Hei poisid plikad! Olen täitsa elus, ei ole nüüd nii meeletult vaja muretseda eksole - mitte, et keegi muretseks.
Ega mul tegelikult midagi olulist öelda polegi hetkel. Ütlen seda, mida kõigile...meeletult kiire on!
Ma usun et rohkem on mul siis öelda kui nüüd autot ostma hakkan. Ütleme nii, et kino hakkab saama.
Ja hea uudist on veel see, et eile sai antibiotsikuur läbi!!! No nii mõnigi saab ehk aru, mis nüüd toimuma hakkab;)

Uus tase...koormusel vererõhk 240/100

anna kannatust

Ma pole juba aastaid linnaliinibusse kasutanud. Ja suht viga oli seda teha jälle. Kui mul just otse Pariisist toodud põiepõletikku poleks, siis oleks ka tänase käigu jala teinud. Autorooli polnud nõus istuma ebastabiilse seisundi tõttu, aga arsti juurde oli vaja minna. No ilma selle toreda eksklusiivhaiguseta oleks see käik üldse ära jäänud muidugi. Kohale lasin ennast sõidutada, aga tagasi otsustasin bussiga tulla. Järgmine kord tulen aga ka kipsiga jala tagasi. Sõita oli vaid 3 peatusevahet. No esiteks oli buss silmini rahvast täis, aga see pole mingi ime (metroorongis oli veel vähem ruumi). Sisenesin tagantuksest, aga piletit mulgustada sai vaid keskmise juures - seega tuli läbi mitme inimese pilet sinnani saata ja tagasi saada tiiruga. Tänasin ilusti kõiki ja kombes, piletil augud sees, võime sõita. Järgmises peatuses tuli peale kutt, kellele millegipärast ei sobinud seista tagumise ukse juures kus ruumi isegi oli, ta tingimata pidi minust läbi litsuma, et jõuda bussi keskossa kus kõik niigi tihedalt koos seisid, et sproti tunnet tekitada vist. Noh ise teab, mis talle hea on. Peaasi, et mina ellu jäin. Siis sisenesid 3 ...no kuidas neid nüüd nimetada...parmu? Minu ees oli 2 vaba istekohta ja otseloomulikult istusid vandid sinna. Üks veel käsutas teist tagumisele istmele. Esimene hingetõmme ja ma mõtlesin minestama hakata, aga ega ma nii nõrk kah ei ole. Vaata kui lähed sillaalat läbi, kus sellised vandid ööbivad, siis sa kindlasti jooksed, et kopsud ellu jääksid. Aga kui sa oled täis bussis, siis pole ju kuhugi joosta kah. Sain oma laksu piiritust, uriini ja õli sisse hingatud - no näed, täiesti tasuta parfüüm! Keerasin siis selja ja teisel pool istusid õnneks meeldivad neiud, kes loomulikult mind jõllitama hakkasid, et kle nii haisedki vä? Suht ebameeldiv olukord. Ei hakkand nagu võõrastele seletama ka, et mu seljataga on paar härrasmeest, kes ülelõhnastanud on ennast, et mina ausalt ei lasnud ennast täis - vahet pole et põiepõletik...Ühesõnaga järgmised 2 peatusevahet tuli hinge kinni hoida. Õnneks kopsumaht on mul päris hea. Oma peatuses maha hakkasin trügima, siis üks kolmest vandersellist seisis risti uksepeal ja lõugas teisele kahele, et no lähme maha või? Kui sealt oleks tulnud vastus, et ei lähe veel, siis ma siiani tiirutaks selle bussiga linnapeal, sest tondist ei pääsend ükski hing mööda. Kuivõrd mul vahest ikka veab kah, siis ta astus maha ja lasi pool bussitäit rahvast välja.
See oli küll lühike sõit ja võiks ju mitte viriseda, aga ma maksin selle eest 13 eeku ja mõtlen sellele, et kui iga jumala päev peaks ühistransporti kasutama ja samas olukorras viibima, siis...A noh sellepärast ma pigem jala käingi!

