Ja ehitasimegi. Sõjad said maha peetud. Karjusime, vaidlesime, ütlesime halvasti, natuke ka hästi...aga toast välja tõstetud nad said. Ja uued Eesti tibid asemele. Enam ei peagi võõraid rinnahoidjaid, kilekotte, käterätte, rahakotte ja suitsupakke oma voodist ja voodi alt ära koristama. Viinapudeleid (enamasti pool täis või peaks ütlema pool tühjad), musti nõusid, toitu, võtmeid, münte, riideid, kaarte, tablette ja käekotte põrandalt üles korjama. Ela nigu paradiisis. Aga nädal aega inglastega ühes toas ja taipad kui normaalsed võivad isegi kilid olla. Sest noh kui su toanaabrid ikka hommikul ärgates esimese asjana pudelist klõmaka puhast viina panevad ja öösel vähemalt 2-ni telekat vahivad, siis norskavad prantslased ja lesbilised kilid on ikka amatöörid. No mis ma nüüd siin räägin, tibid käisid kaks päeva siiski tööl kah. Apelsine korjamas. A siis lasti lahti. Aeglased. Üllatusmoment eksole.
Pärast nädalast puhkust hakkasin ka tööinimeseks. Puhastasin mandlipõllul (jap, samas kohas kus alustasin tööd sellel mandril) veevoolikuid. Ja korjasin 2 päeva oliive (jap, samas kohas kus viinamarju korjamas käisin). Võin meeletu farmi-cv kokku panna juba. Nüüd jälle puhkan. Või noh. 2-3 trenni päevas ja päikesevõtt. Ei ole kerge ma ütlen. Sixmann käib veel 2 päeva tööl. Nädala lebotame ja planeerime. Jah, ja uskuge või mitte...tõmbame tuld Loxtonist! No ega siin nüüd nii halb kah ei olnud. Oskan vähemalt ropendada päris mitmes keeles.

here we go again

Kus me siis nüüd oleme omadega? Mina isiklikult näiteks tulin töölt ära ja kavatsen järgmised paar nädalat puhkamise ja trennidega tegeleda. Sest noh viimast korda jooksmas käisin 16 juuni...et siis 2 kuud ilma. Mis te arvate, mis tunne on? Pask. Nüüd olen 4 päeva jälle trennimaitset tunda saanud. Meeldib! Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. 15 tunniste tööpäevade lõpp paraku tähendab aga jällegi akoholismi uut algust. 3 kuud ilma kraaditeta vedeliku joomist...kefa. Nüüd piisab poolest pudelist veinist ja hitte hakkab tulema ühte jutti. Reede õhtul sain töölt tulema 18ish. Otsejoones poodi ja otsejoones veiniletti. Sixmaster laekus tunni pärast koju...ja nii ta läks. Terve õhtu lauldes ja mängeldes nagu unenägu. Kaks pudelit veini kahepeale, paar tequilashotti vahele ja.... Ja muru. Mhm, Sixmaster sõi muru. Kutid keerasid endale plärusid ja pakkusid meile ka. Mina, kui tuntud korralikkus ise, loomulikult keeldusin. Piff aga leidis, et miks raisata kallist kraami suitsetamisele. Võttis karbist käpaga muru ja tuppis suhu. Edasine on juba ajalugu. Öösel kell 5 ärkasin selle peale, et piff pani tule põlema ja..“õu fakk“ olid ta esimesed sõnad. Öös on asju. Järgmine päev enam nii lauldes ja mängeldes ei läinud. 5km jooksu (mis muidu on rohkem soojenduseks) tundus maratonina jne jne. Teate isegi.
Nii, joogiga sai liialdatud (või noh, arvestades varasemaid võimeid, siis nüüd natsa amatööri tunne), liialdame siis söögiga kah. Kõigepealt rõõmustan kõiki infoga, et olen kosunud 3kg. Egle on ju nii kondine ja teda on ju hea raamiga õnnistatud jne. Mitte-trennid ja palju-magus on oma töö teinud. Ei õnnista mind enam keegi. Rasvumine on järgmine samm. Ja, et asi täiuslik oleks, siis tuleb ette võtta söömaorgiaid. Töökaaslased (noh Costi sorteerimis- ja pakkimiskaader) korraldasid rahvustoitude õhtu. Mis õhtu. Rohkem nagu päeva. Kohal olid eestlased, prantslased ja taikad (noh väikesed inimesed, kes Tais elavad) ja kuti-kuti kanad olid ka kohal. Igaüks pidi oma rahvustoidu kaasa võtma. Kokku oli seda kraami PALJU. Ja kui sööki on palju, siis on see selgelt Exmasteri ja Sixmanni paradiis. Siis hakkad sööma päeval kell 16 ja lõpetad heal juhul 22 paiku. Nonstop. Veini ja viina vahele ja rohkelt toidukraami peale. Jah, täpselt kuni valus hakkab ja sealt edasi veel kuni eriti valus hakkab. Puhkad 5min. Enam eriti jõhkralt valus pole. Siis paned peale nii, et retsilt valus on. Ja veel. Piinled valudes. Ei loe. Ega alla ka ei anna. Toitu ju veel on. Paned peale. Siis miilustad teiste naistega ja ajad prantsuse kutid kettasse ja tõmbad minema. Koju jõudes piip piip..sms. Hei, olen Thomas...meil on veel õlut järel, tuleme Patrikuga teie juurde hosteli edasi jooma...sobib eks? Wtf? Kus ta mu numbri sai? Ja otseloomulikult ei sobi. Ei vasta. Põhku. Rõdul pidu käib (no pühapäeva õhtu ju...nagu esmaspäeva õhtu või teisipäev). Mingi kolin. Pohh, tavaline ju. Järgmine päev Kerli räägib: „Poisid läksid siin nii kettasse kui te minema tõmbasite. Tahtsid hullult järgi tulla. Erki küll ütles, et te lähete magama. Aga nad ikka tahtsid. Ja läksidki. Tulid tagasi mingi kell ja rääkisid, et Patrik ronis mööda seina üles rõdule. Noh, olen ju õppinud tuletõrjuja, ma oskan küll ronida. Thomas ootas õlledega all, et härra Canada üles jõuab, siis teeb ukse lahti. Paraku võeti härra Canadal kratist kinni ja visati välja.“ Jälle ikaldus!
Nii ja nüüd vingumist kah. Suutsime norskava Prantsuse kuti oma prutaga toast välja süüa. Saime jälle omas toas kahekesi olla 3 päeva. Saime isegi Leslyelt lubaduse meie tuppa mitte kedagi juurde panna nii kaua kui vähegi võimalik. Pakkisime asjad juba vabasse kappi ära ja kõik oma käe järgi korraldatud. Mõnus. Eile aga laekub uudis, et neljapäevast tulevad 2 uut tibi tuppa. Futsk! Aga noh hostel ju, peab leppima. Vähemalt saan paar päeva veel privaatsust nautida. Saan ve? Eile keerasime poole kümne ajal magama. 22 paiku uks lahti ja kaks tibi lendavad sisse. Vada kui ma muidu iga päev kõrgemaid võime palunud olen, et pange tuppa kas Aasia lesbid või norskavad prantslased või kes iganes, aga ärge ainult inglasi tooge. Siis, mis te nüüd pakute, kes laekusid? 3 korda võib arvata ja 2 viimast vastust on valed. Joovad poole ööni. Jõlguvad kümneid kordi toast läbi. Ja kui magama keeravad, siis....kes oleks osanud arvata, et keegi kuskil maailma otsas kõvemini norsata suudab kui minu vanaisa! Jah, need tibid suudavad. Mõlemad. Traktor on amatöör. See on USKUMATU. Noh, ühesõnaga pool ööd magamata. Ei aita siin ei kõrvatropid ega ussi- ei püssirohi. A ja siis käivad ja sädistavad, et oi see tuba lõhnab nii hästi, mitte nagu poiste oma. Daaaaaa...me krt oleme siin 5 kuud elanud...see on MEIE tuba. See on KORRAS tuba. Ma natsa huviga juba ootan, mis saama hakkab. Mhm, eided vedasid ennast just maast lahti. Kell on pool 12. Ma nüüd lähen ja ehitan neile...kes siin on peremees, krt! Noh, aga ega see nende süü pole, et nad majas uued on ja ei tea veel, et siin kehtivad kahe Eesti tibi reeglid ja hirmuvalitsus! Natuke murettekitav on aga, et nad on KORDADRES suuremad meist...

