevus. Hommikul enne kella 7 koputas Leslie tüübi uksele ja ütles, et paki asjad, buss läheb 20min pärast. Jah, tegu oli meie Anthony´ga. Sai kinga. Üks joodik ja rahurikkuja jälle vähem. Nüüd on selgelt meie kord. Karlsson viis mind ja Sixmanni täna kahte veinivabrikusse. Tagasi tulime 12 pudeli veiniga (35AUD). Seda võimalust ta teistele polevat pakkunud ja ülejäänud hosteli rahvas ei teagi, käivad poes kalli alko järel. Huvitav, mis meid sellisesse eelistatud seisusesse on viinud? Kas see pugemine? Ühesõnaga on nüüd reaalne võimalus, et homme hommikul koputatakse meie uksele: „Buss läheb 20min pärast“!

No ei lastud ka täna lakke sülitada. Peksti viiamarju korjama. No mis see 850kg viinamarju näkku 5 tunniga siis ikka on. Eesti naiste jaoks lihtsus. Loomulikult tegime meie kolmekesi kõige suuremad numbrid. Perthi kutid nimetasid meid masinateks. Kus mas siis ei ole masin kui kutt korjab 90 pange ja mina 107 sama ajaga. Näpp on villis. Ja selg on pekkis. Nagu see loeks.
Sixmann lasi ennast emasel koeral karata. Ja Whitney Huston kolis täna välja hostelist oma sõbrannaga. Naaiss. Sõime välja. Tegelikult on enamus peoloomi jalga lasnud. Varsti oleme meie siin vanad kalad ja kehtestame uutele reegleid. Kunnid in da house.
Lähen jooksen nüüd viieka peale!

Hommik. Kell 9. Luugid lahti, ei viitsi ärgata. Paneme päevaplaani paika. Sööme hommikust ja siis sülitame lakke võidu terve päeva. Edasi lähme veini järgi. Eile Karlsson (hosteli onu, kes lihtsalt näeb välja Karlsson...noh muidu on ta Ungarist pärist elu muhe vana...Jo) pakkus, et viib meid kohalikku farmi kus saab 35 AUD eest 12 pudelit veini. Lõpuks ometi, 24.veeb oli viimane päev kus tilga alkot saime. Selle maa pinnal pole keel promilli tundnud. Mõeldud, mõeldud. Loivame kööki, teeme kaerahelbeputru (mhm, tervislikud jah). Lendab Leslie (hosteli proua) sisse ja küsib, et viinamarju tahate korjata? Ehh noh muidugi tahame, et mis päeval? Nohe kohe praegu kui valmis olete. Õuu jee. Tööd jätkus 1,5h. Noh veini raha vähemalt teenib tagasi. Kahju on muidugi natuke sellest, et järgmine aasta need põõsad enam vilja ei kanna kust Sixmann üle käis. Viinamarju korjatakse nii, et tõmbad kobara põõsast lahti ja viskad pange. Sixmann tõmbas tavaliselt pool põõsast korraga välja. Ja pooled kobarad maandusid tema makku pange asemel. Olgu olgu Six, ma katsun sind mitte mõnitada iga jumala blogi sees:P Ajasime farmi peremehega veel juttu ja pugesime nagu ikka. Kogu tööpäev. Uurisime, et siin põllul madusid ka on? Oiii küllalt jah. Khm khm, thanks man! Ja redbellyga on nii, et kui kohe haiglasse ei saa, siis 15min viskad ilusti luisika nurka. No selge, jõuab vähemalt koju heistada, et hiad aega siis nüüd!
Veini järgi kah täna ei lähe. Karlsson lükkas homsele selle. Noh ongi tegevust, sest muidu oleks homme AINULT lakkesülitamise päev. Ei taha küll ära sõnuda, aga esmaspäevast pidi korralik viinamarjade korjamine lahti minema. Parem oleks. Mind see papp ei kotigi eriti (noh nats ikka), aga tegevust oleks vaja. Kuna siin 2 päeva jälle sadas, siis Bretti (mandlite-päss) paps pole ka helistanud, et printsess-äässad vedage ennast tööle. Eile sain teise raamatu („The World is full of married men. The World is full of divorced women“) läbi ja alustasin kolmandat. Vahelduseks õudukat jälle. Muud tööd ei saa, siis raamatu- ja filmikriitikuks võin iga kell hakata.
