Kultuur, takjad, Pariis ja 25!

No nii, realiseerisin siis ikkagi need piletid ära. Hea oli. Noh kokkuvõttes. Esimesel poolajal mängis Lassmann Griegi esimest klaverikontserti ja see oli super. Nauditav! Mina, kui mitte just eriline spets ja asjatundja kuid siiski nautija, võin öelda, et seda kuulaks veel. Teine poolaeg mängisid Vanemuise sümfoonikud Šostakovitšit. Ei meeldinud. Raske minu jaoks - ma võrdleks seda loomade jalgpalliga. No minuarust tuli viiulil üks pala, löökpillidel teine ja puhkpillidel kolmas exole - aga mida mina ka tean!

Pühapäeval käisin "jalutamas" - no algselt oli see nii plaanitud. Tänan kõrgemaid olevusi, tänu kellele ma matkasaapad jalga panin. Rada ei olnud just Amazonas, aga ka mitte kerge kruusatee. Tuli ronida läbi kõrkjate, kõrvuni heina sees mütata ja läbida alasid kus takjapõõsad olid minukõrgused. Dressikas, mis mul näpus ripnes, oli lõpuks takjatest 5kilo raskem. Sihtpunkti jõudmiseks kulus tund aega (rada oli lühike). Tagasitee oli kordades kergem, aga kõvasti pikem. No enivei oli selle pisikese jalutuskäigu pikkuseks üle kahe tunni. Ja siinkohal polegi sobilik seda kõrvutada mõne mu 7-9 tunnise matkaga exole. Nüüd kukkus eputama siin:P Ja mismõttes ma üldse seda teemat siin lahkan? Sest ma ei teinud sittagi asjalikumat pühapäeval.

Esmaspäeval helistati ja pakuti tasuta reisi Pariisi. Noh eh. No hea küll, ma siis lähen. Igast tasuta Helsingi ja Rootsi reiside pakkumised olen ju tagasi lükanud. No seekord siis alistun ja lähen. Sel aastal on seljataga reisid Brasiiliasse, Ateenasse ja Slovakkiasse - asi siis seal Pariisis ära käia pole, kuigi polnud plaanis sel aastal enam ennast välja vedada.

Täna tunnen jälle seda, et krt küll, mul pole ennast kuhu maandada. Ja no olgem ausad, et maandada suudan ma ennast üldse ainult trenniga. Oleks mul mees, siis ei oleks ka tema muud moodi maandamisobjekt kui, et ma karjuks tema peale. Ilmselgelt sellepärast mul nii läinud ongi siiani. Kaks korda nädalas kerget trenni, see on piinamine. Jaa jaaa, ma pean taastuma ja värki, aga kuhu põrgu päralt ma ennast maandan? Leenu ütles ükspäev, et mulle ei sobigi rahulik mees, et ma piinaks ta ära eriti kiiresti. Ei no absull õige - pauerit on vaja. Malakat ma ütlen!

Põhimõtteliselt on minu tänane probleem selles, et tuleb tõdeda fakti, et homsest olen ma krdi faking 25 täis - õu mai püha kulund texaperse! Mismõttes nagu? Vana! Homset päeva lihtsalt ei tule!
Väiksena ma ikka teadsin kohe täpselt, et kui ma 25 saan, siis abiellun kohe ja saan lapse ja selleks ajaks olen edukas juba. Ärinaine nohh! Ütleme nii, et lähima viisaastaku plaani ma seda ei kavatse võtta. Loll laps olin.
Täna lubasin Kajale, et no kohe ausõna, päriselt kaa, ai promiss, et ma laupäeval ei hakka jooma kui Merkaga kohvikusse lähen. Alles me reedel jõime pudeli viina ära. Ei no ausalt, seekord me ei joo. Sest no palju võib?
Leenu võtsime ka oma klubisse kus on ilusad, targad, osavad, vallalised, töörabajad, kes joovad ja söövad palju! See on hea, et me keegi ei riku üksteist ära, vaid me olemegi sellised...