Ma sulle ütlen, et ole loll, aga ole järjekindel! Ma olen endale korduvalt lubanud, et vähemalt lõunale ma sinna teatavasse toitlustusasutusse enam ei lähe (millest siin allpool oli juttu ka kunagi), sest siis peab 2h lõunat arvestama vähemalt. Söögid ja värki on seal muidu head ja mõnus koht just kulgemiseks, aga no sa anna mulle andeks mis eksperimendid teenindajate näol. Muidu armsakesed onju, aga see ka kõik.

Saab oodatud menüüd julgelt 15min. Tuuakse menüüd. Mind tegelt huvitab rohkem, et mis päevapraeks pakutakse? Eeemmm...oootttt...mis see nüüd oligi...ma tean küll..eeemmm. oot.. (võtab kahe käega peast kinni), eemmm...oot oot oot...ma lähen vaatan, ...ei lähe kah, ma tean küll...kohe kohe tuleb meelde...mis see nüüd oligi...päevapraad...ooot ....kapsas on ...emm ja keedetud kartul on ka juures. Aaa okeii, aga äkki on siis mingi liha kah juures? Jaaaa, õige liha on ka jah:)) No hästi, tooge siis üks ports kapsast apelsini mahlaga.

Vahepeal kolib lauda veel ports sõpru, kes väljast herilaste parvest põgenevad. Ilmselgelt on herilastaru ka kuskil köögipoolel olemas. No tee meega ja herilastega.

Vaatan, et üks sõpradest sööb päevapraadi, aga ilma kapsasteta. No olgu, tellis ilma siis. Kuuleb huumorit ka välislaudade teenindusest.

Tuleb tibi mureliku näoga poole tunni pärast ja teavitab, et kapsaid pole enam, et saab toorsalatiga, et kas sobib? Äääägüll, sobib - tahaks süüa. Solvu või ära kolleegi peale, kellel kõht täis juba, aga mul pole kapsaid eeski veel, st mittekapsaid siis nüüd.

Aga näe, ei lähe päris 2 tundigi kui kõht täis. Tuuakse klaas vett kah, et see käivat päevaprae juurde. Eehhee, sõps ei saanud:P No tegelt võis see olla liha lahtileotamiseks muidugi, sest nuga ei taht hästi peale hakata.

Arve maksmise aeg. Üks kolleegidest sirutab kaardi, et maksaks sellega. Selgub, et arvelt on paar jooki puudu. Lubatakse eraldi arve teha juurde. Olgu, aga võtke kaart kohe kaasa, et saaks pärast aind alla kirjutada ja tööle tagasi minna. Tuuakse arve ja kaart tagasi ja allkirja ei küsita. Kolleeg teeb nutuse näo ja väristab lõuga ning küsib pisarsilmi, et kas allkirja ei saagi anda. Ei, pole vaja jah:) Et mõsmõttes pole vaja, et pin koodi teil ometi pole ju? Ei, meil oli siin väike segadus kaardimaksetega, aga nüüd kõik korras ja pole vaja muretseda....No ma usun, et kutt tehti vaeseks:P

Huvitav kas ma olen ainus? No ainus kes suht tihti monolooge peab - monolooge väheste ääremärkustega. Mõne inimesega suhtlemine tihti on nagu bestselleri kirjutamine kuhu kriitik (ehk siis vestluspartner) paar ääremärkust lisab.

Aadamapojad

Kell on 4 öösel, peolt säfilt tagasi jõutud ja 4kg krohvi sihverplaadilt maha kooritud, aga eksistentsiaalsed probleemid ei lase magama minna. Nimelt on mul küsimus, et kuda see nii läks, et mehed ja naised mõlemad võrdselt inimesteks nimetati? No olgu, mul on päris mitu vastassoost tuttavat, keda võib isegi inimeseks tituleerida, aga no tihtipeale tekib arusaamatuse tunne sisse, et miks meeste jaoks miskit eri liiki välja ei kuulutata? No nälkja ja roomaja vahepealset midagi. Ei, ärge saage valesti aru, mul ei ole meeste kui selliste vastu isikkikku viha...aga paanikahood käivad peal küll. (Ja see 4kg meiki pole pelgalt vaid meeste jaoks, vaid enesetunde küsimuses).

