Ja mis ma siis täna öösel unes nägin. Täditütar (see, keda ma kunagi ühegi kutiga koos pole näinud) teeb kahele kutile strippi. Esmaklassiline liikumine ja metsikult ilus pesu. Vaatan asja läbi akna pealt (hmm, ise olen teises toas?). Äkki aga on ta jäänud üksi tuppa ja viskab voodile pikali. Mööda voodit vudib ringi hiir. Suht napilt ei maandu nägu ees hiirele peale. Nähes röövlooma linade vahel hakkab tsikk täiest kõrist kiljuma. Vaene hiir ei oska paanikahoos muud teha kui tema poole jooksma hakata. Kõik see toimub vanaema juures. Ei oska öelda miks, aga teen ka häälepaelad lahti ja möirgan täiest kõrist. Jooksen toast välja trepile. Ja mis ma näen?! Tädi itsitab ja loobib hiiri mööda õue laiali. Tema ees maas on karbitäis närilisi. Ta ei saa hästi pihta, et miks neid nunnusid karta. Paanika. Silmanurgast näen, et täditütar on ka rahunenud ja silitab sabapidi näpuvahel kõlkuvat hiirt. Korraks suudan isegi mõelda, et nojah need pole ju need suured rõvedad rotid, aga ikkaaagiiiiii mismõttes nagu??! Karjun edasi...
Teises unes kaklen. Sõna otseses mõttes. Ei mäleta kõiki vastaseid, aga pole ka oluline, sest võidan neid kõiki. Ei suuda ära imestada, et mismõttes nagu. Ma pole ju poksimisega tegelenud, aga ilma ühegi sinikata minu kehal langeb vastaseid nigu loogu. Sätin oma punaseid käesidemeid. Lahti tulevad raisad koguaeg. Käes finaal. Ja vastaseks Rix. Kohati tundub, et keegi teine, aga vahet pole. Käte löögid lõuga, jalalöögid põlvedesse ja selga. Punktid tulevad. Paus. Vaatan seisu. Ei saa aru, kas mul on 15 ja tal 19 või vastupidi. Aga tean, et 20 peab täis saama ja võit kodus. Madin läheb edasi ja selgub, et temal on 19. Pfff...rebin mööda ja võidan!