..mul ei ole sõnu! St on küll

Ma tean, et te ei suutnud ära oodata millal ma sel teemal sõna võtan ja nagu näha ei suutnud kuidagi vaiki olla...Kalevi kommipaberid jah!!

Ma olen räme kommiõgard, aga ilmselgelt on Kalevil mu figuurist kahju ja ta otsustas lõpu panna minu mõnudele. Kui ma alguses kuidagi need Mesikäpad ja asjad ära kannatasin, et oh uus pakend las olla...aga kui nad krt mu Pilvekeste kallale läksid, siis viskas ära küll. Poes kommiletist mööda joostes ja hoopealt Pilvekese pakki haarates ei osanud ma kurja karta. Hakkasin siis autos lahti harutama neid ja sain närvishoki. Kas ma pean tõesti kommipakiga alati kaasa ostma ka käärid?? Mul ei ole suured sepa käed ja ka mitte lapse lödinäpud, et ses mõttes võiks nagu hakkama saada küll...mul pole isegi geelküüsi ega midagi. Aga no krt ei saaaa nohh. Nooleke on udupeenelt joonistatud sakikeste kõrvale küll, et ava siit...aga see on viimane koht kust see pakend üldse avaneb! Tuleb hambad ja muud teravamad ja tugevamad vahendid appi võtta. No kui ma lõpuks olingi paberi lahti MUUKINUD ja sellest kilest läbi murdnud, siis täitsa päriselt ka tuli pisar silma!!! Mu Pilvekese kommid on poooooole väiksemad kui varem....Nad teevad ahvidele pakendi ja nad lihvivad mu kommid poole pisemaks - oleks ma jumal, siis ma karistaks!! Kuidas ma peale sellist pettumuselaksu veel osta saan neid nikerdisi??

Varem oli nii, et võtsid kahest otsast kinni ja tõmbasid ja paber oli lahti, ja kui komm oli päikse kätte jäänud ja lödiks sulanud, siis sai paberi vähemalt puhtaks lakkuda, aga mis nüüd toimub?? Ma ei saa pakki lahtigi ja kui komm sulanud ka on, siis viska otsejoones minema. Kas eesmärk on tarbijaid vähendada? Et inimesi rasvumisest hoida vms??

Olevat nii, et sellise pakendiga säilivat kommid kauem. Oda ma lähen pühin vihahigi ära otsaeest! Kas ma tõesti ostan paki komme koju selleks, et neid seal 6 kuud säilitada??? Kas ma nagu tundun selline inimene olevat?? Kas üldse inimesed ostavad komme koju säilitamiseks? Ja kas mul on huvi osta poest komme, mis on seal seisnud 12 kuud? Vahet pole, et hästi säilinud! Ma läksin praegu niiiiii närvi, et lähen sööma!

jah! ei tulnud sellest roosamajandusest midagi välja, elu ei muutunud lillelisemaks...läksin roheka peale üle!