Nimelt täna (nüüd siis juba eile õhtul) sõbrannaga kokku saades küsisin kohe, et noh kuidas kodust välja saamine kulges. Ütles, et kle üllatavalt täitsa ilusti. Tavaliselt (aastas 2x) see nii lihtsalt ei kulge. Öeldi, et mine mine, ma olen kodus ja joon õlli. Ei no ilmselgelt pidi siin mingi konks olema. Oligi - suisa ankur ma ütleks. Klubis 5min ringi jalutanud ja juba tuju sisse saanud, selgub et üllatusmoment on käes. Siin see ankur on. Samas klubis ja juba varem kohal. Kontroll peal - narkokoera töö kahvatub selle kõrval. Ei, siin ei teki vaidlust selles osas, et misk koos ei võiks peole minna jne - esiteks ka naistel on lubatud aastas 2x naiste seltsis veeta ja teiseks pole palju palutud märku anda, et "tibu, kuidas läheb, ma tulen ka peole". Targem on täis kaanida ja küsida, et nohh kussa olid, ma ammu siin:P

A noh mida mina ka neist asjust tean.

Aga nii mõnegi mehe moto on ikkagi, et tee ise, aga ära lase teistel teha! Teine moto on see, et kui sul on kodus naie ja laps, siis võta peol teine naine juurde ja parem veel kui mitu! Sai nähtud...

Eile õhtul sai klassikat tehtud ja Stallone "Cobra"t vaadatud. Aeg on ikka edasi läinud ma ütlen. No Stallone on ise juba vanemaks saanud nüüd onju ja kobedamaks läinud. Aga no kui praegu selline film tehtaks, siis oleks see suure kolinaga läbikukkumine muidugi. No nii sisu kui efektid jne jne...aga ajad ongi teised. Ja mitte see pole oluline, vaid minu põhiküsimuseks jäi ikkagi, et mitu krdi pakki tikke selle filmi võtete jooksul kuluda võis???

No anna kannatust inimeste geniaalsust küll. Ma loen harva netis artiklite kommentaare (no kui on mõni põhjapanevam uudis), sest ega seal ajuhiiglased ju aind sõna võtavadki. Aga no võta sõna teemal, mida ise valdad. Saan aru kui lõõbid teemal, et oi karmi uudist küll, et Katil on raseduse ajal iiveldushood - isegi imestasin sellise pommuudise üle. Aga teemal kus isimesed surma saavad ja kommentaatorid kohe süüdlasi otsima hakkavad, siis võiks natuke sündsustunnet ikka otsida kuskilt paksuperse tekasde tagataskust! Uudis, et Alpides üks Eesti naisronija surma sai, tõi kohe päevavalgele tohutu hulga spetsialiste - ma kahtkustan, et kohe suisa mägede hunte. Pooltel on ütlemist, et no tere idikad grupijuhid, et ei tee turvavarustuse kasutust kohustuslikuks - ma ütleks teilegi tere idikad. Käiks enne Munamäe otsas ära ja siis võtaks sõna. Krt Munamägi jääb vist neile tegelastele kõrgeks, alustame ikka Vooremäe madalaima künkaga.

Kui öeldakse, et grupi turvalisuse huvides ei kasutatud julgestusköit, siis ju see grupi turvalisuse huvides oligi, et surma ei saaks kogu grupp kui tekib oht. Ei no pole ju kerge taibata, et kui järsul nõlval üks inimene libastub, siis tõmbab kogu köie otsas oleva kaadri endaga kaasa.

No ilmselgelt arvavad suured mägede vallutajad, et naine läks paljajalu mäkke, et turvavarustust ei omanud! Ma kahtlustan, et minu ajude kõrvale on maetud veel päris suur hulk geeniuste ajusid ja kalmistul kohtade arv pole piiratud...

Kaastunne lähedastele! Mägironijate lähedased ei saa kunagi südame rahuga istuda ja pereliiget mägedest tagasi oodata kui teisest toast tulevat naist....Mina emale öelda ei julge kui mäkke lähen...Hetkelgi rahutu olla, sest üks lähedane inimene Leninit vallutab:S

