Kuidas me eile tööl käisime ja öösel ei maganud!

Katre nõuab igal hommikul uut blogi. No ei saa lubada. Pean vähemalt nädala koguma materjali. Sest mis ma sellest ikka kirjutan, et oleme Loxtoni klounid ja käime pervaritest kohalikke lõbustamas jõeääres. Vähemalt sisustavad mehed lõunapause asjalikult ja ei toitu, vaid käivad „jõge“ imetlemas ja muruplatsil suitsu tegemas. Ega nad kahte bikiinides tsikki ikka tähele ei pane. Seega räägin parem meie tööst. Noh kui seda on, eksole.
Eile oli selles mandlifarmis meil viimane tööpäev. Noh kõva 4 poolikut päeva ja tehtud! Korjasime hommikul tunniga konksud maha ja tundus, et valmis. Kahju. Nii me ei rikastugi ju mitte kunagi. Aga kui ei anta võimalust rikastuda, siis kõhu peab vähemalt täis saama. Mõeldud, mõeldud! Tuleb Sixmann viinamarjaraksu saata. Sai selleks ju ekstra kilekott kaasa võetud. Mina olin juba pool seljakotti mandleid täis ladunud. Teeme siis näo, et lähme voolikuid üle pingutama. No loomulikult viinamarjapõllu poole. Üllatusena tuleb avastus, et oi üks rida konkse veel korjamata. Six, sina mine toitu koju tooma, ma lähen korjan konksud ära. Tehtud. Vaatan, et peremees ka juba ootab. Lähen siis juurde ja küsin, et noh tundub, et tehtud? Kutt noogutab, ja jah see osa tööst jah, aga nüüd teine osa ees. Juhhuu. Silmad löövad särama. Dollari märgid pupillide asemel. Kutt: „Kus Signe on?“ Mina, et sealpool, no pingutab voolikuid üle. Näitan julgelt suuna ka kätte. Kutt: „Ahah, lõpetab veel, hästi!“ Noogutan. Jääme siis mõlemad käed puusas ringi vahtima. Tüpm tü tüüü. Imelik juba. Küsin siis, et aga mis me edasi teeme. Kutt: „Ahah jah, käite kogu põllu uuesti läbi ja korjate kõik oksad kokku, mis ma just maha lõikasin, ja veate nendesse vahedesse ja panete niipid, et saan masinaga ära korjata!“ A, no selge, lihtne. Sixmann ilmub põõsast välja ja hooopis teisest suunast, punnis kilekott näpus. Topib selle kähku mu seljakotti, endal nägu punane ja suu kõrvuni kunstnaeratusest. Okste korjamise käigus käime maha kõva 10km, lihtsate arvutuste järgi. Alguses tundub, et easy money. Jaluta ja papp tilgub. Aga krt tunni pärast on taguots haige ja jalad lödid. Mõtteid mõlgutades ja kilomeetreid kokku arvutades lohisen puude vahel. Sixmannn kuule, känguru minu real!!! Ei kuule raibe. Sixmannnn, kängulut tahad näha või eiii?! Minu real on üks otse ees. Ilmub tibi puude vahelt ja vahib mulle otsa. Ahh? Duhh, vaata teisele poole. Assaraisk, on jah. Tsau kängu. Tüüp passib eriti kurjakuulutava pilguga. Liigume lähemale. Kle, ega ma eriti lähemale ei julge minna. Ma ka ei julge. Aga oota siin, ma toon fotoka. Sixmann känguruvalves ja mina tuiskan fotoka järgi. Loom ootab mu ilusti ära ja laseb kaugelt isegi klõpsida. Luurame lähemale, aga tüüp muutub ähvardavamaks. No kuule, ma pean ju selle rea läbi käima. Tüüp tõuseb tagajalgadele. Okkoo, animal on minust korralikult pikem ja suurem. Ma vist pean ikka teisest reast edasi minema ah? Ah, tead ma lähen lähemale ja kui midagi on, siis hüppan puu taha. Six: „Jah, nagu siin neid palju oleks“. Aga selge on see, et mina suudan ka kõige ohtlikumad metsloomad ära ehmatada. Noh mehed eesotsas. Mis see üks kängu siis ära pole. Ja kutt tõmabki uttu. Tegelt võis ta female ka olla. Nii lähedale ma ei saanud ikka, et täpsemalt järgi uurida. Aga pidi ikka munadega olema kui minema jooksis, eksju.
See töö tehtud, pani kutt meid veel väetisetünne rohu seest välja rohima. Noh, siin võib olla madusid ja asju, olge ettevaatlikud. Okkey, see info polnud nüüd just vajalik. Jupp aega ragistamist, roppusi, palju takjaid ja pinde ja ongi tehtud.
Natuke väsitav päev seljataga, vajume juba 22 ajal voodisse. No nagu sellest hullult tolku oleks. Hostelis juba kolmandat õhtut järjest räige joomine ja pidu. Pooled tüübid pilves ja teised lihtsalt sigalakku täis, aga see on asja leebem pool. Nad on vähemalt vait. Noh peaaegu. Eriti hellalt hakkavad närvidele käima eided. Üks uutest (üleeile tuli ja kohe ilmutas oma ülbet olekut köögiuksele ujudes) kujutab ette, et on vähemalt Whitney Huston. Kui ma poole kolme ajal veel kordagi silma kinni polnud saanud, läksin peldikusse ja jätsin iga fucking näo meelde seal rõdul. Jah, peod toimuvad rõdul, mis on pmts meie toa kõrval. Terve punt möirgab laulda. Noh kui seda nii saab nimetada ja kohalik Whitney lihtsalt röögib üle kogu mudilaskoori nagu solist ikka. Pidu kestab vähemalt 5ni. Koridoris käib keele kõrva ajamine ja tagaajamine võidu röögatuste ja irvetega. Noh, noored tahavad peret luua selgelt. Topin tropid kõrva ja haun mõrvaplaane. Jah, kui tahaks vaikust, siis tuleks võtta hotell onju. Mul pole pidude vastu midagi. Eks ole isegi vähe müratud nooruses...noh, mitte ainult, ka hilises vanurieas veel. Aga krt kolmas öö järjest on juba veits palju. Esimene mõte on solistile üks mõrtsuk-piloot toidu sisse poetada. Ärgu ta parem oma toitu valveta jätku kui mina läheduses olen. Teine mõte on neid piloote terve kastitäis neile tuppa poetada. Kolmas mõte on hommikul esimese asjana see kitarr pooleks lüüa. Noh kogemata.
Saabub hommik. Hostel täis pohmas nägusid ja enamus ei ilmutagi ennast veel. Selget magavad. Kogemata kombel hakkavad meil köögis potid kolinal maha kukkuma. Uuups, kohmakad kuidagi täna. Kööki ilmudes karjun rõõmsalt „Tere hommikust põllumehed“! Sixmann jookseb mööda koridori nagu emane mammut. Uksed vajuvad meil kinni heleda litiga täna millegipärast ja köögikapi uksed ei taha ka kinni jääda. Tuleb 3 korda pauguga enne lüüa. Ja tuba on ka kohutav mess. Peab koristama. Tolmuimeja välja, uks lahti ja läheb aasta suurpuhastuseks. Iga pisemgi tolmutera saab ära imetud. Igasuguseid asju võib veel juhtuda....