Ma hakkan vist kohe jonnima...sest nii erikuradi suur uni on peal:S Aga õnneks pidin ma jonnides kah armas olema. Õhtu läks lihtsalt pikaks, aga see jutt ei kannata päevavalgust...õhtul ehk võiks sellest rääkida. Ja korras, juba peksangi segast. Ei no tänks Muzka!
Kas te olete näiteks üritanud kinnikukkuvaid luuke vägisi lahti hoida? On ju tuttav tunne see, et teed tõllarattad pähe ja üritad ära hoida pikka pilgutust. Kui see pilgutus siiski tuleb, siis ei saagi silmi lahti tehes enam aru, kas möödus sekund või mitu minutit. Vat mina olen see loom, kes on võimeline püsti jalapeal või jalg kuklataga kah magama jääma. Ma võin julgelt öelda, et ma olen filmisõber ja paaaalju filme ära näinud, aga ma pean lisama, et suur osa neist on jäänud vägagi poolikuks. Ma ei saa midagi teha, kui ka kõige rõvedama tapastseeni ajal rahulikult ülemise silmalau vastu alumist vajutan ja seestpoolt lauge vaatan... Ebatavaline pole ka see kui kontoris pea lauale lükkan ja magan nii kaua kuni mõni kõrvale itsitama tuleb või telefon lärmama kukub kõrvaääres. On afid.
Lähen keevitan nüüd ühe tõrva kohvitassi ja lükkan palgid luukide vahele, sest tikud murduks ära...
No comments:
Post a Comment