No anna kannatust inimeste geniaalsust küll. Ma loen harva netis artiklite kommentaare (no kui on mõni põhjapanevam uudis), sest ega seal ajuhiiglased ju aind sõna võtavadki. Aga no võta sõna teemal, mida ise valdad. Saan aru kui lõõbid teemal, et oi karmi uudist küll, et Katil on raseduse ajal iiveldushood - isegi imestasin sellise pommuudise üle. Aga teemal kus isimesed surma saavad ja kommentaatorid kohe süüdlasi otsima hakkavad, siis võiks natuke sündsustunnet ikka otsida kuskilt paksuperse tekasde tagataskust! Uudis, et Alpides üks Eesti naisronija surma sai, tõi kohe päevavalgele tohutu hulga spetsialiste - ma kahtkustan, et kohe suisa mägede hunte. Pooltel on ütlemist, et no tere idikad grupijuhid, et ei tee turvavarustuse kasutust kohustuslikuks - ma ütleks teilegi tere idikad. Käiks enne Munamäe otsas ära ja siis võtaks sõna. Krt Munamägi jääb vist neile tegelastele kõrgeks, alustame ikka Vooremäe madalaima künkaga.

Kui öeldakse, et grupi turvalisuse huvides ei kasutatud julgestusköit, siis ju see grupi turvalisuse huvides oligi, et surma ei saaks kogu grupp kui tekib oht. Ei no pole ju kerge taibata, et kui järsul nõlval üks inimene libastub, siis tõmbab kogu köie otsas oleva kaadri endaga kaasa.

No ilmselgelt arvavad suured mägede vallutajad, et naine läks paljajalu mäkke, et turvavarustust ei omanud! Ma kahtlustan, et minu ajude kõrvale on maetud veel päris suur hulk geeniuste ajusid ja kalmistul kohtade arv pole piiratud...

Kaastunne lähedastele! Mägironijate lähedased ei saa kunagi südame rahuga istuda ja pereliiget mägedest tagasi oodata kui teisest toast tulevat naist....Mina emale öelda ei julge kui mäkke lähen...Hetkelgi rahutu olla, sest üks lähedane inimene Leninit vallutab:S

Kui keegi ütleks mulle kuhu mu ajud maetud on, siis ma läheks viiks hauale lilli isiklikult! Peale selle, et ma taas single bellsi laulan ja endiselt tööstressi all vaevlen, siis jällegi on veinipudel ees ja enesehaletushoog peal. Kui Aafrika nälgivad lapsed või Viru hotelli prostid mind näeks, siis mul oleks muidugi mark nagu. Et mille krdi üle nagu on viriseda? Kõik on olemas. Nälga pole, janu pole, peavari olemas, auto tuhara all, tervis peaaegu korras, töö olemas ja sõbrad kah. Aga eidel on vaja laliseda - palju tööd ja keegi mind ei taha jne jne. Mõni töötab 24h ja enamikke ma ikka ise ei taha....a on vaja laliseda. Samas mul on tunne, et see rahulolematus on edasiviiv jõud muidugi, krt et ta mulle veel miljonit kontole pole toonud ja peeglisse häppi feissi.
Kui ma kaalule astun, siis näen isaelevanti numbrites, samas enamik naisi oleks valmis paljustki loobuma, et seda numbrit seal ees näha ja ma saan täitsa aru, et mõrvamõtted käivad peas kui kuulevad et ma võiks kilo maha võtta.
Mind vaevab praegu aind mõte, et kui kõrgel mu latt siis on? Meestelt ootan võimatut ja pank läheks lõhki kui minu jaoks piisavalt raha majas oleks.
Aga samas nii kaua kui on olemas minust ilusamaid ja edukamaid inimesi nii kaua ma ka hauas rahu ei saa...Palun öelge kuhu mu ajud maeti!

teenindusimed

Puhkuse viimane päev ja otseloomulikult alustasin ma seda tööd tehes...no see selleks. Ixu ütles ka, et töö teeb ahvist tööahvi. Ja ma vabsee vastu ei vaidle.

Stress on mind sinnani viinud, et käisin teist korda kinos seksi ja linna vaatamas - dsiiis, ma eidestun juba! Nüüd sõbrannadega msn-itud ja orkut läbi kammitud ja jälle vein ees, tahan ma jagada tänast teeninduskogemust. Käisime nimelt sõbrannaga kohvitamas. No kohvitamine tähendab minu jaoks alati ka söömist, sest üle 3h söömata olemist tähendab minu jaoks surmaeelset seisundit. Suvi teeb vist oma töö. Menüüd ootasime 40 minutit. Korra tabasime teenindaja ja ütlesime, et võtaks menüü - tüüp vatas, et kohe! ja jäigi kadunuks. Sõbrants tõi need lõpuks ise ära ja küsimusele, et kuidas selle ajaga siin on, et oleme 40 minutit oodanud, sai ta vastuse, et ütlen teenindajale edasi. Seda ütles siis teine teenindaja. Toiduvalikuga läks mul 2 minutit ja edasi vasardas peas mõte teise kohta minna, sest seal saan oma lemmikroa alati kiiresti kätte. Aga oh imet, kutt ilmus välja ja võttis tellimuse.

Otseloomulikult sain ma tellitud seenepasta asemel singipasta, aga olin nõus selle ära sööma, sest uut oodates oleks loojakarja minek olnud. Kohvikusse jõudmisest alates 1h ja 15 min hiljem saime toidu.

Kõht täis ja hea olla, aga sõbrannal suitsud otsas. Tellib siis teenindajalt paki suitsu ja rõhutab, et tooge sinine, et see pole kõige kangem. Kutt toob pruuni paki ja avaldab, et pruun ikka sobib ju? Sõbrants, et ei sobi, et tõesti ei suuda seda kanget tõmmata. Kutt vabandab ja toob siis sinise. Et kuda tuleb arvamus, et äkki tahaks pruuni kui tellitud sai sinine?? No ju ta arvas seda ka, et mis ma neist seentest saan ja sink kuluks mulle ära psata sees.

Arve toomist ei ole ka mõtet ootama jääda ja otsustame letti maksma minna. Seal ei tunne esialgu ükski kolmest teenindajast meie vastu huvi. Kui siis omavahel on arutatud, et kelle lauast me oleme, siis üks kuttidest hakkab küsima, et mis me siis tellisime. Loen oma tellitud kraami ette ja seda hakatakse sisse toksima, kui imeväel ilmub välja meie laua teenindaja. Tänatakse jumalat ja edasi tegeleb meiega siis õige inimene. Saan korra veel oma tellimuse üles lugeda ja lõpuks ka arve makstud...ei surnudki inimkond enne välja, vahi imet!

Olen jah vingats:P

kiirus maksab

Siin ma nüüd olen - varbaküüntelt lakk eemaldatud (süvapediküürini ei viitsi laskuda), veinupokaal ees ja otsustusvõimetus kõrvadevahel. Et kas vaadata mõnda väärtfilmi või natuke vähem väärtfilmi või üldse väärtusetust filmi? No üleüldse millal viimati mul oli aega omaette veini juua ja niisama vedeleda? Ma arvan, et saurused elasid sel ajal veel kindlasti. No mida ma virisen, töö tegi ju ahvist inimese ja üleüldse tööga pidi ju rikkaks kah saama...siinkohal teema lõppeb! Ma lihtsalt pole hetkel millegagi rahul...no ja las ta jääb.

Filmide juurde tagasi tulles, siis käisin eile jälle kinos. Aga rääkida ei taha ma mitte filmist nagu arvata võite. Hoopis toredatest kaasmaalastest. Ei tulnud jälle üllatusena onju? No ühesõnaga, oli kinos just eelmine seanss lõppenud ja parkla veel pilgeni autosid täis. Isegi lapsevankrit poleks sinna saanud parkida. Enne parklasse sisse keeramist oli mõistlik sealt autod välja lasta. Suund sisse ja ootele. Aeglaselt parkla tühjeneb, aga sisse sõita ei saa, sest sisse- ja väljasõidutee on üks ja kitsas. Taha tekib veel järjekord sissesõitu ootavatest masinatest. Kõik kannatlikud tegelased roolis ja kannatajad pidid ju kaua elama kah. Aga rikkaks ükski kannatlik tegelane tõenäoliselt ei saa. Sest sabas olevad autod kõik suht keskklassi masinad. Siis tuleb rivist mööda erikuradi tuunitud sport bemmu ja keerab maailma kõige lõdvema londiga parklasse sisse, no sinna kuhu tegelt nagu ei mahu, aga teistele ette ikka mahub ju. Autost väljumisega tekib kutil muidugi probleeme, sest ei taha ju oma helekollaseks tuunitud autoust mõlkima hakata väljasõitvate pannide vastu. Teisest reast teeb üks jeebimees sama lükke ja jääb konkreetselt väljasõitvatele autodele ette parkima. No mida mina ikka kögisen...tugevamal on ju võimu.

No see selleks. Lõpuks väljub spordikast kutt, kellel on kinno jõudmisega kõige kiirem. Autost astub välja kutt, kellel jalas ilusad lumivalged kingad ja seljas nahktagi, mille seljal lumivalge tähekombinatsioon D&G, no minu lailihas nii lai pole kui need tähed seal, aga see selleks. Ju ma kade olen onju.

Parkimiskoht leitud ja kinno sisenedes jääb aga see sama kutt kohe silma - on endale veel kolm kambajõmmi leidnud ja istub saali uksetaga. Krdi idikad ei saa aru, et kui staar on kohale jõudnud, siis tuleb saali uksed ju tema jaoks avada. Inimesed seisavad veel ilusti popkorni järjekorras ja puha, aga tema puhkab jalga. Hiljem selgub, et üks sõpsidest pidi ka jumal paraku järjekorras seisma, et ka staarile popkorn ja cola kätte tuua. Seda vist ei tohiks poliitilise korrektsuse mõttes ära mainida, et tegu vene rahvusest kodanikega.

Saali sisenedes torkab pähe mõte, et kas saaks olemas olla suuremat irooniat kui, et kutt istuks näiteks minu kõrvale? Saab küll olla - ta nimelt istub minu seljataha. Nojah, sinna kus vaata selga saab peksta jalgadega eesistujale. Seda kommet ralliässal õnneks pole - sügav kummardus, suisa intelligent. Aga no ilmselgelt on tegu ju arukate ärimeestega, sest sissetulevad telefonikõned tuleb ikka ilusti vastu võtta ja üle filmi kõigile teatavaks teha, et saftra budet kohtumine. Novat siis niisiis. Ai promiss,et järgmine kord võtan kõik kõned kinos vastu ja ülejärgmine kord lähen juba Armani mantliga kinno!

Rohkem polegi mille kallal viriseda...nii kahju, larbin oma veini nüüd edasi ja jään vist ikka poolväärtfilmi juurde (ei ole porno:P)

Huvitav! Kas ma tõesti näen ikka veel maailma liiga roosana? No omateada olen küll piisavalt realistlik beaach ja ei arva, et konn muutub suudeldes printsiks ja kunagi valitseb maailmas rahu ja kõik inimesed on head. Kaugel sellest. Vägivald ja õelus on täiesti tavapärane nähtus. Samas äkki ma ei taha seda kõike näha, mis ilmas sünnib või endale tunnistada, et juhtub ka halbu asju. Ma ei näe, et on olemas koduvägivald ja et juba lasteaias saab üks titt teise käest vastu tatti, sest tal pole D&G teksaseid jalas või et just on. Ma lihtsalt ei puutu nende asjadega otseselt kokku. Aga täna toodi mind rohkem maapeale tagasi. Kodust väljudes ja lifti oodates kuulsin kuidas naabrinanine karjus oma nutva lapse peale täiest kõrist, et jää vait! Siis kostus veel kõvemat lapse lärmi ja kolinat. Vaatasime Erikuga üksteisele otsa ja tema näitas näpuga vereplekkidele, mis lifti juurest lapsevankrini läksid (vanker seisab neil alati seal uksetaga). Ma hakkasin õigustama, et no need plekid olid seal juba üleeile, no ju kukkus mõni nina veriseks endal, sest lastega ikka juhtub. Ta vaatas mind nagu elu roosat blondi ja ütles, et kle need on vereplekid ja kuuled mis seal täna toimub. Ma täitsa ehmusin. Hakkasin vabandusi otsima, et no need vast on punapeedi plekid, mis läbi kilekoti tilkus - nagu see oleks tavaline, et naabrinaine käib turul kilekotiga peeti ostmas! Mind vaadati uuesti kui kuupealt kukkunud naiivitari ja küsiti, et kas sa tõesti näed maailma nii roosana? Mul nutt kurgus ja suu lukus nagu oleks püksi teind ja ei julge öelda!