Siiski siiski on meil tänase päeva tippsündmus veel ees. Kohalik pagariäri toob igal teisipäeval kandikute ja kottidega saiakesi, sõõrikuid, kreemitaskuid, lihtsalt saiu ja kooke tasuta siia. See tähendab et lõunast saati peame valvet ja käime iga poole tunni tagant kööki üle kontrollimas. Mhm, sellepärast me ülepäeviti 5-7km ringe jooksmas käimegi:P Ühel ümbermõõt kasvab, teisel kahaneb.
Jutlesime täna ühe Perthist pärit tüübiga imetabasest Perthi rannast. Oh ilus rand on jah meil seal, aga iga paari aasta jooksul paneb hai seal mõne supleja kinni. Aga sellest pole midagi, seal rünnakuid vähje. Adelaidei rannas on neid rohkem. WTF?? Minu Adelaides? Kas ma sellist Austraaliat tahtsin? Jah, tahtsin küll!!!

Kuidas me eile tööl käisime ja öösel ei maganud!

Katre nõuab igal hommikul uut blogi. No ei saa lubada. Pean vähemalt nädala koguma materjali. Sest mis ma sellest ikka kirjutan, et oleme Loxtoni klounid ja käime pervaritest kohalikke lõbustamas jõeääres. Vähemalt sisustavad mehed lõunapause asjalikult ja ei toitu, vaid käivad „jõge“ imetlemas ja muruplatsil suitsu tegemas. Ega nad kahte bikiinides tsikki ikka tähele ei pane. Seega räägin parem meie tööst. Noh kui seda on, eksole.
Eile oli selles mandlifarmis meil viimane tööpäev. Noh kõva 4 poolikut päeva ja tehtud! Korjasime hommikul tunniga konksud maha ja tundus, et valmis. Kahju. Nii me ei rikastugi ju mitte kunagi. Aga kui ei anta võimalust rikastuda, siis kõhu peab vähemalt täis saama. Mõeldud, mõeldud! Tuleb Sixmann viinamarjaraksu saata. Sai selleks ju ekstra kilekott kaasa võetud. Mina olin juba pool seljakotti mandleid täis ladunud. Teeme siis näo, et lähme voolikuid üle pingutama. No loomulikult viinamarjapõllu poole. Üllatusena tuleb avastus, et oi üks rida konkse veel korjamata. Six, sina mine toitu koju tooma, ma lähen korjan konksud ära. Tehtud. Vaatan, et peremees ka juba ootab. Lähen siis juurde ja küsin, et noh tundub, et tehtud? Kutt noogutab, ja jah see osa tööst jah, aga nüüd teine osa ees. Juhhuu. Silmad löövad särama. Dollari märgid pupillide asemel. Kutt: „Kus Signe on?“ Mina, et sealpool, no pingutab voolikuid üle. Näitan julgelt suuna ka kätte. Kutt: „Ahah, lõpetab veel, hästi!“ Noogutan. Jääme siis mõlemad käed puusas ringi vahtima. Tüpm tü tüüü. Imelik juba. Küsin siis, et aga mis me edasi teeme. Kutt: „Ahah jah, käite kogu põllu uuesti läbi ja korjate kõik oksad kokku, mis ma just maha lõikasin, ja veate nendesse vahedesse ja panete niipid, et saan masinaga ära korjata!