Mida ma siis nüüd uskuma pean?

Mul on jällegi tekkinud küsimusi. Hästi lihtsad ja ehk lapsikud. Aga keegi võiks neile siiski vastata. Mina ei ürita midagi tõestada, vaid lihtsatest asjadest aru saada. Nimelt loen ma aegajalt ühe oma tuttava blogi, kus käib arutelu teemal, et kas me kõik pärineme ahvidest või siiski Aadamast ja Eevast. Tähendab, enam arutelu ei toimu, sest kommentaarid on keelatud. Aga minul, rumalal, on ju siiski küsimusi. Alustame siis algusest (piiblit ma lugenud pole, küll aga tatina piiblilugusid vms). Ühesõnaga on olemas Jumal eksju. Noh keegi ei tea milline ta on ja kust tema alguse sai, aga see pole ka oluline. Nimetagem teda siis Loojaks. Loojal hakkas üksi igav ja tüüp hakkas maailma ehitama. Möllas 6 päeva. Selle ajaga sai valmis maad ja mered ja vaalad ja molluskid ja tuvid ja rotid ja konnad ja lõpuks ka inimese. Ta tegi selle inimese oma näo järgi? Ah vahet pole. Inimesel oli kohe olemas õigete nõgususte ja kumerustega lülisammas ja ta käis kahel jalal ja oskas kohe rääkida. Vahet pole mis keeles. Aga kõikidel loomadel olid paarilised, kellega paljuneda, siis oli inimesele ka seda vaja. Kuti küljeluust (vms) meisterdati naine. Nõksa lühem ja suuremate tissidega. Hakkasid nemad siis paljunema. Sündis 2 poega. Oli vist nii? A vahepeal löödi nad paradiisiaiast välja ühe krdi ussi pärast. Esimene küsimus on mul nüüd see, et kuidas see paljunemine edasi toimus? Kes kellega lapsi sai? Ja mis värvi need lapsed olid? Mustad, kollased, valged? Aga ma saan aru, et sugulased siis omavahel sigisid. Olgu, terve maa sai inimeste ja loomadega kaetud. Aga kuivõrd kõik need omavahel suguluses olevad tegelased ei olnud normaalsed ja pöörasid ära, siis tuli neid korrale kutsuda. Ehk ära uputada. Sest eks see ole ju normaalne, et sa 6 päeva rabeled ja siis kustutad ja lammutad kõik ära.

Siit tulevad minu järgmised küsimused. Noh, asjad siiski on ebaselged minu jaoks. Valiti välja järgmine kutt, nimega Noa. Tüüp hakkas laeva ehitama. No jumal teab kaua ta seda ehitas, aga laev sai suur. Kohe nii suur, et KÕIKIDEST maailma loomaliikidest mahtus paarike sinna ära. Astusid siis liblikad ja hobused ilusti kõrvuti sinna laeva. Või pidi neid sinna ajama? Noa käis siis terve maailma läbi, et igast liigist ühte paari saada? Noh ühesõnaga mahtusid need loomad sinna laeva ja kuti perekond samuti. Hakkas sadama. Meeletult ladistas. 40 päeva, kui ma ei eksi. Kõik uppusid ära. Loomad ja linnud ja inimesed jne. A kalad vist ei uppunud, aga sellepärast neid praegu nii palju ongi. Noh kükitasid siis need loomad ja Noa pere seal laevas. Toitu pidi neil ka päris korralikult olema. Noh, et lõvi sai vabalt kitse kõrval vedeleda ilma teda kinni pistmata. Ja Noa pidi päris spets zooloog olema. Noh, et kes mida sööb jne. Kandis siis terved päevad loomadele kraami ette, et liigid ikka säiliksid. Ühel päeval, siis viskas tuvi välja laevast, et näha, kas saab see ka surma (ja tuvid oleks välja surnud) või tuleb tagasi. Tuli tagasi. Tõi tükikese rohelistki kaasa. Jumal teab kust ta selle sai. Aga noh ju siis pidi uputus läbi olema. Jäi siis Noa laev Ararati mäele kinni. Imelik, et mõne kõrgema mäe külge kinni ei jäänud. Või siis oli nii, et aind Ararat oli vee alt natuke väljas, aga muu maa ikka vee all? Või ei jäänud ükski kõrgem mägi (mis oli juba vee alt välja kuivanud) talle teele ette? No igatahes kuivas kõik see vesi ära lõpuks. Kaua sellega läks huvitav muidu? Ja loomad ja linnnud jooksid kõik mäest alla ja mööda maad laiali. Või tähendab, Noa vast paigutas loomad ära kuidagi. No viis kängurud üle mere Austraaliasse ja karud Siberisse jne. Igale maale ühe paari igast liigist. Ei teagi mille järgi ta otsustas, et just see kliima sellele loomale sobib? Noh ja siis hakkas operatsioon paljunemine. Jubeda mühinaga hakkasid loomad sigima. Õnneks jõudsid nad kiiremini sigida kui üksteist ära süüa. Kull ootas ilusti hiirepojad ära enne kui hiirepapa kinni pistis. Ja nii nad siis paljunesid ja mööda maad laiali jooksid. Noa tuli ka laevast välja, kõik kohad olid laipu täis. Uppunud loomad ja inimesed. Kohutav. Pidi kiirelt tegutsema, et inimesed päris välja ei sureks. Ja nüüd mul jälle küsimus, et kas siis Noa pere paljunes omavahel, et inimkond saaks jätkuda? Ja kuidas nad need eri rassid veel välja nikerdasid? Või oli kutt ise valge ja naine must ja poeg tuli kili? No kuidagi igatahes see asi töötama pidi.

