Ei maksa minust suurt midagi loota. St ei ole mõtet iga jumala päev antud lehte külastamas käia. Panustagem pühapäevadele. Sest noh eelmine nädal 72 töötundi ja sel nädalal 78. Kes üle paneb, saab 5 pakki Laima sefiiri. Mhm, ja hakkame nüüd kõik koos raha kokku lugema. Et noh miljonid ju. Ära elab, aga mis elu see on? Reisida tahad, siis präänikut ei saa, küll aga saab piitsa. Ja mina tahtma reisida, seega valin piitsa. Sellest räägime edasi ehk augustis kui rahulikumaks läheb...
Hostelis rent tõusis. Aga mõnel õhtul sooja vett näiteks pole..noh kui 23 paiku töölt laekud ja elu unistus on saada kuuma dushi alla. Vingumine jätta. Selleks ma ju siin olengi, et edaspidi luksulikumat elu kõrgemalt hinnata oskaks. Ja vein on ju endiselt odav!
Nüüd aga kõige tähtsamast. Ma olen lõpuks ometi tädi. Seega laps olemas ja ise enam vaeva nägema ei pea. No ausalt. Mul poleks aega 24/7 kodus istuda ja nn kinni olla 18 aastat oma elust. Nain nain nain. Nii on palju lihtsam, et õde kasvatab mulle järeltulijat. Kindlustatud on ka tulevikus noored kavalerid. Lootma peab vaid kuti heale maitsele sõprade osas. Minu poolt on talle piffid. Oli nii, et nädal tagasi pühapäeva hommikul ärkasin mõttega, et ma saan ju kohe varsti tädiks. Vedelesin voodis poolteist tundi ja ainult selle mõttega tegelesingi. Lubadus oli, et kui maast lahti vean ja netti lohistan ennast, siis kohe kirjutan õele ja küsin järgi, et millal see tähtaeg nüüd täpselt ongi. Mälu järgi vähemalt nädal kuni kaks veel aega. Sõnum. Fred kirjutab, et tema on sündinud ja tervitab oma ainsamat tädi. WTF? Ma teile ütlen, et see kutt juba tahab minuga suhelda! Mis tal üle jääb...minu pandud nimega peab ju terve elu hakkama saama. Novot siis. Hommikusöögiks vein ja shokolaad. Lõunaks maasika shampus! Elagu Freddi!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment