Täna toimus siis viimane võtukas Coizi ja Lepsiga. Nimelt mul on plaan. Suurejooneline. Terve veebruari kuu ei joo tilkagi alkoholi (no klaas punast veini on äärmiselt väike tilk), ei söö ühtegi mäki einet, loobun shokolaadist, popkornist ja sefiiridest ning krõpsudest. Selle nädalaga hävitasin maailmast ära päris suure hulga krõpse, burgereid, komme ja alkot. Et need mind hiljem segama ei jääks. No selles suhtes, et kui ma juba 2.veebruaril kirjutan, et ikaldus, siis pole midagi parata, olen lihtsalt nõrk. Allaandja. Näis mis saab. Aga keegi ei saa öelda, et ma pole proovinud!

Ja mis ma siis täna öösel unes nägin. Täditütar (see, keda ma kunagi ühegi kutiga koos pole näinud) teeb kahele kutile strippi. Esmaklassiline liikumine ja metsikult ilus pesu. Vaatan asja läbi akna pealt (hmm, ise olen teises toas?). Äkki aga on ta jäänud üksi tuppa ja viskab voodile pikali. Mööda voodit vudib ringi hiir. Suht napilt ei maandu nägu ees hiirele peale. Nähes röövlooma linade vahel hakkab tsikk täiest kõrist kiljuma. Vaene hiir ei oska paanikahoos muud teha kui tema poole jooksma hakata. Kõik see toimub vanaema juures. Ei oska öelda miks, aga teen ka häälepaelad lahti ja möirgan täiest kõrist. Jooksen toast välja trepile. Ja mis ma näen?! Tädi itsitab ja loobib hiiri mööda õue laiali. Tema ees maas on karbitäis närilisi. Ta ei saa hästi pihta, et miks neid nunnusid karta. Paanika. Silmanurgast näen, et täditütar on ka rahunenud ja silitab sabapidi näpuvahel kõlkuvat hiirt. Korraks suudan isegi mõelda, et nojah need pole ju need suured rõvedad rotid, aga ikkaaagiiiiii mismõttes nagu??! Karjun edasi...
Teises unes kaklen. Sõna otseses mõttes. Ei mäleta kõiki vastaseid, aga pole ka oluline, sest võidan neid kõiki. Ei suuda ära imestada, et mismõttes nagu. Ma pole ju poksimisega tegelenud, aga ilma ühegi sinikata minu kehal langeb vastaseid nigu loogu. Sätin oma punaseid käesidemeid. Lahti tulevad raisad koguaeg. Käes finaal. Ja vastaseks Rix. Kohati tundub, et keegi teine, aga vahet pole. Käte löögid lõuga, jalalöögid põlvedesse ja selga. Punktid tulevad. Paus. Vaatan seisu. Ei saa aru, kas mul on 15 ja tal 19 või vastupidi. Aga tean, et 20 peab täis saama ja võit kodus. Madin läheb edasi ja selgub, et temal on 19. Pfff...rebin mööda ja võidan!

Leidsin ühe äärmiselt hea pinget maandava blogi. Ma luban, et teen sellest kunagi kuuldemängu. Tuled õhtul koju, oled kurgumulguni väsinud ja tüdinud ja närrrvis. Paned kuuldemängu peale, võtad klaasikese veini kõrvale ja uni tuleb.

http://www.vaidoneigaus.blogspot.com/ ja palun vabandust kui see teie jaoks juba vana uudis on, aga mina olen alles avastamas seda maailma.

Alles me siin Merkaga arutasime, et mida poolemeelsem sa oled, seda kõvemaks staariks saada võid Eesti tähtedemaastikul. Mina pole kas veel täislaks ullike või puudub ambitsioon. Kas me sellist Eestit tahtsime?