Tööle jõudes ja Postimeest lahti lüües vahivad kohe otsa artiklid lapse laipa põletanud emast ja oma sugulase surma videos näinud inimestest.....The world is really sick! Ja ma ikka ei ole nõus seda tunnistama - ma tahan oma roosas maailmas edasi elada!

Elu käib

Mul on plaan! Müün korteri maha ja ostan uue - Pizzapoe peale. No sinna ju ehitatakse kortereid hetkel. Teen kiiremas korras bronni ära, sest muidu võib sellest eliitrajoonis asetsevast placest ilma jääda. Ja miks just sinna? No see lihtsalt on selline koht, kus pidevalt elu keeb.
Olin sunnitud üks õhtu sealt läbi minema, sest muud toidupoed kell 22 tabaluku taha aheldatakse. Kohe kahjutunne tuli peale, et seal viimase paari kuu jooksul käinud pole enam. Peale selle, et sealt kella 2ni öösel pizzat osta saab, saab sealt ka viina kella 2ni. Ja mõlema järjekorrad on kilomeetrised.
Kui mind mõni õhtu igavus painama peaks, siis lähen raudselt Pizzapoe ette - pargin auto vahetult ukse juurde ja jälgin elu. No tragikomöödiadraama filmimaterjali saab poole tunniga kokku.
Mina, tähtsusetu könn, läksin poodi vaid piima ja mahla ostma. Täielik võõrkeha poes. Et nagu psshhhh, et blond läheb viinapoodi piima järele.
Esimene asi, mis pilku ja kõrva haaras, oli lällav ärimees. Gentlemanil oli kõhulihas suurem kui padakonnal ja klotser sõrmes suurem kui 10kg kullakang. Ja ega selline staar ei pelga oma kohalolekut näidata. Kõigepealt sai turvamees sõimata: "Ükski turvamees ei hoia kätt taskus"! Turvamees seal poes on soliidses eas härra ja ei hakkand staaril kohe käsi seljataha väänama antud märkuse peale. Missa kunniga vaidled. Staar tükk aega mõnitas turvameest ja tegi selgeks, et ükski teenindava personali liige ei hoia käsi taskus. No selge! Tõmbasin ka kiirelt käed püksitaskust välja, et mitte üle tahi saada. No äkki ei või ükski klient ka käsi igale poole toppida. Järgmise asjana said kõik kassa järjekorras seisjad mõnitatud: "Et seisategi kõik nii siin hanereas vä??! No seiske seiske siis, mina lähen küll edasi!" Astus järjekorrast mööda kaks purki Gin´i näpus (nagu soliidsele käitumisõpetajale kohane). Ma olin sada prosa veendunud, et oma prõõkamise saatel astub kohe ka poest välja. Aga ei, ega rikkus ei tule mehe majja nii, et jätad poes asjade eest maksmata. Nii võib veel pisikuriteoga vangi minna, kus kõik suured krim asjad päevavalgele tulevad. Härra astub pizzaletti ja tõenäoliselt mitte järjekorra lõppu, et oma väikse ostokorvi eest kiirelt maksta ja siis linnapeale lällama minna. No olgu, ühest kentsakast kliendist oleme vabanenud.
Järgmisena püüab pilku poodi sisenev keskealine proua. Esimese pilguga tuvastatav, et tegu pole kaine naisega. Vähe sasine soeng ja kõikuv samm ning segaduses silmad. Kondab väikse tiiru lettide vahel ja jõuab järjekorra sappa, kus ma endiselt viimane olen...vaatab saba ja laksab lahtise käega otsaette: "Issand siin poes aind üks kassa töötabki või??!" No sellise laksuga otsaette oleks mina oma mõistuse igatahes paigast löönud. Aga no ju tädi on seda eelnevalt harjutanud. Kehitan õlgu, et noh jah. Tädi kaob uuesti lettide vahele ja saabub järjekorda tagasi pudel veini näpus.
Järgmisena sisenevad poodi samuti ilmselgelt ebakained mehed. Ka keskealised ja just-tõusin-voodist soengutega. Normaalne, et ebakained kodanikud tulevad poodi uue alkoholi järgi, aga ebanormaalne see, et koos lapsega. Ühe kuti näpuotsas ripub umbes 10 aastane poisiklutt. No ei imesta kui poisist mees tehakse ja õlut tallegi ostetakse.
Järjekorras tagasi vaadates püüab pilku veel miilustav paarike - samuti keskealised tegelased ja ma ei saa öelda, et kained. Kaelakuti ja nokkapidi koos nagu esimesed armastajad. Nii nummi...

Nüüd meenub, et kui viimane kord seal poes käisin, siis sai üks jota teise käest vastu tatti ja nõudis võlga tagasi. Väga timm.

Põnev elupaik - ostke kõik korterid sinna ja te näete kuidas päriselt elatakse!

Ripplihas

Okei, aim sõu sorri. Ma saan täitsa aru, et olen ilmselgelt oma fännidele liiga teinud ja kirjutamise maha jätnud. No päris nii see tegelt pole - on paar huvitavamat projekti hoopis:P Ja no mis siin salata - tuleb öelda, et mai viitsi, mai jaksa ja mai taha ja ma ei saa. Mitte, et mai viitsi kirjutada, vaid pole millest kirjutada. Ja pole kirjutada sellepärast, et ei käi kuskil ja ei tee midagi. Null põnevust nagu või nii.
Pool joppamise peale kutsusin reedel Merka välja istuma. Et no pole ammu käind ja nii. Pool joppamise peale oli ta ka nõus. Plaan oli lihtsalt istuda ja mullivett juua. No ok, minu jaoks on vein mullivesi eksole. Mida õhtu edasi seda haledamateks me muutusime. Meil hakkas iga 5 minutiga järjest rohkem kohale jõudma millised töllid me oleme. Pool aastat pole koos peol käinud. Põhi vabandus on ikka see, et mai jaksa, ma olen niii väsinud, mul on homme trenn, mul on täna trenn, ma olen haige....no gaad seikk. Varem oli nii, et iga jumala nädalavahetus 2x peol ja kohvikud ja muud asjad. Nüüd aind hale lalin. Niu niu niu...ühesõnaga me saime 3 tunniga selgeks kui kohutavalt igavaks tölliks on võimalik muutuda. Meil on nüüd uus hüüdnimi - ripplihas! Saaks aind vinguda ja mitteviitsida. Me ajasime üksteist oma haledusega oksele ja lõpuks oli ka Merkal veiniklaas ees. Ei, vabandav argument pole see, et meil on töö ja trennid ja muud asjad. Maksarebendisse võib vihastada ennast - kõik see stuff on ju ka varem olnud ja siis ei seganud miski. Argument pole ka see, et oleme vanemaks saanud - watch Anu Saagim! Argument pole ka see, et maks on läbi - kesse kurat käseb juua...saab ka ilma.
Ma jälle hakkan meie haleduse peale ärrituma!
Argument pole ka see, et Tartus pole kuskil käia - kus kurat teised käivad?
Ühesõnaga läksime lõpuks kluppi ja koju jõudsin kell 6 hommikul.....

Ma olen ilgelt normaalne! Hommikul astusin kaalu peale ja nägin lisakilo. Lohutasin, et olen tegelt ilus ja see on lihas, aga magusat võiks natuke piirata küll. Peale lõunasööki ostsin poest karbi maasikaid shokolaadis ja keerasin korraga sisse. Nüüd joon iivelduse leevendamiseks tomatimahla! Gaad seikk kui normaalne ma olen!

Kuulge, mis teema sellega nüüd on, et politsei peaks hakkama rikkurite suvilaid valvama, mitte roolijoodikuid taga ajama??! No loogiline ju täiesti. Mis maksab ühe lapse elu (kelle lakku täis idioot alla ajas) nõks kallima teleka kõrval? Tühine ju. Me ikka peaks ju rikkuritest ka aru saama, ega nemad ei jõua ju endale turvamehi palgata, kes suvilaid ja maju ja asju valvaks. Politsei on ikka see, kes rahva raha eest selle ära tegema peaks. Daaa...Las need joodikud rahus kulgevad ja mõrvavad - peaasi, et mõnel mehel vara alles jääks!! Sest muidu ei saa ju Katile tisse osta, mida Makro käppida saaks ja mille eest sa jeebi ostad, millega teise mehe maad üles künda saab? Prioriteedid on ikka nii paigast ära, et tapab. Mina teen ettepaneku rikkuritel streikima hakata!

Spordipäev

1,5h trenni, 1h koristamist, 3h mäesuuska ja 3h sin city´t - mega ma ütlen!!

No kurat küll maivõi!! Palkan endale kommipaberi avaja! On soovijaid?? Säilivad kauem mai äss....see on see pakend, mis tuleb olmejäätmetesse visata onju? Et mida enam kasutada ja ümbertöödelda ei saa jah? Ei no saan nüüd aru küll, et ka paber peab kauem säilima ja jumala eest mitte kunagi ära lagunema - hakkan taipama. Enam ei virise ja avan edasi komme kääride abil...

Tundub, et olen vist teatepulga peaaegu et üle andnud! Õele nimelt. Ma pole elus teda nii segi peaga näinud kui laupäeval klubis. Päris põnev. A suht samasugune raiskaja on küll nagu mina. Järgmine päev oli natuke aind väsinud ja kõik. Müstika!
Kommidest on kopp, aga verivorsti võtaks küll veel!

Ma ei saagi teid rõõmustada. Et ses mõttes, et nüüd on auto olemas, aga ost läks libedalt ja ei ole kividest ja kändudest rääkida midagi. Ma tean küll, et Chryslerite kohta on paljudel nii mõndagi halba öelda, aga ei koti tead:P

praegu tahaks kõik need kõige ropumad sõnad järjest üles lugeda! aga ei hakka tead...muud ei tahtnudki öelda

...ja eile võtsin ma paar klaasi hõõgveini, sinna juurde valget veini, mille koguses pole kindel, lisandus campari ja nõks viina kah...käisin peol, tulin koju ja hakkasin koristama...öösel...täiesti kaine...normaalsuse piir on ületatud - tulge mulle Rajasse külla

Ilmselgelt on mul igav, et ma aegajalt jään mõtlema eriti kahtlaste asjade üle. Eile näiteks tekkis mul küsimus. On olemas ütlus "maalt ja hobusega". Et noh ju siis on maal liiklusvahendiks hobune. Aga kui see maalt tuleb oma hobusega linna ükspäev näiteks ja pargib oma masina tasulisele alale. Et kuhu ta selle parkimislipiku siis paneb? Või kas ta üldse peab maksma parkimise eest, sest ma pole päris kindel kas seadustes on ette nähtud, et hobuse parkimine kah maksab? Ja kui ta peakski maksma ja lipiku nähtavale kohale panema ja arusaamatutel asjaoludel see lipik ära kaob näiteks, et kas siis hobune teisaldatakse? Noh valvega parklasse. Minumeelest pole võimalik päris käsipidurit ka peale panna loomale, et seega on see teisaldamine eriti lihtne. Ja kas omanikul peab olema hobuse juhtimiseks juhiluba ja hobuse tehniline dokument? Peab ehk ARKis regatud olema?

Vat kuhu me oma automajandusega jõudnud oleme. Endised põhiliiklusvahendid on nüüd tähtsusetud könnid vist. Või kuidas sellega on. Peaks ikka mõne vastavasisulise seaduse üles otsima...

