Pidusöömaaeg toimus. Ja oi milline, kahemilline. Vähid, liha, salatid jne. Vastutasuks isegi veini ei pidanud andma, kuttidel oli enda õlu. Te siiski pole valetanud Austraalia kuttide kohta. Päris pooleks petetud meid ikka pole. Tüübid on sõbralikud ja eriti abivalmid. Kokkavad, viskavad kildu ja pesevad nõud ka ära. Olgu olgu, on Eestis ka selliseid mehi. Kutid said suhteliselt kiiresti selgeks, et me oleme totaalselt orjadeks ostetavad lihtsalt shokolaadi eest. Toodi shoksi varud toast välja ja igavene sõprus sai alguse (isegi täna hommikul pisteti hommikusöögi ajal lagrits pihku mulle). Kui nende varudega lõpetanud olime, siis ajasime umbes 4 Nutella saia veel otsa kumbki. No ja pudel veini. Parajate lõvidena oli meil Sixuga vaja veel internetti minna keset ööd. Noh me peame minema üle tee parki selleks. Aga kuivõrd mina olin oma arvuti aku tühjaks mixinud, siis oli seda vaja ju laadida. Pistikupesa on suhteliselt kõrgel katuse all pargis. No tuleb ronida. Pingile. Ei ulata. Teeb siis Sixmann pätikat mulle, aga mis teha, käed lödiks joodud ja nali peal. Seisame mõlemad pargipingil ja mina ronin Sixule otsa oma juhtmega. Piffil tuleb räme nali peale ja nii ta mu jala lahti lasebki ja nii ma sealt kogu oma suure kehamassiga alla lendan. Astun arvutile peale ja maandun külili pingile. Hüppab piff arvuti juurde, et fuck kas jäi ikka terveks. On mats! Minult vabsee ei küsi, kas mina ellu jäin! Hakkame siis minu vigastusi tuvastama. Näpp puruks ja lahmab verd natsa. Jalg marraskil ja pool külge valus. Elus ühesõnaga. Arvuti kah. Tuleme tagasi ja räägime, et Six lõhkus mu ära. Tüübid ei saanudki asjast aru ja veel hommikul arvasid, et käisime öösel pargis peksmas üksteist!
Gertil me päris korralikult magama jääda ei lasnud õhtul ja kättemaks oli magus hommikul. Tema pidi 6 ajal tõusma, et tööle minna. Hüppab 6:45 tuppa uuesti ja kamandab, et kuulge kumb teist tööle tulla tahab. See peab 5 minutiga valmis olema. Üks koht on veel vaba. Vean pea padjalt lahti ja üritan aru saada kas valutab ja kas tervis on enam vähem või ei. Pea on korras, aga näpp valutab raibe. Mõtlen mõned sekundid. Kle mul käsi nats haige, ma vist eriti ei saa korjata viinamarju täna. Six sai taha minna ve? Ahhh, mida? Eiii, ma magan. No olgu, ma siis tulen ikka ise. Topin ennast ülehelikiirusel riidesse ja hakkan näpu jaoks plaastrit otsima. Tuleb Gerti uuesti uksele. Kle, ei ole ikka vaja, nad ajasid midagi segi. Vanaraisk!
Plääzipäeva pani ka madu tuksi maivõi! Vedeleme hambad laiali jõeääres ja järsku Sixmann kamandab, kle vaata vaata sinna. Vend lihtsalt ujub piki jõge meie poole, roomab kaldale ja meie suunas. Minu esimene liigutus kotti fotoka järgi ja klõpsima. Madu jääb vedelema ja tõstab pead ähvardavalt. Olgu. Kodinad kokku ja minek. Ei tule sellest vedelemisest midagi välja...Just saime teada, et tegu on selle pruun-maoga, noh, et kui laksab, siis poole tunniga oled küpse! Kui tüüpi näed, siis pead liikumatult seisma, et ta sust mööda läheks. A mis meie tegime? Trampisime jalgadega, et noh vibratsioon ja värk, et äkki läheb ära või midagi!