Ei no kõik on korras! Vist. Kell kõigest 5:20 hommikul. Võiks ju palju rohkem olla. Selle mõne tunniga on nii mõnigi asi tehtud ja nii mõnegi maailma ime üle imestatud. Näiteks, et miks just neil kõige koledamatel naistel on meeste üle kõige rohkem võimu? Miks meie Triinuga oleme klubis kõige suuremad tropimagnetid? Ja miks üks ilus ajakirjanduse tudeng lihtsalt koju läks?
Asi sai alguse sellest, et oli väsind olla. Mõlemal. See on alati selge märk, et ei või koju vedelema jääda, vaid tuleb rohkem väsitada ennast. >No ikka lõpuni välja. Ja kui mõni teema ikka vajab arutamist, siis need tuleb ära arutada. Vahet pole, et tähtede vaatamiseks kasutame järsku stetoskoopi, sest no mingi koop ta oli. Lõime kahepeale uue blondide korbi ja läksime kell 4 Maci....(siinkohal jäin läppari taha magama ja nüüd on juba uus päev)
Ühesõnaga Triinu kehva päev algas sellega, et auto (millele ta sisse ajas tagant) omanik leidis, et parandus läheb paari kilo asemel 30K plekkima ja ta enda autonina pikaks tagasi tõmbamine kah kümpa. Minu päev polnudki kehva, aga väsimus ja peavalu tahtsid küll jalad alt ära sõita. Aga pole hullu. Tuleb leida õige sisuga ja õige suurusega pudel ja luua korp kus kehtivad kohustused mis kõigis teistes korpides on keelatud. Nimelt alkohol on kohustus ja ristpistes tikkimine keelatud. Põiki võib panna nii, et maa must. Pärsia auto (see on auto, mille nina on teatavatel põhjustel lühenenud) omamine on soovituslik. Ja kõige olulisem on hingelt blond olla! Korbil on olemas oma taksojuht. Eliitkorp.
Vahepealne pole eriti oluline, et klubi ukse taga tuli seista pool tundi, sest kogu Tartu tahab järsku just selles klubis tantsida (no seda seal vist tehakse?). Aru ei taipa aind, et kuidas staare, nagu meie, sisse ei lastud varem ja järjekorra väliselt. Ehk sellepärast, et me ei üritanudki oma staariseisust ära kasutada? Et lubasin miski vennaga sportima minna. Ja et vähemalt pool tundi peo lõpust istusime Triinuga peldikus ja arutasime maailma armuasju.
Olulisem on see, et mingi kell tuli otsus, et kõht tühi ja otsejoones Maci. Ebaoluline jällegi see, et driveinis saba autodest oli 5km. Oluline see, et autode vahel seisid 4 kutti kah järjekorras. Olid lahkelt nõus meid juurde võtma. Mõnsad rullnokad olid. Üks kobe tüüp oli neist aga eraldunud ja tuli välja, et ta oligi päris üksi. Kõhh, hetk hiljem oli temaga 2 tibi meie näol. Nii ebatruud me olemegi ja sama kiirelt kui tränameestele lootust andsime, sama kiirelt selle ka võtsime. Muidu olime omast arust täiesti normaalsed, aga piinlik hakkas siis (jah isegi meie tunneme seda tunnet teinekord) kui Triin jäi arutlema endaga, et kas me oleme kolmekümnendates või kahekümnendates eluaastates. Ta oli suhteliselt veendunud selles esimeses. Jällegi ühesõnaga armas ajakirjanduse tudengist Ott sai oma mäkikoti kätte ja läks ära koju. Hähh...sõime oma kotid siis mäki seina najal tühjaks nigu paar parmulisi ikka. Triinul kahetsus hinges, et otsustusvõime on meie nõrk külg ja et ei tulnud õigel ajal seda otsust Ottiga kaasa minna.
Öös oli veel sadu asju, ma tean...aga?
1 comment:
..ma ei taha, kuid pean olema sinuga nõus!!! Maci järjekord on ka pühapäeva õhtul kell 10 niiiiiiiiii pikkkkkkkkk ...raiiiisk!!!!
Post a Comment