Hei poisid plikad! Olen täitsa elus, ei ole nüüd nii meeletult vaja muretseda eksole - mitte, et keegi muretseks.
Ega mul tegelikult midagi olulist öelda polegi hetkel. Ütlen seda, mida kõigile...meeletult kiire on!
Ma usun et rohkem on mul siis öelda kui nüüd autot ostma hakkan. Ütleme nii, et kino hakkab saama.
Ja hea uudist on veel see, et eile sai antibiotsikuur läbi!!! No nii mõnigi saab ehk aru, mis nüüd toimuma hakkab;)

Uus tase...koormusel vererõhk 240/100

anna kannatust

Ma pole juba aastaid linnaliinibusse kasutanud. Ja suht viga oli seda teha jälle. Kui mul just otse Pariisist toodud põiepõletikku poleks, siis oleks ka tänase käigu jala teinud. Autorooli polnud nõus istuma ebastabiilse seisundi tõttu, aga arsti juurde oli vaja minna. No ilma selle toreda eksklusiivhaiguseta oleks see käik üldse ära jäänud muidugi. Kohale lasin ennast sõidutada, aga tagasi otsustasin bussiga tulla. Järgmine kord tulen aga ka kipsiga jala tagasi. Sõita oli vaid 3 peatusevahet. No esiteks oli buss silmini rahvast täis, aga see pole mingi ime (metroorongis oli veel vähem ruumi). Sisenesin tagantuksest, aga piletit mulgustada sai vaid keskmise juures - seega tuli läbi mitme inimese pilet sinnani saata ja tagasi saada tiiruga. Tänasin ilusti kõiki ja kombes, piletil augud sees, võime sõita. Järgmises peatuses tuli peale kutt, kellele millegipärast ei sobinud seista tagumise ukse juures kus ruumi isegi oli, ta tingimata pidi minust läbi litsuma, et jõuda bussi keskossa kus kõik niigi tihedalt koos seisid, et sproti tunnet tekitada vist. Noh ise teab, mis talle hea on. Peaasi, et mina ellu jäin. Siis sisenesid 3 ...no kuidas neid nüüd nimetada...parmu? Minu ees oli 2 vaba istekohta ja otseloomulikult istusid vandid sinna. Üks veel käsutas teist tagumisele istmele. Esimene hingetõmme ja ma mõtlesin minestama hakata, aga ega ma nii nõrk kah ei ole. Vaata kui lähed sillaalat läbi, kus sellised vandid ööbivad, siis sa kindlasti jooksed, et kopsud ellu jääksid. Aga kui sa oled täis bussis, siis pole ju kuhugi joosta kah. Sain oma laksu piiritust, uriini ja õli sisse hingatud - no näed, täiesti tasuta parfüüm! Keerasin siis selja ja teisel pool istusid õnneks meeldivad neiud, kes loomulikult mind jõllitama hakkasid, et kle nii haisedki vä? Suht ebameeldiv olukord. Ei hakkand nagu võõrastele seletama ka, et mu seljataga on paar härrasmeest, kes ülelõhnastanud on ennast, et mina ausalt ei lasnud ennast täis - vahet pole et põiepõletik...Ühesõnaga järgmised 2 peatusevahet tuli hinge kinni hoida. Õnneks kopsumaht on mul päris hea. Oma peatuses maha hakkasin trügima, siis üks kolmest vandersellist seisis risti uksepeal ja lõugas teisele kahele, et no lähme maha või? Kui sealt oleks tulnud vastus, et ei lähe veel, siis ma siiani tiirutaks selle bussiga linnapeal, sest tondist ei pääsend ükski hing mööda. Kuivõrd mul vahest ikka veab kah, siis ta astus maha ja lasi pool bussitäit rahvast välja.
See oli küll lühike sõit ja võiks ju mitte viriseda, aga ma maksin selle eest 13 eeku ja mõtlen sellele, et kui iga jumala päev peaks ühistransporti kasutama ja samas olukorras viibima, siis...A noh sellepärast ma pigem jala käingi!

..mul ei ole sõnu! St on küll

Ma tean, et te ei suutnud ära oodata millal ma sel teemal sõna võtan ja nagu näha ei suutnud kuidagi vaiki olla...Kalevi kommipaberid jah!!

Ma olen räme kommiõgard, aga ilmselgelt on Kalevil mu figuurist kahju ja ta otsustas lõpu panna minu mõnudele. Kui ma alguses kuidagi need Mesikäpad ja asjad ära kannatasin, et oh uus pakend las olla...aga kui nad krt mu Pilvekeste kallale läksid, siis viskas ära küll. Poes kommiletist mööda joostes ja hoopealt Pilvekese pakki haarates ei osanud ma kurja karta. Hakkasin siis autos lahti harutama neid ja sain närvishoki. Kas ma pean tõesti kommipakiga alati kaasa ostma ka käärid?? Mul ei ole suured sepa käed ja ka mitte lapse lödinäpud, et ses mõttes võiks nagu hakkama saada küll...mul pole isegi geelküüsi ega midagi. Aga no krt ei saaaa nohh. Nooleke on udupeenelt joonistatud sakikeste kõrvale küll, et ava siit...aga see on viimane koht kust see pakend üldse avaneb! Tuleb hambad ja muud teravamad ja tugevamad vahendid appi võtta. No kui ma lõpuks olingi paberi lahti MUUKINUD ja sellest kilest läbi murdnud, siis täitsa päriselt ka tuli pisar silma!!! Mu Pilvekese kommid on poooooole väiksemad kui varem....Nad teevad ahvidele pakendi ja nad lihvivad mu kommid poole pisemaks - oleks ma jumal, siis ma karistaks!! Kuidas ma peale sellist pettumuselaksu veel osta saan neid nikerdisi??

Varem oli nii, et võtsid kahest otsast kinni ja tõmbasid ja paber oli lahti, ja kui komm oli päikse kätte jäänud ja lödiks sulanud, siis sai paberi vähemalt puhtaks lakkuda, aga mis nüüd toimub?? Ma ei saa pakki lahtigi ja kui komm sulanud ka on, siis viska otsejoones minema. Kas eesmärk on tarbijaid vähendada? Et inimesi rasvumisest hoida vms??

Olevat nii, et sellise pakendiga säilivat kommid kauem. Oda ma lähen pühin vihahigi ära otsaeest! Kas ma tõesti ostan paki komme koju selleks, et neid seal 6 kuud säilitada??? Kas ma nagu tundun selline inimene olevat?? Kas üldse inimesed ostavad komme koju säilitamiseks? Ja kas mul on huvi osta poest komme, mis on seal seisnud 12 kuud? Vahet pole, et hästi säilinud! Ma läksin praegu niiiiii närvi, et lähen sööma!

jah! ei tulnud sellest roosamajandusest midagi välja, elu ei muutunud lillelisemaks...läksin roheka peale üle!

Lugu selline. Tellisin endale kööginurga juba eelmise aasta detsembris. Noh kutilt, kes meile kontorisse ka kööginurkasid tegi ja hästi tegi eksole. Mõtlesin projekti ilusti välja ja valisime värvi kah näidiste pealt ära. Hind tuli rämekallis, aga noh idee oli kah piisavalt udupeen. Pool raha sisse maksnud hakkasin siis ootama. Põhimõtteliselt pidi köök veebruari alguseks hiljemalt laekuma. Tuli mõned lisakõned teha ja siis miski märtsis kunagi hakati kokku klopsima. Persili kukkusin siis kui esimest korda värvi nägin. Tumepunase asemel oli tegu lillaga. Ei no täitsa päriselt. Aga ma ütlen, et suutsin selle värviga ära harjuda ja no suht modern näeb asi välja. Kappe püsti ei pandud loomulikult paari päevaga, vaid võttis kõvasti aega, et mõned kapid ümber ehitada jne jne. Loomulikult eraldi elektrik ja torumees tuli kutsuda...aga see selleks. Ausa kodanikuna olin enne asja valmimist ka teise osa papist ära plekkinud. Eduliseks ma sellise suhtumisega loomulikult ei saa. No lõpuks köök püsti ja asjad enam-vähen done...Selgub, et paigaldusmehed korterivõtme ära kaotanud. Keegi ei tea kus see on. Hakka või lukku vahetama. No ei viitsind ette võtta. Peaasi, et köök LÕPUKS püsti. Valmis sai asi siis mingisugune mais vist.
Suvel hakkasin poode läbi kammima, et nõuderesti leida mõistliku hinnaga. Mingil põhjusel aga vaatasin üle kööginurga arve ja avastasin, et vahi imet arvel on 8 sotane nõuderest kirjas, mida minu kapis aga küll pole. Helistan siis kutile ja imestab, et oih pole kah tõesti või? No toome ära, et me leidsime mingi võtme kah. Ei no fain. Resti ei ilmu. Helistasin iga jumala päev ja kuulsin kuidas rest on autos ja kohe sõidab kutt mu majast mööda ja viskab ära. Resti pole mul siiani.
Sünnipäev mul 21. september ja 3 päeva enne seda kukkus konkreetselt üks kapiuks eest ära. Lihtsalt üks kinnitus lahti ja korras...rsk! Teadsin kohe, et nüüd läheb andmiseks, et kutti kätte saada. Üllatusena võttis kutt kohe vastu. Tegin ennast haledaks, et tahaks resti, aga suurem mure on suur auk kapis, mis tuleks uksega kinni katta. Kutt lubas samal päeval ära teha. Luban nüüd teil arvata, et kas kapiuks vedeles seinaääres kui koju läksin? Noojah, helistame siis uuesti. Jaaa jahh ma täna teen ära, saan jälle ilusa vastuse. Ütleme nii, et ei teinud. Kolmandal päeval tuli juba eriliselt nutune hääl teha ja manguda, et ma ei saa sünnipäeagi pidada sest kuidas ma kutsun inimesed külla nii, et nõks nagu piinlik või nii. Noh piinlik oleks temal olnud siis loomulikult! Läksin õhtul koju ja uks ees. Korras. Aga kus võti on? Saan siis kõne, et näe panin ukse ette, aga seda tuleb veel üle kinnitada, et teine kinnitus on kõver ja asi on ebakindlalt ees praegu, et tulen teen esmaspäeval ära, siis jätan võtme kah. No selge. Hetkel on 9. oktoober ja uks on üle kinnitamata, võtiti pole näinud ja restist näen und vaid mõnikord....

Ropp sõna (mida välja ei söanda öelda siin!)

Ei, mul on praegu üks väga lihtne küsimus ja väga suurele ringile! Et miks nagu minu ja Merka närvid kõige kiiremini ära süüakse? Noh mõne naise omad veel...Tahad olla iseseisev ja värki siis tõmba ennast pooleks palun! Näitaks keegi näpuga inimese peale, kes ära ei kasuta seda ja pärast tänulik on...Tõmbad ennast töödega pooleks ja oled loll peale selle

pekki

Kopamajandus on ikka platsis täiega! Kolleeg eelmine nädal ütles, et mõtle millelegi ilusale, mis juhtunud on sel nädalal...mõtlesin ja mõtlesin ja no pole olnud nohh! Kohal on kõik kopad ja sahad ja kraanad ja kõik muud masinad, mis noka maapoole tõmbavad...

Tähtsusetu könn, kes saab peksa kui ei tee - nii suvatses ... tihti öelda. Seda küll naljaga alati. Aga jutt jumala õige. Praegu mõtlen ise just nii. Tähtsusetu könn ja saan peksa kui ei tee või kui isegi teen.
Kui on valida: asi, mis on üldjuhul hea ja isegi väga hea ning aegajalt tohutult halb või asi, mis on koguaeg ühesugune (ei hea ega halb), siis kumma te valite? Ma usun, et enamus valiks esimese variandi. Aga mina enam ei tea. Teinekord on ikka nii ja naa olukord parem kui hea mis vaheldub halvaga. Et selles mõttes on vahelduva pilvisusega ilus ilm parem kui päiksepaisteline ilm kus tuleb ootamatult äiksevihm ja viskab temperatuuri nullile. Et oled ennast just randa päevitama sättinud ja siis tuleb selgest taevast hoovihm, mis sind haigeks külmetab. Ei ole ju meeldiv kui nii juhtub iga kord kui bikiinid välja otsid. Aga noh ainult ilus ilm tüütaks ju kah ära. Vat nokk kinni saba lahti. Rsk! Keegi võiks minu eest otsuseid vastu võtta praegu...

mai taha sellest rääkida....

