Eile lükkasin koristamise käigus jälle ühe poolelioleva raamatu kappi tagasi. Hetkel peaks pooleli olema 2 inglisekeelset, 1 venekeelne ja vähemalt 3 eestikeelset raamatut. Miks? Sest mul pole aega. Ja kui mul pole aega lugeda ühte raamatut jutiga lõpuni, siis ma jätan selle pooleli ja hoopis huvitavam tundub mõne aja pärast uut alustada. Laiskus on selle nimi ma ütlen.
Ma nagu hullult tahaks vabandada (enda ees) küll, et noh 9h tööpäevad ja igaõhtused trennid ja see et koju jõuan 22 ajal ja hiljem, et kõik see ei lase lugeda. A no misasja? Kui mul on aega istuda pooleks tunniks teleka ette, siis võik olla aega ka raamatuid lugeda.
Samas, kui mul olekski aega rohkem, siis ma tõenäoliselt (pigem ilmselgelt) sisustaks selle millegi muuga ära. Nädalavahetusel oleks võinud ju eneseharimisega tegelda, aga laupäeval andsin trenni, siis võtsin kartuleid, siis kimasime kinno ja sealt edasi olemisele Gabsi ja Tõnni juurde. Olemiselt tagasi jõudsime pühapäeva õhtupoolikul ja siis tuli korterit koristama hakata ja peale 5minutilist filmivaatamist magama jääda. Et vabalt on vabandus leitud kui endale jälle lollina tunduma hakkan ja lugematuse kaela asja lükata tahan... Üks tark on öelnud, et loll on see kes vabandust ei leia! Et selles mõttes nii loll on ka ikka loll olla kui enam vabandust kah ei leia mumeelest....
Ai promiss, et ülejärgmine nädalavahetus ei lähe ma kodust kuskile ja loen vähemalt ühe poolelioleva läbi...Ärge kutsuge mind kuhugi 29-30sept! Aga kui ma siis ütlen, et ma terve näd vahetuse vahtisin filme ja tegin trenniplaate, siis paluks kirjapomm saata mulle...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment