no mine võta nüüd kinni...

No kas asi on minus või on maailm täis maailmaparandajaid? Või noh pigem wannabe maailmaparandajaid. Noh neid, kes tahavad näägutada jube hirmsasti ja kes teavad kõigest kõike. Aga millegi parandamiseni siiski ei jõua. Parandamine jääb tavaliselt katki selles punktis kui neile öelda, et mine nüüd vaata peeglisse ja alusta enda fiximisest. Nagu kohe koperdangi selliste otsa, kellel on pidevalt midagi öelda, et mis on valesti. Esimene asi on ikka, et kle relax and don´t worry. Ja siis hakatakse vigu otsima ja järgmiseks tuleb ikka, et don´t be like that. Like what?? Kui sa ikka seisad kahe jalaga maapeal, siis sa automaatselt oled ka negatiivne ja pead kiirelt abi otsima. Viitsid ennast sundida ja pingutada ja ei mõtle iga teine sekund riläksimisele, siis on sinuga asjad ikka halvasti kohe. Samas, millegipärast ei juhtu need "maailmaparandajad" ise eriti edulised olema. Või siiski - ringi hängimises ja chillimises püsivalt edukad. Küsimus, et kas asi minus, et just selliste otsa koperdan stabiilselt? Või ei saa mina sellest maailmast aru? Vat eriti ärritab lause "ära ole selline"! Milline? Ma ei või olla see kes ma olen? Minu küsimus alati on, et kui ma ei või olla selline, siis milliine ma olema pean? Ja ausalt, vastus isegi ei huvita, sest ma ei tunne meeletut vajadust ennast muuta. Siis tuleb, et eii eii sa ei peagi ennast muutma. Ot, aga selline ka olla ju ei või?! Teine küsimus on alati, et kui ma pole selline nagu peaksin olema, siis miks minuga suhelda üldse? Miks helistada ja kokku saada? Siis selgub, et noh ma ikka tegelt olen ju lahe. Vat ma üldse ei ärrituks ja ei tulistaks siin hetkel kui selliseid asju juhtuks ..noh ütleme...kuus korra või nii. No stabiilselt tuleb viimasel ajal. No kui nüüd analüüsida ja lahti hammustama hakata, siis eks asi ole ka palju selles, et kui ei saada oma tahtmist, siis otseloomulikult on minus kõik automaatselt valesti. Ja vat nii need asjad siin käivadki. Äärmiselt pealiskaudselt. Oh, täitsa pandav tsikk ju ja päris lahe ka. Aga päris kätte ei anna, siis tegelikult ikka lits ja peaks abi otsima jne. Miks ma viimasel ajal tunnen, et olen oma vallalise elust tüdinenud? Vat just selliste "parandajameeste" pärst. Kolm aastat vallalisena ringi töllerdada ja deitida nii, et maa must ..noh väsitab. No lihtsalt ei viitsi enam vaielda ja tõestada, et noh päris poolemeelne ma pole ja mentaalset abi ka ei vaja. Noh kui ikka üks leiab, et peaksin inimeste vastu parem olema (mis sisuliselt tähendab tema vastu ja suhtesse astuma ja sisse kolima) ja teine leiab, et noh niisama igaks juhuks võiks ju minna terapeudi juurde, mis siis, et midagi tegelikult korrast ära pole. Noh põhimõtte pärast. Sest vaata, kui su elu pole ikka igas valdkonnas ideaalne, siis terapeut aitab ju selle ideaalseks saada. Ja siis ma olen ju peast natuke valesti kui mina sellistesse asjadesse ei usu ja üdini skeptik olen. Kolmas leiab, et võiksin lihtsalt rohkem riläxida ja funnida (no mis sisuliselt tähendab lihtsalt kiirelt kätte anda). Ütle siis, et ei väsita. Tahaks ju, et oleks lihtsalt nunnu ka vahelduseks. Käigus on üli-eduline eksperiment, mis nullib sellised "parandajamehed" laksust ära. Nimelt polegi muud vaja kui, et öelda, et sry aga enne kolmandat deiti midagi enamat ei juhtu. Et siis õunte pealt vaatame mis saab. Mis saab mis saab..midagi ei saa, ei saa isegi ühte deiti. Kellel mis öelda on selle peale. Üks on aus, et "I don´t do dates". Ma siis, et "What do you do then?" "I like to meet people and have fun"...well...nohh. Minu küsimus järgmine, et kle mees kas sa tead kui paljud tahaks minuga funnida..ma ei leia, et see raske küsimus on. Aga keegi võiks natuke ixpleinida ja tõestada, et miks mina peaksin tahtma just nendega funnida?! Eii eii...siin meeste puhul ei ole üldse sellist küsimustki, et kas naised neid tahavad. Otseloomulikult, see on ju ilmselge - nemad on ju sünnipärased väärtkivid. Pigem peaks naised tõestama, et miks nemad midagi väärt on. Kõlab uskumatult? Hakake parem uskuma. Küsimuse peale "et mul on tunne nagu ma poleks kolme tassi kohvigi väärt" tuleb alati, et eiii eii... oled muidugi...a still nothing happens. Asjaolusid arvesse võttes nüüd siis otsus - aitab deitimistest. Kohe jupiks ajaks. Noh enough is enough! Edaspidi olen hea meelega kõrvaltvaataja...noh, et kuidas linnuriigis need asjad käivad. Isane edvistab oma üleslakutud harjaga ja emased ponnistavad kontsad ja kederuud pooleks, et tähelepanu saada ja kas või see üks õhtu endale võita. No eks ma sellega siiani olen ka tähelepanu osaliseks saanud, et ei viitsi ennast maksarebendisse rabeleda ja jälgin asja distantsilt...a noh hiljem ikka selgub, et hakka nüüd rabelema, et oma kolme deiti saada. Pfff