Väsimus võtab maad! Ilmselt on süüdi vanus. Pea nädala pärast lööb uue numbri ette jälle. Kohutav! Igal hommikul ärgates hoian hinge kinni, et äkki aeg jääb seisma. Et äkki saan vananemisele käe ette panna.
Või on asi ilmas? No vaevalt küll. Pole sitta ilma, on vaid vale riietus ja sitad tujud.
Või on asi ülepinges? Kah ei usu. Aastatega peaks mu pingetaluvus skaalal kõirgeimasse punkti jõudnud olema.
Ja tuju pole ju halb! Lihtsalt imelik on olla...isegi imelikult hea on olla.
Igatahes on viimasel ajal ainus tahtmine kodus olla ja raamatuid lugeda. Kui ma muidu olen filmifänn ja telekapede, siis viimase kahe õhtuga olen lõpetanud ühe krimka, läbi lugenud uue poolnaisteka ja alustanud kolmandat. Peale igaõhtust trenni pole isegi seda rampväsimust, ega tülpimust vms...on lihtsalt vajadus rahu järele. Tööd koju kaasa ei võta (isegi orksis surfamiseks läpparit koju ei vea) ja lisaks trennide juhendamisele jõusaalis ka ei mölla.
Ükspäev küsiti minult, et noh kas vanusega on mõistus ka pähe tulnud? No seda küll seoses väitega, et varsti hakkan tänu oma peavaludele mütsi kandma. Mõistuses pole ma kindel, aga arvatavasti seoses vanusega on tulnud tahtmine ka endaga tegelda. Elan ju päevast päeva teiste nimel. Tööl ajan asju teiste inimeste tarvis, trenne ei tee mitte endale, vaid klientidele...vaba aja elan sõpradele. Järsku on vist ajast kahju hakanud ja tahaks mingit osa päevast ka endale pühendada.
Järelikult pole asi ei vanuses, ilmas ega ülepinges, vaid vajaduses iseenda aja järele. Ju ma hetkel tunnetan seda lihtsalt väsimusena. Täna, peale teistele pühendatud tööpäeva ja teistele pühendatud trenni, loen oma eile alustatud raamatu läbi. Homse päeva pühendan jälle teitele tervenisti. Aga kukkugu mul kõik juuksed välja kui ma tervet pühapäeva ainult endale ei pühenda!
1 comment:
Nüüd sa saad siis minust aru. Ma ammu juba tahan omaette olla. Lihtsalt vaikust ja rahu ja omaette olemist. See aeg endale on kõige mõnusam ja mina küll teistmoodi puhata ei oska.
Post a Comment