Minuga on midagi lahti. Pean ära tegema asjad, mida kõik teised teinud on. Esiteks see Mihkel Raua raamat ja nüüd siis Avatar. Jahhh, käisin vaatamas. Sest no pidi minema millegipärast. Kõik on ju käinud ja näinud ja kõigile on niiiii hullult meeldinud. Tegelikult on nii, et kui kõik teevad ja kiidavad, siis ei saa see midagi head olla. Ja eks suhteliselt suur hirm oli ka seekord sees, et no ei saa olla jalustrabavalt muljetavaldav kui KÕIGILE meeldib. Pihtas põhjas. Ajaraisk. Jah, jäin isegi korraks magama kinos. Vaevalt, et kõik käivad kinos vaatamas imetabast filmi ja 3D graafika koostööd. Keda see tehniline pool peale mind ja mõnda veel huvitab? Või paljud lähevad vaatama filmi, mis on läbi aegade suurima eelarvega tehtud? Keda see huvitab? Inimene kiidab filmi siis kiidab sisu. Või vähemalt siiani olin nii arvanud. Jah, graafikud käivad efektide pärast kah. No mis ma oskan öelda. Oli jah efekte, aga millises tänapäeva filmis seda pole? Sisu polnud. Oli film-multikas. Ja olgem ausad "Kosmilist kossumatsi" vaatan ma ülihea meelega. Noh multikas-film. Aga Avatar oma siniste Shrekide ja sõdalastega jättis täiesti külmaks. Mis seal siis oli? Wonderland/Neverlandis kohtuvad Sinine-Fiona ja jalutust printsist digimoondunud Sinine -Shrek (3D). Möllavad mööda Neverlandi ringi, lendavad ja ratsutavad Dinosaur Story tegelaste seljas ja õpivad Winnetou keelt ning kohalikke tavasid. Kui digimoondunud prints on nn valmis, siis puhkeb sõda. Nagu ikka. Taevast lendavad kohale Airwolfid pahalastest sõjarditega ja hakkavad Wonderlandi maatasa pommitama. Plahvatused, kuulid, tulekahjud. Hävitavad siniste sookollide püha puu ja mõrvavad pealiku. Nüüd on kohalikud eriti pissed ja tuleb sütitav kõne Siniselt-Shrekilt. Kogutakse kokku kõik Maleva klannid nii Saaremaalt kui Karupersest ja appi tuleb ka Alien-Lady (Sigourney Weaver) ning kiire ja vihane Vini pruut Letty. Nemad saavad lõpus surma. Ka kõik pahalased saavad surma. Ja jalutu prints muutub elu lõpuni Siniseks-Shrekiks. Ja nad elavad Sinise-Fionaga siiani kui vahepeal ära surnud pole.

Ma vaatan thrillereid, multikaid, õudukaid, indiaanifilme, sõjafilme ja komöödiaid ning draamasid. Aga kõik see ühes potis koos ei ole söödav supp.