Kui keegi ütleks mulle kuhu mu ajud maetud on, siis ma läheks viiks hauale lilli isiklikult! Peale selle, et ma taas single bellsi laulan ja endiselt tööstressi all vaevlen, siis jällegi on veinipudel ees ja enesehaletushoog peal. Kui Aafrika nälgivad lapsed või Viru hotelli prostid mind näeks, siis mul oleks muidugi mark nagu. Et mille krdi üle nagu on viriseda? Kõik on olemas. Nälga pole, janu pole, peavari olemas, auto tuhara all, tervis peaaegu korras, töö olemas ja sõbrad kah. Aga eidel on vaja laliseda - palju tööd ja keegi mind ei taha jne jne. Mõni töötab 24h ja enamikke ma ikka ise ei taha....a on vaja laliseda. Samas mul on tunne, et see rahulolematus on edasiviiv jõud muidugi, krt et ta mulle veel miljonit kontole pole toonud ja peeglisse häppi feissi.
Kui ma kaalule astun, siis näen isaelevanti numbrites, samas enamik naisi oleks valmis paljustki loobuma, et seda numbrit seal ees näha ja ma saan täitsa aru, et mõrvamõtted käivad peas kui kuulevad et ma võiks kilo maha võtta.
Mind vaevab praegu aind mõte, et kui kõrgel mu latt siis on? Meestelt ootan võimatut ja pank läheks lõhki kui minu jaoks piisavalt raha majas oleks.
Aga samas nii kaua kui on olemas minust ilusamaid ja edukamaid inimesi nii kaua ma ka hauas rahu ei saa...Palun öelge kuhu mu ajud maeti!

teenindusimed

Puhkuse viimane päev ja otseloomulikult alustasin ma seda tööd tehes...no see selleks. Ixu ütles ka, et töö teeb ahvist tööahvi. Ja ma vabsee vastu ei vaidle.

Stress on mind sinnani viinud, et käisin teist korda kinos seksi ja linna vaatamas - dsiiis, ma eidestun juba! Nüüd sõbrannadega msn-itud ja orkut läbi kammitud ja jälle vein ees, tahan ma jagada tänast teeninduskogemust. Käisime nimelt sõbrannaga kohvitamas. No kohvitamine tähendab minu jaoks alati ka söömist, sest üle 3h söömata olemist tähendab minu jaoks surmaeelset seisundit. Suvi teeb vist oma töö. Menüüd ootasime 40 minutit. Korra tabasime teenindaja ja ütlesime, et võtaks menüü - tüüp vatas, et kohe! ja jäigi kadunuks. Sõbrants tõi need lõpuks ise ära ja küsimusele, et kuidas selle ajaga siin on, et oleme 40 minutit oodanud, sai ta vastuse, et ütlen teenindajale edasi. Seda ütles siis teine teenindaja. Toiduvalikuga läks mul 2 minutit ja edasi vasardas peas mõte teise kohta minna, sest seal saan oma lemmikroa alati kiiresti kätte. Aga oh imet, kutt ilmus välja ja võttis tellimuse.

Otseloomulikult sain ma tellitud seenepasta asemel singipasta, aga olin nõus selle ära sööma, sest uut oodates oleks loojakarja minek olnud. Kohvikusse jõudmisest alates 1h ja 15 min hiljem saime toidu.

Kõht täis ja hea olla, aga sõbrannal suitsud otsas. Tellib siis teenindajalt paki suitsu ja rõhutab, et tooge sinine, et see pole kõige kangem. Kutt toob pruuni paki ja avaldab, et pruun ikka sobib ju? Sõbrants, et ei sobi, et tõesti ei suuda seda kanget tõmmata. Kutt vabandab ja toob siis sinise. Et kuda tuleb arvamus, et äkki tahaks pruuni kui tellitud sai sinine?? No ju ta arvas seda ka, et mis ma neist seentest saan ja sink kuluks mulle ära psata sees.

Arve toomist ei ole ka mõtet ootama jääda ja otsustame letti maksma minna. Seal ei tunne esialgu ükski kolmest teenindajast meie vastu huvi. Kui siis omavahel on arutatud, et kelle lauast me oleme, siis üks kuttidest hakkab küsima, et mis me siis tellisime. Loen oma tellitud kraami ette ja seda hakatakse sisse toksima, kui imeväel ilmub välja meie laua teenindaja. Tänatakse jumalat ja edasi tegeleb meiega siis õige inimene. Saan korra veel oma tellimuse üles lugeda ja lõpuks ka arve makstud...ei surnudki inimkond enne välja, vahi imet!

