Musta pori näkku

Sain just Raua kurikuulsa romaani läbi. No piinlik oli juba, et olen ainus endast lugupidav eestlane, kes seda lugenud pole. Mis ma oskan öelda. Ma ei ütle, et see oli aja raiskamine. Aga ei üllatanud mind selles romaanis küll ükski fraas. Siiski olen nii mõnegi fakti võrra rikkam nüüd, mis puudutab selle aja, kui mina sipukates olin, muusikamaailma. Aga see, et muusikud ja kultuuriinimesed üldse lakuvad nagu loomad, no see on asi mis ei üllata. Seda enam, et tunnen ja tean ise päris mitmeid tegelinskeid, kes ise samasugust elu elavad. Nimelt tööle jõudmiseks on neil tarvis vähemalt pudelit kangemat õlut, et elule ärgata ja üleni pohmakatevärinas ennast rahateenimisele vedada. Mu enda isagi on pea terve elu olnud nii tugev padujoodik, et isegi tööl ei käinud mitmeid aastaid. Nüüd on tänu jumalale mõistus kodus.
Raua romaanis väljatoodud tugevate kultuuritegelaste ja kõigile tuntud staaride enda lapsed on nii mõnedki samas seisus nagu staarid tol ajal. Või isegi hullemas. See, et Raud ühel hetkel suutis teha otsuse, et aitab meelemürkidest, on äärmiselt kiiduväärt. Küll tuli selleks enne kooma ukselävele astuda. Mu enda isagi on arstid korduvalt maoloputuse ja süstide teel surmasuust elule tagasi toonud, aga otsus loobuda tuli ikka mitmekümneid aastaid hiljem.
Mis teeb selle raamatu eriliseks? Paljastused tolleaja staaride elust? Või roppused? Või miks seda raamatut kiidetakse ja ostetakse? Ma ei saagi tegelt aru. Staaride elu oli selline nagu kindlasti paljud meist niigi teavad. Või äkki iva ongi selles, et paljude jaoks oli see ikka ülemõistuse elu? Ontlikemale tegelastele. Või lihtsalt julgus välja tuua asju, mida staarid nostalgiliselt vaid valitud seltskonnas meenutavad? Nomaitea. Või siis tõesti see ropendav kirjaviis? No suguleundeid erinevate nimedega oskame me kõik kutsuda ja kui vaja sidesõnadena kasutada. Aga selgelt müüb ikka teiste elu, alkohoolsed-koomalaksud, seks ja roppused. Miks siis mitte seda ära kasutada! Iga kaubahalli ees viinaraha kerjav ja tõelist elu näinud päss lihtsalt ei oska oma elulugu nii kirja panna. Kui oskaks, siis oleks analoogseid joomahullu päevaraamatuid poeletid täis ja Raua oma ei tahaks enam keegi osta. Andkem au neile, kes oskavad. See ongi oskus elus läbi lüüa!