Lugemus null

Eile lükkasin koristamise käigus jälle ühe poolelioleva raamatu kappi tagasi. Hetkel peaks pooleli olema 2 inglisekeelset, 1 venekeelne ja vähemalt 3 eestikeelset raamatut. Miks? Sest mul pole aega. Ja kui mul pole aega lugeda ühte raamatut jutiga lõpuni, siis ma jätan selle pooleli ja hoopis huvitavam tundub mõne aja pärast uut alustada. Laiskus on selle nimi ma ütlen.
Ma nagu hullult tahaks vabandada (enda ees) küll, et noh 9h tööpäevad ja igaõhtused trennid ja see et koju jõuan 22 ajal ja hiljem, et kõik see ei lase lugeda. A no misasja? Kui mul on aega istuda pooleks tunniks teleka ette, siis võik olla aega ka raamatuid lugeda.
Samas, kui mul olekski aega rohkem, siis ma tõenäoliselt (pigem ilmselgelt) sisustaks selle millegi muuga ära. Nädalavahetusel oleks võinud ju eneseharimisega tegelda, aga laupäeval andsin trenni, siis võtsin kartuleid, siis kimasime kinno ja sealt edasi olemisele Gabsi ja Tõnni juurde. Olemiselt tagasi jõudsime pühapäeva õhtupoolikul ja siis tuli korterit koristama hakata ja peale 5minutilist filmivaatamist magama jääda. Et vabalt on vabandus leitud kui endale jälle lollina tunduma hakkan ja lugematuse kaela asja lükata tahan... Üks tark on öelnud, et loll on see kes vabandust ei leia! Et selles mõttes nii loll on ka ikka loll olla kui enam vabandust kah ei leia mumeelest....
Ai promiss, et ülejärgmine nädalavahetus ei lähe ma kodust kuskile ja loen vähemalt ühe poolelioleva läbi...Ärge kutsuge mind kuhugi 29-30sept! Aga kui ma siis ütlen, et ma terve näd vahetuse vahtisin filme ja tegin trenniplaate, siis paluks kirjapomm saata mulle...

ja siin on minu sõnum teile!

http://www.youtube.com/watch?v=kHmvkRoEowc

lemmikud

Mine pekki:D:D

http://www.youtube.com/watch?v=I0xZRqO0yu0

Lemmik präägu...no on ju hea?

http://www.youtube.com/watch?v=IZFgoen6qKg

Julged ja tahad kirjutada ja avaldada, siis julge vastu võtta ka kriitika! Lugupeetud ajakirjanikud ja ajakirjad...

Ainult positiivset tagasisidet ei saagi tahta, sest inimeste maitsed ja arvamused pole sarnased ning seega võiks taluda nats nagu kriitikat kah. On hirmus tahtmine oma mõtteid avaldada, siis võiks tahta ka vastukaja taluda ja ehk ennast parandada...

...vat nüüd sai mul täiega kopp! Võin karjääri kaevama minna....

...

emmm..sain just teada, et loobusin 9 liikmelisest meeste seltskonnast kui otsustasin oma veini ja seriaali seltsi jääda....a pssss...vahet pole:D...vist

just sellist elu ma tahtsingi

...praega avastasin, et elan peaaegu seda elu, mida olen alati tahtnud. Üks vale detail on sees, aga vahet pole, selle muudan varsti ära. Võtsin just oma megalahedas köögis teise pokaali veini ja vaatan megalahedat seriaali lesbidest (pole vaja järeldusi teha). Kuti olen lasnud sõpsidega õltsi jooma. See kõik ongi nii õige. Ma saan olla oamette kui seda tahan ja õnneks tuleb seda harva ette. Ma saan usaldada inimest, kes minu klõrval on ja ma saan nautida oma sõpru. Mul on puudu vaid ookean ja surfilaud....
Tibid, kas pole mitte mega tunne tõmmata selga oma lemmik-kampsun, valada pokaal veini, istuda oma mugavasse diivanisse, vaadata oma lemmikseriaali ja olla selles omas hetkes? Onja on seff tunne?

unbelievable

Mu on vererõhk kõrge! Et mismõttes nagu?? Mul pole oma pika elu jooksul sellega ainsatki probleemi olnud ja nüüd on alumine 100... Kas nüüd on siis see, et mai või enam kohvi juua? Bästardid. Arst ütles, et 2 tassi kohvi päevas pole palju, aga rõhku pean küll kontrollima edaspidi. Kas te tahate öelda, et see siis nüüd ongi minu elu lõpp - et ma pean loobuma elu alusest ehk kohvist ja äkki keelatakse sex kah veel ära....unbelievable

uni on saatanast

Ma hakkan vist kohe jonnima...sest nii erikuradi suur uni on peal:S Aga õnneks pidin ma jonnides kah armas olema. Õhtu läks lihtsalt pikaks, aga see jutt ei kannata päevavalgust...õhtul ehk võiks sellest rääkida. Ja korras, juba peksangi segast. Ei no tänks Muzka!

Kas te olete näiteks üritanud kinnikukkuvaid luuke vägisi lahti hoida? On ju tuttav tunne see, et teed tõllarattad pähe ja üritad ära hoida pikka pilgutust. Kui see pilgutus siiski tuleb, siis ei saagi silmi lahti tehes enam aru, kas möödus sekund või mitu minutit. Vat mina olen see loom, kes on võimeline püsti jalapeal või jalg kuklataga kah magama jääma. Ma võin julgelt öelda, et ma olen filmisõber ja paaaalju filme ära näinud, aga ma pean lisama, et suur osa neist on jäänud vägagi poolikuks. Ma ei saa midagi teha, kui ka kõige rõvedama tapastseeni ajal rahulikult ülemise silmalau vastu alumist vajutan ja seestpoolt lauge vaatan... Ebatavaline pole ka see kui kontoris pea lauale lükkan ja magan nii kaua kuni mõni kõrvale itsitama tuleb või telefon lärmama kukub kõrvaääres. On afid.

Lähen keevitan nüüd ühe tõrva kohvitassi ja lükkan palgid luukide vahele, sest tikud murduks ära...

kõrts

Käisime eila teaatris. Kaesime Kõrtsi. Ain um iks vägeva etenduse kõrtsilavva taade toonu. Pias talle õkva sokulaadi viima selle eest. Pirtsakad ütlevad raudpolt, et labane. Maainimõsõ ütleva, et kae meie külabaar säänseid täus ju.

Ja no jumala eest, lugu elust enesest! Vanemad mehed mäletavad oma Venemaal käimise aegu ja lapsena tehtud lollusi. Üksikud külanaised otsivad mehi, aga iga mees ei kõlba kah...samas tuleb võtta, mis antakse. Ja naisteajakirjad jätavad tõepoolest kõik meestele mulje, et loomuliku jumestusega ja lahtiste juustega naised on kõik saadaval ja "külmkapi-seksi" peal väljas...

...kellel on veel nii, et kui võmm taga sõidab, siis on tunne nagu teeks ARK-i eksamit uuesti?

parkimine, naiste plääz ja suupeale kukkumine

Meil Merkaga hiilgav idee randa minna tuli. Ilmad soojad, ise valged - peab ju minema. No mõeldud ja peaaegu, et tehtudki. Oleks see tegemine nii kerge aind. Pakime laupäeva hommikul roosad stringid ja rannarätid kotti ja startime vara. No, et normaalsel ajal Pärnusse jõuda ja hiljemalt kell 11 kukal liiva ja varbad taevapoole visata. Sõit Pärnusse sujub hästi. Võtame isegi paar hääletajat peale. Jõuame siis kohale ja tühjendame punnitavad alakõhud Rimis ära. Poodi ei lähe, sest järjekorrad on 5km ja rohkem. Ses mõttes, et säästame aega. Oleme ilusti graafikus, et kui isegi parkimiskohta otsima peame, siis ikka pluss/miinus mõni mints üheteistkümneks randa jõuame. A noh blond pea loll pea ja kui veel on kaks blondi pead.... Ma juba reede õhtul kaagutasin, et peab vara startima, muidu parkimiskohta ei saagi. Noh saaks küll, aga 200 eeku päev. No see pole ju kõige hullem, aga samas ei ole meil tarvis ka otse randa parkida. Sest mis peaks mul asja olema iga 5min järel autosse joosta? Pargime ikka kaugemale, et kui maksaks miski 70 raha, siis mõne krooniga oleme ju võidus. Otsime suvalise tänava ja lükkame auto teeäärde. Kui nüüd otsima hakata, siis ega ei näe küll ühtegi märki, mis kohustaks parkimispiletit ostma ja pealegi polegi kust osta. Mõeldud ja jällegi peaaegu tehtud. Rabame asjad kaenlasse ja rannapoole galoppi. No tuleb ikka blondid pead jälle ette sööta, sest emmmm nohh kuspoole see rand nüüd jääbki?? Noh sealpool on palju pargitud autosid, et raudselt sealpool siis...või siiski mitte. Ei, tead mis teeme? Lähme auto juurde tagasi, ostame selle krdi pileti ja pargime lähemale. St otsime autoga selle krdi ranna üles. Vähemalt tagasi autoni oskame minna. No ei ole jõutud trahvi teha veel. Tiirutame siis jupp aega ringi ja leiame tuttava tänava ja hakkab ralli otsast peale. Päris randa ikka ei pargi, aga otsime vähemalt mõne tuttava kõrvaltänava. Noh saabki leitud üks, mis pole veel kahel kihil täis pargitud. Nüüd siis operatsioon "leia r-kiosk, kust parkimispilet osta". Parkimisalasid on terve linn täis, aga mitteeee ühtegi automaati, vaid ainult juhised, et kisokist saab pileti. No aga juhataks siis äkki koha ka, kus see kiosk asub. Ok ühte teame ranna lähedal. Kappame siis sinna ja no sinna pole just lühike maa. Tädi putkast pakub kohe 2 sotast päevapiletit, aga teeme selgeks, et ei mei tahagi randa parkida. Aa, aga siis on päevapilet 50 eeku. Nonäed, jälle oleme võidus. Samas püstivihased, sest tund on vähemalt raisku läinud koha ja kioski otsimisele! Kõht on ka rämetühi, sest varane start ei lubanud kohukestki hambusse võtta. Rabame autost kommikarbi ja viskame pileti aknale ja kotid kaenalsse ja minek. Möödume ka tänavast kuhu algselt auto olime parkinud, aga täpselt vastasuunas ranna suhtes kõmpima hakanud. Ei kommenteeri! No randa tuleb ju kaa veel kõmpida tuhat kilomeetrit. Kommid on ära sulanud - üllatav! Shokolaadikommid ja sulasid autos ära? Tühi kõht ja palav ilm ei lase maol üle kahe shokolaadikommi võtta. Mis teeme nendega siis nüüd? Ära sulavad ju täiesti. Pakume möödaminevale poisile, aga seda poissi on kodus hästi kasvatatud ja ta ei võta. Näettt, mõni kasvatamata laps võiks vastu tulla. Noh prügikast saab oma jao.

Jõuame randa ja otsejoones kiirkõnd burgsiputkani. Kanaburgsi pole hetkel sorry. Noh andke siis tavaline väike. See väike on aga hjuuudz - miske see suur siis veel on huvitav? Lõuad tööle ja ristsamm naisteranda. Näed, on küll kohti - laotame ennast laiali. Päike võtab mmmm, kõht on täis...mmmm...nüüd teeme väikse uinaku ja siis vette ja siis loeme raamatut onja? Õukei. Mõeldud ja peaaegu, et tehtud. Niii, ma saan aru, et on olemas segarand ja naisterand, aga ega keegi pole mõelnud teha lasteranda? Üks üürgab siin ja teine loobib liiva pähe seal. Ei, ma ei ole lastevihkaja, aga ise neid praegu saada kah ei taha. Ühesõnaga magamisest ei tule välja halligi. Lasen ennast korralikult kärssama ja jooksen vette. Noh Merkal on lokkav tati- ka läkatõbi, tema vette ei tule.

A jah, see jäi veel ütlemata, et mere kohal on hall pilvemass. Ei teagi, kas äiksepilved või lihtsalt lausvihm. Jõuan veest tagasi ja lebosse ja ongi pilved päikse ees. Testime, et vari jääb veel maha, et seega päike olemas. Keerame kõhuli ja magama. Päike ei kõrveta enam ja tõeliselt mugav magada. Jätame kääksuvad kiiged ja laste jonni ja tuule sinnapaika. Teen tunni sliipi. Hiljem selgub, et läbi nende pilvede ikka täitsa korralikult võttis. Vea tegid need, kes peale esimese pilve saabumist vehkat tegid.