No ja hiljem siis sündis Jeesus ja inimesed tapsid ta ära. Mis sellel Loojal viga on? Loob ja siis hävitab ja teeb poja ja laseb ära tappa jne. Hitleri muidu lõi ka Jumal ve? Ja Vaido kah?

Selle jutu eest ma vist taevasse ei pääse on ju? Aga need on lihtsalt küsimused, mis minu, poolemeelse, peas tekkinud on. Ja äkki oskab keegi mulle asju ära seletada?

pühad, kus lind ka ei lenda (aind tuvid, lollakad)

Klassika. Olen juba paar kuud oodanud ühte täiesti vaba päeva. Et vahtida terve päev telekat ja magada ja mitte midagi teha! Käes. Isegi kaks. Selgelt tõused sel päeval kell 10 ja kell 11 hakkad kõigile msnis vinguma, et igav on. Jah, peast käib läbi ka mõte trenni minna, aga jumal paraku klubi on kinni. No selge, sporti teha ei saa, siis tuleb piiramatult süüa. Käed jalad igavusest värisemas sõidad poodi, shoppad kokku paari soti eest stuffi ja kukud küpsisetorti tegema. Süda paha sellest kondenspiimast, kohupiimast, shokolaadikreemist, küpsistest ja maasikatest, kahetsed seda kõike ja hakkat uue trennikava jaoks muusikat otsima. Jah, mina olengi normaale..NOT! Kristi ütles ka eile, et mul (meil) on iga päev 1. aprill. Meid ei usu enam mitte keegi. Noh mis normaalsusesse puutub eksole.

Aga vähemalt eile olid kõik meie lollused õigustatud. 7:30 trenni alustasin jutuga, et käisin koolitusel ja tagasi hakkavad tulema teooriad mille järgi trennis juua ei tohi ja peale trenni süüa ka mitte. Süvavenitustundi õhtul alustasin Combatiga ja ehmatasin algajad shokki. Ristol võtsime keset teist tundi elektri ära. Esimest tundi pidi ta aga ilma sadula ja lenksuta rattaga alustama. Enne teist tundi võtsime tema spinni nimekirjast kõik nimed maha (noh moepärast 3 jätsime). Heikki suutsin korraks endast välja viia jutuga, et jõusaalis lõhkus üks tüüp just 2 masinat totaalselt ära.

Kas täna muidu pidu on kuskil? Mai suuuuda enam niisama istuda. Jah, ma pean elu otsima endale!

geniaalne seriaal

Huvitav, kas meil päriselt ka mõni Kättemaksukontori taoline asutus olemas on? Kui ei, siis ma oleks nõus asutama. Kes kampa lööb? Uurimine, nuhkimine, googeldamine on ju minu alad onju. Mehed on ju sead ja naised vajavad ju abi eksole! Teeme ära...

Ülikõva video ja lugu!!!! Olen totaalses lummuses.

http://www.youtube.com/watch?v=LmImGFtDKJA

Lembitu Kuuse klassikat "No kuidas saab prantslane nii kukkuda??? Aga kukkus näed!" , "No selle kohta saab ainult öelda, et laastu tuli ja vormileib ei kesta kaua!", "Nüüd on lumesadu tihedaks läinud, lumeräitsakad on nagu kanada dollarid, siukesed latakad tulevad alla!"

Aga üldiselt saame jälle mõnusalt lutti. Mõni mees suutis meeste teatesõidus 2min maha jääda liidrist. Mis muud kui suusk sitt. Määrdemehed kukkusid jooma. Aind, et seekord olid määrdeta suusad.

Vaata, õige sõbrapäev on ikka see kui teed 5h trenne, sest nohh muud elu sul ju pole. Ärkad kell 8, et kella 11st 2 asendustrenni järjest teha. Tuled koju, et potitäis tatraputru valmis keeta ja selle kõik ära süüa ja jooksed kohe oma 3 trenni tagasi. Jõuad koju kell 21 ja passid telekat, sest vaata, elu sul ju pole! Head seda krdi töö- ja üksiolemispäeva mulle! Ei, kogu maailm pole selles süüdi, et mul nii asjad on nagu nad on. Ma lihtsalt olengi kloun, kes päevad läbi teisi lõbustab ja ootab, et lõbuländ ka ükskord minu majja jõuab.

Hakkab pihta!

Mõned ööd võiks olemata olla. No näiteks sellised, kus sa poole kahe paiku peavaluga ärkad. Avastad, et normaalsed valuvaigistid on ära söödud ja oled sunnitud lahustuvat tabletti sisse jooma. Öäkk. Kui sa siis seal voodiäärel istud ja mahlaga lahjendatud abimeest sisse vägistad, avastad, et unega on tänaseks ööks korras. Pole. Võtad ühe oma nn öökapiraamatu ja hakkad ootama. Päris mitu peatükki hiljem proovid. Jah, jääd magama küll. Aga mis magamine see on? Mis sul muud ikka näha on kui tööd. Jõusaal. Kolleegid ja kliendid. Katkised riidekapid ja jalgadesse takerduvad toolijalad. Üritad elueest pesema minna, aga kõigepealt hoiab sind kinni rekkajuhist klassiõde, mille üle sul loomulikult hea meel on. Aga siis hakkad taustal kuulma Heikki häält. Aru ei saa millest räägib. Nagu loeks teksti maha jubeda kiirusega. Tekst muutub ühtlaseks pobinaks. Äkrad. Kuuled seda häält edasi. Keha väriseb. Ei mis, vappub. Või on see voodi, mis liigub? Hääl kaob, aga kuuled seljataga krõbinat. Teisel padjal. Üritad meeleheitlikult pead pöörata ja liigutad. Oled sada prosa kindel, et teisel padjal on hiir. Tahad rapsida, et elukat minema peletada. Eii saaaaa. Silmad lahti, aga keha ei allu. Ja vat siis sa ärkad tegelikult. Täpselt samas asendis silmad lahti. Üleni higine. Küsimus. Kas sa julged või tahad liigutada ja pead pöörata? Vat vabatahtlikult nigu mitte. Mõtled minuti. Sõimad ennast lollustes ja hakkad uuesti proovima. Ei, sellest ei tule midagi, et uuesti magusasse unne vajuda. Tuli põlema ja raamat ette. Mõned peatükid hiljem uus katse. Õnnestub. Und enam ei mäleta, aga ärkad suhteliselt sama stsenaariumi järgi, mingi teise hääle peale. Vat siis võtad asja juba külma närviga. Pohhui. Jääd uuesti magama. Ärkad kella peale ja tahad kogu maailma persse saata!

4.veeb. ja juba olen läbi kukkunud. Kommid, kringlid, shokolaadid, coca. Teeb siis nii, et proovime alates 6.veeb. uuesti. Ikaldus.

Täna toimus siis viimane võtukas Coizi ja Lepsiga. Nimelt mul on plaan. Suurejooneline. Terve veebruari kuu ei joo tilkagi alkoholi (no klaas punast veini on äärmiselt väike tilk), ei söö ühtegi mäki einet, loobun shokolaadist, popkornist ja sefiiridest ning krõpsudest. Selle nädalaga hävitasin maailmast ära päris suure hulga krõpse, burgereid, komme ja alkot. Et need mind hiljem segama ei jääks. No selles suhtes, et kui ma juba 2.veebruaril kirjutan, et ikaldus, siis pole midagi parata, olen lihtsalt nõrk. Allaandja. Näis mis saab. Aga keegi ei saa öelda, et ma pole proovinud!

Ja mis ma siis täna öösel unes nägin. Täditütar (see, keda ma kunagi ühegi kutiga koos pole näinud) teeb kahele kutile strippi. Esmaklassiline liikumine ja metsikult ilus pesu. Vaatan asja läbi akna pealt (hmm, ise olen teises toas?). Äkki aga on ta jäänud üksi tuppa ja viskab voodile pikali. Mööda voodit vudib ringi hiir. Suht napilt ei maandu nägu ees hiirele peale. Nähes röövlooma linade vahel hakkab tsikk täiest kõrist kiljuma. Vaene hiir ei oska paanikahoos muud teha kui tema poole jooksma hakata. Kõik see toimub vanaema juures. Ei oska öelda miks, aga teen ka häälepaelad lahti ja möirgan täiest kõrist. Jooksen toast välja trepile. Ja mis ma näen?! Tädi itsitab ja loobib hiiri mööda õue laiali. Tema ees maas on karbitäis närilisi. Ta ei saa hästi pihta, et miks neid nunnusid karta. Paanika. Silmanurgast näen, et täditütar on ka rahunenud ja silitab sabapidi näpuvahel kõlkuvat hiirt. Korraks suudan isegi mõelda, et nojah need pole ju need suured rõvedad rotid, aga ikkaaagiiiiii mismõttes nagu??! Karjun edasi...
Teises unes kaklen. Sõna otseses mõttes. Ei mäleta kõiki vastaseid, aga pole ka oluline, sest võidan neid kõiki. Ei suuda ära imestada, et mismõttes nagu. Ma pole ju poksimisega tegelenud, aga ilma ühegi sinikata minu kehal langeb vastaseid nigu loogu. Sätin oma punaseid käesidemeid. Lahti tulevad raisad koguaeg. Käes finaal. Ja vastaseks Rix. Kohati tundub, et keegi teine, aga vahet pole. Käte löögid lõuga, jalalöögid põlvedesse ja selga. Punktid tulevad. Paus. Vaatan seisu. Ei saa aru, kas mul on 15 ja tal 19 või vastupidi. Aga tean, et 20 peab täis saama ja võit kodus. Madin läheb edasi ja selgub, et temal on 19. Pfff...rebin mööda ja võidan!

Leidsin ühe äärmiselt hea pinget maandava blogi. Ma luban, et teen sellest kunagi kuuldemängu. Tuled õhtul koju, oled kurgumulguni väsinud ja tüdinud ja närrrvis. Paned kuuldemängu peale, võtad klaasikese veini kõrvale ja uni tuleb.

http://www.vaidoneigaus.blogspot.com/ ja palun vabandust kui see teie jaoks juba vana uudis on, aga mina olen alles avastamas seda maailma.

Alles me siin Merkaga arutasime, et mida poolemeelsem sa oled, seda kõvemaks staariks saada võid Eesti tähtedemaastikul. Mina pole kas veel täislaks ullike või puudub ambitsioon. Kas me sellist Eestit tahtsime?

Minuga on midagi lahti. Pean ära tegema asjad, mida kõik teised teinud on. Esiteks see Mihkel Raua raamat ja nüüd siis Avatar. Jahhh, käisin vaatamas. Sest no pidi minema millegipärast. Kõik on ju käinud ja näinud ja kõigile on niiiii hullult meeldinud. Tegelikult on nii, et kui kõik teevad ja kiidavad, siis ei saa see midagi head olla. Ja eks suhteliselt suur hirm oli ka seekord sees, et no ei saa olla jalustrabavalt muljetavaldav kui KÕIGILE meeldib. Pihtas põhjas. Ajaraisk. Jah, jäin isegi korraks magama kinos. Vaevalt, et kõik käivad kinos vaatamas imetabast filmi ja 3D graafika koostööd. Keda see tehniline pool peale mind ja mõnda veel huvitab? Või paljud lähevad vaatama filmi, mis on läbi aegade suurima eelarvega tehtud? Keda see huvitab? Inimene kiidab filmi siis kiidab sisu. Või vähemalt siiani olin nii arvanud. Jah, graafikud käivad efektide pärast kah. No mis ma oskan öelda. Oli jah efekte, aga millises tänapäeva filmis seda pole? Sisu polnud. Oli film-multikas. Ja olgem ausad "Kosmilist kossumatsi" vaatan ma ülihea meelega. Noh multikas-film. Aga Avatar oma siniste Shrekide ja sõdalastega jättis täiesti külmaks. Mis seal siis oli? Wonderland/Neverlandis kohtuvad Sinine-Fiona ja jalutust printsist digimoondunud Sinine -Shrek (3D). Möllavad mööda Neverlandi ringi, lendavad ja ratsutavad Dinosaur Story tegelaste seljas ja õpivad Winnetou keelt ning kohalikke tavasid. Kui digimoondunud prints on nn valmis, siis puhkeb sõda. Nagu ikka. Taevast lendavad kohale Airwolfid pahalastest sõjarditega ja hakkavad Wonderlandi maatasa pommitama. Plahvatused, kuulid, tulekahjud. Hävitavad siniste sookollide püha puu ja mõrvavad pealiku. Nüüd on kohalikud eriti pissed ja tuleb sütitav kõne Siniselt-Shrekilt. Kogutakse kokku kõik Maleva klannid nii Saaremaalt kui Karupersest ja appi tuleb ka Alien-Lady (Sigourney Weaver) ning kiire ja vihane Vini pruut Letty. Nemad saavad lõpus surma. Ka kõik pahalased saavad surma. Ja jalutu prints muutub elu lõpuni Siniseks-Shrekiks. Ja nad elavad Sinise-Fionaga siiani kui vahepeal ära surnud pole.