Ja tahtsin bussijuhtidest ka rääkida. Ma tahan rääkida asjadest mis mind närvi ajavad. Nagu te kõik teate. Nimelt linnaliinibussijuhtidest. Ma ütlen, et pole kaugel see päev kui mats ära tuleb. Suurem või väiksem plekimõlkimine. Ma krt ALATIII vaatan peast väljaulatuvate punnsilmadega peatuses seisva bussi suunatuld enne kui mööduda julgen. Et kas hakkab väljuma või saan ohutult mööduda. Juba kauugeeeelt vaatan, et kas vilgub või ei. No ei vilgu. Ju kohe ei välju. Aga niipea kui oled möödumist alustanud, vat just siis see raibe sulle ette/sisse keerab. Eiii, ta ei pane suunda enne sisse kui liikuma on hakanud. No milleks onju?! Loogiline, et enne sooritad manöövri ja siis muuseas näitad, et sul on see kang ka olemas, mida näppides läheb suunatuli sisse. Isssand maivõi. Oleks see siis harukordne nähtus. Ma ei teagi mitu plekimõlkimist ma olen suutnud ära hoida oma parema jala ülikiire võimega pidurit tallata. Alles see siin oli üleeile kui bussile lähenesin ja hinge kinni hoides suunatuld jälgisin. Ei miskit. Vastu tuli ka rohkem kui üks auto. Ja vat just siis kui hakkad oma auto esiotsaga bussi tagaotsa kohale jõudma, siis ta litsub 200ga gaasi ja keerab sulle ette, nagu see oleks tema elu eesmärk ja ainus lõbu siin ilmas. Sa tallad kahe jalaga pidurit, et mitte vastutulevale sisse keerata ja mitte bussilt matsu saada. Vat kui siis bussijuht näeb, et sa oled roolis higiseks võimlend ennast, et autot pidama saada enne matsu, vat siis leiab ta, et on paras aeg suund sisse lükata. Ja vat nüüd soovitan ma linnal teedehoolduseks pappi võtta bussijuhtide palgast. Ime ka, et tänavate olukord on nagu ta on. Sitt ühesõnaga. Kui ma oma naelrehvid paar korda päevas blokki pean tõmbama, siis ei saagi teed piltsiledaks jääda. Ma foobiliselt kardan juba bussidest möödumist. Bussistmöödumisfoobia!

Musta pori näkku

Sain just Raua kurikuulsa romaani läbi. No piinlik oli juba, et olen ainus endast lugupidav eestlane, kes seda lugenud pole. Mis ma oskan öelda. Ma ei ütle, et see oli aja raiskamine. Aga ei üllatanud mind selles romaanis küll ükski fraas. Siiski olen nii mõnegi fakti võrra rikkam nüüd, mis puudutab selle aja, kui mina sipukates olin, muusikamaailma. Aga see, et muusikud ja kultuuriinimesed üldse lakuvad nagu loomad, no see on asi mis ei üllata. Seda enam, et tunnen ja tean ise päris mitmeid tegelinskeid, kes ise samasugust elu elavad. Nimelt tööle jõudmiseks on neil tarvis vähemalt pudelit kangemat õlut, et elule ärgata ja üleni pohmakatevärinas ennast rahateenimisele vedada. Mu enda isagi on pea terve elu olnud nii tugev padujoodik, et isegi tööl ei käinud mitmeid aastaid. Nüüd on tänu jumalale mõistus kodus.
Raua romaanis väljatoodud tugevate kultuuritegelaste ja kõigile tuntud staaride enda lapsed on nii mõnedki samas seisus nagu staarid tol ajal. Või isegi hullemas. See, et Raud ühel hetkel suutis teha otsuse, et aitab meelemürkidest, on äärmiselt kiiduväärt. Küll tuli selleks enne kooma ukselävele astuda. Mu enda isagi on arstid korduvalt maoloputuse ja süstide teel surmasuust elule tagasi toonud, aga otsus loobuda tuli ikka mitmekümneid aastaid hiljem.
Mis teeb selle raamatu eriliseks? Paljastused tolleaja staaride elust? Või roppused? Või miks seda raamatut kiidetakse ja ostetakse? Ma ei saagi tegelt aru. Staaride elu oli selline nagu kindlasti paljud meist niigi teavad. Või äkki iva ongi selles, et paljude jaoks oli see ikka ülemõistuse elu? Ontlikemale tegelastele. Või lihtsalt julgus välja tuua asju, mida staarid nostalgiliselt vaid valitud seltskonnas meenutavad? Nomaitea. Või siis tõesti see ropendav kirjaviis? No suguleundeid erinevate nimedega oskame me kõik kutsuda ja kui vaja sidesõnadena kasutada. Aga selgelt müüb ikka teiste elu, alkohoolsed-koomalaksud, seks ja roppused. Miks siis mitte seda ära kasutada! Iga kaubahalli ees viinaraha kerjav ja tõelist elu näinud päss lihtsalt ei oska oma elulugu nii kirja panna. Kui oskaks, siis oleks analoogseid joomahullu päevaraamatuid poeletid täis ja Raua oma ei tahaks enam keegi osta. Andkem au neile, kes oskavad. See ongi oskus elus läbi lüüa!