“ A, no selge, lihtne. Sixmann ilmub põõsast välja ja hooopis teisest suunast, punnis kilekott näpus. Topib selle kähku mu seljakotti, endal nägu punane ja suu kõrvuni kunstnaeratusest. Okste korjamise käigus käime maha kõva 10km, lihtsate arvutuste järgi. Alguses tundub, et easy money. Jaluta ja papp tilgub. Aga krt tunni pärast on taguots haige ja jalad lödid. Mõtteid mõlgutades ja kilomeetreid kokku arvutades lohisen puude vahel. Sixmannn kuule, känguru minu real!!! Ei kuule raibe. Sixmannnn, kängulut tahad näha või eiii?! Minu real on üks otse ees. Ilmub tibi puude vahelt ja vahib mulle otsa. Ahh? Duhh, vaata teisele poole. Assaraisk, on jah. Tsau kängu. Tüüp passib eriti kurjakuulutava pilguga. Liigume lähemale. Kle, ega ma eriti lähemale ei julge minna. Ma ka ei julge. Aga oota siin, ma toon fotoka. Sixmann känguruvalves ja mina tuiskan fotoka järgi. Loom ootab mu ilusti ära ja laseb kaugelt isegi klõpsida. Luurame lähemale, aga tüüp muutub ähvardavamaks. No kuule, ma pean ju selle rea läbi käima. Tüüp tõuseb tagajalgadele. Okkoo, animal on minust korralikult pikem ja suurem. Ma vist pean ikka teisest reast edasi minema ah? Ah, tead ma lähen lähemale ja kui midagi on, siis hüppan puu taha. Six: „Jah, nagu siin neid palju oleks“. Aga selge on see, et mina suudan ka kõige ohtlikumad metsloomad ära ehmatada. Noh mehed eesotsas. Mis see üks kängu siis ära pole. Ja kutt tõmabki uttu. Tegelt võis ta female ka olla. Nii lähedale ma ei saanud ikka, et täpsemalt järgi uurida. Aga pidi ikka munadega olema kui minema jooksis, eksju.
See töö tehtud, pani kutt meid veel väetisetünne rohu seest välja rohima. Noh, siin võib olla madusid ja asju, olge ettevaatlikud. Okkey, see info polnud nüüd just vajalik. Jupp aega ragistamist, roppusi, palju takjaid ja pinde ja ongi tehtud.
Natuke väsitav päev seljataga, vajume juba 22 ajal voodisse. No nagu sellest hullult tolku oleks. Hostelis juba kolmandat õhtut järjest räige joomine ja pidu. Pooled tüübid pilves ja teised lihtsalt sigalakku täis, aga see on asja leebem pool. Nad on vähemalt vait. Noh peaaegu. Eriti hellalt hakkavad närvidele käima eided. Üks uutest (üleeile tuli ja kohe ilmutas oma ülbet olekut köögiuksele ujudes) kujutab ette, et on vähemalt Whitney Huston. Kui ma poole kolme ajal veel kordagi silma kinni polnud saanud, läksin peldikusse ja jätsin iga fucking näo meelde seal rõdul. Jah, peod toimuvad rõdul, mis on pmts meie toa kõrval. Terve punt möirgab laulda. Noh kui seda nii saab nimetada ja kohalik Whitney lihtsalt röögib üle kogu mudilaskoori nagu solist ikka. Pidu kestab vähemalt 5ni. Koridoris käib keele kõrva ajamine ja tagaajamine võidu röögatuste ja irvetega. Noh, noored tahavad peret luua selgelt. Topin tropid kõrva ja haun mõrvaplaane. Jah, kui tahaks vaikust, siis tuleks võtta hotell onju. Mul pole pidude vastu midagi. Eks ole isegi vähe müratud nooruses...noh, mitte ainult, ka hilises vanurieas veel. Aga krt kolmas öö järjest on juba veits palju. Esimene mõte on solistile üks mõrtsuk-piloot toidu sisse poetada. Ärgu ta parem oma toitu valveta jätku kui mina läheduses olen. Teine mõte on neid piloote terve kastitäis neile tuppa poetada. Kolmas mõte on hommikul esimese asjana see kitarr pooleks lüüa. Noh kogemata.
Saabub hommik. Hostel täis pohmas nägusid ja enamus ei ilmutagi ennast veel. Selget magavad. Kogemata kombel hakkavad meil köögis potid kolinal maha kukkuma. Uuups, kohmakad kuidagi täna. Kööki ilmudes karjun rõõmsalt „Tere hommikust põllumehed“! Sixmann jookseb mööda koridori nagu emane mammut. Uksed vajuvad meil kinni heleda litiga täna millegipärast ja köögikapi uksed ei taha ka kinni jääda. Tuleb 3 korda pauguga enne lüüa. Ja tuba on ka kohutav mess. Peab koristama. Tolmuimeja välja, uks lahti ja läheb aasta suurpuhastuseks. Iga pisemgi tolmutera saab ära imetud. Igasuguseid asju võib veel juhtuda....

Mis me siis teinud oleme vahepeal? Ausalt? Sittagi. Perthist panime lennukiga Adelaide ja olime öö seal hostelis. Muidu tip top, aga Saksa tibi sakkis. Oli ühte meie voodisse roninud, et oi me arvasime, et rohkem kedagi ei tule ja ma tahan sõbrannaga ühes toas olla. Peksime voodist maha ja pidi sõbranje kõrvale ronima. Siis veel pahurdas ka, et miks tule põlema panete jne. Ei taha tuld, siis võta hotell, piff! A Adelaide on linn, kuhu mina äkki isegi elama kolin (kunagi). Bussiga Adelaidest Loxtoni 3,5h. Elusad ja kutud kängurud teeääres. Kohalik aktivist bussis. Tädi rääkis kõik külauudised paugust ära ja jagas umbes 2 miljon soovitust. Et ärge kraanivett keetmata jooge (uskuge mind, seda ei taha ka keedetuna juua...kohvisolkija), ostke kohe sääsetõrje, ärge kohe kindlasti jõkke ujuma minge (eriti dangerous värk), põllul pange kindlasti müts pähe, jah punaselg ämblikke on siin kah jne jne. Ja kui te hostelis ellu ei jää,siis otsige mind üles ja võtan teid enda juurde. Meeldiv, aga miks me ei peaks ellu jääma? Hostelisse sisse astudes vahib adminni letilt vastu Mõrtsuk-Piloot putukas enne adminnitädi. Täidame oma paberid ära ja plekime nädala papi ette. Sisse astub kohalik ülemeelikuks joonud noormees ja tutvub käteldes, endal sama mõrtsuk putukas särgil. Näidatakse maja. Toas puudub lubatud telekas, aga suva see. Köögis söövad noored õhtust ja üks tibi kargab kiljudes püsti, sest mõrtsuk-putukas hüppas just tema toidu sisse. Okkkei, vahime Sixmanniga tõtt – kas me sellist Austraaliat tahtsime? Hõõrume käsi kokku, jah tahtsime küll! Toas käitume nagu printsessid ennemuiste. Nõuame teipi ja teibime aknavahed kinni, sest sealt tuleb lademetse piloot-putukaid sisse. Noh tegelt on nad kõigest pöidlasuurused rohutirtsud, kes kisendavad, lendavad, ronivad ja hüppavad! Ütleme ette ära, et nüüdseks oleme harjunud, et vannituba on neid paksult täis õhtuti (liialdamata) ja toas saab enne magamaminekut korralik tapatöö tehtud. Sest no mulle ikka eriti ei meeldi kui nad öösel näkku lendavad ja juustesse kinni jäävad (jah, nii on olnud). Dushi all toimub kino siis kui piloodid sind ründama kukuvad. No nemad põgenevad vee eest singu jalgadele ronides. Eile öösel oli neid majas nii palju, et saksa tibid võtsid tolmuimeja ja käisid terve korruse üle. Me ka koristasime täna laipu vood ialt. Tänavd kubisevad pilootides õhtuti. Neid pole aind siis kui sajab. Ja päeval päiksega ka pole (tulevad hämaras sooja ilmaga).
