Kõnnin mina reedel peale tööd koju. No seda ei juhtu tihti, et peale tööd otse koju saan. Aga see pole ka oluline. Tee viib läbi paarist pargist. Üks neist asub Õpetajate Seminari ees. Väike roheline park. Ilus. Mäe otsas. Kahe pingiga. Selline armas ja hea vaatega linnale. Rahulik. Hommikuti näen seal vähe inimesi.
Juba pikast trepist üles kõmpides kuulen, et miski muss pekasb kuskil makikõlle puruks. Ja mida kõrgemale jõuan, seda kõvemini muss peksma hakkab. Jõuan siis oma armsasse parki ja mida ma näen? Ühel pingil istub noormees ja neiu temal kaksiratsi otsas ja amelevad. No las olla, noorus ja värk ju! Aga teisel pingil istuvad kutid süstivad näiteks ennast. Vaata nüüd mai saa enam öelda, et ah las olla. Nende ümber lällab veel päris mitu vene noormeest. No krt mai või! Minu armas park ja mis seal toimub! Tüübid lällavad ja üritavad mu tähelepanu võita. No minuga ikka juhtub asju exole. Kui ma aga uhkelt pea püsti neile tähelepanu pööramata edasi kõnnin. Siis saan teada, et olen suka...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment