teenindusimed

Puhkuse viimane päev ja otseloomulikult alustasin ma seda tööd tehes...no see selleks. Ixu ütles ka, et töö teeb ahvist tööahvi. Ja ma vabsee vastu ei vaidle.

Stress on mind sinnani viinud, et käisin teist korda kinos seksi ja linna vaatamas - dsiiis, ma eidestun juba! Nüüd sõbrannadega msn-itud ja orkut läbi kammitud ja jälle vein ees, tahan ma jagada tänast teeninduskogemust. Käisime nimelt sõbrannaga kohvitamas. No kohvitamine tähendab minu jaoks alati ka söömist, sest üle 3h söömata olemist tähendab minu jaoks surmaeelset seisundit. Suvi teeb vist oma töö. Menüüd ootasime 40 minutit. Korra tabasime teenindaja ja ütlesime, et võtaks menüü - tüüp vatas, et kohe! ja jäigi kadunuks. Sõbrants tõi need lõpuks ise ära ja küsimusele, et kuidas selle ajaga siin on, et oleme 40 minutit oodanud, sai ta vastuse, et ütlen teenindajale edasi. Seda ütles siis teine teenindaja. Toiduvalikuga läks mul 2 minutit ja edasi vasardas peas mõte teise kohta minna, sest seal saan oma lemmikroa alati kiiresti kätte. Aga oh imet, kutt ilmus välja ja võttis tellimuse.

Otseloomulikult sain ma tellitud seenepasta asemel singipasta, aga olin nõus selle ära sööma, sest uut oodates oleks loojakarja minek olnud. Kohvikusse jõudmisest alates 1h ja 15 min hiljem saime toidu.

Kõht täis ja hea olla, aga sõbrannal suitsud otsas. Tellib siis teenindajalt paki suitsu ja rõhutab, et tooge sinine, et see pole kõige kangem. Kutt toob pruuni paki ja avaldab, et pruun ikka sobib ju? Sõbrants, et ei sobi, et tõesti ei suuda seda kanget tõmmata. Kutt vabandab ja toob siis sinise. Et kuda tuleb arvamus, et äkki tahaks pruuni kui tellitud sai sinine?? No ju ta arvas seda ka, et mis ma neist seentest saan ja sink kuluks mulle ära psata sees.

Arve toomist ei ole ka mõtet ootama jääda ja otsustame letti maksma minna. Seal ei tunne esialgu ükski kolmest teenindajast meie vastu huvi. Kui siis omavahel on arutatud, et kelle lauast me oleme, siis üks kuttidest hakkab küsima, et mis me siis tellisime. Loen oma tellitud kraami ette ja seda hakatakse sisse toksima, kui imeväel ilmub välja meie laua teenindaja. Tänatakse jumalat ja edasi tegeleb meiega siis õige inimene. Saan korra veel oma tellimuse üles lugeda ja lõpuks ka arve makstud...ei surnudki inimkond enne välja, vahi imet!

Olen jah vingats:P

kiirus maksab

Siin ma nüüd olen - varbaküüntelt lakk eemaldatud (süvapediküürini ei viitsi laskuda), veinupokaal ees ja otsustusvõimetus kõrvadevahel. Et kas vaadata mõnda väärtfilmi või natuke vähem väärtfilmi või üldse väärtusetust filmi? No üleüldse millal viimati mul oli aega omaette veini juua ja niisama vedeleda? Ma arvan, et saurused elasid sel ajal veel kindlasti. No mida ma virisen, töö tegi ju ahvist inimese ja üleüldse tööga pidi ju rikkaks kah saama...siinkohal teema lõppeb! Ma lihtsalt pole hetkel millegagi rahul...no ja las ta jääb.

Filmide juurde tagasi tulles, siis käisin eile jälle kinos. Aga rääkida ei taha ma mitte filmist nagu arvata võite. Hoopis toredatest kaasmaalastest. Ei tulnud jälle üllatusena onju? No ühesõnaga, oli kinos just eelmine seanss lõppenud ja parkla veel pilgeni autosid täis. Isegi lapsevankrit poleks sinna saanud parkida. Enne parklasse sisse keeramist oli mõistlik sealt autod välja lasta. Suund sisse ja ootele. Aeglaselt parkla tühjeneb, aga sisse sõita ei saa, sest sisse- ja väljasõidutee on üks ja kitsas. Taha tekib veel järjekord sissesõitu ootavatest masinatest. Kõik kannatlikud tegelased roolis ja kannatajad pidid ju kaua elama kah. Aga rikkaks ükski kannatlik tegelane tõenäoliselt ei saa. Sest sabas olevad autod kõik suht keskklassi masinad. Siis tuleb rivist mööda erikuradi tuunitud sport bemmu ja keerab maailma kõige lõdvema londiga parklasse sisse, no sinna kuhu tegelt nagu ei mahu, aga teistele ette ikka mahub ju. Autost väljumisega tekib kutil muidugi probleeme, sest ei taha ju oma helekollaseks tuunitud autoust mõlkima hakata väljasõitvate pannide vastu. Teisest reast teeb üks jeebimees sama lükke ja jääb konkreetselt väljasõitvatele autodele ette parkima. No mida mina ikka kögisen...tugevamal on ju võimu.

