Lugesin just paari tunniga läbi raamatu - Milana "Eesti modelli päevik". Paari tunniga, sest kirjutis on sorav ja lihtne. Elamus? Polegi. Ostsin selle oma jõuluvanalt saadud Apollo kinkekaartide eest, sest lootsin saada intriige, põnevust, glamuuri, midagi õõvastavat ehk. Noh emotsioone. Ei saanud. Enda elust kirjutavad raamatud paljud onju. Aga loetavad on ikka kirju eluga tegelaste üllitised. Ma ei ütle, et selle modelli elu pole kirju olnud, kohe kindlasti on. Aga ehk jäi see kõik minu jaoks liiga korralikuks. Selline suhteliselt viperusteta kulgev targa noore inimese elu. Minu elus on olnud asju, millest kirjutades peaksin ehk oma nime varjama. Siiski ei ole elanud just meeletult pöörast elu ja ei leia (mitte veel), et minu elulugu pakuks huvi. Noh nii palju huvi, et osta raamatut ja kulutada paar tundi oma elust selle lugemisele. Sellest raamatust ei leidnud ma aga midagi, mille tõttu oma nime varjata või tegelaste nimesid muuta. Ei ole seksi USA välisministriga, ega nurgatagust narko tõmbamist. Isegi mitte kooma joomist. Ei midagi häbenemisväärset. No vähemalt minu jaoks. Ma ei pea seda paari tundi mahavisatud ajaks oma elust, mida ma kunagi tagasi ei saa. Sest ega ma midagi targemat niikuinii teinud poleks. Aga no tõepoolest, varsti pole meie riigis enam inimest, kes pole enda elust raamatut üllitanud (noh peale minu ja Oja Petsi). Mul lihtsalt pole nii palju raha, et seda väljastada ja ma pole ka nii palju staar, et keegi mind kirjastamiseks piisavalt sponsoreerida tahaks.
Vaatan edasi oma Home and Awayd ja pusin trennimiksi kokku. Põnevus.