Olen jah vingats:P

kiirus maksab

Siin ma nüüd olen - varbaküüntelt lakk eemaldatud (süvapediküürini ei viitsi laskuda), veinupokaal ees ja otsustusvõimetus kõrvadevahel. Et kas vaadata mõnda väärtfilmi või natuke vähem väärtfilmi või üldse väärtusetust filmi? No üleüldse millal viimati mul oli aega omaette veini juua ja niisama vedeleda? Ma arvan, et saurused elasid sel ajal veel kindlasti. No mida ma virisen, töö tegi ju ahvist inimese ja üleüldse tööga pidi ju rikkaks kah saama...siinkohal teema lõppeb! Ma lihtsalt pole hetkel millegagi rahul...no ja las ta jääb.

Filmide juurde tagasi tulles, siis käisin eile jälle kinos. Aga rääkida ei taha ma mitte filmist nagu arvata võite. Hoopis toredatest kaasmaalastest. Ei tulnud jälle üllatusena onju? No ühesõnaga, oli kinos just eelmine seanss lõppenud ja parkla veel pilgeni autosid täis. Isegi lapsevankrit poleks sinna saanud parkida. Enne parklasse sisse keeramist oli mõistlik sealt autod välja lasta. Suund sisse ja ootele. Aeglaselt parkla tühjeneb, aga sisse sõita ei saa, sest sisse- ja väljasõidutee on üks ja kitsas. Taha tekib veel järjekord sissesõitu ootavatest masinatest. Kõik kannatlikud tegelased roolis ja kannatajad pidid ju kaua elama kah. Aga rikkaks ükski kannatlik tegelane tõenäoliselt ei saa. Sest sabas olevad autod kõik suht keskklassi masinad. Siis tuleb rivist mööda erikuradi tuunitud sport bemmu ja keerab maailma kõige lõdvema londiga parklasse sisse, no sinna kuhu tegelt nagu ei mahu, aga teistele ette ikka mahub ju. Autost väljumisega tekib kutil muidugi probleeme, sest ei taha ju oma helekollaseks tuunitud autoust mõlkima hakata väljasõitvate pannide vastu. Teisest reast teeb üks jeebimees sama lükke ja jääb konkreetselt väljasõitvatele autodele ette parkima. No mida mina ikka kögisen...tugevamal on ju võimu.

No see selleks. Lõpuks väljub spordikast kutt, kellel on kinno jõudmisega kõige kiirem. Autost astub välja kutt, kellel jalas ilusad lumivalged kingad ja seljas nahktagi, mille seljal lumivalge tähekombinatsioon D&G, no minu lailihas nii lai pole kui need tähed seal, aga see selleks. Ju ma kade olen onju.

Parkimiskoht leitud ja kinno sisenedes jääb aga see sama kutt kohe silma - on endale veel kolm kambajõmmi leidnud ja istub saali uksetaga. Krdi idikad ei saa aru, et kui staar on kohale jõudnud, siis tuleb saali uksed ju tema jaoks avada. Inimesed seisavad veel ilusti popkorni järjekorras ja puha, aga tema puhkab jalga. Hiljem selgub, et üks sõpsidest pidi ka jumal paraku järjekorras seisma, et ka staarile popkorn ja cola kätte tuua. Seda vist ei tohiks poliitilise korrektsuse mõttes ära mainida, et tegu vene rahvusest kodanikega.

Saali sisenedes torkab pähe mõte, et kas saaks olemas olla suuremat irooniat kui, et kutt istuks näiteks minu kõrvale? Saab küll olla - ta nimelt istub minu seljataha. Nojah, sinna kus vaata selga saab peksta jalgadega eesistujale. Seda kommet ralliässal õnneks pole - sügav kummardus, suisa intelligent. Aga no ilmselgelt on tegu ju arukate ärimeestega, sest sissetulevad telefonikõned tuleb ikka ilusti vastu võtta ja üle filmi kõigile teatavaks teha, et saftra budet kohtumine. Novat siis niisiis. Ai promiss,et järgmine kord võtan kõik kõned kinos vastu ja ülejärgmine kord lähen juba Armani mantliga kinno!