Ma vaatan thrillereid, multikaid, õudukaid, indiaanifilme, sõjafilme ja komöödiaid ning draamasid. Aga kõik see ühes potis koos ei ole söödav supp.

Ja tahtsin bussijuhtidest ka rääkida. Ma tahan rääkida asjadest mis mind närvi ajavad. Nagu te kõik teate. Nimelt linnaliinibussijuhtidest. Ma ütlen, et pole kaugel see päev kui mats ära tuleb. Suurem või väiksem plekimõlkimine. Ma krt ALATIII vaatan peast väljaulatuvate punnsilmadega peatuses seisva bussi suunatuld enne kui mööduda julgen. Et kas hakkab väljuma või saan ohutult mööduda. Juba kauugeeeelt vaatan, et kas vilgub või ei. No ei vilgu. Ju kohe ei välju. Aga niipea kui oled möödumist alustanud, vat just siis see raibe sulle ette/sisse keerab. Eiii, ta ei pane suunda enne sisse kui liikuma on hakanud. No milleks onju?! Loogiline, et enne sooritad manöövri ja siis muuseas näitad, et sul on see kang ka olemas, mida näppides läheb suunatuli sisse. Isssand maivõi. Oleks see siis harukordne nähtus. Ma ei teagi mitu plekimõlkimist ma olen suutnud ära hoida oma parema jala ülikiire võimega pidurit tallata. Alles see siin oli üleeile kui bussile lähenesin ja hinge kinni hoides suunatuld jälgisin. Ei miskit. Vastu tuli ka rohkem kui üks auto. Ja vat just siis kui hakkad oma auto esiotsaga bussi tagaotsa kohale jõudma, siis ta litsub 200ga gaasi ja keerab sulle ette, nagu see oleks tema elu eesmärk ja ainus lõbu siin ilmas. Sa tallad kahe jalaga pidurit, et mitte vastutulevale sisse keerata ja mitte bussilt matsu saada. Vat kui siis bussijuht näeb, et sa oled roolis higiseks võimlend ennast, et autot pidama saada enne matsu, vat siis leiab ta, et on paras aeg suund sisse lükata. Ja vat nüüd soovitan ma linnal teedehoolduseks pappi võtta bussijuhtide palgast. Ime ka, et tänavate olukord on nagu ta on. Sitt ühesõnaga. Kui ma oma naelrehvid paar korda päevas blokki pean tõmbama, siis ei saagi teed piltsiledaks jääda. Ma foobiliselt kardan juba bussidest möödumist. Bussistmöödumisfoobia!

Musta pori näkku

Sain just Raua kurikuulsa romaani läbi. No piinlik oli juba, et olen ainus endast lugupidav eestlane, kes seda lugenud pole. Mis ma oskan öelda. Ma ei ütle, et see oli aja raiskamine. Aga ei üllatanud mind selles romaanis küll ükski fraas. Siiski olen nii mõnegi fakti võrra rikkam nüüd, mis puudutab selle aja, kui mina sipukates olin, muusikamaailma. Aga see, et muusikud ja kultuuriinimesed üldse lakuvad nagu loomad, no see on asi mis ei üllata. Seda enam, et tunnen ja tean ise päris mitmeid tegelinskeid, kes ise samasugust elu elavad. Nimelt tööle jõudmiseks on neil tarvis vähemalt pudelit kangemat õlut, et elule ärgata ja üleni pohmakatevärinas ennast rahateenimisele vedada. Mu enda isagi on pea terve elu olnud nii tugev padujoodik, et isegi tööl ei käinud mitmeid aastaid. Nüüd on tänu jumalale mõistus kodus.
Raua romaanis väljatoodud tugevate kultuuritegelaste ja kõigile tuntud staaride enda lapsed on nii mõnedki samas seisus nagu staarid tol ajal. Või isegi hullemas. See, et Raud ühel hetkel suutis teha otsuse, et aitab meelemürkidest, on äärmiselt kiiduväärt. Küll tuli selleks enne kooma ukselävele astuda. Mu enda isagi on arstid korduvalt maoloputuse ja süstide teel surmasuust elule tagasi toonud, aga otsus loobuda tuli ikka mitmekümneid aastaid hiljem.
Mis teeb selle raamatu eriliseks? Paljastused tolleaja staaride elust? Või roppused? Või miks seda raamatut kiidetakse ja ostetakse? Ma ei saagi tegelt aru. Staaride elu oli selline nagu kindlasti paljud meist niigi teavad. Või äkki iva ongi selles, et paljude jaoks oli see ikka ülemõistuse elu? Ontlikemale tegelastele. Või lihtsalt julgus välja tuua asju, mida staarid nostalgiliselt vaid valitud seltskonnas meenutavad? Nomaitea. Või siis tõesti see ropendav kirjaviis? No suguleundeid erinevate nimedega oskame me kõik kutsuda ja kui vaja sidesõnadena kasutada. Aga selgelt müüb ikka teiste elu, alkohoolsed-koomalaksud, seks ja roppused. Miks siis mitte seda ära kasutada! Iga kaubahalli ees viinaraha kerjav ja tõelist elu näinud päss lihtsalt ei oska oma elulugu nii kirja panna. Kui oskaks, siis oleks analoogseid joomahullu päevaraamatuid poeletid täis ja Raua oma ei tahaks enam keegi osta. Andkem au neile, kes oskavad. See ongi oskus elus läbi lüüa!

