Oeh oeh oeh! Tööpäevad 8h ja trennid otsa. Sry Katre, eiiii ole aega kirjutada! Mis siis siin vahepeal selgunud on? Ütleme nii, et asju. Adam ja Brent (jah, kutid, kes meid toidavad ja kohaliku eluga kurssi viivad) on valgustajateks. Tuli välja mitu tõsiasja. Esiteks, et keegi ei julge meiega siin hostelis suhelda, sest me olevat liiga ilusad. Teiseks, et kõik on nüüd Adami ja Brenti peale raskelt kadedad, et nemad meiega suhtlevad. Käivat suisa jutud, et me sebime nendega ja värki. Noh külajutud, millega mina harjunud olen. Pole oluline. Põnevam on hoopis see, et oleme siin tibidele eeskujuks. Kõvem sportimine läks lahti umbes sellest ajast kui meie siia jõudsime. Tsikid teevad nüüd juba rohkem trenni kui mina. Mind pandi 4 korda nädalas neid juhendama ja „minuvabadel“ päevadel käivad jooksmas. Nii mõnigi on paari nädalaga 2kg alla võtnud. Tundub, et algatusel on aktsioon, kus teavitatakse ka kohalikke Loxtoni elanikke toimuvatest trennidest ja meile eraldatakse äkki isegi suurem treeningruum. Näis.
Viinamarjadest olen ma igatahes umbes. Igal hommikul kell 6 äratus ja hakkab jälle otsast peale. Ühelt põllult teisele. Päike üleval (mhm üle 30C), takjad all ja viinamarjad kusagil vahepeal. Aga meeleolu on koguaeg üks. Klahvid kõrvuni. Hommik algab „Tere hommikust põllumehed!“ lausega ja ühtlane möla õhtani välja. Gerti teeb põllul kiirusrekordeid korjamise alal, aga puhtalt tänu meile. Ta lihtsalt eiii suuda meie möla taluda. Silmi peast häbenenud on juba tuhandeid kordi. Meie olem aga parandamatud. Eile hommikul bussis leiutasime uue sõna, mis tekitas Gertis tahtmise meid kohapeal maha lasta. Jutt oli töömehe kätest. Nimelt, meie käed ei näe välja enam eriti naiselikud. Rakkus ja mustad ja tuimad. Asjad ei püsi käes. Tahtsime väljamaalastele selgeks teha väljendit „näpud on nagu lehma nisad“. Aga kuidas on inglise keeles sõna nisa? Seletame siis, et nohh cow ja teeme lüpsmisliigutusi. No ei tule. You know like cow nipples? We have nipple-fingers! Kapish? Kanada kutt kujutas seda elavalt ette ja ütles, et ok rohkem ta saellele mõelda ei taha.
Teate kuidas maitseb känguru liha? Üüüüber hea! Adami näol on meil olemas master-kokk. Natsa kefa on see, et kui ma kunagi veel peaks restorane külastama, siis minust saab neile karm klient. Toiduga on juba raskelt ära hellitatud. Ise teen muidugi jätkuvalt nuudleid. Harva.
Üks asi on kidel, et siin ma õpin profiks sigareti-keerajaks. Peale meie kolme ja Kandada kuti (Aleks) suitsetavad siin kõik. Ahelas. Poest nad suitsu ei osta. Lihtsalt materjali. Hinnavahe olevat vähemalt kolmekordne. Vabal ajal tegeletakse suitsude meisterdamisega ja kui aega üle jääb, siis suitsetamisega.
Tänase päeva highlight oli taaskord veini ostmine. Jah, jälle 12 pudelit 35AUD eest. Tavaline eks? Asja teeb pisut erilisemaks see, et põllul ma vandusin, et seda krdi Shiraz veini ei joo ma kordagi oma elu jooksul. Nende marjade korjamine on tegevus, mis võiks olemata olla. Jaa need bladi shirazid on kallid. Kutid saavad kasti eest 25AUD. Meie saame kasti (umbes 15kg) korjamise eest 2AUD. Ja ma eiii taha teada, mis see pudel poes maksab. Kim (töödejuhataja) tõmbas kildu (mis võib ka vabalt mitte kild olla), et kui nende marjade kastid pole piisavalt täis korjatud, siis tulevad relvad mängu. Marjad lähevad nimelt mingitele Itaalja tüüpidele, kes nalja ei mõista. Röögivad ja vehivad relvadega. Shirazid korjates korrutame meie Sixmanniga vaid ühte lauset „nurgad täis, nurgad täis, kuhi peale, kuhi peale, mehed saavad surma, mehed saavad surma!“. Mis ma aga öelda tahan, on see, et täna ostsime 12 pudelit Shirazi ja vanaraisk kui hea see on! Ei imesta, et mehed surma saavad kui meie tööd ei tee.