Ma olen kunagi mõelnud, et ma pole päris tüüpiline naine. Et mind ei rõõmusta ja ei lohuta päris samad asjad, mis muidu naisi. Kõik sõbrad teavad ka, et ma olen ikka suht poolmees. Aga kui ma nüüd ennast vaatan (mitte peeglist, seal olen ma jah vägagi naine), siis käitumine on teinekord ikka eriti eidelik. Ma nimelt shoppan jälle asju kokku. Nii kui hommikul tunnetan sitta tuju, siis on kindel laks, et lõunapausil tuleb paar vidinat juurde soetada. Kui hullult on naisel vaja teist punast rihma kui üks on olemas? Vabandus pole see, et üks on pükstel kandmiseks ja teine lai kampsunile iluasjaks. Kui väga on naisel vaja punast salli kui olemas on täpselt samasugune must? Ajus räägib väike pahalane, et noh punase koti juurde ON vaja punast salli JA kindaid. Shopeldes annab aju alla ja ei küsi, et milleks mustad kindad ja 5 salli kapis olemas on? Silmad lähevad krõlli ja kuulmine kaob ära kui näen letil asju, mida otseloomulikult juba mitu kuud otsinud olen, siis ei takista mind rebaserauad kah mitte. Ja kõik selle pärast, et mul lihtsalt on täna sitt tuju ja kõik. Kontoseis võiks ka teinekord mu tujudega arvestada ja mõelda, et olen Paris Hilton ja mitte kunagi tühjaks saada.
Ja ei maksa muide siin nüüd seost tuua nende osturalli päevadega. Need hulluhood käivad mul peal sõltumata rallidest, soodustustest, ilmast ja vajadustest!
Ma nüüd vihkan ennast järgmise palgapäevani. Enda vihkamine tekitab veel rohkem sitta tuju ja see omakorda....Palju õnne mulle. Ma siiski olen eit ja sõltlane.
1 comment:
Ja mina rääkisin sulle mida??? mh? ah? mis?:D
Post a Comment