Mõned ööd võiks olemata olla. No näiteks sellised, kus sa poole kahe paiku peavaluga ärkad. Avastad, et normaalsed valuvaigistid on ära söödud ja oled sunnitud lahustuvat tabletti sisse jooma. Öäkk. Kui sa siis seal voodiäärel istud ja mahlaga lahjendatud abimeest sisse vägistad, avastad, et unega on tänaseks ööks korras. Pole. Võtad ühe oma nn öökapiraamatu ja hakkad ootama. Päris mitu peatükki hiljem proovid. Jah, jääd magama küll. Aga mis magamine see on? Mis sul muud ikka näha on kui tööd. Jõusaal. Kolleegid ja kliendid. Katkised riidekapid ja jalgadesse takerduvad toolijalad. Üritad elueest pesema minna, aga kõigepealt hoiab sind kinni rekkajuhist klassiõde, mille üle sul loomulikult hea meel on. Aga siis hakkad taustal kuulma Heikki häält. Aru ei saa millest räägib. Nagu loeks teksti maha jubeda kiirusega. Tekst muutub ühtlaseks pobinaks. Äkrad. Kuuled seda häält edasi. Keha väriseb. Ei mis, vappub. Või on see voodi, mis liigub? Hääl kaob, aga kuuled seljataga krõbinat. Teisel padjal. Üritad meeleheitlikult pead pöörata ja liigutad. Oled sada prosa kindel, et teisel padjal on hiir. Tahad rapsida, et elukat minema peletada. Eii saaaaa. Silmad lahti, aga keha ei allu. Ja vat siis sa ärkad tegelikult. Täpselt samas asendis silmad lahti. Üleni higine. Küsimus. Kas sa julged või tahad liigutada ja pead pöörata? Vat vabatahtlikult nigu mitte. Mõtled minuti. Sõimad ennast lollustes ja hakkad uuesti proovima. Ei, sellest ei tule midagi, et uuesti magusasse unne vajuda. Tuli põlema ja raamat ette. Mõned peatükid hiljem uus katse. Õnnestub. Und enam ei mäleta, aga ärkad suhteliselt sama stsenaariumi järgi, mingi teise hääle peale. Vat siis võtad asja juba külma närviga. Pohhui. Jääd uuesti magama. Ärkad kella peale ja tahad kogu maailma persse saata!
No comments:
Post a Comment