No tähendab, et...Ühesõnaga. Head uut ja vana onju! Kell on 3 läbi hommikul ja ma olen kodus tagasi ja õgin ema tehtud rosoljet. Mida muud sa uusaastaööl ikka teed? Merka reetis mind onju ja Triin reetis ja pidin Lepsi juures täis joodetud Coiziga kahekesi peole minema. Kuivõrd ei tahtnud 2 reedet tagasi juhtunud koomalaksu (suht konkreetselt ja totaalselt) korrata, siis piirdusin seekord ühe pudeli shampaga (või natuke rohkem) ja olin suht kaine, st olen. Või noh SEDA piiri pole ületanud. No igatahes sellises seisus, et tundub, et kõik peale sinu on maani lakku täis ja trügivad ja elavad seljas ja muusika on saast jne jne. Nii, salat sai otsa.

Coiz naist ei leindnud klubist. Oleks leidnud küll, sest materjali oli, aga pealehakkamist polnud. Oli aind kõva hääl ja tugev tuul. See selleks. Mehi polnud jälle ühtegi normaalselt. Nii me siis ära tulime tühjade pihkudega. Ja Triin, sellest mai oleks niikuinii kirjutanud, millest sai tahtnud, et ma kirjutaksin:D

Tegelikult on päris hästi, et elan. Ilutulestikku vahtides (mida te kõik teate, et ma väldin ja mõttetuks raha taevasse laskmiseks pean) oleks napilt ühe raketi vähemalt kuklasse ka saanud. Aga päästis kiire tegutsemine ja auto taha varjumine. Suht nagu 4 luurekaaslast hüppasime Lepsi auto taha kui naabrimehe ilutulestiku purk esimese pauguga pikali läks ja kogu kupatus meie suunas tuld andma hakkas. Te nüüd kujutate ette jah, mina oma tikk-kontsadel ja shampapokaal näpus sööstan auto suunas ja hüppan poolkäpuli varjendisse. Kata veel karjub Lepsi peale, et ära näpista niiii kõvasti. Noh mees hoolib naisest ja karjub vastu, et pikali nüüd, kohe pikali!!

Hästi on ka see, et kõik sõbrad tuttavad on aru saanud, et mulle on mõttetu helistada ja sõnumineerida selliste sündmuste puhul nagu uue aasta saabumine jne. Raha raiskamine! Ei ole telefon umbes silmakirjalikest sõnumitest (mis lähevad automaatselt üks sõnum kõigile). Või on siin masu käsi mängus?

Nüüd ma olen neljale inimesele lubanud hommikul nendega Mäkki minna. Aga arvatavasti kõik eri ajal seda teha tahavad. Hmmm, 4 mäkktsikkenit friikate ja koolaga? Pole paha!

Ja aina paremaks läheb. Coizi horoskoobi järgi on armuelu sellel aastal päris eduline. Nimelt 27 . jaanuari paiku peaks naabrimees tulema auto asju klaarima ja siis ma lõpuks saan... Aga jumal paraku ei näe tähed rohkem aasta jooksul meest ette. Ja just sai taksos paika pandud see, et ma olen liiga normaalne ja selliseid pidavat ikka enamus mehi kartma. Võta nüüd näpust ja kõrvust. Hakkan sellest aastast ebanormaalseks. Pean ju ka mina midagi lubama (5kg maha võtta ei taha ja joomist ka päris maha jätta ei kavatse). Seega lubadus ebanormaalseks hakata! Küsimata jäi, et mis tähed raha kohta ütlevad mulle. A mis seal peale ikaldust ikka tulla saab? Jaanus ütle nüüd veelkord, et ära ädalda koguaeg!