Rohkem polegi mille kallal viriseda...nii kahju, larbin oma veini nüüd edasi ja jään vist ikka poolväärtfilmi juurde (ei ole porno:P)

Huvitav! Kas ma tõesti näen ikka veel maailma liiga roosana? No omateada olen küll piisavalt realistlik beaach ja ei arva, et konn muutub suudeldes printsiks ja kunagi valitseb maailmas rahu ja kõik inimesed on head. Kaugel sellest. Vägivald ja õelus on täiesti tavapärane nähtus. Samas äkki ma ei taha seda kõike näha, mis ilmas sünnib või endale tunnistada, et juhtub ka halbu asju. Ma ei näe, et on olemas koduvägivald ja et juba lasteaias saab üks titt teise käest vastu tatti, sest tal pole D&G teksaseid jalas või et just on. Ma lihtsalt ei puutu nende asjadega otseselt kokku. Aga täna toodi mind rohkem maapeale tagasi. Kodust väljudes ja lifti oodates kuulsin kuidas naabrinanine karjus oma nutva lapse peale täiest kõrist, et jää vait! Siis kostus veel kõvemat lapse lärmi ja kolinat. Vaatasime Erikuga üksteisele otsa ja tema näitas näpuga vereplekkidele, mis lifti juurest lapsevankrini läksid (vanker seisab neil alati seal uksetaga). Ma hakkasin õigustama, et no need plekid olid seal juba üleeile, no ju kukkus mõni nina veriseks endal, sest lastega ikka juhtub. Ta vaatas mind nagu elu roosat blondi ja ütles, et kle need on vereplekid ja kuuled mis seal täna toimub. Ma täitsa ehmusin. Hakkasin vabandusi otsima, et no need vast on punapeedi plekid, mis läbi kilekoti tilkus - nagu see oleks tavaline, et naabrinaine käib turul kilekotiga peeti ostmas! Mind vaadati uuesti kui kuupealt kukkunud naiivitari ja küsiti, et kas sa tõesti näed maailma nii roosana? Mul nutt kurgus ja suu lukus nagu oleks püksi teind ja ei julge öelda!

Tööle jõudes ja Postimeest lahti lüües vahivad kohe otsa artiklid lapse laipa põletanud emast ja oma sugulase surma videos näinud inimestest.....The world is really sick! Ja ma ikka ei ole nõus seda tunnistama - ma tahan oma roosas maailmas edasi elada!

Elu käib

Mul on plaan! Müün korteri maha ja ostan uue - Pizzapoe peale. No sinna ju ehitatakse kortereid hetkel. Teen kiiremas korras bronni ära, sest muidu võib sellest eliitrajoonis asetsevast placest ilma jääda. Ja miks just sinna? No see lihtsalt on selline koht, kus pidevalt elu keeb.
Olin sunnitud üks õhtu sealt läbi minema, sest muud toidupoed kell 22 tabaluku taha aheldatakse. Kohe kahjutunne tuli peale, et seal viimase paari kuu jooksul käinud pole enam. Peale selle, et sealt kella 2ni öösel pizzat osta saab, saab sealt ka viina kella 2ni. Ja mõlema järjekorrad on kilomeetrised.
Kui mind mõni õhtu igavus painama peaks, siis lähen raudselt Pizzapoe ette - pargin auto vahetult ukse juurde ja jälgin elu. No tragikomöödiadraama filmimaterjali saab poole tunniga kokku.
Mina, tähtsusetu könn, läksin poodi vaid piima ja mahla ostma. Täielik võõrkeha poes. Et nagu psshhhh, et blond läheb viinapoodi piima järele.
Esimene asi, mis pilku ja kõrva haaras, oli lällav ärimees. Gentlemanil oli kõhulihas suurem kui padakonnal ja klotser sõrmes suurem kui 10kg kullakang. Ja ega selline staar ei pelga oma kohalolekut näidata. Kõigepealt sai turvamees sõimata: "Ükski turvamees ei hoia kätt taskus"! Turvamees seal poes on soliidses eas härra ja ei hakkand staaril kohe käsi seljataha väänama antud märkuse peale. Missa kunniga vaidled. Staar tükk aega mõnitas turvameest ja tegi selgeks, et ükski teenindava personali liige ei hoia käsi taskus. No selge! Tõmbasin ka kiirelt käed püksitaskust välja, et mitte üle tahi saada. No äkki ei või ükski klient ka käsi igale poole toppida. Järgmise asjana said kõik kassa järjekorras seisjad mõnitatud: "Et seisategi kõik nii siin hanereas vä??! No seiske seiske siis, mina lähen küll edasi!" Astus järjekorrast mööda kaks purki Gin´i näpus (nagu soliidsele käitumisõpetajale kohane). Ma olin sada prosa veendunud, et oma prõõkamise saatel astub kohe ka poest välja. Aga ei, ega rikkus ei tule mehe majja nii, et jätad poes asjade eest maksmata. Nii võib veel pisikuriteoga vangi minna, kus kõik suured krim asjad päevavalgele tulevad. Härra astub pizzaletti ja tõenäoliselt mitte järjekorra lõppu, et oma väikse ostokorvi eest kiirelt maksta ja siis linnapeale lällama minna. No olgu, ühest kentsakast kliendist oleme vabanenud.
Järgmisena püüab pilku poodi sisenev keskealine proua. Esimese pilguga tuvastatav, et tegu pole kaine naisega. Vähe sasine soeng ja kõikuv samm ning segaduses silmad. Kondab väikse tiiru lettide vahel ja jõuab järjekorra sappa, kus ma endiselt viimane olen...vaatab saba ja laksab lahtise käega otsaette: "Issand siin poes aind üks kassa töötabki või??!" No sellise laksuga otsaette oleks mina oma mõistuse igatahes paigast löönud. Aga no ju tädi on seda eelnevalt harjutanud. Kehitan õlgu, et noh jah. Tädi kaob uuesti lettide vahele ja saabub järjekorda tagasi pudel veini näpus.
Järgmisena sisenevad poodi samuti ilmselgelt ebakained mehed. Ka keskealised ja just-tõusin-voodist soengutega. Normaalne, et ebakained kodanikud tulevad poodi uue alkoholi järgi, aga ebanormaalne see, et koos lapsega. Ühe kuti näpuotsas ripub umbes 10 aastane poisiklutt. No ei imesta kui poisist mees tehakse ja õlut tallegi ostetakse.
Järjekorras tagasi vaadates püüab pilku veel miilustav paarike - samuti keskealised tegelased ja ma ei saa öelda, et kained. Kaelakuti ja nokkapidi koos nagu esimesed armastajad. Nii nummi...