Lugu selline. Tellisin endale kööginurga juba eelmise aasta detsembris. Noh kutilt, kes meile kontorisse ka kööginurkasid tegi ja hästi tegi eksole. Mõtlesin projekti ilusti välja ja valisime värvi kah näidiste pealt ära. Hind tuli rämekallis, aga noh idee oli kah piisavalt udupeen. Pool raha sisse maksnud hakkasin siis ootama. Põhimõtteliselt pidi köök veebruari alguseks hiljemalt laekuma. Tuli mõned lisakõned teha ja siis miski märtsis kunagi hakati kokku klopsima. Persili kukkusin siis kui esimest korda värvi nägin. Tumepunase asemel oli tegu lillaga. Ei no täitsa päriselt. Aga ma ütlen, et suutsin selle värviga ära harjuda ja no suht modern näeb asi välja. Kappe püsti ei pandud loomulikult paari päevaga, vaid võttis kõvasti aega, et mõned kapid ümber ehitada jne jne. Loomulikult eraldi elektrik ja torumees tuli kutsuda...aga see selleks. Ausa kodanikuna olin enne asja valmimist ka teise osa papist ära plekkinud. Eduliseks ma sellise suhtumisega loomulikult ei saa. No lõpuks köök püsti ja asjad enam-vähen done...Selgub, et paigaldusmehed korterivõtme ära kaotanud. Keegi ei tea kus see on. Hakka või lukku vahetama. No ei viitsind ette võtta. Peaasi, et köök LÕPUKS püsti. Valmis sai asi siis mingisugune mais vist.
Suvel hakkasin poode läbi kammima, et nõuderesti leida mõistliku hinnaga. Mingil põhjusel aga vaatasin üle kööginurga arve ja avastasin, et vahi imet arvel on 8 sotane nõuderest kirjas, mida minu kapis aga küll pole. Helistan siis kutile ja imestab, et oih pole kah tõesti või? No toome ära, et me leidsime mingi võtme kah. Ei no fain. Resti ei ilmu. Helistasin iga jumala päev ja kuulsin kuidas rest on autos ja kohe sõidab kutt mu majast mööda ja viskab ära. Resti pole mul siiani.
Sünnipäev mul 21. september ja 3 päeva enne seda kukkus konkreetselt üks kapiuks eest ära. Lihtsalt üks kinnitus lahti ja korras...rsk! Teadsin kohe, et nüüd läheb andmiseks, et kutti kätte saada. Üllatusena võttis kutt kohe vastu. Tegin ennast haledaks, et tahaks resti, aga suurem mure on suur auk kapis, mis tuleks uksega kinni katta. Kutt lubas samal päeval ära teha. Luban nüüd teil arvata, et kas kapiuks vedeles seinaääres kui koju läksin? Noojah, helistame siis uuesti. Jaaa jahh ma täna teen ära, saan jälle ilusa vastuse. Ütleme nii, et ei teinud. Kolmandal päeval tuli juba eriliselt nutune hääl teha ja manguda, et ma ei saa sünnipäeagi pidada sest kuidas ma kutsun inimesed külla nii, et nõks nagu piinlik või nii. Noh piinlik oleks temal olnud siis loomulikult! Läksin õhtul koju ja uks ees. Korras. Aga kus võti on? Saan siis kõne, et näe panin ukse ette, aga seda tuleb veel üle kinnitada, et teine kinnitus on kõver ja asi on ebakindlalt ees praegu, et tulen teen esmaspäeval ära, siis jätan võtme kah. No selge. Hetkel on 9. oktoober ja uks on üle kinnitamata, võtiti pole näinud ja restist näen und vaid mõnikord....

Ropp sõna (mida välja ei söanda öelda siin!)

Ei, mul on praegu üks väga lihtne küsimus ja väga suurele ringile! Et miks nagu minu ja Merka närvid kõige kiiremini ära süüakse? Noh mõne naise omad veel...Tahad olla iseseisev ja värki siis tõmba ennast pooleks palun! Näitaks keegi näpuga inimese peale, kes ära ei kasuta seda ja pärast tänulik on...Tõmbad ennast töödega pooleks ja oled loll peale selle

pekki

Kopamajandus on ikka platsis täiega! Kolleeg eelmine nädal ütles, et mõtle millelegi ilusale, mis juhtunud on sel nädalal...mõtlesin ja mõtlesin ja no pole olnud nohh! Kohal on kõik kopad ja sahad ja kraanad ja kõik muud masinad, mis noka maapoole tõmbavad...

