Lugu selline. Tellisin endale kööginurga juba eelmise aasta detsembris. Noh kutilt, kes meile kontorisse ka kööginurkasid tegi ja hästi tegi eksole. Mõtlesin projekti ilusti välja ja valisime värvi kah näidiste pealt ära. Hind tuli rämekallis, aga noh idee oli kah piisavalt udupeen. Pool raha sisse maksnud hakkasin siis ootama. Põhimõtteliselt pidi köök veebruari alguseks hiljemalt laekuma. Tuli mõned lisakõned teha ja siis miski märtsis kunagi hakati kokku klopsima. Persili kukkusin siis kui esimest korda värvi nägin. Tumepunase asemel oli tegu lillaga. Ei no täitsa päriselt. Aga ma ütlen, et suutsin selle värviga ära harjuda ja no suht modern näeb asi välja. Kappe püsti ei pandud loomulikult paari päevaga, vaid võttis kõvasti aega, et mõned kapid ümber ehitada jne jne. Loomulikult eraldi elektrik ja torumees tuli kutsuda...aga see selleks. Ausa kodanikuna olin enne asja valmimist ka teise osa papist ära plekkinud. Eduliseks ma sellise suhtumisega loomulikult ei saa. No lõpuks köök püsti ja asjad enam-vähen done...Selgub, et paigaldusmehed korterivõtme ära kaotanud. Keegi ei tea kus see on. Hakka või lukku vahetama. No ei viitsind ette võtta. Peaasi, et köök LÕPUKS püsti. Valmis sai asi siis mingisugune mais vist.
Suvel hakkasin poode läbi kammima, et nõuderesti leida mõistliku hinnaga. Mingil põhjusel aga vaatasin üle kööginurga arve ja avastasin, et vahi imet arvel on 8 sotane nõuderest kirjas, mida minu kapis aga küll pole. Helistan siis kutile ja imestab, et oih pole kah tõesti või? No toome ära, et me leidsime mingi võtme kah. Ei no fain. Resti ei ilmu. Helistasin iga jumala päev ja kuulsin kuidas rest on autos ja kohe sõidab kutt mu majast mööda ja viskab ära. Resti pole mul siiani.
Sünnipäev mul 21. september ja 3 päeva enne seda kukkus konkreetselt üks kapiuks eest ära. Lihtsalt üks kinnitus lahti ja korras...rsk! Teadsin kohe, et nüüd läheb andmiseks, et kutti kätte saada. Üllatusena võttis kutt kohe vastu. Tegin ennast haledaks, et tahaks resti, aga suurem mure on suur auk kapis, mis tuleks uksega kinni katta. Kutt lubas samal päeval ära teha. Luban nüüd teil arvata, et kas kapiuks vedeles seinaääres kui koju läksin? Noojah, helistame siis uuesti. Jaaa jahh ma täna teen ära, saan jälle ilusa vastuse. Ütleme nii, et ei teinud. Kolmandal päeval tuli juba eriliselt nutune hääl teha ja manguda, et ma ei saa sünnipäeagi pidada sest kuidas ma kutsun inimesed külla nii, et nõks nagu piinlik või nii. Noh piinlik oleks temal olnud siis loomulikult! Läksin õhtul koju ja uks ees. Korras. Aga kus võti on? Saan siis kõne, et näe panin ukse ette, aga seda tuleb veel üle kinnitada, et teine kinnitus on kõver ja asi on ebakindlalt ees praegu, et tulen teen esmaspäeval ära, siis jätan võtme kah. No selge. Hetkel on 9. oktoober ja uks on üle kinnitamata, võtiti pole näinud ja restist näen und vaid mõnikord....