Passisime 5 päeva ilma tööta. Selgus siis mis? Et ega siin tööd eriti polegi. Kohalikelgi pole. Üle 10 aasta nii ikalduslik suvi, et tööst on puudus. Varem oli pidevalt töötajate kriis. Mõned teevad 2 päeva tööd ja siis nädala passivad tühja. Nukker natsa. Mis teha? Käime jooksmas (5km ringi on raske välja nuputada, sest see on umbes linnakese ümbermõõt), sööme, magame, sööme, loeme, magame, sööme, magame, sööme. Reedel aga tuli tädi ja küsis, et no olete homme valmis? Me saime esimese laksuga aru, et hosteli koristama. Jah oleme, muidugi oleme. Peaasi, et pappi saaks või tasuta elamist või mida iganes. Hommikul siis selgub, et ei, põllale tuleb minna hoopis. Ja ainult meie Sixmanniga kahekesi. Viiakse siis kohale ja onu küsib, et no kas olete seda tööd varem ka teinud? Me, et aaammm, vist mitte...kui see on viinamarjade korjamine, siis noh Eestis meil neid pole. Onu ütleb, et njah, tal ka pole! Sõidutab meid autokastis mööda oma põldu ringi (puude vahel) ja näitab, et vat kui teil juurde on vaja siis neid konkse saate siit. Enne seda tõi kuuri alt jupi nööri kah, millepeale meil silmad suureks läksid ja temal naeratus näole tuli. Hmm, kas tibi võõra onju juures farmis. Järgmiseks võtab raudkonksud (traadist kokku keeratud haagid) ja viskab kasti. Okkei, nüüd hakkab juba naljakas. Nöörid ja konksud ja möllud. Näitab siis ette, et mis meid ees ootab. Võtab puude alt kaks veevoolikut ja sikutab täiega ja haagib need konksuga puu külge kinni. Läheb kaks puud edasi ja teeb sama. Olgu, pilt selge. Voolikud tuleb maast üles tõsta, et masin saaks saagi maast ära korjata. Pool päeva me isegi ei tea, et tegu oli mandlitega. Hakkame siis tööga pihta. Puude read on 400m pikad. Esimesed 2 rida on kuulda ainult kahe piffi roppusi ja sõimu ja vingu, et krt mai saa ju. Siis tekib vilumus. Päss ise ka ei tea kuidas asja lihtsam teha on. Tekitame omad nipid ja töö lippab.Küüned nullis, pluus puru, ise üleni nagu mudakäi ja pooled juuksed puuokstes. Aga õnnelikud! 4h ja töö tehtud. Vahepeal jõuame naabri põllal viinamarju söömas käia. No mine pekki kuiii head! Onu tuleb tagasi ja kiidab, et hea töö ja saate 21 dolts tund (paljud on erikuradi rahul kui 18 saavad oma viinamarjade korjamisega, enamus 13-15 kätte saavad) ja tulge homme jälle. Suunurgad kõrvuni ja koju minek. Täna siis pidime need konksud jälle ära korjama ja edasi panema. Aga kuivõrd 2 Eesti piffi on nii kiired, et masin ei jõua nende eest saaki maha raputada puudelt, siis saime aind 2h tööd teha ja onu kutsus homseks tagasi. Lubas isegi oma isale meid soovitada (noh tööd tegema...noh seda sama tööd). Aga see töö ongi vaid paar päeva ja näis, mis meist edasi saab. Püsige lainel.