Nüüd meenub, et kui viimane kord seal poes käisin, siis sai üks jota teise käest vastu tatti ja nõudis võlga tagasi. Väga timm.

Põnev elupaik - ostke kõik korterid sinna ja te näete kuidas päriselt elatakse!

Ripplihas

Okei, aim sõu sorri. Ma saan täitsa aru, et olen ilmselgelt oma fännidele liiga teinud ja kirjutamise maha jätnud. No päris nii see tegelt pole - on paar huvitavamat projekti hoopis:P Ja no mis siin salata - tuleb öelda, et mai viitsi, mai jaksa ja mai taha ja ma ei saa. Mitte, et mai viitsi kirjutada, vaid pole millest kirjutada. Ja pole kirjutada sellepärast, et ei käi kuskil ja ei tee midagi. Null põnevust nagu või nii.
Pool joppamise peale kutsusin reedel Merka välja istuma. Et no pole ammu käind ja nii. Pool joppamise peale oli ta ka nõus. Plaan oli lihtsalt istuda ja mullivett juua. No ok, minu jaoks on vein mullivesi eksole. Mida õhtu edasi seda haledamateks me muutusime. Meil hakkas iga 5 minutiga järjest rohkem kohale jõudma millised töllid me oleme. Pool aastat pole koos peol käinud. Põhi vabandus on ikka see, et mai jaksa, ma olen niii väsinud, mul on homme trenn, mul on täna trenn, ma olen haige....no gaad seikk. Varem oli nii, et iga jumala nädalavahetus 2x peol ja kohvikud ja muud asjad. Nüüd aind hale lalin. Niu niu niu...ühesõnaga me saime 3 tunniga selgeks kui kohutavalt igavaks tölliks on võimalik muutuda. Meil on nüüd uus hüüdnimi - ripplihas! Saaks aind vinguda ja mitteviitsida. Me ajasime üksteist oma haledusega oksele ja lõpuks oli ka Merkal veiniklaas ees. Ei, vabandav argument pole see, et meil on töö ja trennid ja muud asjad. Maksarebendisse võib vihastada ennast - kõik see stuff on ju ka varem olnud ja siis ei seganud miski. Argument pole ka see, et oleme vanemaks saanud - watch Anu Saagim! Argument pole ka see, et maks on läbi - kesse kurat käseb juua...saab ka ilma.
Ma jälle hakkan meie haleduse peale ärrituma!
Argument pole ka see, et Tartus pole kuskil käia - kus kurat teised käivad?
Ühesõnaga läksime lõpuks kluppi ja koju jõudsin kell 6 hommikul.....