Tulgu mis tuleb, ega ta tulemata ei jää...

Lugesin just paari tunniga läbi raamatu - Milana "Eesti modelli päevik". Paari tunniga, sest kirjutis on sorav ja lihtne. Elamus? Polegi. Ostsin selle oma jõuluvanalt saadud Apollo kinkekaartide eest, sest lootsin saada intriige, põnevust, glamuuri, midagi õõvastavat ehk. Noh emotsioone. Ei saanud. Enda elust kirjutavad raamatud paljud onju. Aga loetavad on ikka kirju eluga tegelaste üllitised. Ma ei ütle, et selle modelli elu pole kirju olnud, kohe kindlasti on. Aga ehk jäi see kõik minu jaoks liiga korralikuks. Selline suhteliselt viperusteta kulgev targa noore inimese elu. Minu elus on olnud asju, millest kirjutades peaksin ehk oma nime varjama. Siiski ei ole elanud just meeletult pöörast elu ja ei leia (mitte veel), et minu elulugu pakuks huvi. Noh nii palju huvi, et osta raamatut ja kulutada paar tundi oma elust selle lugemisele. Sellest raamatust ei leidnud ma aga midagi, mille tõttu oma nime varjata või tegelaste nimesid muuta. Ei ole seksi USA välisministriga, ega nurgatagust narko tõmbamist. Isegi mitte kooma joomist. Ei midagi häbenemisväärset. No vähemalt minu jaoks. Ma ei pea seda paari tundi mahavisatud ajaks oma elust, mida ma kunagi tagasi ei saa. Sest ega ma midagi targemat niikuinii teinud poleks. Aga no tõepoolest, varsti pole meie riigis enam inimest, kes pole enda elust raamatut üllitanud (noh peale minu ja Oja Petsi). Mul lihtsalt pole nii palju raha, et seda väljastada ja ma pole ka nii palju staar, et keegi mind kirjastamiseks piisavalt sponsoreerida tahaks.
Vaatan edasi oma Home and Awayd ja pusin trennimiksi kokku. Põnevus.

Kuulasin STAR FMi hommikul TV6-st. Noh maruvara hommikul näeb sealt pilti kuidas Pille, Allan ja Peeter mölisevad. Ja maruvara olen üleval, sest trenn on kell 7:30. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Vaid sellest, et sain Oja Petsilt idee. Nimelt, tõsilugu on see, et Eestis pole enam palju inimesi, kes pole välja andnud mõnda albumit, singlit või raamatut. Oja Pets pole veel andnud, aga lubas kirjutada raamatu "Kuidas oma eluga perse käia" ja siis teine osa "Kuidas oma eluga perse käia, kapitaalselt". Väga hea idee. Muidu tuleb raamatuid, õpetusega kuidas olla õnnelik ja kuidas saavutada edu, nigu luumurde pärast esimest lund. Siit siis minu idee, kah raamat välja anda. Ma olen ka suhteliselt hea ekspert allakäigu alal. Õpetussõnad "Kuidas alla käia". Peatükkide kaupa teemad: kuidas olla vaene ja rikastumiseks mitte midagi ette võtta, kuidas kõik vastassugupoole esindajad eemale peletada, kuidas alustada parmu elu, kuidas perset laiaks istuda, jne jne. Oo seda menu, mis antud raamatut ees ootaks. Kes ei tahaks oma hea elu pealt maha saada? Ütleme nii, et hakkan juba kotte pakkima, et müügiga teenitud papi eest Miamisse lennata ja Palm Beachile villa osta. Sest no kõik, kes midagi vähegi välja on andnud, on sirgjooneliselt staariseisuse kiirteele astunud. Uhhh, mul juba hakkas kiire - interviuud ja fotosessioonid ja telesaated juba ootavad mind. Raamatud hakkn homme kirjutama. Järg tuleb juba jaanuaris "Kuidas allakäiguteelt mitte kõrvale astuda".

