Mehed

Kirjutasin ükspäev oma exile alloleva kirja...no lihtsalt hakkasin mõtlema, et ma olen asjadest nii valesti aru saanud siiani. Ma ei ütle veel enda kohta vanatüdruk(24a), aga kibestunud olen ma küll...
No mina ei tea, mehed on minu jaoks alati mõistatus olnud, samas on nad tõesti kõik ikka väga sarnased ja lihtsad.
Kui neil on mingi kindel põhimõte, siis nad hoiavad sellest küünte ja hammastega kinni, isegi siis kui näevad, et noh tegelikult võib asi ka teisiti olla. Nad hoiavad sellest põhimõttest veel siis ka tükk aega kinni kui juba näevad, et asi on tõesti teisiti ka õige. Nad mõtlevad natuke omaette ja alles siis julgevad tunnistada, et nojah okei tegelt on jah nende senine põhimõtte vastane asi õige või hea. Siinkohal toon näite oma soengu kohta. Mister X ja Y, kes on paadunud blondide fännid ja muud tooni ei tunnista ilusa naise peas - olgu, X ehk tumedat pead ka...aga Y ainult blonde. Siis kõigepealt X vaatas, et noojahh sellel uuel värvil pole ka väga viga, sest kohe ei saanud ju tunnistada, et tegelt on kohe päris hea. Selleks tuli natuke mõelda omaette. Y täpselt sama - eile nägi soengut ja ütles, et nojah pole VIGA, et täitsa norm (varem sõdisid mõlemad mõtte vastu 300ga). Aga täna tuli lagedale jutuga, et noh ta siis eile õhtul mõtles, et tegelt on kohe päris ilus!
No ja miks paljud suhted lörri lähevad? Just selle pärast, et mehed ei suuda kohe oma põhimõtetest lahti öelda ja tunnistada, et naised ka õigeid otsuseid oskavad teha - kõigepealt tuleb vastu sõdida, siis omaette mõelda ja alles siis nõus olla. Aga selleks ajaks on juba vimm sees ja see süveneb ja nii ta läheb. Miks naised üldse muutusi teevad? Ikka selleks, et meestele meeldida - paljud neist ennast meelega koledamaks tahavad teha või teiste naiste pärast ennast ehivad (lesbisid on vähe). Tegelikult ongi naised võimelised ennast katkestama meeste pärast, kuigi viimased seda jube harva hinnata ja üldse märgata oskavad. Ja kui naine enam vastu ei pea, kõik välja pahvatab, siis ongi laialiminek. Njaaa. Sest siis naine näägutab. Meestele meeldivad võimukad naised ja seda ka suht eranditult, samas julgevad väga vähesed seda tunnistada. Naine peab olema võimukas, aga seda iga mehe puhul erinevalt. Mõne puhul varjatult nii, et mees arugi ei saa. Mõne puhul aga kohe avalikult käskima, keelama ja piirama. Aga nipp on selles, et see käsutamine ei tohi tunduda näägutamisena! Ühesõnaga meestega on tõesti raske. Tegelikult isegi pole raske, kui oled naine kes lepib pehme mehega ja kellele meeldibki oma ülemvõimu mehe suhtes välja näidata. Aga mis saab siis kui oled naine, kellele meeldivad mehed kes on naisest õimukam? Pehmet meest ei saa võtta ja tugevat ka mitte, sest see tugev tahab ka, et naine oleks võimukas..nii ei tulegi midagi välja.
Paraku olen mina näiteks naine, kellele pehmed mehed kindlasti ei meeldi. Olen naine, kes peab tundma, et maksab mehe sõna. Kuid naine, keda mees peab märkama ja kohe väga märkama. Võim peab küll mehe käes olema, aga ta peab hindama naise püüdlusi ja arvestama naise arvamusega...vähemalt seda kuulama.
Kui ma nüüd praegu seda teemat arendan ja enda jaoks elus esimest korda nii lahti mõtestan, siis näen, et njaa tõepoolest minu jaoks polegi seda õiget asja loodud. Või kui ka on, siis on selliseid mehi, kes sellist suhet suudavad pakkuda, nii vähe, et ei olegi võimalik neid üles leida miljardite seast.
Tegelikult polegi asi selles, et minu jaoks pole seda õiget, vaid hoopis selles, et mina pole kellegi jaoks õige, sest mehed on ju kõik ühesugused (väheste eranditega) ja kui ma ei sobi ühele, siis ei saagi ma sobida veel väga paljudele. Hmmm ja kõik see tuli praegu sellest tähelepanekust kuidas mehed näevad ilusana näiteks ainult blondi pead ja ei üritagi näha ilu muudatustes.
Naised oskavad oma katsetamistega ennast ka koledamaks teha (kuigi katsele lähevad sooviga ilusamaks saada), samas mina usaldan ennast ja kas on kunagi ette tulnud seda, et olen ennast ühel või teisel moel koledamaks muutnud? Kui nüüd mõtlema hakata, siis enda teada küll ainult paremaks - sportlikumaks, loomulikumaks, enesekindlamaks jne. Jah, mehed võiksid ikka oma ninaotsast kaugemale vaatama hakata ja naises püüdma näha isiksust, mitte ainult voodipartnerit - kuigi ka see klapp on äärmiselt oluline suhtes.
Ja kui nüüd veel edasi mõelda, siis hakkab kohe suisa paha, kui meenutada kui palju ma ennast alandada olen lasnud oma elu jooksul. Oota, käin tühjendan mao ära, sest klaviatuurile pole ilus oma hommikul söödud kohupiima väljutada. Minu tõsine probleem on see, et armun kergesti ja siis hakkab pihta enda alandamie meeste ees. Samas meestele ei meeldi see, kui naine ennast alandab. Aga kas naine teeb seda vabast tahtest? Kui naist hinnata, siis pole võimalik teda ka alandada. Alandada saab vaid neid, kes on mehe nimel kõigeks valmis, aga kellest mehel pole tegelikult sooja ega külma - peaasi, et hea toit oleks laual ja voodis rahuldus olemas.
Enda kallal nöökida lasen ma ka liiga palju - minus nagu täiesti puuduks isiksus: on olemas keha, mida kasutada, kõrvad, mis nöökimist kuulata viitsivad ja suu, mis siis ehk mõne killu vastu viskab, ja silmad mis lõpuks nutma hakkavad kui enam kannatada ei jõua! Oi, ma leian, et ei tohi enam seda teemat edasi lahata, sest näen isega ka kui mõttetu inimene ma siiani olnud olen tegelikult! Elan liialt tunnete naljal ja kui on keegi, kellele mõelda, siis teen kõike tema nimel. Vähemalt koguaeg temale mõeldes - kogu päevased toimetused sellise mõttega, et kuidas ma neid tegevusi hiljem "temale" kirjeldan. Hmmm ja miks ma olen viimasel ajal nii segaduses ja kõik on arusaamatu ja teeb rahutuks? Just see, et polegi kellele mõelda ja kelle nimel kõiki asju teha!
Käisin eile kinos "Lahkuminekut" vaatamas ja soovitan eriti soojalt seda vaatama minna. Muide tegu polnud tavalise naistekaga ja ka mitte nutulauluga - komöödia, mõne tõsisema kohaga (killud olid tõsiselt kõvad)....