Huvitav! Kas ma tõesti näen ikka veel maailma liiga roosana? No omateada olen küll piisavalt realistlik beaach ja ei arva, et konn muutub suudeldes printsiks ja kunagi valitseb maailmas rahu ja kõik inimesed on head. Kaugel sellest. Vägivald ja õelus on täiesti tavapärane nähtus. Samas äkki ma ei taha seda kõike näha, mis ilmas sünnib või endale tunnistada, et juhtub ka halbu asju. Ma ei näe, et on olemas koduvägivald ja et juba lasteaias saab üks titt teise käest vastu tatti, sest tal pole D&G teksaseid jalas või et just on. Ma lihtsalt ei puutu nende asjadega otseselt kokku. Aga täna toodi mind rohkem maapeale tagasi. Kodust väljudes ja lifti oodates kuulsin kuidas naabrinanine karjus oma nutva lapse peale täiest kõrist, et jää vait! Siis kostus veel kõvemat lapse lärmi ja kolinat. Vaatasime Erikuga üksteisele otsa ja tema näitas näpuga vereplekkidele, mis lifti juurest lapsevankrini läksid (vanker seisab neil alati seal uksetaga). Ma hakkasin õigustama, et no need plekid olid seal juba üleeile, no ju kukkus mõni nina veriseks endal, sest lastega ikka juhtub. Ta vaatas mind nagu elu roosat blondi ja ütles, et kle need on vereplekid ja kuuled mis seal täna toimub. Ma täitsa ehmusin. Hakkasin vabandusi otsima, et no need vast on punapeedi plekid, mis läbi kilekoti tilkus - nagu see oleks tavaline, et naabrinaine käib turul kilekotiga peeti ostmas! Mind vaadati uuesti kui kuupealt kukkunud naiivitari ja küsiti, et kas sa tõesti näed maailma nii roosana? Mul nutt kurgus ja suu lukus nagu oleks püksi teind ja ei julge öelda!

Tööle jõudes ja Postimeest lahti lüües vahivad kohe otsa artiklid lapse laipa põletanud emast ja oma sugulase surma videos näinud inimestest.....The world is really sick! Ja ma ikka ei ole nõus seda tunnistama - ma tahan oma roosas maailmas edasi elada!