Krt, rsk, pts....AUSALT! Ma ei tea kust alustada. Raiiissskk. Ühesõnaga kui on jõulud ja kõik niigi lolliks peast läinud ja väljas liikuda on mõttetu, siis on ka kodus olemine sitem kui muidu. Väljas on külm ja siis köetakse ja siis on õhk niiiii kuiv, et ööd jäävad juba sellepärast magamata, et nina ja kurk kuivavad kokku ja kukuvad küljest ära. Aga see kõik on köömes. Kuivõrd kõik juba nii imeline on, siis on loogiline, et su auto aku ütleb üles. Sul on trennini 30min aega ja sa ei saa autot käima...Siis sa ootad väljas selle kuradi värdja poolpakasega, et sulle järgi tullakse ja selle ajaga suudab naabrimees oma kuradi mega jeebiga su auto esiotsalt värvi maha sõita. Ja seda kõike soojustatud garaazis, mille uks JÄLLE ei tööta. Seda lisaks sellele lõbule, et garaaziuks on kuus kaks korda katki ja sa oma autot sealt kätte ei saa (suht pohhui ju, et käima ei lähe) ja sa maksad iga kuu garaazi hooldustasusid ja oled tänulik, et soojustatud ju ikkagist. Vahet, et ole, et seal on miinuskraadid ja nii mõnigi teine mees oma autot käima ei saa. Käima lähevad aind kolakad jeebid, millega saab kõigist kökatsitest üle sõita. Ja eriti rõõmsaks teeb sind see, et sulle pole ikka veel palka üle kantud ja kirss tordil on, et eelmisest kuust 2 näd olid kodus haige siruli ja palka niikuinii sittagi ei saa. Lõbu lisab päeva ka see, et autokindlustus (noh selle auto, mis ei sõida enne kui oled tonna aku peale pannud) ootab maksmist ja muud arved ja laenud ja maksud ja asjad. Ja tööle sa ei saa taksoga minna, sest sul on arvel 26,90 eeku ja rahakotis 28 eeku. Heaks teeb veel asja see, et oled kuu kaine olnud tänu sitale tervisele ja ka jõulupeol lampi kakkuda ei saa ennast, sest järgmisel hommikul asendad trenni. Ei, kõik on hästi, sest olen ju elus. Aga MIS elu see on.??!Paluks püssi!!!

No ühesõnaga. Ei, kahe sõnaga. Kas ma tõesti suudangi kirjutada ainult siis kui olen klubist tulnud ja ootan kainenemist??? No selles suhtes, et kell on 4 hommikul ja...noh kõik juba teavad, et mis "ja"...
Vat kui seda trenni kell 12 ees ei oleks (J.Liiv)
Mis must saab nii? Olen haige, siis olen peaaegu terve, siis teen trenni, siis joon - see on kogu mu elu. Millal tuleb see, et õuu jeeee ma olen häppiiii?? See, kui ma irnun pisarsilmi tööl Heikkiga kildu vistaes, see pole veel õnn, see on puhas lõbu. Või see, kui ma kaifin igat sekundit oma trennides, ka see pole õnn, see on boonus. Kas ma pean enne saama 50 ja võtma 25- aastase ilusa mehe ja lapsendama 2 last, et öelda, et vat nii, nüüd ma olen rahul? Ju vist... Mis ma öelda tahtsin üldse? Pekki, magama minek (silmad kinni hammaste pesemine peaks nats nagu midagi tähendama).