veits värskem lugu

Üks kaks kolm...ja nüüd kõik koos...Egle ja Signe raha lugemist alga! Meie ju nüüd miljonärid oleme onju...NOOT! Ja kui isegi oleks, siis kuidas see kõigi teiste asi on? Ei, ega tegelikult jah paluks soovitusi kuidas kogu see rutsikoorem ära kulutada! Soovitajaid ja õpetajaid on järsku rohkem kui karvu peas. Esiteks, see papp on juba kulunud auto ostmisele ja tuleb veel vaeva näha, et reisi jaoks ka midagi kõrvale panna. Noh, nii infoks kõigile. Ja teiseks, kes keelab suurtel juhtidel ja õpetajatel endil 15h päevas tööd teha? Mina isiklikult küll kedagi kinni ei hoia. Jah, vähemalt 15h iga päev ja nii 6 päeva nädalas! Ausalt! A ja mulle hullult meeldivad küsimused nagu näiteks, et mis siis vabal ajal teete? Eemm..mõtlete selle 9 järelejäänud tunniga? Söön hommikust näiteks ja riietun 1h. Kõnnin töölt koju ja käin dushi all kokku 1h ja siis kui tohib, magaks need 7h! Küsimus, et noh jooksmas ka ikka käid veel ja trenne annad...õudsalt meeldib. Muidugi käin ja muidugi annan, sest see on ju antud olukorras üsna loogiline onju. Kas inimesi tegelikult ka huvitab, et kuidas mul läheb ja millega tegelen? Või on minu papi countimine ainus mõte? Sest kuidas muidu üldse saavad sellised küsimused tekkida. See nats nagu tähendab, et kuulatakse diagonaalis juttu mitu h ma tööd teen, aga numbrid hakkavad silme ees jooksma küll kohe...ja need pole töötundide numbrid. Jah, raske on...aga kes ütles, et kõik kerge peab olema. Meil vähemalt on eesmärk. Ja see pole kauniste hilpude ostmine ja korteriraha korjamine. Me tahame Austraaliale ringi peale teha...noh vada kui siin juba oleme onju, ja selleks ON palju pappi vaja. Eks igaühel on elus omad eesmärgid ja no sorry kui meie omad teistega ei ühti. Minu omad hetkel pole pere loomine ja konto suurendamine 2- korruselise maja ostmiseks. A ja kes arvab, et noh Austraalias on ju lihtne see papi kokku ajamine. Lähed, teed paar kuud tööd ja siis elad Eestis laia elu mitu kuud. Noh jah. Esiteks kui sa ei viitsi juba Eestis tööd teha, siis miks peaks siin viitsima? Aga siin ka PEAB viitsima. Teiseks, hea töö leidmine pole kuskil kerge. Tuleb ennast tõestada. Ja kolmandaks, miks keegi seda järele ei proovi? Käed jalas otsas ja tahtmist on, miks mitte? Tuld!
Ja tänx sõbrad, kes mu rutsi lugema pole hakanud veel...neid on umbes kaks – Merka ja Coiz.

kõvasti hilinenud lugu

Ei maksa minust suurt midagi loota. St ei ole mõtet iga jumala päev antud lehte külastamas käia. Panustagem pühapäevadele. Sest noh eelmine nädal 72 töötundi ja sel nädalal 78. Kes üle paneb, saab 5 pakki Laima sefiiri. Mhm, ja hakkame nüüd kõik koos raha kokku lugema. Et noh miljonid ju. Ära elab, aga mis elu see on? Reisida tahad, siis präänikut ei saa, küll aga saab piitsa. Ja mina tahtma reisida, seega valin piitsa. Sellest räägime edasi ehk augustis kui rahulikumaks läheb...
Hostelis rent tõusis. Aga mõnel õhtul sooja vett näiteks pole..noh kui 23 paiku töölt laekud ja elu unistus on saada kuuma dushi alla. Vingumine jätta. Selleks ma ju siin olengi, et edaspidi luksulikumat elu kõrgemalt hinnata oskaks. Ja vein on ju endiselt odav!
Nüüd aga kõige tähtsamast. Ma olen lõpuks ometi tädi. Seega laps olemas ja ise enam vaeva nägema ei pea. No ausalt. Mul poleks aega 24/7 kodus istuda ja nn kinni olla 18 aastat oma elust. Nain nain nain. Nii on palju lihtsam, et õde kasvatab mulle järeltulijat. Kindlustatud on ka tulevikus noored kavalerid. Lootma peab vaid kuti heale maitsele sõprade osas. Minu poolt on talle piffid. Oli nii, et nädal tagasi pühapäeva hommikul ärkasin mõttega, et ma saan ju kohe varsti tädiks. Vedelesin voodis poolteist tundi ja ainult selle mõttega tegelesingi. Lubadus oli, et kui maast lahti vean ja netti lohistan ennast, siis kohe kirjutan õele ja küsin järgi, et millal see tähtaeg nüüd täpselt ongi. Mälu järgi vähemalt nädal kuni kaks veel aega. Sõnum. Fred kirjutab, et tema on sündinud ja tervitab oma ainsamat tädi. WTF? Ma teile ütlen, et see kutt juba tahab minuga suhelda! Mis tal üle jääb...minu pandud nimega peab ju terve elu hakkama saama. Novot siis. Hommikusöögiks vein ja shokolaad. Lõunaks maasika shampus! Elagu Freddi!