Tyhikargaja

Jah, still on täielik tühikargaja olemine....
Ikka on nii, et kui endale tundub, et hakkad kuhugi jõudma, siis tõmmatakse jalad alt ja oled lähtepositsioonis tagasi. Reaalsuses ehk saavutad isegi midagi, aga väike lüke, üks liigne lause või vihje ja nullseis majandab jälle. Poleks ju vaja kuulata neid tühiseid lauseid, millel ehk pole isegi mõtet taga, aga me ju kuulame neid ja just neid me kõige tähelepanelikumalt kuulamegi. Palju me ikka mõtleme veel hiljem sisutihedale jutule? Me mõtleme hiljem just sellele lausele, millega ehk ei tahetudki midagi öelda või oli see hoopis teisiti mõeldud...ja tõmbame ennast ise nulli. Aga äkki ikka oli mõte taga ja kui polnudki, siis miks see üldse öeldud sai? Selleks et teisel jalgu alt kakkuda? Kindlasti mitte - sellised asjad tulevad kogemata, aga need just kõige kiiremini ja tõhusamalt rivist välja viivadki.

Ühesõnaga, mina olen oma elus tuhandeid kordi endale lubanud, et hakkan pohhuistiks exole! A vada ei tule välja - ikka lähevad need mõttetute tegelaste mõttetud laused ka korda. Veel enam lähedaste inimeste mõttetud laused! Sebin ja raban sajal rindel, aga kasutegur on 0,01%. A noh tühikargajad rabelevadki tühja. Tühikargajad mõtlevad esmajoones teistele ja kui aega jääb, siis tegelevad endaga.
Aga mina tegelen nüüd natuke aega endaga - võtan taas oma kalli veinipudeli ja tapan selle üksi-kassi maha!