Krt, haige olemine ei ole ikka midagi mulle. Lääbakil jalad laiali diivanil vedeleda ja olla olekus, kus isegi silmade pilgutamine on ebameeldiv...sitt. Miks kõik arvavad, et noh saadki rahus raamatuid lugeda ja puhata?? Ma ei loe ei raamatuid, ei tee uusi trennikavasid, ei õpi uusi kavu pähe ja ei arenda ka mingeid äriplaane.Saage aru, kui ma olen haige, siis ma seda ka olen. Ma ei jää mitte kunagi moepärast koju, et nüüd võiks natuke haiglane olla ja trennid asendusse anda. Kui ma kodus suren, siis ma EI taha suhelda. Ausalt! Ma tahangiii omaette olla. Msn-is suhtlen ka max 3 inimesega. Ma ei taha mõelda asjadele, mida tegema hakkan või pean hakkama siis kui terveks saan. Las ma enne saan terveks! Ma pole mitu aastat haigusega koju siruli jäänud - no las ma nüüd siis ühe korra olla. Mul ei ole seagrippi! Mul ei ole kopsupõletikku. Mul oli külmetus ja nüüd on räme köha ja lihtsalt sitt olla...pliiiiiis ärge spekuleerige ja pookige mulle rasedusi, grippe,ülekoormusi ja muid kunagi avastatud haigusi ja seisundeid külge. Ju mul on vaja puhata! Ja teeme nii, et kui ma hullupööra tahan suhelda, siis ma suhtlen ise exole. Merka, Erik, Coiz võivad ise msn-i hüpata ja küsida kuidas läheb. Nemad teavad olukorda. Aga üldiselt ma ei viiiitsiiiii enam üle rääkida kuda mul on, mis kell ma terveks saan, kas ma saan terveks, millal tööle lähen, kas ma elan veel jne jne...Mai ole voodihaige enam ja võin väljas liikuda, terveks saan esmaspäeval kell 13:00, tööle lähen järgmine nädal, ma elan veel.
Ja perearsti suhtumise ja teenuste üle mina küll inguda ei saa. Noh, nagu enamus seda hirrrmsasti teha tahavad ja teevad. Kutsuti kohale imikute päeval, et ikka üle vaadata mind, saadeti kohe kopuspilte tegema ja vereanalüüsi. Vastused sain 15minutiga. Töö kiire ja korralik. Sööge normaalselt ja tehke trenni ja arsti polegi vaja ja jauramist ja sitahädaldamist ka kõvasti vähem.

Oot, ja mismõttes maci suur eine on sama suur kui keskmine, aga maksab rohkem??? Hea, et klaasigi kaasa saab. Suur võiks ikka suur olla siis juu. Ümisen kergelt galuboi vagoni ja ujun selle saatel voodisse...

Nuvatt siis. Triin ja Andres astusid just uksest välja. Kell on 5 hommikul. Noh, et minna selle mitteabielus ja üksiku suhteliselt ilusa taksojuhiga koju. Noh sellega, kes meid just Maci viis ja mintsa tõi.Tal oli tööpäev veel lõpetamata ja seega tema ei saanud minu juurde veini tarbima tulla. Me olime täiesti normaalsed kliendid. Tema on jätkuvalt meie sõber. Aga nii mõnigi pole enam meie sõber. No nii ei saa rallit sõita. Kui sa lepid kokku, et lämme kõik Triinu poole, aga siis korjad pundi kokku ja paned suvalisele poole ajama, siis nii see ralli ei käi.
Ma poleks uskunud, et räppida on nii lihtne. Anname suvel albumi välja. Tänase õhtuga tuli vähemalt 3 lugu. Triin ulgus, mina lohutasin, siis me räppisime ja tegime üksteisele selgeks, et inimesed ei peagi meile meeldima. Eriti Triinu naabrid.
Natuke kurb on nüüd see, et pean kell 9 ärkama. Aga natuke naljakas on see, et kuidas ma siis kindlasti veel ebakainena tantsutrenni lähen ja tuhat lubatud asja ära teen ja korda ajan. Õudsalt naljakas kohe!
Kõik sarved ja kuulid ..... õujee...