Tähtsusetu könn, kes saab peksa kui ei tee - nii suvatses ... tihti öelda. Seda küll naljaga alati. Aga jutt jumala õige. Praegu mõtlen ise just nii. Tähtsusetu könn ja saan peksa kui ei tee või kui isegi teen.
Kui on valida: asi, mis on üldjuhul hea ja isegi väga hea ning aegajalt tohutult halb või asi, mis on koguaeg ühesugune (ei hea ega halb), siis kumma te valite? Ma usun, et enamus valiks esimese variandi. Aga mina enam ei tea. Teinekord on ikka nii ja naa olukord parem kui hea mis vaheldub halvaga. Et selles mõttes on vahelduva pilvisusega ilus ilm parem kui päiksepaisteline ilm kus tuleb ootamatult äiksevihm ja viskab temperatuuri nullile. Et oled ennast just randa päevitama sättinud ja siis tuleb selgest taevast hoovihm, mis sind haigeks külmetab. Ei ole ju meeldiv kui nii juhtub iga kord kui bikiinid välja otsid. Aga noh ainult ilus ilm tüütaks ju kah ära. Vat nokk kinni saba lahti. Rsk! Keegi võiks minu eest otsuseid vastu võtta praegu...

mai taha sellest rääkida....

Lugemus null

Eile lükkasin koristamise käigus jälle ühe poolelioleva raamatu kappi tagasi. Hetkel peaks pooleli olema 2 inglisekeelset, 1 venekeelne ja vähemalt 3 eestikeelset raamatut. Miks? Sest mul pole aega. Ja kui mul pole aega lugeda ühte raamatut jutiga lõpuni, siis ma jätan selle pooleli ja hoopis huvitavam tundub mõne aja pärast uut alustada. Laiskus on selle nimi ma ütlen.
Ma nagu hullult tahaks vabandada (enda ees) küll, et noh 9h tööpäevad ja igaõhtused trennid ja see et koju jõuan 22 ajal ja hiljem, et kõik see ei lase lugeda. A no misasja? Kui mul on aega istuda pooleks tunniks teleka ette, siis võik olla aega ka raamatuid lugeda.
Samas, kui mul olekski aega rohkem, siis ma tõenäoliselt (pigem ilmselgelt) sisustaks selle millegi muuga ära. Nädalavahetusel oleks võinud ju eneseharimisega tegelda, aga laupäeval andsin trenni, siis võtsin kartuleid, siis kimasime kinno ja sealt edasi olemisele Gabsi ja Tõnni juurde. Olemiselt tagasi jõudsime pühapäeva õhtupoolikul ja siis tuli korterit koristama hakata ja peale 5minutilist filmivaatamist magama jääda. Et vabalt on vabandus leitud kui endale jälle lollina tunduma hakkan ja lugematuse kaela asja lükata tahan... Üks tark on öelnud, et loll on see kes vabandust ei leia! Et selles mõttes nii loll on ka ikka loll olla kui enam vabandust kah ei leia mumeelest....
Ai promiss, et ülejärgmine nädalavahetus ei lähe ma kodust kuskile ja loen vähemalt ühe poolelioleva läbi...Ärge kutsuge mind kuhugi 29-30sept! Aga kui ma siis ütlen, et ma terve näd vahetuse vahtisin filme ja tegin trenniplaate, siis paluks kirjapomm saata mulle...

ja siin on minu sõnum teile!

http://www.youtube.com/watch?v=kHmvkRoEowc

lemmikud

Mine pekki:D:D

http://www.youtube.com/watch?v=I0xZRqO0yu0

Lemmik präägu...no on ju hea?

http://www.youtube.com/watch?v=IZFgoen6qKg

Julged ja tahad kirjutada ja avaldada, siis julge vastu võtta ka kriitika! Lugupeetud ajakirjanikud ja ajakirjad...

Ainult positiivset tagasisidet ei saagi tahta, sest inimeste maitsed ja arvamused pole sarnased ning seega võiks taluda nats nagu kriitikat kah. On hirmus tahtmine oma mõtteid avaldada, siis võiks tahta ka vastukaja taluda ja ehk ennast parandada...

...vat nüüd sai mul täiega kopp! Võin karjääri kaevama minna....

