Võta nüüd kinni mis see targem on: olla kahe jalaga maa peal ja reaalselt asju näha ja teha või hõljuda pea pilvedes ja käia mokk töllakil ringi ja unistada? Krt see viimane on vist tervislikum?

Elada minutist minutisse plaane tegemata. Unistada. Niisama töllata. Suht lollikindel värk. Mured pole ju mured, sest pea on liblikaid täis...

Mina nüüd siinkohal süüdistan ametlikult seda, kes mind siia ilma realistina ja planeerijana sünnitas! Nii need Eesti naised infarkti surevadki...