Võtan raamatu ja süvenen. Kõusaar. Noh ikka veel süvenen. A mida öelda tahetakse? Süvenen veel ja loen Merkalegi ette. Nüüd tuleb nali peale. Süvenen veel ja no ei saa nohh. Mida tahetakse öelda? Jutt on ühe asja ümber, aga eri sõnastusega 10x läbi räägitud. No see selleks...

Saab veel vees käidud ja lebotatud ja ongi kell pool kuus. Lähme nüüd sööma.

Autoni enda lohistamine võtab ju aega. Suht kaugelt jääb mulle silma ilus roosa lipik kojamehe vahel. Lipik muutub punaseks, sest silmad valguvad verd täis. Mis krdi mõttes mulle trahvi tehtud on??? Näed, pole tasunud parkimistasu ja parkimispilet on valesti täidetud. Mis mõttes valesti täidetud?? Ma rõhutan, et elus esimest korda ostsid need kaks blondi parkimispiletit. Hakkame siis piletilt selgitusi otsima. Udupeenes kirjas on märgitud, et augusta kuupäev ja aasta ära. Nomidakuradit. Parkimispiletil polegi peal templit kuupäevaga?? Sa otsid parkimiskohta nagu afff, sa otsid kioskit nagu afff, sa jalutad maha kilomeetrid ja ostad pileti ja sa saad trahvi nagu aff!! Öelge nüüd kõik, et ära siis mine kuuma ilmaga Pärnu randa, et ise oled loll...noh ma pole siis ju ainus loll!

Ühesõnaga saame jupp aega ropendatud nigu voorimehed. Saame pool tundi järjekorras seistud ja saame kõhud täis. Nüüd muutub asi naljakaks. Näost oleme mõlemad peedid. Pea on liiva täis. Trahvikviitung on näpus...hädiseeed. Kes ütles, et pill tuleb pika ilu peale? Mis pill? Me oleme täna juba kuu jagu pille ära söönud. Nüüd tuleb siis ilu. Ilu tuleb pika pilli peale.

Nalja teeb ka meie terv keel. Kas meie oleme süüdi, et suupeale pole kukkunud? Päris kole oleks juu. Siis ei vaataks meid ju ükski mees - ei välist ega sisemist ilu...noh kui ikka suu katki oled kukkunud. Saab saadetud paar sapist sms ja kui vastust ei tule, siis tuleb tõdeda ei sms saaja kukkus nüüd suu lõhki ja esihambad välja. Edasi mai saa öelda, sest see läheb ropuks....

Jubeproduktiivnepäev oli!

Ahjaaa...naisterand mai ässs...mehi jalutab rohkem läbi kui külakõrtsist!

Õudne kuda mai oska öelda, mis mulle sisse läks, aga kui ma kohe kuskile mäkke ei saa, siis võib kehvalt lõppeda! Pisarapoiss tuli niii silmanurka kui ühed reisifotod avastasin...Nagu mingi eit nohh...

Kõõksuks ulguda kui see imelik poleks ja tööjuures normaalne töinata oleks. Ja mida probleemi? On tarvis vaid pikemat puhkust ja väheke pappi - ei oskagi nüüd öelda, mis parasjagu puudu on...

Sõbbrad

Vat ja ongi ikka nii, et õige sõber on see, kes tingimusteta on sul koguaeg olemas. Ta on alati kursis sinu tegemiste ja hingeeluga. Sa ei pea hakkama talle midagi üle seletama. Ta haarab õhust ja saab sust kohe aru. Ta haarab msn esimesest kirjutatud sõnast, et mis meeleoluga on tegu ja vastab kas irnuva smailiga või lohutava sõnaga. Ta ei pööra sulle kunagi selga. Ta võib küll suunata ja sõimata kui vaja, aga seda asja eest. Ta ei ütle sulle öösel kell 4 telefonis, et kle ma magan. Ta kuulab sind ära ja vestleb sinuga kella 6ni kui vaja. Ta leiab koos sinuga, et issanda perse on majas ja et mehed on sead ja pappi võiks rohkem olla ja rasvaprotsent väiksem. Ta teab millal sul on päevad ja millal aknerünnak. Sa ei suuda tema peale solvuda ja tema ei solvu sinu kriitika peale. Kui isegi, siis see läheb kohe üle. Kui sul on üks sõber, siis on ta kõigi eest, kui sul on 10 sõpra, siis pole nad ühegi eest...

öäkkk

Ja kui keegi peaks mind kuulma vingumas ülekaalu pärast vms, siis paluks vastu pead anda! No kohe kõvem litt. Sest praegu läheb korraga: maasikad, soolapähklid, hommikueine padjakesed, viinamarjad, pirn, herned, kohuke, kodujuust... liialdamata KORRAGA.

Pulmakellad

Ei no korras! Tuleb minna juba kolmandasse pulma sel suvel. Mul on vist ebanormaalsed sõbrad? Kõik on mingi armastusega löödud järsku. Et selles mõttes, et mehed ei mõtle sellele, et nüüd edaspidi lähevad varad pooleks ja naised ei mõtle sellele, et nüüd tuleb hakata ohjeldamatult sünnitama? A noh vahet pole - Palju õnne teile kõigile!

Käisin eile kinos. Inimesed ikka käivad kinos. Põhiliselt siis vabast ajast ja meelt lahutamas. Vaatasin komöödiat - Die Hard 4. Päris hea jant oli. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Mul oli hoopis küsimus, et paljud meist kinos kaaskodanike peale närvi lähevad? Ooo ma näen kätemerd. Kas teid siis tõesti häirivad popkornikrõbistajad ja cocaluristajad ja kommipaberivägistajad? Ma usun, et veits vererõhku üles saanud on igaüks ka kõvasti rääkijate peale ja erikuradi kõva häälega irnujate pärast. Ei no olgem ikka tolerantsed, ega kino pole ballisaal, kus etiketi järgi peab istuma ja astuma eksole. Aga krt elementaarset viisakust võiks ikka inimestel olla.

Võtame oma kohtadel istet ja jääme põnevusega ootama, et kes meie kõrvale istuvad. No enne filmi on see alati kõige põnevam ja adrenaliini lakke viivam asi ju. Erik sai endale naabriks kolm kutti. Kõik raskejõustiklased ja kaalukategooria üle keskmise. No see selleks. Minu kõrvale istub samast klassist tegelane. Ei ma ei kritiseeri ülekaalulisi inimesi. Põhjuseid on ju erinevaid. Aga minu käsi ei tõuse enam cocat ostma, kui ma 2kg juurde olen võtnud. Eks see ole ka minu enda kretinism ja ei kuulu antud teemasse praegu. Ühesõnaga liigub see tüüp minust kuidagi pressimise peale mööda oma suure kokatopsiga ja sätib istuma. Ei no ole sa kopajuht või USA president, aga pesta võiks ennast ikka. See tegelane oli maikas ja shortsides ja no haises nagu eelmisest suvest saati vett vahetamata nartsissid vaasis. Mina suurendasin eilse kinoseansiga oma kopsumahtu vähemalt liitri võrra. Hingad pead teisele poole pöörates kopsud õhku täis, hoiad hinge kinni kuni lämbumistundeni ja siis hakkad jupikaupa välja hingama. Ja no paaritunnine treening ikka peaks kõvasti arendama.

Tõmban ennast siis vastu Erikut kriipsuks, sest teisele poole ei mahu ja ei taha kah, sest sealt sai hea õhk otsa sekunditega. Aga kui sa kõik selle isegi ilusti üle elad, siis peab ikka järgnema veel midagi sellist, mis sind rohkem irnuma paneb kui Bruce Willise autoga helikopteri alla tulistamine. Nimelt helisevad minu pinginaabril püksid täiest kõrist. Helisevad niikaua kuni ta mobla taskust kätte saab ja ära vaatab, et kes helistab. Okei, ümberkaudsed rahunevad ja keskenduvad filmile. Siis tuleb pinginaabrile sõnum. Noh selle tuut tuut helinaga, mis aga ei ole just madalamale heliastmele pandud, vaid tõesõna kõige kõvema peale. Ei no mis teha, äri peksab sisse. Kutt loeb sms läbi ja vaatab filmi edasi mobla näpus. Seda väärtasjakest enam taskusse panna ei raatsikski ju. Ehk ta alles eile sai selle näiteks ja ei oskagi kohe helinat maha võtta. Aga kas on geniaalsust vaja, et see vidin korraks välja lülitada?

Aga ka see pole veel kõik. Saanud endale imetoreda kala järgi lõhnava pinginaabri cocapurgi ja mobiiltelefoniga, saate kaubapeale kaasa ka röhitsemised. Täiesti tasuta!

Aga ka see pole veel kõik. Kutt tabab ära vaid kõige labasemad naljad ja siis möirgab irnuda. Peenemad killud jooksevad ajusagarast märkamatult läbi.

Aga ka see poel veel kõik. Coca peab kunagi ka ju otsa saama ja kui sa juba joogi eest oled maksnud, siis sa ka tarbid seda täie raha eest. Ometi ei jäta sa ju tilka topsipõhja, sa luristad selle korralikult tühjaks. Ema juba lapsest peale on sisse koolitanud selle, et järgi ei tohi midagi jätta.

Aga ka see pole veel kõik. Pinginaabrile tuleb ka teine kõne sisse. Ka siis lülitatakse kõne ära kui on veendutud helistaja isikus. Noh ilmselt ei ole see biznes enam kinokülastajatele mokkamööda. Tagant reast mainitakse ära, et kaaskodanikega pole vist tarvis jah arvestada.

Aga ka see pole veel kõik. Mingi hetk väsib ju tuharalihas pikast istumisest ära. No ja siis tuleb ju nihelema hakata ja oma meeldivat lehka rohkem esile tuua.

Aga ka see pole veel kõik. Suus keerlevat nätsu ei ole eales võimalik märkamatult mäluda. Kõik peavad kuulma ja nägema kuidas üks nätsunärimine välja näeb.

Vat sellise kogumiku võid saada vaid tühise kinopileti hinna eest.

Ja nüüd palun kiitust minu kannatlikkuse eest. See poel see, et näe mind miski asi häiris ja ma otse ei julgend öelda ja nüüd siis seljataga siin räägin. Asi on selles, et selliseid asju juhtub meiega kinos iga jumala päev.

Vähe sellest, et kinno lastaksegi suures osas vaid tühja kõhuga inimesi, siis tagant reast selgatrampijaid on protsentuaalselt isegi rohkem vist. Ei ole asi kitsates pingivahedes, vaid selles, et kui ikka mina tahan liigutada, siis peab sellest ka eesistuja teada saama.

Edaspidi panen kah mobla kõige kõvema helina peale, sest kui on mingi märulikoht, siis ma ehk ei kuulegi, et vanaema helistab ja pannkooki sööma kutsub.

Get real people!

Kui sul on juba niigi üks sügavam probleem või mure, siis on raudpolt kindel see, et peab teinegi peale tulema. Ei jää üks ilma teiseta. Loodus ei salli tühja kohta.
Päris kindlasti ei aita kaisu-kassi vastu üksi-kass. Need ei ole asendatavad ega üksteist täitvad. Kui sa tunned vajadust kallistada ja tahad asju endast välja lasta ja ära rääkida, siis kindlasti mitte ei aita üksiolemine. Vastupidi. Siis saab ühest murest kaks muret. Sul on asi, mis vajab jagamist, aga jagamata jättes ongi teiseks mureks jagamata jätmine...mis kasvab ja kasvab...
A noh alati aitab tühjaks karjumine või tühjaks ulgumine! Peale seda tuleb võtta üks annus seltskonda. No krt aga iga seltskond ju ei ole abiks....abiks ikka aga on pudel veini. Jagad talle oma värgid ära ja kombes ja astud üksi edasi....

Vatta hell?!