Ma olen ilgelt normaalne! Hommikul astusin kaalu peale ja nägin lisakilo. Lohutasin, et olen tegelt ilus ja see on lihas, aga magusat võiks natuke piirata küll. Peale lõunasööki ostsin poest karbi maasikaid shokolaadis ja keerasin korraga sisse. Nüüd joon iivelduse leevendamiseks tomatimahla! Gaad seikk kui normaalne ma olen!

Kuulge, mis teema sellega nüüd on, et politsei peaks hakkama rikkurite suvilaid valvama, mitte roolijoodikuid taga ajama??! No loogiline ju täiesti. Mis maksab ühe lapse elu (kelle lakku täis idioot alla ajas) nõks kallima teleka kõrval? Tühine ju. Me ikka peaks ju rikkuritest ka aru saama, ega nemad ei jõua ju endale turvamehi palgata, kes suvilaid ja maju ja asju valvaks. Politsei on ikka see, kes rahva raha eest selle ära tegema peaks. Daaa...Las need joodikud rahus kulgevad ja mõrvavad - peaasi, et mõnel mehel vara alles jääks!! Sest muidu ei saa ju Katile tisse osta, mida Makro käppida saaks ja mille eest sa jeebi ostad, millega teise mehe maad üles künda saab? Prioriteedid on ikka nii paigast ära, et tapab. Mina teen ettepaneku rikkuritel streikima hakata!

Spordipäev

1,5h trenni, 1h koristamist, 3h mäesuuska ja 3h sin city´t - mega ma ütlen!!

No kurat küll maivõi!! Palkan endale kommipaberi avaja! On soovijaid?? Säilivad kauem mai äss....see on see pakend, mis tuleb olmejäätmetesse visata onju? Et mida enam kasutada ja ümbertöödelda ei saa jah? Ei no saan nüüd aru küll, et ka paber peab kauem säilima ja jumala eest mitte kunagi ära lagunema - hakkan taipama. Enam ei virise ja avan edasi komme kääride abil...

Tundub, et olen vist teatepulga peaaegu et üle andnud! Õele nimelt. Ma pole elus teda nii segi peaga näinud kui laupäeval klubis. Päris põnev. A suht samasugune raiskaja on küll nagu mina. Järgmine päev oli natuke aind väsinud ja kõik. Müstika!
Kommidest on kopp, aga verivorsti võtaks küll veel!

Ma ei saagi teid rõõmustada. Et ses mõttes, et nüüd on auto olemas, aga ost läks libedalt ja ei ole kividest ja kändudest rääkida midagi. Ma tean küll, et Chryslerite kohta on paljudel nii mõndagi halba öelda, aga ei koti tead:P

praegu tahaks kõik need kõige ropumad sõnad järjest üles lugeda! aga ei hakka tead...muud ei tahtnudki öelda

...ja eile võtsin ma paar klaasi hõõgveini, sinna juurde valget veini, mille koguses pole kindel, lisandus campari ja nõks viina kah...käisin peol, tulin koju ja hakkasin koristama...öösel...täiesti kaine...normaalsuse piir on ületatud - tulge mulle Rajasse külla

Ilmselgelt on mul igav, et ma aegajalt jään mõtlema eriti kahtlaste asjade üle. Eile näiteks tekkis mul küsimus. On olemas ütlus "maalt ja hobusega". Et noh ju siis on maal liiklusvahendiks hobune. Aga kui see maalt tuleb oma hobusega linna ükspäev näiteks ja pargib oma masina tasulisele alale. Et kuhu ta selle parkimislipiku siis paneb? Või kas ta üldse peab maksma parkimise eest, sest ma pole päris kindel kas seadustes on ette nähtud, et hobuse parkimine kah maksab? Ja kui ta peakski maksma ja lipiku nähtavale kohale panema ja arusaamatutel asjaoludel see lipik ära kaob näiteks, et kas siis hobune teisaldatakse? Noh valvega parklasse. Minumeelest pole võimalik päris käsipidurit ka peale panna loomale, et seega on see teisaldamine eriti lihtne. Ja kas omanikul peab olema hobuse juhtimiseks juhiluba ja hobuse tehniline dokument? Peab ehk ARKis regatud olema?

Vat kuhu me oma automajandusega jõudnud oleme. Endised põhiliiklusvahendid on nüüd tähtsusetud könnid vist. Või kuidas sellega on. Peaks ikka mõne vastavasisulise seaduse üles otsima...