Kellel mis head küljed on. Kuala Lumpuri lennujaamas jäi Exmaster näiteks otse lennule minnes magama. Väravast lasti läbi ja tuli oodata veel välisukse avamist, et lennule astuda. Sai toetada ennast veidi mugavamatele pinkidele ja Exmaster siruli ja hambad laiali ja tatt ripakil ja korras. Pilditu. Teised valmis spurtima lennule. Ja nii ongi. Mõni lihtsalt jääb jalapealt magama. Noh sõna otseses mõttes. See on sama nagu Sixmanni tuleb magusa letist eemale kangutada. Tema peale tuleb kärkida. Tuleb vägivalda kasutada. Tuleb üle poe karjuda „ja pärast on jälle – mul on kõht niiiiiii tääiissss...aapiiiii, miiiks ma sõin seda??!!“, siis tal hetkeks meenuvad tema elu piinlikumad momendid ja saab 10 sekundit aru, et pähh ei tohi. Kassasse jalutab ikka õndsa näoga muffin näpus. Parandamatu. Marianne näiteks tõmbab ligi koledaid ja tüütuid ja vägivaldseid. Korduvalt räägitud sellest, et aborigeenid on vägivaldsed kui suuremas pundis liiguvad. Täna siis üks selle nn rassi esindaja astub Mariannele juurde ja küsib, et kust pärit. Õnneks tappa ei andnud, aga palus lahkelt oma maad kasutamiseks.
Päevad pole vennad. Ja kui on olemas selliseid päevi kus tõesti mitte miski ei kordu, siis üks asi ikka kindlasti kordub. Sixmann Exmasteri vaheline vestlus – Six: „Kle, sa mulle massaazi ei taha teha?“ Ex: „Sa tuksi ei taha minna?“
Kaua Gerti meid veel talub? Ausalt? Ta küll ütleb, et meiega on täiega lõbus. Aga tegelt on nii, et meie saabumisega on ka ikaldus igal pool kohal. Kui ühel hommikul Gerti voodi tühi on ja tema kodinaid ka enam nurgas pole, siis on selge...mõõt sai täis. Selliseid matse ikka annab ka otsida muidugi. Taltsuta neid, et nad palja taguotsaga mööda hosteli ringi ei laseks. Et nad linnapeal kuttide ees ennast ja kõiki samal tänaval olevaid naisi ei häbistaks. Et nad natukenegiiii vaiksema häälega irnuks. Et nad toitu kurku ei tõmbaks. Et nad üksteise hambavahesid ei puhastaks fooris rohelist tuld oodates. Et nad toauksi ei lukustaks nii, et teine peldikust tulles kolkima ja manguma peab uksetaga. Et nad natukenegi välja näeks jne jne...
Paar päeva tagasi ostsin uue suure dushigeeli ja eile lasin selle juba ära tõmmata.
Sixmannil on joodikupäevitus konkretselt!
Täna hostelis kaks kleenukest tibi ajasid endale krõpse näost sisse. Kadedus tuli. Leidsime, et njah meie ei saa seda endale lubada. Mitte, et me paksud oleks või midagi. Küürakat parandab aind haud. A meil ple lihtsalt pappi, et seda endale lubada. Krdi Saksa rikkurid rsk. Aga kui Gerti lubaks, siis oleks meie ka juba rikkad – nimelt, tantsiks ühe eriti stiilsete riiete poe aknal hiphoppi räige raha eest. Siis saaks ka endale igat sorti krõpse lubada ja magusat peale määrida.
Pikk Siim ja tema veel pikem sõber rääkisid täna farmitööst. Noh, et ämblikud ikka hammustavad. Suured teevad täiega haiget, aga muidu on korras kõik. Väiksed hammustavad haiglasse või päris kotti. Meeldiv. Ja et ikka pikki pükse vaja, muidu meie kaunid kõverad jalad on pärast puruks. Meeldiv. Ja loomi on igasuguseid ja ära põleb kindlasti ja raha saab rahuldavalt. Me vist hakkame nüüd Eestisse tagasi tulema!

No ühesõnaga...kõik sai alguse sellest kui Exmasteril ja Sixmannil tuli idee minema tõmmata. Austraaliasse. No kuhu siis veel. Seal lubatakse ju ilusaid poisse, head ilma, loodust ja pappi. No ei hakka sellele kõigele kätt ette panema. Tööd on ka siin vähem kui teha tahaks, seega kaotada pole ju midagi. Tuld! Piletid bronnitud, mõni rubla raha krvale pandud ja räme lahkumispidu peetud.