No tähendab, et...Ühesõnaga. Head uut ja vana onju! Kell on 3 läbi hommikul ja ma olen kodus tagasi ja õgin ema tehtud rosoljet. Mida muud sa uusaastaööl ikka teed? Merka reetis mind onju ja Triin reetis ja pidin Lepsi juures täis joodetud Coiziga kahekesi peole minema. Kuivõrd ei tahtnud 2 reedet tagasi juhtunud koomalaksu (suht konkreetselt ja totaalselt) korrata, siis piirdusin seekord ühe pudeli shampaga (või natuke rohkem) ja olin suht kaine, st olen. Või noh SEDA piiri pole ületanud. No igatahes sellises seisus, et tundub, et kõik peale sinu on maani lakku täis ja trügivad ja elavad seljas ja muusika on saast jne jne. Nii, salat sai otsa.

Coiz naist ei leindnud klubist. Oleks leidnud küll, sest materjali oli, aga pealehakkamist polnud. Oli aind kõva hääl ja tugev tuul. See selleks. Mehi polnud jälle ühtegi normaalselt. Nii me siis ära tulime tühjade pihkudega. Ja Triin, sellest mai oleks niikuinii kirjutanud, millest sai tahtnud, et ma kirjutaksin:D

Tegelikult on päris hästi, et elan. Ilutulestikku vahtides (mida te kõik teate, et ma väldin ja mõttetuks raha taevasse laskmiseks pean) oleks napilt ühe raketi vähemalt kuklasse ka saanud. Aga päästis kiire tegutsemine ja auto taha varjumine. Suht nagu 4 luurekaaslast hüppasime Lepsi auto taha kui naabrimehe ilutulestiku purk esimese pauguga pikali läks ja kogu kupatus meie suunas tuld andma hakkas. Te nüüd kujutate ette jah, mina oma tikk-kontsadel ja shampapokaal näpus sööstan auto suunas ja hüppan poolkäpuli varjendisse. Kata veel karjub Lepsi peale, et ära näpista niiii kõvasti. Noh mees hoolib naisest ja karjub vastu, et pikali nüüd, kohe pikali!!

Hästi on ka see, et kõik sõbrad tuttavad on aru saanud, et mulle on mõttetu helistada ja sõnumineerida selliste sündmuste puhul nagu uue aasta saabumine jne. Raha raiskamine! Ei ole telefon umbes silmakirjalikest sõnumitest (mis lähevad automaatselt üks sõnum kõigile). Või on siin masu käsi mängus?

Nüüd ma olen neljale inimesele lubanud hommikul nendega Mäkki minna. Aga arvatavasti kõik eri ajal seda teha tahavad. Hmmm, 4 mäkktsikkenit friikate ja koolaga? Pole paha!

Ja aina paremaks läheb. Coizi horoskoobi järgi on armuelu sellel aastal päris eduline. Nimelt 27 . jaanuari paiku peaks naabrimees tulema auto asju klaarima ja siis ma lõpuks saan... Aga jumal paraku ei näe tähed rohkem aasta jooksul meest ette. Ja just sai taksos paika pandud see, et ma olen liiga normaalne ja selliseid pidavat ikka enamus mehi kartma. Võta nüüd näpust ja kõrvust. Hakkan sellest aastast ebanormaalseks. Pean ju ka mina midagi lubama (5kg maha võtta ei taha ja joomist ka päris maha jätta ei kavatse). Seega lubadus ebanormaalseks hakata! Küsimata jäi, et mis tähed raha kohta ütlevad mulle. A mis seal peale ikaldust ikka tulla saab? Jaanus ütle nüüd veelkord, et ära ädalda koguaeg!

Tulgu mis tuleb, ega ta tulemata ei jää...