...

emmm..sain just teada, et loobusin 9 liikmelisest meeste seltskonnast kui otsustasin oma veini ja seriaali seltsi jääda....a pssss...vahet pole:D...vist

just sellist elu ma tahtsingi

...praega avastasin, et elan peaaegu seda elu, mida olen alati tahtnud. Üks vale detail on sees, aga vahet pole, selle muudan varsti ära. Võtsin just oma megalahedas köögis teise pokaali veini ja vaatan megalahedat seriaali lesbidest (pole vaja järeldusi teha). Kuti olen lasnud sõpsidega õltsi jooma. See kõik ongi nii õige. Ma saan olla oamette kui seda tahan ja õnneks tuleb seda harva ette. Ma saan usaldada inimest, kes minu klõrval on ja ma saan nautida oma sõpru. Mul on puudu vaid ookean ja surfilaud....
Tibid, kas pole mitte mega tunne tõmmata selga oma lemmik-kampsun, valada pokaal veini, istuda oma mugavasse diivanisse, vaadata oma lemmikseriaali ja olla selles omas hetkes? Onja on seff tunne?

unbelievable

Mu on vererõhk kõrge! Et mismõttes nagu?? Mul pole oma pika elu jooksul sellega ainsatki probleemi olnud ja nüüd on alumine 100... Kas nüüd on siis see, et mai või enam kohvi juua? Bästardid. Arst ütles, et 2 tassi kohvi päevas pole palju, aga rõhku pean küll kontrollima edaspidi. Kas te tahate öelda, et see siis nüüd ongi minu elu lõpp - et ma pean loobuma elu alusest ehk kohvist ja äkki keelatakse sex kah veel ära....unbelievable

uni on saatanast

Ma hakkan vist kohe jonnima...sest nii erikuradi suur uni on peal:S Aga õnneks pidin ma jonnides kah armas olema. Õhtu läks lihtsalt pikaks, aga see jutt ei kannata päevavalgust...õhtul ehk võiks sellest rääkida. Ja korras, juba peksangi segast. Ei no tänks Muzka!

Kas te olete näiteks üritanud kinnikukkuvaid luuke vägisi lahti hoida? On ju tuttav tunne see, et teed tõllarattad pähe ja üritad ära hoida pikka pilgutust. Kui see pilgutus siiski tuleb, siis ei saagi silmi lahti tehes enam aru, kas möödus sekund või mitu minutit. Vat mina olen see loom, kes on võimeline püsti jalapeal või jalg kuklataga kah magama jääma. Ma võin julgelt öelda, et ma olen filmisõber ja paaaalju filme ära näinud, aga ma pean lisama, et suur osa neist on jäänud vägagi poolikuks. Ma ei saa midagi teha, kui ka kõige rõvedama tapastseeni ajal rahulikult ülemise silmalau vastu alumist vajutan ja seestpoolt lauge vaatan... Ebatavaline pole ka see kui kontoris pea lauale lükkan ja magan nii kaua kuni mõni kõrvale itsitama tuleb või telefon lärmama kukub kõrvaääres. On afid.

Lähen keevitan nüüd ühe tõrva kohvitassi ja lükkan palgid luukide vahele, sest tikud murduks ära...

kõrts

Käisime eila teaatris. Kaesime Kõrtsi. Ain um iks vägeva etenduse kõrtsilavva taade toonu. Pias talle õkva sokulaadi viima selle eest. Pirtsakad ütlevad raudpolt, et labane. Maainimõsõ ütleva, et kae meie külabaar säänseid täus ju.

Ja no jumala eest, lugu elust enesest! Vanemad mehed mäletavad oma Venemaal käimise aegu ja lapsena tehtud lollusi. Üksikud külanaised otsivad mehi, aga iga mees ei kõlba kah...samas tuleb võtta, mis antakse. Ja naisteajakirjad jätavad tõepoolest kõik meestele mulje, et loomuliku jumestusega ja lahtiste juustega naised on kõik saadaval ja "külmkapi-seksi" peal väljas...