Esimest korda tundub, et asi on perses ALLES Tlna lennujaamas. Easyjeti lennukil otsustab paak kinni külmuda ja kütust mootorisse mitte lasta. Ahso, ei no selge. Lend jääb ära. Või no mis ta ära jääb, lükatakse kõigest järgmisele päevale. Meie suurepärane lend pidi kõva paugu ja paraadiga toimuma 24.veeb...aga no kuna teatud põhjustel härra president ei saanud meid saatma tulla (pidi mingeid matse hoopis vastu võtma), siis selgelt see takistus. Pandi ilusti Ülemiste hotelli magama ja anti süüa kah. Nagu sellest ilgelt tolku oleks? London-Perth lend läks ju ka 24.veeb. Aga ega masterid pilli põõsasse ei küta. Tuleb minna kindlustusse lamenti lööma (see käib nii, et taod jalaga vastu maad ja ütled LAMENT) ja uued piletid bookida. Kindlustuse tädi lubab kõik kinni plekkida kui me vaid uued piletid teeme ja kui me vaid siit Eestist minema tõmbaks. Piletid saime kallimalt kui varem, aga mis teha. Staaridel ju pappi on. No tähendab, plaan on minna Aussi staariks!
Tarc pani masterid ilusti lennukile (no siis on pandud kah) ja minek. Kõigest paarkend tundi lendu ja piina, aga kohal. Punase vaibaga küll vastu ei võetud, aga anname andeks, kell oli ju ka 5:20 hommikul kõigest. Selle eest oli bussijuht eri kuradi kino vend. Kilid oskavad ka nalja teha, mhm.
Vastu võtab masterid 30 kraadi leitsakut ja Gerti. Meie suur juht ja õpetaja. Ausalt! No ei kujuta pilti kuda temata hakkama saaks. Paari päevaga tehtud tel number, pangakonto, tfn number jne jne. Masterid on nagu kaks tölli tal sabas.
Muidugi üks asi on imelik. Et kuidas võetakse staare nii vastu, et neile kohe tööd ei pakuta? Viinamarjad tahtvat korjamist 3 nädalaga ja see periood olevat juba läbi. Ei taipa. Mis teha, tuleb minna parematele jahimaadele. Aga see on juba tulevane peatükk.
Rannas on korra käidud. Isegi rante ei saanud, sest no kohalike nõudel sai 30se kreemiga sisse möksitud ja tolku maala plääzipäevast. Või nohh... Perverdi ikka nägime ju ära (vaata fb pilte) ja ujuda saime kah. Ja no Sixmaster sai oma mullid vees tehtud. Teine suur juht ja õpetaja on meil siin Marianne. Võttis oma pereisalt auto käest ja vedas mastereid mööda linna. Meeldiv! Toidukohtade vallas on juht ja õpetaja Kaja eriti pikk poeg Siim oma veeel pikema sõbraga. Sushit sõi punt Eesti jorsse (masterid oma juhtidega) pargis kus oli toimunud roim. Noh ega iga päev laiba kõrval lõunastada ei saa. Exmaster räägib et kuulge, ega sin see ala niisama piiratud pole ja mente terve persetäis poleks ja maskidega mehed põõsas. Ma räägin teile, et siin on maha löödud mõni. Teised irnuvad ja tõmbavad, et ära enam peale võta ja mis maskides mehi sa nääd, et päris kange kraami peal oled ve? A kui Sixmann läheb võmmilt küsima, et nu mida siin ka toimuma siis ja öeldakse, et kuritegu on toime pandud. Siis jutt muutub. A plaan oli küll minna ninapidi juurde, et kulge ma unustasin oma koti siia põõsasse. Õlled olid sees. Mis nuga? See nuga minu käes?? Ei sellega ma sõin just, aga palun andke mu õlled tagasi, peaks seal laiba külje all olema.
Aitab kah! Hoidke seiklustel silma peal ja kätt pulsil:P