No see selleks. Lõpuks väljub spordikast kutt, kellel on kinno jõudmisega kõige kiirem. Autost astub välja kutt, kellel jalas ilusad lumivalged kingad ja seljas nahktagi, mille seljal lumivalge tähekombinatsioon D&G, no minu lailihas nii lai pole kui need tähed seal, aga see selleks. Ju ma kade olen onju.

Parkimiskoht leitud ja kinno sisenedes jääb aga see sama kutt kohe silma - on endale veel kolm kambajõmmi leidnud ja istub saali uksetaga. Krdi idikad ei saa aru, et kui staar on kohale jõudnud, siis tuleb saali uksed ju tema jaoks avada. Inimesed seisavad veel ilusti popkorni järjekorras ja puha, aga tema puhkab jalga. Hiljem selgub, et üks sõpsidest pidi ka jumal paraku järjekorras seisma, et ka staarile popkorn ja cola kätte tuua. Seda vist ei tohiks poliitilise korrektsuse mõttes ära mainida, et tegu vene rahvusest kodanikega.

Saali sisenedes torkab pähe mõte, et kas saaks olemas olla suuremat irooniat kui, et kutt istuks näiteks minu kõrvale? Saab küll olla - ta nimelt istub minu seljataha. Nojah, sinna kus vaata selga saab peksta jalgadega eesistujale. Seda kommet ralliässal õnneks pole - sügav kummardus, suisa intelligent. Aga no ilmselgelt on tegu ju arukate ärimeestega, sest sissetulevad telefonikõned tuleb ikka ilusti vastu võtta ja üle filmi kõigile teatavaks teha, et saftra budet kohtumine. Novat siis niisiis. Ai promiss,et järgmine kord võtan kõik kõned kinos vastu ja ülejärgmine kord lähen juba Armani mantliga kinno!

Rohkem polegi mille kallal viriseda...nii kahju, larbin oma veini nüüd edasi ja jään vist ikka poolväärtfilmi juurde (ei ole porno:P)

Huvitav! Kas ma tõesti näen ikka veel maailma liiga roosana? No omateada olen küll piisavalt realistlik beaach ja ei arva, et konn muutub suudeldes printsiks ja kunagi valitseb maailmas rahu ja kõik inimesed on head. Kaugel sellest. Vägivald ja õelus on täiesti tavapärane nähtus. Samas äkki ma ei taha seda kõike näha, mis ilmas sünnib või endale tunnistada, et juhtub ka halbu asju. Ma ei näe, et on olemas koduvägivald ja et juba lasteaias saab üks titt teise käest vastu tatti, sest tal pole D&G teksaseid jalas või et just on. Ma lihtsalt ei puutu nende asjadega otseselt kokku. Aga täna toodi mind rohkem maapeale tagasi. Kodust väljudes ja lifti oodates kuulsin kuidas naabrinanine karjus oma nutva lapse peale täiest kõrist, et jää vait! Siis kostus veel kõvemat lapse lärmi ja kolinat. Vaatasime Erikuga üksteisele otsa ja tema näitas näpuga vereplekkidele, mis lifti juurest lapsevankrini läksid (vanker seisab neil alati seal uksetaga). Ma hakkasin õigustama, et no need plekid olid seal juba üleeile, no ju kukkus mõni nina veriseks endal, sest lastega ikka juhtub. Ta vaatas mind nagu elu roosat blondi ja ütles, et kle need on vereplekid ja kuuled mis seal täna toimub. Ma täitsa ehmusin. Hakkasin vabandusi otsima, et no need vast on punapeedi plekid, mis läbi kilekoti tilkus - nagu see oleks tavaline, et naabrinaine käib turul kilekotiga peeti ostmas! Mind vaadati uuesti kui kuupealt kukkunud naiivitari ja küsiti, et kas sa tõesti näed maailma nii roosana? Mul nutt kurgus ja suu lukus nagu oleks püksi teind ja ei julge öelda!

Tööle jõudes ja Postimeest lahti lüües vahivad kohe otsa artiklid lapse laipa põletanud emast ja oma sugulase surma videos näinud inimestest.....The world is really sick! Ja ma ikka ei ole nõus seda tunnistama - ma tahan oma roosas maailmas edasi elada!