Kell saab kohe pool kaks öösel. Ja millega mina tegelen? Lugesin just üle tunni oma vanu postitusi. Selgelt olen hakanud igavamat eu elama kui varem. Või ma lihtsalt ei viitsi enam? Kui enam käed jalad ja muud asjad rakkus tööd ei raba ja suure osa päevast niisama diivani sisse auku istun. Et siis kaob viitsimine ka kirjutada? Tundub nii. A noh ainest on ka kõvasti vähem. Klubituure kordades vähendanud ja pole enam ka vajadust vinguda iga asja üle. Imestan ise ka praegu oma viimase lause üle, ärge segage! Ju siis vanatüdruku elu sobib mulle päris hästi. Kassi ma siiski ei võta ja veinist ning ilusatest poistest loobuda ei kavatse...Aga midagi ärevat ja meeldivat võiks nüüd küll tulla mu ellu üle pika aja. Lähen odavmüügist otsima.

alexei (coiz) ütleb:
Tunne naist tema alkoholivaliku järgi

Viin - viina valivad naised, kes on tahtejõulised, otsustavad ja konkreetsed, nad eelistavad kõiges selgust: öeldud – tehtud. Selle joogi armastajatel on reeglina hea tervis, tugevad närvid ja suurepärane isu – hea viina juurde kuulub ka rikkalik suupiste. Praktiliselt purju ei jää, salasoove ei varja, õhtusöök lõpeb tavaliselt paljutähendusliku fraasiga: «Noh mees, kas läheme?»

eku ütleb:
noh detailideni õigus ju

Pühade vahe, kas mu viimane postitus oli tõesti sünnipäeval? Et nagu sajandeid tagasi?! Nojah. Ega mul nüüd ka suurt midagi öelda ei ole. Kui, et ärge jätke võtmeid koju. Maksate Lukueksperdile viis sotti, et koju saada. Ma oleks selle eest 6 mojitot rohkem saanud...No ja siis oleks muidugi segi peaga lukumehe ära sebinud ja tasuta tuppa saanud, aga pean kõrgemaid vägesid tänama, et nii ei läinud (5 koksi mind veel lollusi tegema ei pane). Läheb ikka liitreid selleks, et netist googlit otsima hakkaksin ja eriti kiiresti ei leia. Noh põhiliselt googlit selleks otsima, et sealt youtube edasi otsida. On ette tulnud...
Ega ma muud ei tahtnudki öelda, et kui ei taha naabrimehe diivanil magada, siis ei maksa võtmeid koju jätta. A kui tahad, siis võib jätta küll.

Trenn parandas tuju! Ja kuidas veel!! Tänan kõiki kinkide ja üllatuste eest. Aga jooma hakkasin ikkagi:P No palun vabandust.

No selles suhtes, et...käes on see äärmiselt mitteoodatud päev. Mind ei lohuta see "ära põe, oled oma vanuse kohta täitsa pandava väljanägemisega". Vaieldav muidugi, aga las jääb.

Ema kinkis eile mulle suure lillevaasi. Savist. Kui mulle üldse lilled meeldivad, siis just suuremat sorti. Aga võite kolm korda arvata, kas ma lõhkusin selle kohe ära? No autos läks ümber ja korras. Vaas oli pooleldi sefiire täis (mõni ikka teab millest ma toitun:P). Lömastatud. Vat ja see kõik lisaks mu niigi süvenevale tujutusele ja sitale olemisele. Lambikas muide.

Vaasi liimisin küll kokku, aga kui tänane trenn ka tuju ei paranda, siis nahhui... hakkan jooma, ausalt!

Tyhikargaja kodujuustusalat

Omg! Kokkmaster olen. Võta 250g karp kodujuustu (võib olla see hapukurgiga - no minul on), 2 tomatit, pool suurt kurki, pool karpi füüsaleid, 3 keedetud muna, kolmandik lillkapsapead, 3 keedetud porgandit. Lõigu tükkideks ja sega kokku. Kõrvale joo lahjendatud sidrunimahla. Ulme, ma tegin süüa. Kes mulle medali kingib?