No ühesõnaga. Ei, kahe sõnaga. Kas ma tõesti suudangi kirjutada ainult siis kui olen klubist tulnud ja ootan kainenemist??? No selles suhtes, et kell on 4 hommikul ja...noh kõik juba teavad, et mis "ja"...
Vat kui seda trenni kell 12 ees ei oleks (J.Liiv)
Mis must saab nii? Olen haige, siis olen peaaegu terve, siis teen trenni, siis joon - see on kogu mu elu. Millal tuleb see, et õuu jeeee ma olen häppiiii?? See, kui ma irnun pisarsilmi tööl Heikkiga kildu vistaes, see pole veel õnn, see on puhas lõbu. Või see, kui ma kaifin igat sekundit oma trennides, ka see pole õnn, see on boonus. Kas ma pean enne saama 50 ja võtma 25- aastase ilusa mehe ja lapsendama 2 last, et öelda, et vat nii, nüüd ma olen rahul? Ju vist... Mis ma öelda tahtsin üldse? Pekki, magama minek (silmad kinni hammaste pesemine peaks nats nagu midagi tähendama).