Mis siis juhtunud on vahpeal? Viinamarja hooaeg on läbi. Ave on pmts mehele pandud. Brent ja Adam kolisid teise linna ära (said parema tööotsa). Parim viinamarja korjamis-team sõitis minema Perthi. Hosteli on jäänud ilgem kamp kilisid ja prantslasi, kes oskavad öelda vaid sõna „okey“.

No see viimane postitus ootas nüüd päris mitu päeva.Ja ei läinudki üles. Nett jebib. Arvuti jebib. Blogspot jebib eriti. Aega pole. Aga muidu on lood sellised, et Gerti kolib ära Renmarki täna. Sai tööd farmis, kus Brent ja Adam. Meie rügame juba apelsinide pakkelaos. No esialgu on 2 nädalat katseaega, aga pärast seda 12h päev ja 6 päeva nädalas. Seega järgmist postitust võite oodata miski 4 kuu pärast:p Viinamarjad said otsa ja ühe mandlipõllu lõpetasime ka täna ära, homme ehk teise ka. Ja siis kaome ära keldrisse mitmeks kuuks. Eemale internetist, päiksest, toidupoest. Lähemale kilidele. No juhul kui katseaja läbime. Tegu on sõjaväega. Tööpäev 12h, seal sees 10min pause iga paari tunni tagant ja tund lõunat. Kõik pausid käivad udupasuna peale. Töö käib täpselt nii kiiresti kui kiiresti lint sulle apelsine ette söödab. Ja seda teeb ta kiiiiresti. Täiesti talutav oleks asi kui peaks seisma ainult ühe liini taga. Ei. Teed oma liini ja jälgid hädaolukordi. Kui mõnel kilil kuhi ees on ja apelsinid mööda põrandat laiali, siis pead appi hüppama. Kili kuhja seest välja kaevama ja oma liini juurde tagasi minema või siis järgmist kili päästma minema. Asi oleks ka siis okei kui peaks neid kuradi apelsine ainult pakkima, see on kiiresti tehtav töö kui tehnika selge, aga sa pead neid ka sorteerima. Üks juhendajatest ütleb, et jah see apelsin on esimese klassi jaoks okei, teine tuleb samasuguse apelsiniga ja ütleb, et kle sellel on ikka liiga palju plekke või liiga roheline või liiiga krobeline koor või see on teise klassi jaoks liiga sügava lõikega jne. Pidev confusion. Töötad näiteks tund aega teise klassi liiinil ja võid suht sitta sisse pakkida, siis pead hüppama esimese klassi liinile ja nuputama hakkama, et kas kõik ühesugused apelsinid ikka on ühesugused. Ja kõik see on veel täiesti tehtav ja talutav, sest tasu on ju hea. AGA tõelist piina valmistab suu kinni hoidmine. Viinamarja vagude vahel kogusime Sixmanniga kuulsut hommikuraadiot tehes. See tähendab, et me ei jäänud sekundiks ka vait. Bossid käisid ja irnusid ja imestasid. Aga mis olukorras me nüüd oleme??? Esiteks ei ole üldse tihti kõrvuti liinidel ja teiseks need kuradi masinad undavad nii kõvasti, et kui supervisor röögib esimese liini juures midagi, siis viimaseni seda kindlasti kuulda pole. Siiski oleme me kõvad eided ja elame selle üle ja saame hakkama. Leslie ütles ka, et kui meie vastu ei pea, siis ei ole teistel võimalustki:P Ja bossid on muhedad vennad. Ja juba ma olen ühe supervisori lemmik. Piisas vaid jalaga vastu maad löömisest ja vihjest, et ma nägin küll, et sa selle apelsini sealt võtsid ja ära süüa kavatsed...Järgmisel hommikul mulle otsa vaadates põrutas oma forkliftist mööda (see oli antud hetkel tema töövahend). Aga teie kõik olge kõvad ja jääge järgmist hädakisa ootama. Eestisse tagasi ma ei tule ja vaatamata sellele, et siin on sügis ja töö sakib natsa nigu....ma siiski NAUDIN siin olemist!