No vähe sellest, et tõusmiseks lükkasin hommikul äratust 40 minutit edasi jupikaupa - pole mingi erakorraline juhtum muidugi. Siis pidin veel paksult riidesse ka toppima keset südasuve, sest pehmelt öeldes on ....ilm. Sain teada, et mehed vahetaks mind 12 supermodelli vastu. Noh kes ei teeks seda! Sain vähemalt tõestust oma teooriale, et raha eest saab kõike, ka õnne ja rahulolu - MOTT. Kukkusin oma vihmavarju poollombakaks ja sain käpa korralikult mudasse pandud. Kurat, ma olen juba ammu mõelnud, et selle ehitusplatsi kõrval ennast mõni kipsi kukub. Kuulasin pangas kuidas üks penskar tellerile oma kehva elu kurdab ja head telefoni osta tahab ja et praegu saab helistada ta pojale ja et ta võtab ikka selle kolm kilo kõik välja et telefoni osta ja tahab seda tehingut ikka tasuta teha, sest pank röövib ju ikka iga liigutuse eest jne (sai siis teada, et pensionärid saavad tasuta rulli välja võtta). Neelasin ühe aspika oma kõigi pea ja seljavalude vastu. Ning mille kuradi ärast peab kokteilsalat suitsukanaga koosnema suures osas kapsast? Pangu siis kohe peale, et kapsasalat kahe suitsukana tükiga! Kurat küll!

Manipulatsioon

...väga paha, aga mõjuvõimas asi. Kahjuks on mul au (või pigem ebaõnn) tunda paari eriti osavat manipuleerijat.

Need on inimesed, kes püüavad jätta mulje, et nad tahavad sulle vaid parimat ja kõik teised ümberringi on ekstra halvad tegelased ja jätised. Nad on sisuliselt sinu päästjad, kaitseinglid ja toitjad. Tegelikult on tegu aga lihtsalt inimestega, kes ei häbene sulle süütute silmadega otsa vaadates valetada. Kõigil nn teenetel, mis nad teile osutavad, on taga omakasu. Manipuleerija peab kindlasti ise sellest midagi saama ning tal peab tekkima tunne, et sa oled talle tohutult tänulik iga pisiasja eest. Need samad tegelased on ka eeskujulikud delegeerijad. Kõik oma kohustused lükkavad nad edasi ülehelikiirusel ja kui midagi jääb tegemata, siis on nemad ilmselgelt kõige süütumad asjaosalised.

Manipuleerija jätab alati mulje, et tema on vaid süütu kõrvalseisja kui midagi on halvasti. Kui midagi on aga veidigi hästi läinud, siis eksta suurt tänu tuleb just talle avaldada, sest tema rebestas ju endal naba paigast, et asjad korda ajada. Just tema lõpetas Teise Maailmasõja ja just tema andis Bill Gatesile nõu äri alustamiseks. Tema annaks küll koerale terve kondi, aga näe kahjuks tuli kõrgemalt käsk anda vaid veerand. No ja siis ennastohverdavalt kauples see manipuleerija välja ikka pool konti ja koer peab nüüd tänulik olema, et niigi palju sai. Ei ole oluline, et hiljem selgub, et antud kaitseingel ise vahelt selle teise poole võttis või kõrgemale võimule selgeks tegi, et näe rääkisin koerale augu pähe ja ta ei tahagi rohkem kui vaid poolt konti. No kaval peab ju olema. Manipuleerid ühe poolega, siis pugema peab ju ka teisele. Omakasu jääb ju muidu saamata. Jube kahju on kui selline tegutsemine on aga läbipaistvam kui Fairyga läikima löödud veinipokaal. Siiski on üldjuhul tegu osavate provokaatoritega ja nende läbinägemine on juba kõrgem raketiteadus. Õnneks küll kaotavad antud tegelased kiiresti inimeste usalduse, aga ega see ei heiduta. Leidub ju järgmisi lolle, kelle saab oma tiiva alla võtta ja neile "teeneid osutada".

Siinkohal ei hakka ma aretama teemat pealt näha naiivsetest tibidest, kes imeosavalt mehi puusakondi ümber keeravad ja sellega kõik saavutavad -tuleb ju õiged nupud üles leida ja siis on juba suunamine ja ärakasutamine imelihtne. See on looduse loomulik käik ja kiviajal paika pandud, et ilu maksab. Kui sul seda ilu pole ja sa laiskusenoolega juba sündides pihta oled saanud, siis ei jäägi ju muud üle kui kavalus mängu tuua ja oma geeniuse ajudega ja süütute silmadega inimesi oma tahtmist tegema panna.

A ma olen selle aja inimene, kus veel arvati, et valel on lühikesed jalad ja need kes teisele auku kaevavad, pidada ise sinna ka sisse kukkuma. No annaks jumal, et vanarahvas tark oli ja need ütlused vett peavad. Sest sellele lokkavale ebaõiglusele võiks ju kunagi lõpp tulla ja üleüldse võiks kõigile manipuleerijatele, provotseerijatele ja muidu troppidele Statoli stardipaketi kinkida...

RR AS

Täna lõime merkaga uue firma - Rämedad Rikkurid AS. Nüüd otsime sinna töötajaid. Ainus eeldus on, et palju peab pappi olema. Töö seisneb meie raha lugemises. Palka ei saa, sest rikkad ei vaja pappi juurde. Oluline on ju eneseteostus. Töö on 8h päevas. Lubatud on lugeda kogu meie raha ja oma raha sinna juurde lugeda, no juurdearvestuse põhimõttel. Heal töötajal on võimalus saada juhatuse liikmeks. Seega hiljem hakatakse ka tema raha lugema...tuleb see vaid meie rulliga ühte seifi heita. Huvilistel palun teha ülekanne meie firma kontole ja saata meile oma CV. Võtame ühendust ja kutsume vestlusele. CV-l peaks olema märgitud vaid tel number ja isiklik kontoseis ning aasta puhaskasum.

Meeldivat koostööd soovides,

Rämed Rikurid AS juhatus

...praegu kõõlusin uue ultra-moodsa ergonoomilise tooliga endal südame pahaks. No see on see, millel seljatoe saab kiikuma panna...vastik igatahes.

Aga tegelt hakkas mind hoopis vaevama tõsiasi, et nalja ei saa vist rahaga osta. Kõike muud mumeelest küll saab. No saab saab tervist ka osta, piisavalt rulli on vaja lihtsalt. Armastust saab ka osta. Tahate ma näitan teile naisi, kelle armastuse elu-koledad aga varakad mehed on endale "ostnud"?! Aga tõsiselt head huumorit nagu ei saa vist osta? Nalja oskavad teha üldse väga vähesed inimesed ja nende naljad on ka sellised, millest enamus inimesi aru ei saa. Peenele huumorile lihtsalt tuleb pihta saada. Teinekord aga pole üldse lõuapoolikuid ja udupeent huumorit tarvis, vaid naerma võib ajada ka näpu püsti tõstmine. Itsitad omaette mingi tobeda killu üle nii, et silmad märjad ja tilk püksis. Mõnikord aga ei suuda isegi härra Homer Simpson isiklikult muiet näole kiskuda.

Naer tuleb lihtsalt kuskilt seest. Tean inimesi, kes suudavad lause esimese sõnaga juba kõkutama sundida. Aga tean ka inimesi, kes vaid ise oma naljade üle naeravad. Eriti piinlikud tegelased. Nõme nali on aga üks piinlikumaid asju üldse. Siis ei jää muud üle kui muigega pilk maha lüüa ja ise häbeneda, häbeneda selle üle kuidas naljamees ise ei häbene oma totrusi. Aga tegelt saab sellistest olukordadest lõpuks alati silma märjaks, sest hiljem tõmmatakse ju antud mõttetu kild päevakorda ja naerdakse taga seda inimest ja situatsiooni.. No selles olukorras ma ei pea kohatuks väikest klatshi - mis teha kui inimene lihtsalt on huumorivaene, aga usub, et naerutab seltskonda, andmata endale aru, et tegelikult naerab üksi. Vat neist inimestest on mul küll kahju. Just selliste jaoks võiks ju nali müügiks olla. No kas või turupeal, no mustalt noh, maksuvabalt...Lähed ostad liitrise purgiga nagu lahtist hapukoort. Ma isegi sebiks omale mõne liitri.

Täna naersin ma siiralt paari täiesti tavalise olukorra peale. Noh, et müüjal oli ka huulel tuulevill nagu minulgi, aga palju suurem - tal lihtsalt oli suurem kui mul. Mõtlesin küsida, et kas tal oli ka alguses sama väike kui mul. Siis liftis mingi peeglipõrkega musisaatmise üle jne...Lihtsalt iga asi ajabki naerma.

A vat täiesti tõsised inimesed mulle ka ei meeldi. No kes kohe üldse nalja ei mõista. Nii ei saa ju elada. Vat mina olen see sapise huumori austaja, aga no jumal paraku, et paljud seda peent huumori värki ei mõista või kohatuks peavad. A no samas kui normaalsed on ka need tegelased, kes iga labasemagi Kõlu nalja peale sooled sees sõlme irnuvad?

Nalja peab saama, aga nali peab hea olema... Kui keegi trakatsijuhist Vello oma naise Elfriide augu ümber nalju rebib, siis see pole huumor, vaid labasus. Siiski suudab ta sellega veel karja intelligente hambad laiali irnuma saada....labasus pole huumor. Samas millegipärast just labasus müübki....

Huviobjekt nr 1

Ei ma tõesti ei suuda ära imestada, millega ma sellise huvi olen ära teeninud. No tõesõna. Kõik linna kõlakad ja uudised on ikka minust. Mai teagi kohe kas seda võtta nüüd komlpimendina või vihastada? Hetkel muidugi olen vihastunud!
Ma tõesti ei tea hetkel inimest, kelle elu minu omast kedagi rohkem huvitaks. Ma usun, et Paris Hiltonile teen praegu mõne kiloga ära küll. Temal on vähemalt sexivideo netis rippunud, aga näe minust niisama selliseid kõlakaid levitatakse. Suht üle Tartu libu peaks ma hetkel olema. No never maind, et oma suhte kõrvalt isegi kellegi teise poole mitte vaadata ei taha, aga jumal paraku on päääris mitmeid inimesi, kes näevad mind iga nurga peal erinevate meestega. Olen see siis mina või mitte, aga minust on vähemalt huvitav rääkida. Krt, rahvas ikka upitab mu ego täiega, sest mis mul muud jääb arvata kui, et kadedad on inimesed minu peale. Ma täpselt ei teagi miks...ehk sellepärast, et ma saan endaga ise hakkama, käin pidudel kui ise tahan, olen ehk maailma kõige koledamast naisest nõksa kenam ja sexikam (noh puhtalt mu enda arvamus)...või kurat teab mis see põhjus on. Igatahes näeb üle ühe naise, et ma semmin just tema mehega ja üle ühe vaba mehe (keda ma ise ei taha ka siis mitte kui ta oleks viimane mees Maal), et virutan ära abielumehi jne. Inimesed, mis teil viga on?
Kas mulle vähe on tulnud ettepanekuid armukeseks hakata? On tulnud ja on tulnud kohe s....a kanti, aga kõigi külamooride kurvastuseks pean ütlema, et olen viimasele kui ühele ära öelnud. Isegi ettepanekute tegijate naistele rääkima läinud!
Nüüd kulla inimesed võtke palun teatavaks, et tol õhtul ei läinud mina Jaanusega mitte kuhugi, vaid jäin enda autosse magama ja ÜKSI!!! Selle tunnistajaks on ehk jah ainult auto ja Jaanus ise (aga no vaevalt, et tedagi keegi usub). Ühesõnaga küsimuste korral võib täiesti vabalt minu poole pöörduda ja ma võin detailselt seletada kuidas autosse koperdasin ja hommikul seal ärkasin!
Siis veel kõik kulla isnimesed, kes te arvate, et üks teatud lahutus tuli minu pärast, siis võtke teadmiseks, et ei tulnud. Ma pole selle meesterahvaga isegi mitte käest kinni hoidnud kunagi, kõigest muust rääkimata. Me oleme olnud väga head sõbrad, aga nüüd ma väldin seda inimest 100ga, sest ma EI SUUDA neid kõlakaid enam taluda! Elage palun oma elu ja kui on küsimusi, siis palun tulge küsige! Ma ei ole kade inimene, alati olen valmis aitama ja vastama kõigi peakesi vaevavatele küsimustele.
Ma praegu ei teagi, kas suuremad kõlakate levitajad on mehed või naised, aga hetkel tundub, et siiski ikka veel mehed. Ja miks? Sest ise ei saa mind kätte? Nüüd tuleb kohe, et psähhh kes sind ikka tahab? Aga näe vähemalt pooled linna mehed tahavad, nagu ma kuulen! Imelik aga on see, et mehed vaevlevad samamoodi kõlakate küüsis ja peavad seletama, et minuga pole neil midagi, aga samas suhtlevad minua edasi. Krt, sul on probleeme kodus minuga suhtlemise pärast, siis jumala eest ära tiksu minuga kaasas...minuga ehk on äge suhelda või midagi, aga mulle tõesti pole neid jutte ja probleeme vaja. Ma üldse ei pahanda kui kodurahu hoidmiseks minuga vähem või üldse mitte ei suhelda!
Ma ei saa aru, miks ma pean ennast siin praegu välja vabandama? Inimene, kelle arvamus mulle korda läheb, teab täpselt kui truu ma talle olen! Aga vaevalt, et temalegi sobivad kellegi haiglased fantaasiad minust ja teistest meestest....
Inimesed võiksid enne ikka fakte kontrollida kui plärama hakkavad!
Ma olen meelitatud, et ma nii ihaldusväärne uudisteobjekt olen, aga äkki keegi viitsiks midagi positiivset ka A4le trükkida minust ja kuulutustepostile kleepida? Või noh milline kade inimene neid positiivseid asju ikka näeb....saaks aind tõmmata ja teematada ja intriige punuda. Kas inimestel oma elu puudub täiesti või on see tõesti niii kuradima igav, et muust pole rääkida kui Eglest, kes lõhub kõik linna idüllilised abielud? Palun tekitage see elu endale või noh võin abikätt pakkuda ja ka suva teemasid linnas tõmbama hakata, et kes kellega käib ja mida teeb!! Vahet pole siis mis see inimene tegelikkuses teeb või mis elu elab, aga huvitav on ju intriige punuda...
Kes nüüd siin üli-keerulisest ja vihjeterohkest jutust aru ei saanud äkki, siis ma tõlgin ära ka igaks juhuks, et "mul on suhe, ma ei peta oma partnerit ja ei lõhu abielusid"!!!