Lugesin just paari tunniga läbi raamatu - Milana "Eesti modelli päevik". Paari tunniga, sest kirjutis on sorav ja lihtne. Elamus? Polegi. Ostsin selle oma jõuluvanalt saadud Apollo kinkekaartide eest, sest lootsin saada intriige, põnevust, glamuuri, midagi õõvastavat ehk. Noh emotsioone. Ei saanud. Enda elust kirjutavad raamatud paljud onju. Aga loetavad on ikka kirju eluga tegelaste üllitised. Ma ei ütle, et selle modelli elu pole kirju olnud, kohe kindlasti on. Aga ehk jäi see kõik minu jaoks liiga korralikuks. Selline suhteliselt viperusteta kulgev targa noore inimese elu. Minu elus on olnud asju, millest kirjutades peaksin ehk oma nime varjama. Siiski ei ole elanud just meeletult pöörast elu ja ei leia (mitte veel), et minu elulugu pakuks huvi. Noh nii palju huvi, et osta raamatut ja kulutada paar tundi oma elust selle lugemisele. Sellest raamatust ei leidnud ma aga midagi, mille tõttu oma nime varjata või tegelaste nimesid muuta. Ei ole seksi USA välisministriga, ega nurgatagust narko tõmbamist. Isegi mitte kooma joomist. Ei midagi häbenemisväärset. No vähemalt minu jaoks. Ma ei pea seda paari tundi mahavisatud ajaks oma elust, mida ma kunagi tagasi ei saa. Sest ega ma midagi targemat niikuinii teinud poleks. Aga no tõepoolest, varsti pole meie riigis enam inimest, kes pole enda elust raamatut üllitanud (noh peale minu ja Oja Petsi). Mul lihtsalt pole nii palju raha, et seda väljastada ja ma pole ka nii palju staar, et keegi mind kirjastamiseks piisavalt sponsoreerida tahaks.
Vaatan edasi oma Home and Awayd ja pusin trennimiksi kokku. Põnevus.

Kuulasin STAR FMi hommikul TV6-st. Noh maruvara hommikul näeb sealt pilti kuidas Pille, Allan ja Peeter mölisevad. Ja maruvara olen üleval, sest trenn on kell 7:30. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Vaid sellest, et sain Oja Petsilt idee. Nimelt, tõsilugu on see, et Eestis pole enam palju inimesi, kes pole välja andnud mõnda albumit, singlit või raamatut. Oja Pets pole veel andnud, aga lubas kirjutada raamatu "Kuidas oma eluga perse käia" ja siis teine osa "Kuidas oma eluga perse käia, kapitaalselt". Väga hea idee. Muidu tuleb raamatuid, õpetusega kuidas olla õnnelik ja kuidas saavutada edu, nigu luumurde pärast esimest lund. Siit siis minu idee, kah raamat välja anda. Ma olen ka suhteliselt hea ekspert allakäigu alal. Õpetussõnad "Kuidas alla käia". Peatükkide kaupa teemad: kuidas olla vaene ja rikastumiseks mitte midagi ette võtta, kuidas kõik vastassugupoole esindajad eemale peletada, kuidas alustada parmu elu, kuidas perset laiaks istuda, jne jne. Oo seda menu, mis antud raamatut ees ootaks. Kes ei tahaks oma hea elu pealt maha saada? Ütleme nii, et hakkan juba kotte pakkima, et müügiga teenitud papi eest Miamisse lennata ja Palm Beachile villa osta. Sest no kõik, kes midagi vähegi välja on andnud, on sirgjooneliselt staariseisuse kiirteele astunud. Uhhh, mul juba hakkas kiire - interviuud ja fotosessioonid ja telesaated juba ootavad mind. Raamatud hakkn homme kirjutama. Järg tuleb juba jaanuaris "Kuidas allakäiguteelt mitte kõrvale astuda".

Krt, rsk, pts....AUSALT! Ma ei tea kust alustada. Raiiissskk. Ühesõnaga kui on jõulud ja kõik niigi lolliks peast läinud ja väljas liikuda on mõttetu, siis on ka kodus olemine sitem kui muidu. Väljas on külm ja siis köetakse ja siis on õhk niiiii kuiv, et ööd jäävad juba sellepärast magamata, et nina ja kurk kuivavad kokku ja kukuvad küljest ära. Aga see kõik on köömes. Kuivõrd kõik juba nii imeline on, siis on loogiline, et su auto aku ütleb üles. Sul on trennini 30min aega ja sa ei saa autot käima...Siis sa ootad väljas selle kuradi värdja poolpakasega, et sulle järgi tullakse ja selle ajaga suudab naabrimees oma kuradi mega jeebiga su auto esiotsalt värvi maha sõita. Ja seda kõike soojustatud garaazis, mille uks JÄLLE ei tööta. Seda lisaks sellele lõbule, et garaaziuks on kuus kaks korda katki ja sa oma autot sealt kätte ei saa (suht pohhui ju, et käima ei lähe) ja sa maksad iga kuu garaazi hooldustasusid ja oled tänulik, et soojustatud ju ikkagist. Vahet, et ole, et seal on miinuskraadid ja nii mõnigi teine mees oma autot käima ei saa. Käima lähevad aind kolakad jeebid, millega saab kõigist kökatsitest üle sõita. Ja eriti rõõmsaks teeb sind see, et sulle pole ikka veel palka üle kantud ja kirss tordil on, et eelmisest kuust 2 näd olid kodus haige siruli ja palka niikuinii sittagi ei saa. Lõbu lisab päeva ka see, et autokindlustus (noh selle auto, mis ei sõida enne kui oled tonna aku peale pannud) ootab maksmist ja muud arved ja laenud ja maksud ja asjad. Ja tööle sa ei saa taksoga minna, sest sul on arvel 26,90 eeku ja rahakotis 28 eeku. Heaks teeb veel asja see, et oled kuu kaine olnud tänu sitale tervisele ja ka jõulupeol lampi kakkuda ei saa ennast, sest järgmisel hommikul asendad trenni. Ei, kõik on hästi, sest olen ju elus. Aga MIS elu see on.??!Paluks püssi!!!