Iseenda oma

No mis värk toimub? Kõik abielluvad, kolivad kokku või saavad lapsi. Pingutan ja mõtlen, aga peale enda ja Merka ei mõtle küll ühtegi sõbrannat välja, kes elaks üksi, ei peaks plaane abielluda, poleks rase või juba lapsega. Kas tõesti iga on juba selline, et täiesti vältimatu on hakata peret looma? Krt ei tahaks uskuda. Helistasin isale, et õnne soovida ja niisama juttu ajada ja otseloomulikult läks jutt sinna, et nooohhh millal siis sinu pulma ka saab?? No mida? Noh, et vanust juba ju on, et võiks nagu, et tahaks juba lapselapsi nunnutada...Õu ää...ma olen veel noor! Noh kõlab nagu vana kibestunud ja üksijäetud naise jutt. Aga ei, ma ei ole üksi. Mul on palju sõpru ja kena suhe. Mis ei tähenda aga seda, et ma peaksin hommepäev alatri ette astuma ja mudilasi vorpima hakkama. Mulle meeldib mu elu! Ma teen tööd, ma annan trenne, ma käin väljas, ma vaatan nädalavahetusel hommikuti multikaid ja joon kohvi, ma istun kohvikus ja kirjutan, ma käin sõpradel külas, ma olen kodus üksi iseendaga, ma teen täpselt seda mida ma ise tahan. Mul on piisavalt suur ego, et seda kõike endale mitte lubada. Ja ma ei saa uskuda neid, kes väidavad, et noh seda kõike saab ju lapsega ka teha. Ei saa ikka küll! Ma teen selliseid asju, mis ei nõua teistega arvestamist. Ma niigi arvestan teistega tööl ja trennides jne..jumal hoidku selle eest, et kogu oma aja peaksin pühendama arvestamisele ja kellegi eest hoolitsemisele. Mul endagagi piisavalt tegemist.
Mis paneb inimesi noorelt kokku kolima ja peret looma? Kas tõesti suur armastus? Või hoopis hirm üksi jääda? Või arvamus, et koos on kergem hakkama saada kui üksi?
Millal see esimene ja suur armastus ikka püsima on jäänud – noh vanaemadel vanaisadel ehk. Tänapäeval vahetatakse partnereid tihedamini kui hambaharju ja kui see keegi jääbki natuke kauemaks püsima, et siis kohe tuleb ta endaga ära siduda ja jumala eest mitte minema lasta?
Hakkasin mõtlema, et minu jaoks on kõik see värk liiga vara. Ma tahan areneda. Ma tahan olla inimeste moodi, kes pidevalt arenevad, on mitmekülgsed ja ei küsi kelleltki luba. Nad on iseenda moodi ja iseenda omad! Perekond nõuab vastutust, aga ma ei taha vastutada kellegi eest peale iseenda. Kas noortel inimestel puudub see suur ego, nad ei julge ja ei tahagi olla iseenda omad? Või olen lihtsalt mina see, kes ennast jäägitult siduda ei taha? Aga tegelikult on asi alati õiges ajas ja õiges kohas – minu jaoks pole lihtsalt õige aeg....
Ma ei usu, et iseseisvad naised on õnnetumad kui õnnelikus abielus olevad naised. Kindlasti mitte. Iseseisvad naised on õnnelikumad – nad on vabad ja vaba naist ei käsuta keegi. Vaba naist ei saa keegi sundida peret looma. Vaba naist ei saa keegi piirata. Vaba naine on sõltumatu...
Ehk tõesti on kogu mu tutvusringkond praegu just selles õiges ajas ja õiges kohas. Äratundmisel, et nüüd on aeg siduda – abielluda, kokku kolida, laps saada. Minul aga on seega natuke teine ajaarvamine...

Sain siis nüüd aega. Aga mis siin tegelt rääkida, sest mida mina ka asjast tean. Pole ju ühegi mehe ego piisavalt palju kiitnud, et teda kogu eluks maha rääkida. Ma lihtsalt ei viitsi. Ma lihtsalt ei viitsi valetada. No palju on mehi, kes tõesti vääriksid igal sammul kiidusõnu? Kõigil meil on vead. Ja ei aita see mehe ego upitamie midagi. Vähemalt mitte minu maitsele vastavate meeste. Mees, kes teab oma väärtust, see ei põe ka komplekse ja selle ego on niigi piisavalt suur ning ei vaja lisa upitamist. Jah, selle mehe räägiks vast jah maha kogu eluks, kellel ego vabsee puudub ja kes lihtsalt tossike on. Sellisele tuleb pidevalt selgeks teha, et „ei ole lapse pea kandiline, ei ole”. Tuleb võidelda tema komplekidega ja kiidusõnadega üle valada nagu kartulid jahusoustiga. Siis polegi palju vaja ja mees ongi luuüdini sinu. Selliseid mehi on kah kahte sorti. Ühed need, kes väliselt asjadga eriti hakkama ei saa. Ei oma suurt maja ja tutikat mersut. Elavad ema juures ja omavad vähe sõpru. Ei saa asjadega hakkama kuna ei viitsi või lihtsalt ei oska. Emme on ju kõik alati ära teinud. Vot neile ongi vaja naist, kes pead silitaks ja ütleks, et oled küll ilus ja tark mees ja noh siis saabki mees endale teise ema. Teine sort on aga need, kellel on tegelikult ego ja on liigagi suur ego. Ning see liiga suur ego vajab veel suuremaks puhumist – ühesõnaga pole kunagi küll. Need on mehed, kellel väliselt on kõik olemas ja rohkemgi veel. Mõned korterid, paar suvilat ja igal hooajal uus auto. Kuid selle kõige nimi on võlg ja liising ja hea sõber aita. Sellisele mehele on tarvis naist, kes kõike seda luksust naudib, aga ei esita liigseid küsimusi. Kes kergitab kulme ja kiidab takka, et küll sa oled tubli mees ja omad võimu. Kiidusõnadega saadki selle mehe kogu eluks, aga väikse lisaarvestusega, et kogu eluks on selle mehe veel mõned naised saanud.
Jumal paraku, et mulle meeldivad mehed, kes endaga ise hakkama saavad. On piisavalt isepäised ja teavad oma väärtust. Need mehed ei vajagi ego upitamist, aga neid mehi ei saa ka kogu eluks endale. Need mehed valivad ise, keda tahavad ja mida teevad. Ja kui nende eluviisi juures naisele miski ei sobi, siis on naisel vaba voli parem otsida või lihtsalt minema kõndida, sest mees ei kaota sellega midagi. Ta ei tunne kaotusvalu, sest ta saab endaga suurepäraselt ise hakkama.
Aga see lause esimene pool on seotud ilmselgelt meeste verevarustusega. Kui sa juba mehe nii kaugele saad, et pääsed silumiseni, siis on üheks ööks garanteeritud jah. No mis teha, kui veri ajudest kohe tunduvalt allapoole valgub ja mõtlemine käib kupliväliselt...

Käisin eile kinos ja filmis öeldi maha lause, millest tuleb varsti üks pikem kirjatükk kui ma vaid aega saan..."Silu mehe riista, saad ta üheks ööks. Kiida mehe ego, saad ta terveks eluks"!

Ärge teie kunagi nii tehke, et korraldate pruudile tüdrukuteõhtu pulmapäevale eelmisel õhtul. Nii, et pruut jääb oma tulevase mehe ülemusele viina müümisega vahele. Teie ise jõuate koju kella 5 ajal ja järgmisel päeval on pulmad, kus te joote kahe mehega võidu ja laua alla sisuliselt mõlemad ja jääte enamusest üritustest ilma ja pulmatorti isegi mitte ei näe. Ärge nii tehke, sest kui pruut selle kõik isegi ilusti läbi ja üle elab, siis teil võib päris raskeks minna.

Aga ühte ma teile ütlen, korraldage kõik ikka korralikud Eesti pulmad. Pika lauaga, mis on lookas. Kus on viina ja mulgiputru! Vat just sellises talurahva stiilis pulmas ma käisingi. Vanas talumajas. Reheall kaks pikka lookas lauda. Külalised ja pruutpaar talurahva riietes. Oksjon, millest mina paraku ilma jäin, ja muud põnevat. Suured tänud pruutpaarile unustamatu pulma eest (või noh selle osa unustamatu eest, mida ma üldse mäletan)! Kiiibee

Kahjuks on mul olemas on off nupp. Kahjuks sellepärast, et seda kiputakse ära kasutama. Võetakse pult selle nupuga mul käest ära...ja siis on see juba tore mänguasi. Lülitame on-i ja nüüd off-i peale. Paneks jälle on-i peale. See on minu manipulatsiooni nupp. Ja eriti kerge on manipuleerida sellel, kelle käes see nupp parasjagu on. Off-ist keskmisse asendisse, siis korraks on-i peale ja laks off-i. A see nupp kärssab ju läbi nii....

Võta nüüd kinni mis see targem on: olla kahe jalaga maa peal ja reaalselt asju näha ja teha või hõljuda pea pilvedes ja käia mokk töllakil ringi ja unistada? Krt see viimane on vist tervislikum?

Elada minutist minutisse plaane tegemata. Unistada. Niisama töllata. Suht lollikindel värk. Mured pole ju mured, sest pea on liblikaid täis...

Mina nüüd siinkohal süüdistan ametlikult seda, kes mind siia ilma realistina ja planeerijana sünnitas! Nii need Eesti naised infarkti surevadki...

Mul on paar küsimust. Noh sellised teoreetilised.

Oletame, et tibi teeb kutile kingituse, noh ükskõik (lipsu näiteks). Teeb kingituse niisama, noh tahtest kinkida midagi kallile inimesele. Lips pole ka kõige odavam näiteks. Siis aga tuleb kutt mõne päeva pärast kataloogiga ja palub tibilt abi kataloogist lips välja valida. Noh nii muuseas. Et näe saab sõbra kaudu sealt ilgelt odavalt lipsu. Et kuidas nagu sellises olukorras käituda? Öelda, et oi kallis kui armas, näe see lips on päris kena ja oi tõesti odavalt saad? Või on normaalsem see kui kutt ikka ise selle lipsu ostab, sest no hind on ju tähtis (peaasi,et odav oleks). Noh et mitte vihjata, et tüdruku kingitud lips ei meeldi just kõige rohkem. Ja no isegi kui meeldib, et miks siis ikkagi on tarvis näpuga näidata, et kle siit saan odavamalt ja suht savi et sa just hiljuti kena shesti tegid? Kas asi pole rohkem mõttes, selles et üks tahab teist üllatada ja on nii mõndagi nõus välja käima? Või on asi tõesti hinnas?

hirmud

Ma siin jäin mõtlema, et mida mina üldse elus kardan? Noh paljusid asju kindlasti, aga mida kohe nagu tõsiselt?

Kindlasti kardan ma jääda mõnda ravimatusse haigusse ja sattuda mõnda õnnetusse, aga tõsiselt ei karda seda ju enne kui see käes on. Valu ma ei karda - füüsilist valu, selle elab ju üle. Küll aga kardan hingevalu. Tegelikult elab selle ka üle, sest seda on ju nii palju olnud. Tuleb kutt - oled õnnelik, saadab kutt su pikalt - ulud paar nädalat. Ja ometi pole see midagi ravimatut, seega pole see hirm. Natuke kardan ma lähedaste kaotamist, aga ka see on seotud hingevaluga. Seega ka üleelatav.

Kartma peaks tegelikult üksijäämist. Mitte nädalaks või kaheks, ega ka mõneks kuuks või aastaks - kartma peaks päris üksinda jäämist. Samas ma ei karda seda, sest päris üksi polegi võimalik jääda..alati on olemas kas või üks sõber.

Aga mida ma kohe päris tõsiselt kardan on pettumine. Nagu see, et sul on mõnest asjast kindel ettekujutus ja arusaam, sul on mõne asja suhtes omad lootused - kui siis aga peab selles ettekujutuses pettuma...ai valus. Olgu, ette kujutame me ise ja panustame ehk valedele asjadele ja siis on oma süü kui pettuma pead. Aga mis on kohe päriselt valus, on see, kui sulle antakse lootust, sa oled milleski niiii kindel ja siis võetakse see kõik järsku ära. Sa oled kindel olnud vales asjas. Sa pead selles pettuma. Lapsele on antud kätte komm ja lastud seda maitsta ning on jäetud kindel teadmine, et ta võibki selle lõpuni ära süüa. Aga siis kõige suurema isu pealt ja kõige parema maitse juures võetakse see käest ära. Sealt ei tule siis ju mitte jonnipisarad, vaid puhtad pettumuse-pisarad. See on siis kui isa on lubanud poja viia kalale, poeg on elanud selles teadmises ja õhinas terve nädala, ta on asjas kindel, et laupäevast tuleb maailma parim päev. Ta on valmis pannud oma õnge ja kummikud seisavad voodi ees. Kui siis laupäeva hommikul isa ütleb, et ei minek jääb ära. Minek ei jää ära halva ilma pärast. Minek ei jää ära poisi enda pärast (sest ta on olnud hea laps), aga isal endal tuli lihtsalt midagi muud ette. Need on pettumise-pisarad. Isa lubab järgmine nädal asja korvata ja siis minna. Poiss rahuneb pikkamööda ja tal tekib uus lootus (natuke skeptilisem ehk, aga lootus). Siis kordub sama ja minek jääb ära. Kas poiss usaldab oma isa enam kunagi?? Ta on ju isas pettunud ja see on palju valusam kui klaasikillu otsa astuda. Kui isa oma lubaduse täidab ja kolmandal nädalal poisi kalale viib, siis poiss ei naudi seda enam nii väga. Kui isa veel midagi lubab, siis poiss julgeb enne kahelda kui usaldama hakata ja rõõmu tunda.

Kartma peab millegi hea lõppu ja pettumust...

Rekkamees pensionile jäädes lööb nari seinale, kus magada, kinnitab rooli aknalaua külge. Hommikul annab naisele jalaga tagumikku: "Libud välja! Kohe läheb sõiduks!"

***
Miks politseinikud on patrullimas kahekesi? Sellepärast, et üks oskab lugeda ja teine kirjutada. Aga miks politseinikud patrullivad kolmekesi? Sellepärast, et kolmas tahab intelligentses seltskonnas olla.

Pohhuism sai alguse nüüd...

...vat alati ei olegi hommik õhtust targem. Kui uni näitab asju, mida sa nagu natukenegi elus kardad....

Sussid

Vat just nii ütlen mina nõrkade meeste kohta-sussid! Ja jumal paraku, et neid on palju...andke mulle andeks, aga enamus. Siinkohal ei taha jälle endast ega enda kogemustest rääkida, aga vaadates kõrvalt teisi suhteid, siis vägisi tuleb nutt peale. Mismõttes mehed vabsee ei oska oma sõna maksma panna??
Kunagi varem olen sellest juba teemat teinud, et mulle ainult tugevad ja iseseisvad mehed sobivad, no ehk mu tugeva natuuri tõttu vms... Ja siis ülla ülla levivad külajutud, et mina käin ja olen armuke minu jaoks totaalselt nõrkadele meestele. Sa andke mulle andeks, aga sellistega suudan mina vaid sõprussuhteid hoida - noh on kellele kurta ja värki, aga tugevat õlga selat ikka ei leia.
Aga äkki polegi asi sussides meestes, vaid võimukates naistes? Et mina tahan, et sa nii käituksid ja oleksid ja ütleksid ja astuksid jne jne...no ja kui mees tahab suhteid sälitada ja rahu majas hoida, siis muutubki sussiks ja kummardab ning suudleb tibi varbaid. Oo õudust. No minul on probleeme kuna olen kah suhtkoht võimukas jonnipunn, aga vastas peab igal juhul olema tugev natuur - võrdväärne või tugevam. Ja õnneks hetkel on see täitsa olemas! Mina ei naudi olukorda kus mees mulle kõiges allub ja igast olukorrast võitjana väljuda laseb!
Ühesõnaga peab mees teadma mida ta tahab ja ta ei tohi oma eesmärkide ees taganeda. Kui mees tahab kalale minna ja naine ütleb, et ei lähed hoopis poodi tampoonide järgi ja ta lähebki, siis no krt võtaks - kumba tegevust ta nagu päriselt eelistab? Piinlikku olukorda poekassas või mõnusat äraolemist järveääres? Kui mees teab naist, kes on tema jaoks ideaalne, siis ei hoia teda tagasi ükski eksnaine ega muu tegur - või noh sussi meest siiski hoiab tagasi.

Ja mis mind veel sigamoodi häirib on see kui mees teeb, aga ei julge tunnistada! Peab armukest ja räägib sellele elu armastusest, aga naisele ei julge tunnistada, et tõepoolest ongi teine elu-armastus kuskil. Naisele ütleb, et lähme lahku sest ma vajan õhku või jumal teab mida veel. Ei ma saan aru, et nii välditakse haiget tegemist jne...aga no jumal hoia, see tuleb varem või hiljem välja ju. Julged teha, siis julge tunnistada kah. Veel hullem kui lahknemine on ammu plaanis ja teostusel, siis peab ikka iga liigutuse veel naise käsku mööda tegema. Noh jumal sellega...aga see sama naine saab ju hiljem topelt haiget kui saab tegeliku olukorra teada.

Ma olen ise päris palju olnud olukorras kus mind armukeseks tahetakse, aga oma naise juurest äratulemist ei plaanita (ei, ma pole vastu võtnud seda)...selliseid mehi on vähemalt 4 olnud! Aga mis see näitab? Et mees on suss ja vajab eneseuhkuse upitamiseks teist naist ka, et näe ma pole tossike tegelt...või teine ja tõenäolisem variant, et ta ise ka ei tea, mida ta tahab! Sussid rsk.

Ja et nüüd siin jumala eest mõnel väärarvamust ei tekiks, siis olgu öeldud veelkord, et ma ei räägi oma olukorrast, vaid suhetest mida kõrvalt näen. Mina olen ise väga rahuldavas suhtes! Aga nii mõnigi võiks oma sõna maksma panna...suur osa meessoost seega!

Praega vihastasin kiilaks ennast selle türgi afffffi edasipääsu pärast! Tühjendan pudeli!

....ja kui Albaania edasi saab,siis söön ma oma roosad sussid ära (ai promiss).
Kuda tehakse mehele nii naise hääl (no Taani kloun jah) ja ei tea kas need sukad tal ei pitsita nats?
Näet ja kui nüüd Horvaatia võidab, siis mai oska ju nende keeles kaasa laulda, st aeglases rütmis rokkida...hmhhh...
Ohh, aga mii laiki Poola saasta - klass omette...sai praega minu hääle.
Tšehhi loo on ju Meie Mees kirjutanud - otsetõlge "Secondhandist" või mis see lugu oligi.
Ma kardan, et Portugali nukunäoga kaunitar kukuks meie Staarisaate teises voorus välja, aga kes on öelnud,et Barbiel peab kõva hääl olema (mulle ilusad naised meeldivad).
Malta tibi eelistab ebakindlatele armusuhetele tingimusteta koera armastust - väga õige.
Korras - Ungari on liiga hea asjaga lagedale tulnud, suht kahju, et tal lootust pole, sest miske poppi jumaldav hääleandja selle poolt hääle annaks?
Miks mai imesta, et Türgi pärdik tund aega otsustab mida selga panna hommikuti?

Mul veinist sakk sees ja Gerli on parim!

Kuulge, kas tõesti ei võiks üks aasta peale Reikopi kedagi teist kommenteerima panna? Mitte, et see üritus midagi väärt oleks... Oja Pets või Võrno oleksid päris pädevad näiteks ja teeksid ehk shõu isegi nauditavaks...

...ja oiii sõbbrad, varsti saate siin lugemismaterjali jälle, sest tähtede seis näeb ette ebakainet kuud tulemas (2 pulma ja 2 sünnipäeva koos grilliürituste ja muude pralledega) - jumal anna mulle jõudu ja ära nüüd mulle selga pööra!

Tyhikargaja

Jah, still on täielik tühikargaja olemine....
Ikka on nii, et kui endale tundub, et hakkad kuhugi jõudma, siis tõmmatakse jalad alt ja oled lähtepositsioonis tagasi. Reaalsuses ehk saavutad isegi midagi, aga väike lüke, üks liigne lause või vihje ja nullseis majandab jälle. Poleks ju vaja kuulata neid tühiseid lauseid, millel ehk pole isegi mõtet taga, aga me ju kuulame neid ja just neid me kõige tähelepanelikumalt kuulamegi. Palju me ikka mõtleme veel hiljem sisutihedale jutule? Me mõtleme hiljem just sellele lausele, millega ehk ei tahetudki midagi öelda või oli see hoopis teisiti mõeldud...ja tõmbame ennast ise nulli. Aga äkki ikka oli mõte taga ja kui polnudki, siis miks see üldse öeldud sai? Selleks et teisel jalgu alt kakkuda? Kindlasti mitte - sellised asjad tulevad kogemata, aga need just kõige kiiremini ja tõhusamalt rivist välja viivadki.

Ühesõnaga, mina olen oma elus tuhandeid kordi endale lubanud, et hakkan pohhuistiks exole! A vada ei tule välja - ikka lähevad need mõttetute tegelaste mõttetud laused ka korda. Veel enam lähedaste inimeste mõttetud laused! Sebin ja raban sajal rindel, aga kasutegur on 0,01%. A noh tühikargajad rabelevadki tühja. Tühikargajad mõtlevad esmajoones teistele ja kui aega jääb, siis tegelevad endaga.
Aga mina tegelen nüüd natuke aega endaga - võtan taas oma kalli veinipudeli ja tapan selle üksi-kassi maha!

Veel paar päeva tagasi olin valmis siia kogu maailma viha ja kurbust välja valama, aga kuna ei saanud siia sisse logida, siis täna juba on kõik korras ja suurepärane;)
Ühesõnaga on hommik õhtust targem!