No ühesõnaga. Ei, kahe sõnaga. Kas ma tõesti suudangi kirjutada ainult siis kui olen klubist tulnud ja ootan kainenemist??? No selles suhtes, et kell on 4 hommikul ja...noh kõik juba teavad, et mis "ja"...
Vat kui seda trenni kell 12 ees ei oleks (J.Liiv)
Mis must saab nii? Olen haige, siis olen peaaegu terve, siis teen trenni, siis joon - see on kogu mu elu. Millal tuleb see, et õuu jeeee ma olen häppiiii?? See, kui ma irnun pisarsilmi tööl Heikkiga kildu vistaes, see pole veel õnn, see on puhas lõbu. Või see, kui ma kaifin igat sekundit oma trennides, ka see pole õnn, see on boonus. Kas ma pean enne saama 50 ja võtma 25- aastase ilusa mehe ja lapsendama 2 last, et öelda, et vat nii, nüüd ma olen rahul? Ju vist... Mis ma öelda tahtsin üldse? Pekki, magama minek (silmad kinni hammaste pesemine peaks nats nagu midagi tähendama).

Krt, haige olemine ei ole ikka midagi mulle. Lääbakil jalad laiali diivanil vedeleda ja olla olekus, kus isegi silmade pilgutamine on ebameeldiv...sitt. Miks kõik arvavad, et noh saadki rahus raamatuid lugeda ja puhata?? Ma ei loe ei raamatuid, ei tee uusi trennikavasid, ei õpi uusi kavu pähe ja ei arenda ka mingeid äriplaane.Saage aru, kui ma olen haige, siis ma seda ka olen. Ma ei jää mitte kunagi moepärast koju, et nüüd võiks natuke haiglane olla ja trennid asendusse anda. Kui ma kodus suren, siis ma EI taha suhelda. Ausalt! Ma tahangiii omaette olla. Msn-is suhtlen ka max 3 inimesega. Ma ei taha mõelda asjadele, mida tegema hakkan või pean hakkama siis kui terveks saan. Las ma enne saan terveks! Ma pole mitu aastat haigusega koju siruli jäänud - no las ma nüüd siis ühe korra olla. Mul ei ole seagrippi! Mul ei ole kopsupõletikku. Mul oli külmetus ja nüüd on räme köha ja lihtsalt sitt olla...pliiiiiis ärge spekuleerige ja pookige mulle rasedusi, grippe,ülekoormusi ja muid kunagi avastatud haigusi ja seisundeid külge. Ju mul on vaja puhata! Ja teeme nii, et kui ma hullupööra tahan suhelda, siis ma suhtlen ise exole. Merka, Erik, Coiz võivad ise msn-i hüpata ja küsida kuidas läheb. Nemad teavad olukorda. Aga üldiselt ma ei viiiitsiiiii enam üle rääkida kuda mul on, mis kell ma terveks saan, kas ma saan terveks, millal tööle lähen, kas ma elan veel jne jne...Mai ole voodihaige enam ja võin väljas liikuda, terveks saan esmaspäeval kell 13:00, tööle lähen järgmine nädal, ma elan veel.
Ja perearsti suhtumise ja teenuste üle mina küll inguda ei saa. Noh, nagu enamus seda hirrrmsasti teha tahavad ja teevad. Kutsuti kohale imikute päeval, et ikka üle vaadata mind, saadeti kohe kopuspilte tegema ja vereanalüüsi. Vastused sain 15minutiga. Töö kiire ja korralik. Sööge normaalselt ja tehke trenni ja arsti polegi vaja ja jauramist ja sitahädaldamist ka kõvasti vähem.